Laupäevane kaalunumber näitas 98.5, s.t. 1.7 kg eelmise laupäeva numbrist vähem. Ma vaatan juba tükk aega, et mu keha korraldab ca iga 5-6 nädala takka mingi korraliku langetuse. Tsükliga seotud on nii palju, et iialgi ei lange see nädalale vahetult enne päevasid, aga muule ajale - vabalt. Aga no kui nii, siis nii. Järgmine nädal siis on jälle väiksem vahe.
Eelmise sissekande üks kommentaar pani mind pikalt mõtlema. Nimelt, et "olen siiani olnud sihikindel". Ma tegelikult ei ole olnud sihikindel. Mul nimelt pole otseselt eesmärki kaalu langetada, mul pole mingit sihtkaalugi. Langev kaalunumber on lihtsalt kaasnev nähtus, muude protsesside mõõdik.
Viimati üritasin ma tõsiselt kaalu kaotada ca 10 aastat tagasi, käisin punkte lugemas. Sain ca 15 kg alla, jäin sinna pidama (s.t. mitte platoole, vaid kaotasin motivatsiooni jätkata) - ja võtsin mõne aja pärast selle kõik tagasi juurde. Tsükkel, mis oli mu elus kordunud... oeh, ma ei tea, kui palju kordi. Kui neetult palju kordi olen ma üritanud alla võtta, mõneks ajaks võtnud ka - ja siis end saboteerinud ja selle kõik tagasi võtnud (pluss natuke peale)? Kui mitmeid kümneid kordi?
Sain aru, et küsimus pole selles, et ma ei oska või ei suuda alla võtta - ma olin korduvalt tõestanud, et oskan ja suudan. Ma sain täie selgusega aru, et ma ei võta mitte kunagi püsivalt ja edukalt alla, kui ma enne ei tegele põhjustega, miks ma üldse ülekaalus olen ning mis mind paneb end saboteerima. Ma lubasin endale pühalikult, et ma ei hakka end rohkem frustreerima kaalulangetamise katsetega ja uute läbikukkumistega. Ei ole võimalik saavutada erinevaid tulemusi, jätkates samade meetoditega. Midagi peab muutuma taustal.
Ma sain aru, et minu ülekaal on muude, sisemiste protsesside peegeldus, tagajärg. Probleem ei ole ülekaal, probleem on see, mis ülekaalu põhjustab, tagajärgi muutes ei kao ära põhjused. Mõistsin ka, et on reaalne võimalus, et ma ei võtagi kunagi püsivalt alla, sest töö enese ajudega on oluliselt keerulisem asi kui füüsilise tervise parandamine. Nii keeruline, et ma pean arvestama võimalusega, et see ei õnnestu päriselt kunagi. Ehk siis mõistsin, et mul on kaks varianti - leppida endaga ära olenemata sellest, mis kaalus ma parasjagu olen või, hoides oma enesehinnangut ja -armastust sõltuvuses kaalunumbrist, potentsiaalis vihata end kogu elu.
See ei olnud mitte allaandmine, kuigi see nii võib paista, vaid enese vabastamine kohustusest saavutada mingisugune kaalunumber või näha kuidagi välja. Ma andsin endale loa võtta nii palju aega, kui on vaja, et asju paika loksutada. Võtsin endalt surve ära. Surve tekitab frustratsiooni, sellega aga ei paranda midagi. Viha ja häbi võivad edasi viia ajutiselt, aga mitte püsivalt. Edasi viib armastus.
Nii et ma olen kümme pikka aastat tegelenud enese väärtustamise õppimisega, enesehinnangu paika loksutamisega ja mõttemustrite muutmisega. Olen uurinud ja parandanud enda suhtumist kehasse, liikumisse, sööki ja söömisse. Fitlappimine on mulle loomulik, kuna tegelikult ma olengi viimastel aastatel põhijoontes nii söönud, nüüd on lisandunud lihtsalt portsjonite kontroll, korrapära, planeerimine ja automaatne makrode arvestus.
Aga just see, et ma tegelen teemaga hoopis "laiemalt" ja peamiselt psühholoogia poole pealt, on peamine põhjus, miks ma "põranda all" fitlapin. Ja ühes esimestest sissekannetest mainisin, et mul on alati väga vastakad tunded, kui mu kaalukaotuse kohta komplimente tehakse. Oleneb, kuidas seda komplimenti tehakse, aga enamasti kipub mulle jääma tunne, et antakse negatiivne hinnang minu "endisele" kehale.
Aga ma ei kavatsegi oma "endisele" kehale mingeid negatiivseid hinnanguid jagada. Ma olen täpselt sama inimene. See on täpselt see sama keha, mis kõndis mitu korda nädalas ümber Ülemiste, ujus kilomeetreid ja läks jõusaali. Keha, mis selliseid asju teeb, ei ole väärtusetu. Oma paksu vormist väljas ja ülekaalulist keha ei pea armastama, aga hinnata tuleb teda küll, sellisena, nagu ta parasjagu on. Just sellisena on ta su toonud läbi elu.
Nii et ma ei tegele kaalu kaotamisega. Ma ei põgene oma 125-kilose keha eest. Ma tegelen enese armastamisega, aga selle tagajärg on liikumine normaalkaalu poole. Kaalulangetamise motivatsioon võib kaduda väga kergelt. Enese armastamise motivatsioon üldiselt mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar