21. Trennisõltlase päevik.

Ma ikka ei saa üle, et mina (!!!) saan oma blogisissekandele sellise pealkirja panna. Mina, kes ma olen elu aeg trenni vihanud ja ütlesin esimeses trennis eratreenerile, et kohe, kui mul tuleb "kehka-tunni tunne" peale, siis ma lõpetan ära.

Ühesõnaga - tuleb välja, et kodus saab ka trenni teha. Eile tegin Pamela Reifi videote järgi tund aega trenni, lisaks kõige tugevama kummiga kükke, sildu ja sirge jalaga jõutõmbeid. Pärast kõndisin umbes sama graatsiliselt kui vastsündinud kaelkirjak libedal jääl. Toimis küll! Alakeha-trenn missugune!

Samas olen ma seda tüüpi inimene, kellele sobib rohkem kodust välja trenni minek, nii et eks ma siis üritan praegu endale teadlikult uue, kodus treenimise harjumuse luua, et see oleks olemas, kui motivatsioon mööda läheb.

Viimati ujumas käies sattusin sellisele ajale, kus terve basseini olid vallutanud need, kes on kunagi ujumistrennis käinud. Ma olen küll võrdlemisi kiire ujuja, aga säärastele kipun natuke jalgu jääma, nii igal viiendal-kuuendal otsal. Basseini-etiketi osa on aga teatavasti kiiremale ujujale tee andmine. Ootasin siis parasjagu raja madalamas otsas, et rajanaabrit mööda lasta, kui taipasin, et niimoodi paigal seistes ma hingeldan kergelt.

Ja siis ma jäin mõtlema.

On kaks aeroobset trenni, mida ma väga armastan (või olen armastanud) - ujumine ja suusatamine. Mõlemad meeldivad mulle seepärast, et ma ei hingelda. Seistes seal raja otsas, taipasin järsku, et mõlemad alad annavad ise õige hingamise kätte - peadpidi vee all olles sisse ei hinga (vähemalt mitte üle ühe korra), samuti pole suusatades tõuke ajal loogiline sisse hingata.

Üks põhjustest, miks ma olen elu aeg jooksmist südamest vihanud, on olnud see, et mul läheb hingamine sassi, jooksmine ei anna seda "loomulikult" kätte. Olen küll proovinud igasuguseid skeeme, et 2-2 ja 2-3 ja veel igasuguseid, aga ikka ei midagi. Aga ma jäin mõtlema, et... Nii suusatamisel kui ujumisel on hingamine võrdlemisi forsseeritud ning sisse hingamine järsk ja "suur". Miski, mida ma joostes pole kunagi otseselt proovinud teha. Aga äkki peaks? Palju hääleseadet saanud koorilauljana peaks ma hingamise juhtimisega hakkama saama küll, kui ma ainult teaks, mida tegema peab.

Huvitav, kui keegi õpetaks? Ma nüüd olen guugeldanud seda jooksu-hingamist, aga pole kuigi palju targemaks saanud. Ehk oskab keegi midagi soovitada? Äkki annaks jooksmisele uue võimaluse, kui enam libe pole? Äkki tuleb välja, et jooksmine polegi nii jube asi, lihtsalt mul oli nõuka-aegne kehka-õps, kes ei osanud tehnikat õpetada? 

20. Jõulud.

Eile käisin kaalu peal küll, aga mitte oma kaalu peal, nii et ootasin ametliku numbri jaoks kodu ära, sest kaaluda tuleks ikkagi sama masinaga. Tulemuseks on 97.6 kg ehk -0.9kg võrreldes eelmise (ja üle-eelmise) nädalaga.

Redditi kaalulangetusfoorumites visatakse sageli nalja "loomulikult saledate inimeste" kontseptsiooni üle, sest selliseid inimesi pole tegelikult olemas. Tähendab, on küll - need on inimesed, kes oskavad intuitiivselt toituda tasakaalus kaloraažiga, kusjuures nad ei pruugi alati isegi tervislikult toituda. Inimesed, kel on juba olemas need harjumused, mida kaalukad üritavad endale tekitada. Lõpetavad söömise, kui kõht on täis. Ei kanna toidu ja söömisega kaasas mingit sajatonnist emotsionaalset taaka, vaid söövad seepärast, et kõht on tühi. Söövad julgelt oma lemmiktoite, ei tunne end süüdi toidu nautimise pärast. Ei leevenda emotsioone söömisega. Ei söö igavusest. Liigutavad end loomulikult.

Kaalulangetajad ei peaks mudeldama mitte teisi kaalulangetajaid, vaid just neid "loomulikult saledaid" inimesi. Ja mitte nendel hetkedel, kui nad vahel burksi söövad (vrdl fitlappijate patukaga), vaid nende igapäevastes harjumustes.

Ühesõnaga.

Mul on tunne, et mul vist õnnestus pühade ajal käituda nagu "loomulikult sale" inimene. Sõin kõike, mida tahtsin, kogustes, mis tegid kõhu parasjagu täis ja panid mind end hästi tundma (sest suhkruga magustoit, tuleb välja - jälle!!! - ajab mind iiveldama, ma ei saa isegi aru, miks ma ikka veel katsetan :D ), ei keelanud endale absoluutselt mitte midagi, mida tõesti tahtsin, aga jätsin söömata söögid, mida väga ei soovinud, nautisin toitu ja kallite seltskonda, ei põdenud ühegi kalori pärast.

Pärast, kui fitlappija rolli korraks tagasi tulin, arvutasin kahe õhtu kalorid enam-vähem kokku ja vaatasin, et täiesti mõistlik tulemus jäi. Kuna kasutasin viimaseid võimalusi jõuksis ja ujulas käia, võiks öelda, et täiesti korras nädal. Ja ma isegi ei üritanud kavas olla!

Ütlen päris ausalt, et ma olen enda üle täitsa uhke. Mitte kaalunumbri tõttu, ma oleks enda üle uhke ka plussi puhul. Sest ma tahangi jõuda selleni, et mõelda ja käituda nagu "loomulikult sale" inimene. See oli nüüd küll kõigest üks jõuluperiood, neid pühi, pidusid ja sünnipäevi tuleb veel, ka siis võiks see õnnestuda. Aga lootust on!

---------------

Jõulupilti ei pane, küll aga panen võrdluspildi jõuksist. Lappasin nimelt telefonis pilte läbi ja olin tõeliselt hämmingus. Olgu, ma saan aru, et poos on erinev ja riided ka. Mul nimelt polnud eesmärki võrdluspilte teha, esimese tegin Sõbrale, et küsida, kas ta näeb ka õlalihaste piirjooni (ma ei pinguta sel pildil lihast, lihtsalt hoian kätt selles asendis), teise sõbrannale, et anda teada, et ma kannan esimest korda elus avalikus kohas liibuvaid pükse. Aga ikkagi. Kas ma ainult kujutan ette või on vahe tõesti olemas?

Kahe pildi vahe on neli nädalat, alla 3 kg ja väga mitu korralikku jõutreeningut.

----------

Siia jäi mustand eile pooleli. Täna, pärast kaalumist, ei andnud süda rahu ja käisin mõõdulindiga kõik üle.

Jah, vahe on olemas. Selle kolme kiloga on vahe mõõtudes suurem kui suvel mingis perioodis kümne kiloga. Ja talje-puusa suhe on tagasi 0.78 peal!

Ma räägin veel ja veel ja veel - mitte-tallinlased, hinnake oma avatud jõusaale ja minge kõik nüüd kohe kohe vudinal rauda tõstma! 

19. Häda ja viletsus!

No ma ju aimasin, et spordiklubid kukuvad ükskord kinni, aga et siis nagu nüüd niimoodi, kui mul just uus kava sujuma hakkas, ma kangile uued raskused lisasin ja eile paari harjutust juba "suurte poiste" hantlitega tegin. Ja ma tõesti ei saa sellest valitsuse loogikast aru, et hästi ventileeritud jõusaalid, mis treenerite jutu järgi on terve detsembri suhteliselt tühjad olnud, on ohtlikud, aga rahvast murdu täis kaubanduskeskused ei ole.

Aga no ma tellisin endale koju treeningkummide komplekti, eri tugevustega peaks põhimõtteliselt suutma suurema osa harjutustest ära imiteerida, isegi küki ja jõutõmbe, kuigi viimase puhul ma kahtlen, kas võrreldava "raskuse" kätte saan, see on mu lemmikharjutus ja mu tugevus on selles väga kiirelt kasvanud. YT-s on igatahes üks kutt neid alternatiive ette näidanud.

Kes oleks võinud arvata, et minust saab trennisõltlane.

----------

Ma lasin sel pühapäevasel juhtumil settida.

Nagu ma läbi lillede vihjasin, tegu oli väga nilbe asjaga, kui ma õhtul samme täis kõndima läksin, tanksaapad ning lohvakad (suureks jäänud) teksad jalas, veel lohvakam (suureks jäänud) jopp seljas ja beanie silmini tõmmatud. Ma tean, et kõigil naistel on kogemusi soovimatu tähelepanuga, mida ilusam ja noorem naine, seda rohkem. #metoo ja nii edasi. Aga sõbrataridega rääkides jääb tunne, et päris kõigil ei ole selliseid kogemusi, kus sõna tõsises mõttes keset tänavat möödaminnes ilma igasuguse minupoolse eelneva pilkkontaktita lihtsalt k*** küsitakse või rindu katsutakse.

Mul on. Korduvaid.

Need ei ole "ohtlikud" kogemused, sedalaadi rõvetsemised ei ole seda kunagi, esimese kurja pilgu peale lihtsalt sõimatakse läbi ja minnakse minema. See on nende jaoks mingit sorti naljategemine. Minu ja minu keha kulul.

Ühesõnaga, vähemalt 20 kilo olen ma omal ajal endale täiesti meelega külge söönud selleks, et muutuda nähtamatuks. Ja see aje oli mul ka pärast pühapäevast vahejuhtumit. Seepärast ma võtsingi n-ö "aja maha", tegin "tšurr". Et ma ei tegutse praegu mitte millegi nimel, ei allu ühelegi ajele, ei jälgi toitumist, ei ürita kavas olla, lihtsalt olen hästi tasa ja kuulan ennast. Sest aje minna turvalisse nähtamatusesse tagasi on tegelikult selge "rapsimine". Nagu mudilase jonnihoog, mille alt tuleb alati välja mingi sügav soov või haav, kui täiskasvanul ainult jätkub närve jonniga mitte kaasa minna ja selle "põhi" ära oodata (ja jumal teab, kui vähestest meil see õnnestub...).

See on üks oluline asi, mille ma teraapias ära õppisin - iseendale tuleb olla lapsevanem. Ma suhtun oma emotsionaalsetesse ajedesse (nt söömishoogudesse, emotsionaalsesse söömisse) nagu lapsevanem lapse jonnihoogudesse. Armastuse, empaatia ja kaastundega. Mind on säärane hoiak igatahes palju edasi aidanud, mujal elus ka, aga peamiselt just söömisega seotud teemades.

Mul õnnestus see jonnihoog lõpuni läbi lasta, sest aje läks üle. Aga natuke on veel rahuneda vaja, nii et igaks juhuks panin kava jälle mahukamaid toite täis ja olen täiesti rahulikult selle nädala lõpuni kavast väljas, selles mõttes, et ei kaalu midagi eriliselt ja olen endale ette andnud loa teha nii mitu patukat kui vaja. Pealegi on jõulud ja verivorst ning praekapsas ootavad. Ühe nädalaga ei ole võimalik 25 kg tagasi süüa. Nii et nii on.

Aga saate nüüd aru, miks ma anonüümselt blogin ja Facebookis endale oma passinime alt reklaami ei tee, eriti mitte tuhandete liikmetega grupis, kus on vähemalt 30 pooltuttavat? 

18. Õudsed lood.

Ütlen kohe ära, et mul pole plaanis võidu peale blogima hakata, mul pole seda suunamudija soolikat üldse.

Ma olen vana inimene, pärit ajast, kui loomad veel inimkeeli rääkisid. Toona, hallil ajal, olid blogid inimeste "virtuaalsed kodud", kus nad oma mõtteid veeretasid. Selle "virtuaalse kodu" (ja mitte meelelahutuskanali) kontseptsiooni tõttu oli täiesti mõeldamatu käia seda kusagil reklaamimas. On vaks vahet, kas ma olen külalislahke perenaine, kes annab võimaluse võõrastel enda juurest läbi astuda või ostan maja ainsa mõttega seal võimalikult suurt pidu korraldada.

Ma saan aru küll, et blogimine saab olla efektiivne turundus- ja meelelahutuskanal ja ma saan aru, miks Fitlap blogimisvõistlust korraldab, aga ma loodan, et pahaks ei panda, kui minusugune vanaeit üritab siin omas nurgakeses vaikselt vanamoodsalt asju ajada...

Mul juhtus pühapäeval kaks õudset asja. Esiteks said köögikaalu patareid tühjaks. Ikka nii tühjaks, et pidin suurelt kaalult patareisid laenama. Kuigi ennast ei ole vaja pidevalt kaaluda, kui kavas olla, siis ausalt kavas olemiseks peab köögikaal töötama. Kunagi, jah, tahaks ma jõuda intuitiivse söömiseni, kus oskaks silma järgi kogust hinnata ning isu ja tunde järgi süüa, aga ma jätaks selle oskuse õppimise pigem hilisemaks ajaks.

Aga teiseks juhtus miski, mistõttu ma nüüd lähen säilitusrežiimile, sest hetkel on aje kõik pikalt saata ja turvalise 125 kg peale tagasi minna. Mul on nüüd vaja aeg maha võtta ja see teema enda jaoks väga põhjalikult läbi mõelda.

Ma ei tea ka, kuidas juhtunust täpselt kirjutada.

Ühesõnaga - üks väga sagedane põhjus ülekaaluks on varje. See on sõna tõsises mõttes kaitseülikond. Soov mitte saada soovimatut tähelepanu. Soov olla nähtamatu. Raskekaalu üks paradoks on olla ühtaegu väga nähtav ja samal ajal täiesti nähtamatu. Just tähelepanu kvaliteet on ülekaalus teistsugune ja teatud liiki tähelepanu oluline vähenemine tugevas ülekaalus võib olla väga turvaline.

Üks põhjustest, miks mulle nii meeldib jõusaalis käia, on see, et ma tunnen end tugevana. Ma praegu mõtlen, et äkki siin on seos. Äkki mul õnnestub seda tunnet kuidagi ära kasutada ilma, et tunneksin vajadust polstrit tagasi ehitada.

Ühesõnaga - ma kavatsen kavaga jätkata ja ei kao kuhugi, aga ma võtan selle asja nüüd oluliselt leebemaks ja aja maha. Kui ma praegu jätkaksin päris kavas, siis lendaks asi kindlasti vastu taevast, korduvad elukogemused kinnitavad seda.

Over and out! 

17. Tuttav keha.

Tänane kaalunumber oli punktipealt sama, mis nädal tagasi, s.t. 98.5 kg. Pärast eelmise nädala suurt langust ja selle nädala trenne pole ka imestada. Kaalunumbri muutus on suhteliselt "aiateivas". Vahet tuleb teha kaalukaotusel ja rasvakaotusel. Pikas perspektiivis peaaegu samad, nädala-paari lõikes üsna erinevad asjad. Kui ma söön vähem kaloreid kui ma kulutan, siis vastavalt termodünaamikale rasv lihtsalt peab põlema, muud moodi ei saa. Ja mina olen kavas olnud ja trenni teinud. Nii et järgmisel nädalal vaatame edasi.

Paar kuud tagasi kurtsin, et ma ei tunne enam oma keha ära - on teine muutunud pehmeks, kuigi ma olen alati olnud "tihke paks". Ilmselt olen ma sellega osaliselt ära harjunud, aga no vähemalt osaliselt tundub, et jõutrenn hakkab tulemusi näitama. Kuigi endiselt on alles volte, mida vanasti ei olnud, siis esiteks on neid oluliselt vähem, teiseks käsi enam ei "vaju läbi", lihast on all tunda. Reitel eriti selgelt, aga käsivartel ka. Ja kui ma sätin end teatud valguses õige nurga alla, natuke silmi kissitan ja kujutlusvõimet kasutan, siis jääb kohati mulje, et delta- ja rinnalihaste piirjooni oleks ka justkui õige pisut näha.

Ma teen üldse huvitavaid anatoomia-alaseid avastusi. Ükspäev näiteks tuvastasin endal rangluu. Hiljuti avastasin, et mu triitsepsil on välimine pea (ülejäänud kaks on turvaliselt lipoödeemi all peidus ja neid ei näe ma ilmselt kunagi). Jube põnev!

Lihasmassi ma kindlasti kasvatanud pole - puhtalt hormoonide pärast ei õnnestu see naistel kuigivõrd, eriti, kui nad selle nimel eraldi ei pinguta. Lihasmassi kasvatamiseks peab üks naine ikka oluliselt rohkem ja mõtestatumalt vaeva nägema, intensiivsemalt treenima ja valgu kogust suurendama kui ma seda teen. Päris nii see ei käi, et kui naine hantli poole vaatab (kangist rääkimata - ja veel RASKUSTEGA KANGIST, OO ÕUDU!), siis on kohe She-Hulk valmis. Aga tugevamaks on lihased kindlasti muutunud - ja see on tore.

Põhimõtteliselt olen ma enam-vähem jõudnud sinnamaale, kuhu ma enne teekonna alustamist arvasingi, et jõuan. Mul on küll mingid pehmed alad, neis on ka suureks jääv/jäänud nahk - reite ja käsivarte sisekügedel, näiteks, aga ülejäänud keha enam pehme pole. Või, noh, on ikka, ega mul on ju ligi-saja-kilose polster üle keha, lihtsalt et selle all on tihke konsistents.

Nii et ma saan aru küll, miks redditi suure kaalu langetajad laulavad oode jõutrennile. Ma laulan ka! Nii lühikese ajaga nii head tulemused! Ja see tunne, et ma olen tugev, on sõltuvust tekitav!

Kuna mulle saalis nii väga meeldib, võtsin uuesti treeneriga ühendust. Esiteks, et uus kava teha - kui 2x nädalas käies on mõttekam teha üle-keha trenni, siis 4x nädalas käies võiks juba eraldi kehaosasid treenida. Teiseks tahtsin mõne harjutuse tehnika üle kontrollida. Ja kolmandaks polnud ma ikkagi kindel, kuidas koormust lisada - enda arvates ma trennis nagu väga ei molutanud, aga ei saanud enam kuidagi seda "parajat väsimust" kätte. Mõtlesin, et las treener seletab üle.

Ta siis seletas. Ütleme nii, et koormus läks suuremaks jah...

 

16. Mõttemustrite muutus.

Laupäevane kaalunumber näitas 98.5, s.t. 1.7 kg eelmise laupäeva numbrist vähem. Ma vaatan juba tükk aega, et mu keha korraldab ca iga 5-6 nädala takka mingi korraliku langetuse. Tsükliga seotud on nii palju, et iialgi ei lange see nädalale vahetult enne päevasid, aga muule ajale - vabalt. Aga no kui nii, siis nii. Järgmine nädal siis on jälle väiksem vahe.

Eelmise sissekande üks kommentaar pani mind pikalt mõtlema. Nimelt, et "olen siiani olnud sihikindel". Ma tegelikult ei ole olnud sihikindel. Mul nimelt pole otseselt eesmärki kaalu langetada, mul pole mingit sihtkaalugi. Langev kaalunumber on lihtsalt kaasnev nähtus, muude protsesside mõõdik.

Viimati üritasin ma tõsiselt kaalu kaotada ca 10 aastat tagasi, käisin punkte lugemas. Sain ca 15 kg alla, jäin sinna pidama (s.t. mitte platoole, vaid kaotasin motivatsiooni jätkata) - ja võtsin mõne aja pärast selle kõik tagasi juurde. Tsükkel, mis oli mu elus kordunud... oeh, ma ei tea, kui palju kordi. Kui neetult palju kordi olen ma üritanud alla võtta, mõneks ajaks võtnud ka - ja siis end saboteerinud ja selle kõik tagasi võtnud (pluss natuke peale)? Kui mitmeid kümneid kordi?

Sain aru, et küsimus pole selles, et ma ei oska või ei suuda alla võtta - ma olin korduvalt tõestanud, et oskan ja suudan. Ma sain täie selgusega aru, et ma ei võta mitte kunagi püsivalt ja edukalt alla, kui ma enne ei tegele põhjustega, miks ma üldse ülekaalus olen ning mis mind paneb end saboteerima. Ma lubasin endale pühalikult, et ma ei hakka end rohkem frustreerima kaalulangetamise katsetega ja uute läbikukkumistega. Ei ole võimalik saavutada erinevaid tulemusi, jätkates samade meetoditega. Midagi peab muutuma taustal.

Ma sain aru, et minu ülekaal on muude, sisemiste protsesside peegeldus, tagajärg. Probleem ei ole ülekaal, probleem on see, mis ülekaalu põhjustab, tagajärgi muutes ei kao ära põhjused. Mõistsin ka, et on reaalne võimalus, et ma ei võtagi kunagi püsivalt alla, sest töö enese ajudega on oluliselt keerulisem asi kui füüsilise tervise parandamine. Nii keeruline, et ma pean arvestama võimalusega, et see ei õnnestu päriselt kunagi. Ehk siis mõistsin, et mul on kaks varianti - leppida endaga ära olenemata sellest, mis kaalus ma parasjagu olen või, hoides oma enesehinnangut ja -armastust sõltuvuses kaalunumbrist, potentsiaalis vihata end kogu elu.

See ei olnud mitte allaandmine, kuigi see nii võib paista, vaid enese vabastamine kohustusest saavutada mingisugune kaalunumber või näha kuidagi välja. Ma andsin endale loa võtta nii palju aega, kui on vaja, et asju paika loksutada. Võtsin endalt surve ära. Surve tekitab frustratsiooni, sellega aga ei paranda midagi. Viha ja häbi võivad edasi viia ajutiselt, aga mitte püsivalt. Edasi viib armastus.

Nii et ma olen kümme pikka aastat tegelenud enese väärtustamise õppimisega, enesehinnangu paika loksutamisega ja mõttemustrite muutmisega. Olen uurinud ja parandanud enda suhtumist kehasse, liikumisse, sööki ja söömisse. Fitlappimine on mulle loomulik, kuna tegelikult ma olengi viimastel aastatel põhijoontes nii söönud, nüüd on lisandunud lihtsalt portsjonite kontroll, korrapära, planeerimine ja automaatne makrode arvestus.

Aga just see, et ma tegelen teemaga hoopis "laiemalt" ja peamiselt psühholoogia poole pealt, on peamine põhjus, miks ma "põranda all" fitlapin. Ja ühes esimestest sissekannetest mainisin, et mul on alati väga vastakad tunded, kui mu kaalukaotuse kohta komplimente tehakse. Oleneb, kuidas seda komplimenti tehakse, aga enamasti kipub mulle jääma tunne, et antakse negatiivne hinnang minu "endisele" kehale.

Aga ma ei kavatsegi oma "endisele" kehale mingeid negatiivseid hinnanguid jagada. Ma olen täpselt sama inimene. See on täpselt see sama keha, mis kõndis mitu korda nädalas ümber Ülemiste, ujus kilomeetreid ja läks jõusaali. Keha, mis selliseid asju teeb, ei ole väärtusetu. Oma paksu vormist väljas ja ülekaalulist keha ei pea armastama, aga hinnata tuleb teda küll, sellisena, nagu ta parasjagu on. Just sellisena on ta su toonud läbi elu.

Nii et ma ei tegele kaalu kaotamisega. Ma ei põgene oma 125-kilose keha eest. Ma tegelen enese armastamisega, aga selle tagajärg on liikumine normaalkaalu poole. Kaalulangetamise motivatsioon võib kaduda väga kergelt. Enese armastamise motivatsioon üldiselt mitte. 

15. Märk maas.

Pamparampaa! 🎉

Sisetunne ütles, et täna on see ajalooline päev. Ei valetanud! 

14. Trennist veel.

Eilne kaalunumber oli 0.5 kg väiksem kui eelmisel laupäeval, s.t. 100.2 kg. Kahekohaline number juba paistab!

Söögi-rindel pole millestki kirjutada. Olen kavas. Sissekande lõpp? :D

Siis kirjutan trennist.

Vastasin Triinule eelmise postituse kommentaarides, et kaamose juures paistab olevat ainus asi, mis päris august alla kukkumast hoiab, liigutamine. Igasugune, kasvõi tolmu imemine. Liigutamine vallandab endorfiine JA hoiab tegevuses, mistõttu pole füüsiliselt võimalik kogu aeg süüa. Häda selle juures on ainult, et seda on kohati lihtsam öelda kui teha, sest kaamos-masenduse eripära on just pea füüsiliselt tajutav raskus, mis tahab diivani sisse vajutada.

AGA!

Just seepärast ma kirjutasingi mõned nädalad tagasi, et vaja on harjumust, sest motivatsioon võib sind maha jätta! Ja mul on hea meel, et ma suutsingi selle trennis käimise harjumuse enne endale luua, kui kaamos tuli ja kõik maadligi vajutas. Tookord kirjutasin, et hakkan ilmselt 2x nädalas jõusaalis käima (pluss kord nädalas ujumas), aga tegelikult olen kõik see aeg käinudki 3x nädalas jõusaalis ja kord nädalas ujumas. Kui mitte sagemini, siis kindlasti pühapäeviti olen ma ujumas käinud juba sellest ajast, kui pärast eriolukorda ujulad lahti tehti, seega see juba oligi harjumus, 3x nädalas jõusaali sai aga harjumuseks eratreeneriga. Pärast oli kuidagi imelik vähem käia :D

Ma käin saalis hästi hilja, osaliselt seepärast, et olen paadunud öökull, öösiti aktiivsem (ja pärast trenni jään oluliselt paremini magama, mis on ka oluline, sest elama pean ma ju ikkagi lõokeste ehitatud maailmas), osaliselt koroona pärast, et inimesi võimalikult vältida. Ma ei suuda näha erilist rahvakogunemise ohtu, kui treenin hästi ventileeritud saalis, kus peale minu on 4 inimest veel, needki kusagil kaugel seina taga. Jõusaal, kus ma käin, on selline hästi sopiline. Pindade deso enne ja pärast käib asja juurde ka ilma viirusteta. Nii et hoian pöialt, et vähemalt jõusaalid jäävadki lahti, kui ka rühmatrennid peaksid ühel hetkel kinni kukkuma. Mul on seda tõesti praegu vaja, arvan, et ma pole ainus.

Kurtsin Sõbrale, et saali muusikaline taust ajab mind hulluks. Asi pole žanris, sest õnneks pole see õnts-õnts-õnts tüüpi õudus (mis on kõige olulisem põhjus, miks ma rühmatrenne isegi ei kaalu), vaid pretensioonitu raadio-popp, probleem on selles, et selle kanali A-listis on vist 5 laulu, B-listis 10 laulu. Ma lugenud pole, aga umbes nii. Mis tähendab, et ma jõuan trenni jooksul kõiki laule kuulda vähemalt kaks korda, mõnda A-listi laulu ka 3x. 3x nädalas trennis käies jäävad laulud hiljemalt teise trenni lõpuks pähe. Tulemus oli, et eelmisel nädalal tabasin end sellelt, et mul ketrasid kolm A-listi laulu peas ilma trennita.

Ühesõnaga, mul käisid päkapikud ja tõid mulle eriti vinged mürasummutajaga ja hea bassiga juhtmevabad kõrvaklapid ja minu trennide muusikaline taust läks oluliselt paremaks!

Käisin terve esimese koroonalaine ajal ja suvel palju pikkadel kõndidel. No sellistel 20-kilomeetristel. Seetõttu on mul Spotify's umbes kümnetunnine playlist "130 BPM". See on hea aeroobse treeningu tempo, mis otseselt kiirkõnd ei ole, aga mida annab tunde hoida ja annab tempoks 10 min/km. Seal on lood vahemikus 125-135, žanrilt seinast seina, diskost britpopini, progest metallini. Sest tuju võib ju erinev olla. Ühesõnaga, kui keegi soovib umbes selles tempos muusikat, näiteks kõndimiseks, siis võib siia kiigata, jagan lahkelt.

Hetkel on seal küll ka mingis teises tempos raskemat metalli, sest avastasin, et kangi tõsta ja suruda on jube hea vihase muusikaga (aga isoleeritud harjutustele tahaks taustaks midagi leebemat), hetke parimad jõutõmbe laulud on Motörheadi "Ace of Spades" ja Metallica "Master of Puppets", nii et lisasin need sinna listi, aga kuna need kõndimiseks hästi ei sobi, teen ilmselt varsti uue, jõusaali-listi.

