68. Koroona eri + suure naha update.

Ma räägin ammusest ajast, et mul pole ikka üldse suunamudija soolikat. Korralik blogija postitab korrapäraselt, mitte ei pea kuu aega pausi ja tulista siis mitu postitust järjest. Aga no ma enda jaoks ju kirjutan ja mida muud mul siin isolatsioonis hetkel ikka teha on peale magamise, lugemise ja blogimise.

Mul läheb siin koroonaga neljas päev ja hommikul hakkas peaaegu, et inimese tunne peale tulema. See kurguvalu, mille peale ma (arstist) emale veel laupäeval telefonis nutsin ja küsisin mingit "päris" (s.t. retseptiga) valuvaigistit (aga ei saanud), oli peaaegu, et üle läinud. Vererõhk oli ka juba nii normaliseerunud, et andis ringi kõndida, ilma et oleks pidanud seintest kinni hoidma. Isegi palavikku polnud enam!

Mõtlesin siis, et prooviks ühe joogasessiooni teha, sest olen sellest tõtt-öelda väga puudust tundnud. Ei hakanud aga oma tavalist sportlikku ashtangat või vinyasat isegi proovima, sest aimasin juba ette, et nende stiilide plangud ja kätekõverdused on way too much. Võtsin yin jooga stiili, mis on kolm korda aeglasem ja uimasem kui harilik jooga, mida tavainimene ette kujutab - põhimõtteliselt võetakse asend ja lõdvestutakse sinna 3-5 minutit.

Pärast pooletunnist uimerdamist olin ma nii läbi, et palavik tõusis ja pidin kahetunnise uinaku tegema. Nii et te siis ka teate - yin jooga on ekstreemsport. Või siis ruttasin ma asjast ette.

Muidu olen ma lubanud oma isiklikust elust suurt mitte rääkida. Esiteks seepärast, et ega ma 16-aastane ole, aga teiseks seepärast et see siin on kaalublogi. Samas, midagi pole teha, aeg-ajalt juhtuvad isiklikus elus asjad, mis on seotud kaalu või kaalukaotusega. Nii et eks ma siis üritan seda kuidagi krüptiliselt siin peegeldada.

Mõned kuud tagasi kurtsin oma suure naha üle ja arutasin, et ei tea, kuidas sellega hakkama saada, kui, eeee, isiklik elu sinnamaale jõuab, et, noh, keha konsistents ja naha suurus oluliseks muutub, khm-khm. Kusagil mainisin, et variant on potentsiaalse peikaga sauna või spasse minna, et too nii-öelda eelvaate saaks ja oskaks siis otsustada. Kuna ma midagi targemat ei suutnud välja mõelda, siis ma justnimelt seda tegingi mõne kandidaadiga.

Ja no tuli välja ammune tõde, et tegelikult pole kunagi vaja oma välimuse pärast põdeda. Sest et kui sa oled naine, siis ükskõik, kuidas sa välja näed, ole või Monica Bellucci, alati eksisteerib mingi hulk parimal juhul hädapärast keskpärase välimusega mehi, kelle ego on arusaamatutel põhjustel nii suur, et kui naine mingile (tema) ideaalile ei vasta, siis on seda kindlasti vaja kommenteerida.

Näiteks sain ma teada, et mu alakeha lihaskond pole eriti arenenud, aga pole viga - kui ma hakkan korralikult trenni tegema ja nahavähendusoperatsiooni läbi viin, siis võib isegi "täitsa ok" olla (praegu pole ju "peaaegu midagi hullu", kui ma sirgelt seisan).

Arvestades, et ma kükin oma keharaskuse, tõstan puusaga 150 kg ning jõutõmme on üle 100 kg, siis ma arvan, et mu alakeha lihaskond ei ole vähearenenud. Tõsi, jah, kuna mul olid enne kaalukaotust väga paksud ja vormitud reied ning suur ahter, siis on mul nüüd põhimõtteliselt nagu pehmed püksid jalas, kusjuures lihast on selle alt selgelt tunda.

Samas, teate.

Ma isiklikult arvan, et tulemus on juba praegu (ilma nahavähendusoperatsiooni ja selleta, et ma "hakkaks korralikult trenni tegema") mitte ainult "täitsa ok", vaid on ausalt öeldes väga hea. Ma olen üle 40 kilo alla võtnud. Kui see mu kehal üldse ei kajastuks, oleks ikka väga imelik. See suur nahk on tõestus minu püsivusest ja endaga tehtud tööst.

Minu suur nahk on minu supernaise kostüüm.

Sellise mehe kõrval ei hakka ükski täie mõistuse juures olev naine planeerima vanaks saamist.

Tuleb leida hoopis mees, kes katsub intiimsel hetkel kohta su kehal, mille üle sa kõige ebakindlam oled ning sosistab sulle kõrva, et talle meeldib su tugev keha. Mees, kes vaatab sügavamale - igas mõttes.

60. Aasta trenni.

Mulle tuli ühel päeval meelde, et hakkasin trennis käima aasta tagasi. Just oktoobris oli mul puhkus (nagu selgi aastal) ning just siis võtsin südame rindu, kirjutasin Vormiloojatele ja läksin Egertiga trenni tegema.

Ausalt, elu üks parimaid otsuseid ja kuigi see oli kaheldamatult kallis lõbu, arvan ma siiani, et see oli iga senti väärt ning oli money well spent.

Jah, internetist leiab ka kavasid, aga internetiga ei käi sa mitu nädalat järjest korrapäraselt trennis, internetikava ei passi peale, mida ja kuidas sa teed. Südametunnistus ei aja sind trenni kohale puhtalt seepärast, et sul on internetiga aeg kokku lepitud ja pealegi oled sa talle juba maksnud (ja mitte vähe!).

Just see kolm nädalat, mis ma Egertiga trenni tegin, on põhjuseks, miks ma siiani loobunud pole - see pani aluse rütmile, kolm nädalat on just paras aeg, et ajule "uus normaalsus" luua, sellest räägitakse käitumispsühholoogias palju.

Teate, see aasta on palju muutnud. Esiteks olen ma vanuigi teada saanud, et mulle meeldib liikumine. Mitte ainult enam jõuks, ma olen oma tuttava pealekäimisel isegi jooksu proovinud - ja nii edukalt, et olen pärast seda üht trenni vabatahtlikult veel sörkimas käinud.

Aga teiseks enesekindlus. Mu meelest on raskete asjade tõstmine üks feministlikumaid asju, mida saab üldse teha. Kui ma ikka tõstan üle 100 kg maast lahti, siis pärast on küll tunne, et nähtamatu supernaise keep lehvib õlgadel. Ja no mitte üks suvaline oss ei tule minuga tõmblema, kui ma ta nüüdseks juba piisavalt suure tõenäosusega "üle tõstan".

(Jah, siin pildil on 90, see on puhkenädala selfie)

Ma olen tagantjärgi pilte vaadates aru saanud, et just jõuksis käimine pani aluse suuremale visuaalsele muutusele. Kaalulangetuse alamredditites räägitakse palju, et aeroobne trenn on hea kaalu kaotuseks, aga kehakuju muutmiseks tuleb teha jõutrenni. Minu pealt on see väga selgelt näha. Enne ma ju kõndisin ja ujusin ning, tõesti, kehakuju jäi suhteliselt samaks, lihtsalt kahanes. Nüüd on aga keha proportsioonid muutunud.

Düsmorfiale "meeldib" eriti see, et ma saan teistmoodi tähelepanu kui varem. Nimelt on mu kõrges eas mehed mu ilusad silmad viimaks üles leidnud. Enne nende pilk sinnani ei jõudnud, sest partii "jäi ette". Nüüd partiid enam eriliselt pole - asjaolu, mille üle mul on, muuseas, väga hea meel, ma ei teadnud, kui raske mul selle 6-kilose partiiga oli enne, kui seda enam ei olnud.

Aga kõige segadust tekitavam osa on see, et vaatama on hakatud MINU JALGU. Saate aru - minu lühikesi ja pakse jalgu. Minu, Epu, jalgu. Minu konkurentsitult kõige "nõrgemat" osa minu välimusest, mida ma olen terve elu põdenud.

Ma arvasin, et mehed vahivad pikki ja saledaid soorebase jalgu. Tuleb välja, et mõnelegi meeldivad ka tugevad ja vormikad jalad - ja just sellised mul nüüd on. Ma tean, et eelmise postituse pildil seda näha polnud, aga just siis, kui mul on midagi tumedat jalas, on mu reielihaste kuju selgelt näha. Ja ma pean ütlema, et kõigist muutustest olen ma just selle üle kõige õnnelikum. Et mu vormitud paksud reied on omandanud kuju!

Ja siis see kõige-kõige olulisem asi.

Ma sain tavapoest pika säärega saapad!

Neid hetki kaalulangetuse teekonnal, kus ma olen juubeldust tundnud, on olnud mitu. Siis, kui alla 100 jõudsin. Siis, kui "ainult" ülekaalu jõudsin. Siis, kui esimest korda M suuruses rõiva selga panin.

Aga kui ma nende saabaste luku kinni olin tõmmanud (ja veel kergelt!), läksin ma küll natukeseks ajaks poest välja tualetti ja valasin päris mitu korralikku pisarat.

Mul on elu aeg olnud ebaproportsionaalselt jämedad sääred. Kooli ajal, kui ma olin selles kaalus, ei läinud mul saabaste lukud kinni. Ka mu täiesti normaalmõõdus ema ja täditütar, kellega me sarnase kehaga oleme, ei leia poest pika säärega saapaid, sest ka neil on ebaproportsionaalselt jämedad sääred. Meie vaarema oli omal ajal üle küla tüdruk, ei pidanud kiigele minnes õlgi suka sisse toppima ega midagi...

Nüüd, pärast aastat jõutrenni, saan ma poest saapaid osta.

Nii et jah. Jõutrenn muudab keha. Mõni asi võtab lihtsalt kauem, mu projekt "Epule uus ahter (nagu tankiaku)" on alles töös. Aga küll tuleb.

Paljud kardavad, et kui nad suurema kui poolekilose roosa aeroobikahantli poole isegi vaatavad, siis hakkavad nad kohe välja nägema nagu mehed.

Ma nagu enda arvates ei näe välja nagu mees. Isegi selle partiiga, mis mul nüüd on. Nii et ma jään eriarvamusele.

Aga et kaal või? Puhvris on, tänan küsimast. Kui haige olin, kukkus korra 82 peale, ilmselt veekaotusest. pärast trenniga taasalustamist on jälle 83-koma-midagi, nagu ta viimasel ajal olnud on. Ja ma olen rahul. Teiste naiste puhul meeldib mulle saledaid figuure ka vaadata, lihtsalt ma ise tahaks olla thicc, ma ei kujuta end hapra õrna naisukesena ette. Kohe üldse mitte. Ma tahan olla suur ja tugev, see meeldib mulle.

Grupis muidugi oli just teema, kus 170-172 cm pikkused naised arutasid, mis kaalunumbris nad olla tahavad. Suurem osa pakkus 20-25 kg vähem kui ma praegu olen. Ei teagi kohe, peaks vist ka solvuma hakkama, nagu tänapäeval moodne on. Aga ma ei viitsi. 

59. Kepikõnd.

Ma olen seda rääkinud enne ja jään seda alatiseks rääkima - kõndimine on üks alahinnatumaid alasid kaalukaotusel. Mina kaotasin esimesed 20 kg põhimõtteliselt kõndides (olgu, ujudes kah, aga rõhk oli kõndimisel). Käisin eelmisel aastal vähemalt korra nädalas ümber järve ja muidu ka iga päev oma 10 000 sammu täis.

Täna mõtlesin, et pole terve aasta ümber järve käinud, täitsa häbilugu. Nii et tegin ära, aga seekord kepikõnnina. Noh, et oleks teistmoodi natuke.

Ma käisin hiljuti nimelt kepikõnni koolitusel, FB reklaamis, et mu kodulähedasel Järve terviserajal on tasuta trenn, mina aga olin just päev enne seda kappi koristades avastanud kõnnikepid, mis seal julgelt üle 10 aasta juba tolmu kogunud olid. Kappi olin need omal ajal jätnud, sest sain aru, et päris niisama lihtne see ei ole, et muudkui aga kõnnid, seal on tehnikat vaja teada. Nii et kuna kõnnikeppide taasavastamine ja FB reklaam teineteise otsa tulid, võtsin seda Saatuse Sõrmena ja käisin ära.

No ja nii ongi - kepikõnnil on vaja tehnikat teada. Mingi raketiteadus see pole, aga teada on vaja. Suusatamise oskus näiteks segab 🙂, instruktor ütles mulle pidevalt, et ma üritan suusatada. Kui mul hakkas lõpuks asi kätte tulema mõtlesin ise selle vahe enda jaoks lõpuks nii lahti, et suusatamisel on kepid nagu esivedu, kepikõnnil nagu tagavedu.

Ja katsugu keegi öelda, et koormust ei saa - saab küll. Ja just sellist mõnusat aeroobset, mida jaksab tunde hoida.

Neid koolitusi tuleb nüüd tuleval nädalal veel, minge ka, täitsa soovitan.

Ühesõnaga - käisin ümber järve kepikõndi tehes ning oli ilus.

Leidsin ühe hüljatud õunapuu ka. Täiendasin talvevarusid. Jube head õunad!

Ma igatahes kavatsen kepikõnni tõsisemalt käsile võtta, ainult peab välja mõtlema, kus, sest asfalti peal pole ikka üldse see, aga Järve mets on väike kökats, selle kõnnin ma varsti risti-põiki läbi.

Vat, veel üks põhjus, miks on linna vaja normaalset rohevõrgustikku...

---------

Ja nagu lubatud sai - palja kõhuga pilt, kus ma nahka ei venita. See on ilmselt mu elu esimene ja viimane pilt, mille tegemisel ma võimalikult halba nurka ja valgust otsisin, et naha olukord eriti selge oleks. Näo sain küll selles teravas otse ülevalt valguses kaks korda vanemaks...

Aga näete ise ka - seda ei ole näha, et mul on "nahk lahti", sest see pole kortsus ega ripu. Nii et kui mõnel potentsiaalsel mehel on sellega probleem, saab ta (ja mina) sellest teada liiga hilja - siis, kui juba käed küljes.

Nagu näha, oleks rippuval nahal teatud eelis - käiks potentsiaalse peikaga näiteks spas saunas ära, kui tüüp pärast seda veel näole annaks, järelikult ei häiri ja saaks füüsiliseks minna. Minul pole ühtegi loogilist varianti saada enne teada saada.

Oeh. 

58. Suur nahk.

Tuumanohu leidis oma lõpu, nii et sel nädalal käisin juba trennis. Võtsin heaga puhkenädala koormuse, et taastuda. Aga peab ütlema, et see on kergelt perversne, kui väga ma ikka nautisin raua tõstmist pärast seda sunnitud pausi... Ma saan raskete asjade tõstmisest ikka korraliku annuse endorfiine.

Muuseas, võib juhtuda, et ma hakkan varsti ka jooksma (mida ma teatavasti lubasin MITTE KUNAGI teha), üks uus tuttav on pähe võtnud, et ma peaks jooksma ja käib sellega peale nagu uni...

Mu käest on küsitud, et kuidas mul selle nahaga on pärast 40+ kilo kaotamist. Õigustatud küsimus, kaalukaotus on ju olnud suur.

Vastus: üsna hästi on.

Kui ma sirgelt seisan, siis on seda natuke näha reite siseküljelt ning naba kujust - sel oleks nagu väike telgike peal. Kui ette kummardan, on muidugi teine lugu, samas... teate, päriselt ka pole visuaalselt midagi hullu, isegi partii püsib õige koha peal, mis siis, et on kolm korda väiksem kui vanasti.

Kinesteetiliselt on natuke teine teema ja see on nüüd see, millega ma parasjagu üritan hakkama saada. Mu keha on pehme ja kõva korraga. See, mis tunne käe all on, sõltub asendist, sama koht võib olla nii üht kui teist. Näiteks kui ma seistes reit nelipea juurest katsun, on see kivikõva, hommikujoogas allavaatava koera asendis, kui reie esikülg on "all", ripub nahk vastu ja on ülipehme.

Üldse saan ma endast väga imelikest kohtadest kinni võtta, näiteks sellist trikki ma küll vanasti teha ei saanud oma kõhuga.

Samas - need ei tundu käe all nagu pekivoldid. Mäletamist mööda hakkasin ma aasta tagasi paanitsema, et mul on "pekk vedel" ja ma sain kinni võtta kohtadest, kust varem mitte ning see kohutavalt häiris mind. Nüüd saan ma veel ajuvabamatest kohtadest kinni võtta (alaseljalt, näiteks), aga see ei häiri mind nii palju, sest on käe all teistmoodi.

------------

Edit: Ma mõtlesin välja, kuidas olukorda iseloomustada saab. See suur nahk on nagu kassi turjanahk. Ei ripu ega tilbenda kusagilt, aga saab kergelt volti võtta. "Pehmus" seisnebki just selles, et mul jääb nahk natuke käe külge kinni, kui üle keha tõmmata. No nagu kasside turjanahk!

------------

Nii et mind ennast tegelikult ei häiri.

Ainult üht asja ma üritan oma peas selgeks saada. Et visuaalselt pole tegelikult näha ning kinesteetiliselt mind ennast, jah, ei häiri... aga ma olen mäletamist mööda suvest saati Päris Vallaline. Ja kuigi praegu on see teema mu jaoks pausil, kuni ma aru saan, milline mu keha siis ikkagi on ja sellega ise ära harjun... siis ühel hetkel võtan ma selle teema ju jälle pausilt maha.

Et huvitav, mis siis saab?

Üldse ei tahaks kunagi mõnel tulevasel intiimsel hetkel olla potentsiaalse partneri jaoks halb üllatus, juhul, kui teda häirib selline kõva-pehme keha...

Samas - eks selle üle tasub põdeda siis, kui aeg sealmaal. 

57. Haige.

Ma sain eelmisel pühapäeval külma. Käisin Waypoint Tallinnaga rattaekskursioonil ja enda arvates panin parajalt riidesse, aga ma ei arvestanud, et tavaliselt sõidan ma 3x kiiremini, s.t. tavaliselt saan ma sõites sooja, aga ekskursioonitempoga ei saanud. Ühesõnaga - kui ma ühel hetkel enam oma labajalgu ei tundnud, otsustasin (kahetsusega, sest ekskursioon oli väga hea!) koju minna ja otse vanni vajuda. See tundus olevat ainus viis, kuidas sooja saada. Vannis ei olnud ma aga käinud terve kaalulangetuse aja ning see oli omamoodi kogemus.

Esiteks on saledamana vannis käimine kulukam, sest vett läheb rohkem vaja. Oma vanni puhul sa ju enam vähem tead, kuhu maale peab vanni vett laskma, et sisse minnes oleks paras... no tuleb välja, et enam ei ole paras, väheks jäi, kõva kolmandik jäi puudu (loogiline ka, olen ju kolmandiku võrra väiksem) 😀. Samas saan ma nüüd oluliselt sügavamal vees olla, kui vann viimaks on vett täis. Nii et mõnus.

Kahjuks aga soojast vannist ei piisanud, ikka jäin haigeks ja olen nüüdseks endale saanud täiemõõdulise põskkoopapõletiku. Koroona ei ole, testisin ära.

Jube vastik tõbi on - absoluutselt kõik palaviku tunnused on, k.a. peksa saanud tunne, ainult et kehatemperatuur on nagu naelutatud 36,6 peale. Ma panin kraadiklaasi kuuma vette lausa, et testida, ega see katki pole läinud. Ei ole.

Kusjuures mu kolmel tuttaval on sama tõbi kallal, kokku pole me ammu puutunud, nii et järelikult ringleb mingi viirus ringi. Vaadake ette ja peske korralikult käsi, sest et mis siis, et koroona pole - tatitõbi on tatitõbi. Ja see konkreetne on erakordselt tüütu. Te ei taha seda endale, uskuge mind.

Nii ma siis hoian end kooriproovidest ja muudest rahvarohketest kohtadest eemale. Käin õues jalutamas ja teen kodus joogat. Kuna Fitlapi treeningkava väljakutsega ühinesin, siis praegu on "jooga" sealse "Keha ja meel" bloki alt Laura Siimensoni kavad, mida ta küll joogaks ei nimeta, aga ma võin saladuskatte all öelda, et see on sisuliselt Vinyasa. Soovitan küll, väga mõnus on.

Ühtlasi avastasin, et keha kulutab haige olles rohkem kaloreid. Mul on haige olles alati pehme toidu isu, nii et ma olen viimastel päevadel põhimõtteliselt püreesuppide, putrude ja (magusa) kohupiima peal elanud, toitunud rohkem isu järgi ning kava ainult niimoodi "poole silmaga" järginud. Kalorite mõttes olen selgelt üle söönud ning samas kalorikulu on mul selgelt madalam kui muidu (jõuksi pole, aeroobset trenni pole, lisaks ma magan palju), aga kaal on kukkunud 82 peale. Ju siis keha taastab end ja kulutab kaloreid sinna.

Olge terved! 

56. Külm on!

Kui vanasti käisin ma ujumas ikka selliseid 2.5 - 3 km otsi, siis viimasel ajal ujun 1.5 km - distantsi, mida olen alati lugenud absoluutseks miinimumiks, mille peale on üldse mõtet hakata trikood selga venitama. Kauem lihtsalt ei kannata basseinis olla, vastik hakkab. Mõtlesin jupp aega, et mis mul nüüd jälle häda on, sest ma olen terve elu ujumist jumaldanud. Siis jõudis kohale - külm on! Külm läheb kuidagi naha alla ja enne 20-minutilist saunaseanssi sealt enam välja ei tule.

Kevadel kirjutasin, et mu kehal otseselt külmem ei ole kui raskekaalus, aga käte ja jalgade labad on jäätükkideks muutunud. Nüüd tahavad need endiselt otsast ära kukkuda, aga ka keha enda külmataluvus on selgelt langenud oma 10 kraadi. Ma kannan praegu sama palju kihte kui enne 0-5 kraadi juures, kindaid käes ning pakse sukki JA põlvikuid jalas.

Nii et kuna ma viimasel ajal jorisen omaette A-rühma lugu "Palmisaar", täpsemalt seda "Kuradi külm on, kuradi-kuradi külm on" kohta, siis ausõna, ma ei julge mõeldagi, mis päris talvel veel saab. Ma ei saa aru, kuidas saledad inimesed üldse niimoodi elada saavad!

Kusjuures see külm on kuidagi teistmoodi. Otseselt lõdisema ei ajagi, aga just see "külm läheb naha alla" on vastik.

Öelge keegi, et sellega harjub ära...

Ma olen nüüd täitsa tõsiselt mõelnud, et peaks kehakoostise analüüsi ära tegema puhta huvi pärast. Kuigi ega mul ju varasema ajaga võrdlust ei ole. Mul on lihtsalt hüpotees, et mu keha lihasmass on ilmselt suhteliselt sarnane sellele, mis raskekaalus. Kui kergekaallased peavad lihast ehitama, siis raskekaallastel, kes vähegi liiguvad, on lihas juba olemas, see tekib puhtalt massi liigutamisega, mis on sisuliselt 24/7 kestev lihastreening. Raskekaallase ülesanne on maha saada rasv ning olemasolevat lihast säilitada - ja tundub, et see mul üsna õnnestus.