Järgmisel nädalal kirjutan arvatavasti juba allasajasena! 

13. Pime.

Ei, ma ei ole fitlappimist lõpetanud ega "reelt maha kukkunud", selles osas on kõik endiselt hästi. Lihtsalt see sügistujutus hakkab kõigi märkide kohaselt transformeeruma täismahuliseks masenduseks ja igasugune motivatsioon kirjutada on kadunud. Seda enam, et teised kirjutajad järjest ära kukuvad, ega ennegi neid kuigi palju polnud.

Eelmise nädala kaalulangus oli 0.7 kg, selle nädala oma 0.6 kg. Praegune kaalunumber on 100.7 kg.

Mul on tagasi emotsionaalne söömine. See ei ole nii hull kui enne fitlappimist, õigupoolest tundub, et mulle on jäänud ainult üks päästik - kui varem võis söömishooge vallandada põhimõtteliselt igasugune emotsioon (või hoopis igavus), siis nüüd on ainus alles jäänud päästik nukrus. Ma lohutan end söömisega. Ja asi, mida ma taga ajan, pole toidu maitse (nt et oleks soolase isu) ega struktuur ("tahaks midagi krõmpsuvat"), vaid koguses - ma tunnen lohutust, kui mu kõht on ääreni täis.

Ma olen psühhoteraapias ära õppinud ühe olulise asja. Igasuguste, ka destruktiivsete, käitumismustrite kasutamise põhjus on, et NEED TÖÖTAVAD. Ja et algus nende lahendamisele on tunnistamine, et need tõesti töötavad. Asjast ei saa lahti viha või häbiga. Põhjus, miks ma oma nukrusest (ajutiselt) lahti saan "kõht on punnis" tundega, ei ole mitte seepärast, et ma olen nõrk või loll või iseloomutu, vaid seepärast, et ma ei ole veel suutnud leida paremat moodust, mis minu jaoks töötaks. See, mis lohutab sind, ei pruugi lohutada mind, seepärast ma peangi neid mooduseid edasi otsima. Õigupoolest mul üks parem nukrusepeletaja oli - koorilaul, aga zoomi-kooriproov pole ikkagi see, sest kuna kõigil on erinev internetiühendus, tekib alati nihe ning lihtsalt ei ole võimalik päriselt koos laulda ja harmooniaid otsida (nende internetis nähtud "koroona-koorivideote" heli on hiljem "kokku liimitud").

Antud juhul on mul asi tegelikult kontrolli all. Iroonilisel kombel on praegu just abiks kõik need metsikud portsud, mille pärast ma nädalaid virisesin. Ma olen oma menüü täiesti teadlikult täis pannud neid retsepte, mis on suure kogusega. Kui söögiaja kätte jõudes on meeleolu parem (vahepeal õnneks on ka, isegi lausa paar päeva), siis lihtsalt vahetan mingi "väiksema" retsepti vastu. Nii et ma olen kaloraažilt kavast välja läinud ainult ühe korra - ja selle sai kirja panna patukana, mis mul veel kasutamata oli. Pealegi ei läinud ma ka siis väga hullusti üle.

Ühesõnaga - asi ei ole hull. Aga probleem on. Sest et see, et ma olen leidnud mooduse, kuidas oma (destruktiivset) mustrit kasutada nii, et ma samal ajal kavas edasi olen, ei muuda fakti, et muster on endiselt kasutusel. Mustri kontrollitud kasutamine ei ole pikaajaline lahendus ja tegelikult ei peaks toit olema miski, millega emotsioone leevendada. Põhimõtteliselt.

Nukruse põhjus on ilmselgelt füsioloogiline - valguse puudus ja sellest tulenev ajukeemia muutus. Mul pole vist aasta(kümne)id asjad igal rindel nii stabiilsed ja mõnusad olnud kui praegu (kuni viirus ennast või lähedasi ei puuduta, on see koroona-aeg introvertidele paradiis, ma ütlen), aga see pimedus... Oleks mõni muu aasta, kaaluks palmi alla põgenemist, aga praegu tuleb lihtsalt ära kannatada. Olen katsetanud "trenni põgenemist", mis mingil määral töötab, endorfiinid jne, aga on teatud määral lihtsalt söömise edasi lükkamine. Pealegi käin ma trennis hästi hilja, et inimesi vältida ja siis on suuremad söögid juba söödud. Nii et... otsin neid nukruse peletamise viise edasi, mis minu jaoks töötaks. Küll ma leian.

 

12. Pilt.

Laupäevane number näitas 0.7 kg vähem, kui eelmisel nädalal, s.t. täpselt 102.0.

Tegin hiljuti toreda avastuse - raskekaallastel tasub spordiriideid osta kaltsukast, sest XL suuruses riided on kõik ühtlaselt üliheas seisukorras, praktiliselt kandmata, kohati päris uued. Loogiline ka - selles mõõdus riided on enamasti saadud kas neilt, kes suure hurraaga hakkasid trenni tegema, loobusid kiirelt ja siis reaalsuse saabudes riided ära andsid või siis neilt, kes suure hurraaga hakkasid trenni tegema, ei loobunud ja kellele need ruttu suureks jäid. XL mõõdus spordirõivad on nagu titeriided, ainult et "väljakasvamine" toimub teistpidi :D

Vaatasin huvi pärast - näiteks M-suuruses riided on oluliselt ebaühtlasema kvaliteediga, enamasti ikka üsna kulunud, kuigi eks "pärle" leidub ka (nagu kaltsukas ikka).

Mul on tegelikult päris mitu teemat, mille üle olen juba pikemalt mõtteid mõlgutanud. Üks näiteks seotud selle videoga, mille Irina postitas, kus rääkis sellest, kui oluline (või ebaoluline) on kavas olla - ja minu avastusest, et ma tegelikult ei piira ega sunni end üldse, kui 100% kavas olen, mulle ei ole see üldse keeruline. Ja et miks see hea on, et ma ei piira ega sunni end. Ja mõistmistest, miks mu jaoks kavas olemine nii lihtne ja loomulik on. Teine on seotud muudatustega, mis ma olen teinud muus elus, üldse mitte Fitlapi pärast, aga mis teevad kava järgimise loomulikuks. Kolmandaks kogun ma juba tükk aega linke emotsionaalse söömise kohta, sest nagu päris alguses kirjutasin, olen ma sügavalt veendunud, et vähemalt raskekaallastel on psühholoogia pool oluliselt suurem põhjus ülekaaluks kui teadmiste või distsipliini puudus. Päris-raskekaallased ei ole rasvunud, sest nad "on end käest lasknud", vaid seepärast, et ülesöömine on (õpitud) oskus, kuidas emotsioonidega hakkama saada. Irina kirjutas küll hiljuti suurepärase artikli sel teemal, aga nii-öelda "teiselt poolt".

Ainult et mul on ikka veel "sügis ja pime ja pähh" tujutus peal ja jutt ei tule kuidagi kokku. Nii et neist asjust kirjutan teine kord.

Aga ma mõtlesin, et paneks ükskord siis siia pildi ka. Lihtsalt ajaloo mõttes. Ei pinguta kusagilt midagi ega tõmba sisse ega hoia hinge kinni. Alguses tegin insta-võtetega pildi, siis taipasin, et kaalublogis on "aus olek" oluliselt mõttekam.

Huvitav on see, et ma võtan sel korral alla hoopis teistmoodi. Muidu olen ma terve elu võtnud juurde ja alla väga ühtlaselt, säilitades põhijoontes sama kuju ja olnud alati sellise väljavenitatud liivakella kujuga, s.t. proportsioonid on olnud tegelikult klassikalised, rinna- ja puusaümbermõõt täpselt samad ning talje-puusa suhe selline 0.7 kandis, kuigi puusakaar pole kunagi visuaalselt väga dramaatiline olnud pika torso pärast. Aga nüüd, fitlappides, olen läinud täiesti sirgeks, sest 21-st maha võetud kilost 10 on raudselt läinud tagumikust ja 5 puusadelt. Ja mitte, et taljest poleks sentimeetreid kadunud - on küll, päris palju, lihtsalt puusalt on kadunud oluliselt rohkem. Talje-puusa suhe on praegu üle 0.80 :(

Kui seina peale vaatate, siis pildilt võib näha, milline mu tagumik ja puusajoon vanasti välja nägi.

Nii et see oli ka üks oluline põhjus jõusaali minna ja eratreener võtta. Kui ikka eluaegne minapilt on olnud "liivakell" ja kaalu kaotades läheb siluett vähem naiselikuks, siis on natuke nukker.

Samas, noh, äkki ongi parem, kui ma saan endale raske töö ja vaevaga tagumiku, mis on rohkem lihas, mitte puhas pekk. Lihas äkki ei vaju ära ka ja. Mul vanus juba selline, et peab selliste asjadega arvestama :)

Kõik need kangiga kükid, mis ma nüüd tegema pean... 

11. Tujulangus.

Tänane kaalunumber oli 102,7 ehk 0,4 kg eelmise laupäeva tulemusest vähem.

See nädal oli esimene, kus ma olin tõesti kavast väljas. Mitte hullusti, selles mõttes, et oleks burgereid ja šokolaadi söönud, tegelikult sõin kogu aeg kavakohaseid roogasid, lihtsalt ei viitsinud eriliselt midagi kaaluda ja vahepeal duubeldasin vahepala, kuigi polnud trennipäev. Põhjuseid kaks. Esiteks hormonaalsed - mul küll seda õnneks väga sageli ei juhtu, aga vahel ikka, et teatud ajal kuust tahaks terve hobuse korraga ära süüa. Nagu praegu. Teiseks on mul juba mitu nädalat mingi üleüldine tujulangus peal, s.t. mitte ainult kaalulangetamisega seotult, vaid muus elus ka. Kõik on korras ja stabiilne, aga lihtsalt pole tuju.

Ilmselt on asja nimi sügis.

Tunnen juba tükk aega, et ei viitsi üldse kokata, nii et olen palju võileibasid söönud, poest Fitlapi märgiga tooteid haaranud ja Woldist järjest Fitlapi asju proovinud. Aga ma olen algusest peale öelnud, et ma ei näe sellisel viisil fitlappimisel kuigi pikka pidu. Nii hakkab ruttu igav, see laastab rahakotti põhjalikult ja ma pole suurem asi valmistoitude ega poolfabrikaatide fänn.

Mul on lihtsalt selline natuke teistmoodi maitse, näiteks poesinke ei osta ma vähemalt kümme aastat nende liiga tehisliku maitse tõttu (talusinke ostan vahel küll). Lisaks olen ma elu aeg söönud keskmisest oluliselt magedamaid toite - emalt õpitult, kes soola vähendamisele väga tähelepanu pööras. Ja kuigi ilmselt analoogidest tervislikumad, on ka Fitlapi märgiga tooted mu jaoks liiga soolased, kanasüldi pidingi sõbrannale "pähe määrima", juustuga kanafileerullide soolasuse petsin enda jaoks rohke salatiga ära (muidu täitsa head rullid!). Aga no see on minu isiklik maitse, ma olen teadlik, et see on keskmisest erinev ning arusaadav, et tooteid arendadakse keskmise tarbija järgi.

Muidu aga tegin ma viimati otsuse, et ükski minu patukas ei ole enam kook ega muu tava-magustoit.

Kunagi päris alguses ma kirjeldasin, kuidas olen Fitlapiga suhkrusõltuvusest lahti saanud, sest kavas on kiired süsivesikud elimineeritud - ja kuna mulle ei meeldi kunstlikud magusained, siis olen ma ka tehisliku magusa maitse peaaegu elimineerinud (jah, mu jaoks on steevia ka tehislik). Toona kirjutasin, et selle tulemusena on toiduainete naturaalne maitse intensiivistunud.

Nüüd on see asi veel "hullem" - magustatud asjad tunduvad täiesti talumatult magusad, lisatud suhkru (või steeviaga) toodetel "tapab" magus maitse kõik muud maitsed ära. Lisaks tunnen ma nüüd füüsiliselt, kuidas veresuhkur kõigub ja kuidas see mulle mõjub. "Suhkrulaks" tekitab sellise vibra sisse, mis on väga sarnane ärevushoole. Ja see tund-poolteist hiljem saabuv veresuhkru langus teeb uniseks, näljaseks (ja mitte lihtsalt näljaseks, vaid just nii, et tahaks magusat!) ja langetab meeleolu.

See meeleolu kõikumine on nii selgelt tunnetatav ning "suhkrulaksu" vibra niivõrd sarnane ärevustundele, et ma hakkasin siiralt kaaluma, et mu eluaegne kalduvus ärevusele ja depressiivsusele... äkki on vähemalt poole ulatuses seotud mu eluaegse suhkrusõltuvusega? See on mõnes mõttes lohutav, aga teisest küljest päris häiriv mõte.

Ühesõnaga - ma jõudsin järeldusele, et see kõik lihtsalt ei ole suhkru söömist väärt. Oleks, et ma naudiks neid kooke, siis võiks veel öelda, et nad on ajutist tujukõikumist väärt. Aga ei naudi!

Ükskord tegi kolleeg oma sünnipäeva puhul torti, mis oli imeilus. Kolleegid veel kiitsid, et kohe näha, et kodus tehtud - maitseb nagu päris ja ei ole liiga magus nagu pagariäride tordid. Mõtlesin, et SEE tort on küll patukat väärt! Ei olnud, ma pidin selle vargsi ära viskama.

Viimati tõi Sõber mulle Balti Jaama turult pastel de nata, millest ma olin kuude viisi rääkinud (kui sain teada, et päris pesuehtne portugallane neid Tallinnas teeb), sest mõne aasta tagusest Portugali-reisist jätsid need kustumatu mälestuse. Ma nii tahtsin seda nautida! Aga see oli liiga magus...

Sealjuures söön ma endiselt iga jumala päev magusat, sest ikka veel olen ma magusasõber ja elu ilma "millegi heata" tundub kurb ja ebaõiglane. Praegugi on banaanikeeks ahjus.

Lihtsalt et armastus ei tähenda sellega lämmatamist.

Eks ma siis nüüd vaatan, kust kapi alt ma oma tuju üles leian. Loota võib muidugi, et hormoonikokteili muutumisega tuleb see ise tagasi. Ja eks nädala-kahe jooksul näeb, kuidas see kavast väljas olemine mõjus, kui kilpnäärmele ka asi kohale jõuab. 

10. Harjumuste loomine.

Täna hommikul astusin kaalule ja sealt vaatas mulle vastu 103.1. Astusin igaks juhuks veel mitu korda - ikka sama number. Palusin Sõbral kaalu peal käia - et äkki kaal rikkis. Ei olnud. Nii et järelikult siis ongi nädalaga 1.9 kg alla läinud. Ma ütlesin, et eelmisel nädalal oli patuse suitsukukekese ja värske trenni koosmõjul vesi kinni. Ainult et ükskõik, kuidas võtta, kahe nädala keskmine langus on üle kilo ja see ei meeldi mulle. Ma vaatan paar nädalat veel.

Aeg on möödunud suures osas trenni tähe all - saan treeneriga kokku kolm korda nädalas. Arutasin treeneriga, et realistlikult võttes hakkaks ma jõusaalis iseseisvalt käima ilmselt ikkagi kaks korda nädalas, kui arvestada, et ma tahaks endiselt vähemalt kord nädalas ujumas käia. Noh, et kui läheneda ikka selle filosoofiaga, et püsiva kaalulangetuse saavutamiseks tuleb teha ükshaaval väikeseid ja enda iseloomu ning harjumustega sobivaid muudatusi. Mõttes, et tore oleks öelda küll, et ma hakkan nüüd suureks trennihundiks ja hakkan iga jumala päev käima kangi tõstmas. Võib-olla peaks nii isegi nädala vastu, aga kui palju selliseid "homsest hakkan tubliks" asju on mul reaalselt elus püsima jäänud? Või teil?

Nii et ma olengi hetkel seisus, kus ma olen Fitlappides päris mitu väikest muudatust teinud, mis on nüüdseks harjumuseks saanud ja vaatan nüüd, kuidas jõusaal oma ellu ära mahutada. Kui see sinna ära mahub ja harjumuseks muutub, saan ma alati hakata sagemini käima.

Igatahes teeb treener mulle nüüd sellise kava, mis sobibki kaheks päevaks, järgmisel nädalal teeme selle läbi ja siis olengi omapead. Natuke kahju on, aga selleks ma ta palkasingi, et ma oskaksin edaspidi ise saalis käia. Vaatame, kuidas läheb ja kui hästi mul õnnestub selline uus asi endale harjumuseks muuta. Ja harjumuseks see muutuma peab, sest motivatsiooni peale lootma jääda ei saa. Youtube'i angry bald man Alan Roberts ütles midagi stiilis, et motivatsioon on mõrd, kes su alati just siis maha jätab, kui sul teda kõige rohkem vaja läheb - vaja on harjumust.

Lõpetuseks pilt minust kolmapäeval trenni lõpus, kui me tegime kerelihaste eri...