Vahel kuuleb raskekaallastelt (just meestelt) juttu stiilis "mu keha rasvavaba mass on 90 kg, saad aru, et ma ei saagi mingi kilu olla, ma olen määratudki 120-kiloseks!". Einoh, kena keik, aga isegi kulturistid, kelle trenn ja toitumine on täpselt välja arvestatud maksimaalsele lihasele ja minimaalsele rasvale, teavad ja arvestavad võistlusvormi ajastades, et kaalu kaotades ei kao ainult keharasv, vaid igal juhul ka lihasmass. Tegelikult kaob "niisama" kaalu kaotades lihasmass lausa eelisega, sest keha jaoks on lihast ülal pidada energeetiliselt kulukam kui rasvamassi. Seepärast "niisama" kaalu kaotades ainevahetus aeglustubki - põleti kaob ära. Seepärast ongi Fitlapi makrod valgu poole kaldu. Seepärast ongi eriti just suure kaalu kaotajatele (aga teistele muidugi ka) nii oluline teha lihastrenni - et öelda kehale "mul on seda lihast vaja, võta rasva!".

Jama on ainult selles, et rasv on polster ja hoiab külma eemal. Ilma on ikka kuradi külm olla...

 

55. Düsmorfia.

Kaal on rõõmsalt puhvris sees, selle koha pealt on jube igav. Tõsi, võtsin eile huvi pärast mõõte ja kratsisin kukalt, sest mõõdud on säilituses olemise jooksul langenud igalt poolt vähemalt 2 cm. Kuigi kaal seisab, nagu ette nähtud, pigem vahepeal tõusis.

Ma tean, et kulturistid tegelevad bulkingu ja cuttinguga, s.t. vahepeal söövad teatud perioodil kaloreid üle, et lihast ja jõudu kasvatada ning seejärel on teatud perioodi kaloridefitsiidis, mil üritavad lihast maksimaalselt säilitada ning keharasva protsenti vähendada. Mul on tunne, et säilitusrežiim mõjub mulle nagu bulking, keha vaatab, et jess, lisakalorid, ja ehitab sellest lihased. Sest ka jõudu on mul palju juurde tulnud, tõstsin eile jõutõmbega viimaks 100 kg ära. Oli uhke tunne küll.

Nüüd võiks küki ka veel järele arendada... Sellega pole ma veel oma keharaskuse ligigi saanud. Midagi pole teha - mul on tugev selg, aga suhteliselt nõrk tuhar. Kui mul teinekord jõutõmbe tehnika alt vedama hakkab kusagil poole tõste peal, siis mu "leivanumber" on kang kätega puusavolti üles tõsta ja siis puus järele suruda... Kui ma seda esimest korda peeglist nägin, hakkasin ise ka itsitama 😀

Igatahes olen ma alumise osaga ametlikult jõudnud M-suurusesse. Olles tugevalt ülekaaluline, 5 kilo rasvumise piirist allpool... Mul on sellega seoses päris mitu tugevat Emotsiooni. Aga ma mõtlen, et äkki peaks M standardi allapoole viima? Sinna objektiivse keskmise mõõdu juurde?

Muidu olen ma augustist saati põhjalikult teraapias käinud. Igapäevaelu mõttes olen ma oma tasakaalu ja chilli tagasi saanud, aga kehadüsmorfia elab ikka täiesti oma elu.

Aga no las ta siis elab.

Põhimõtteliselt olen ma aru saanud, et ilmselt on see faas, mis tulebki lihtsalt üle elada, sellest nii-öelda läbi minna.

Oleme terapeudiga arutanud, et ma olen väga mitmes mõttes praegu nagu pubekas ja see segadus, mis mul oma kehaga seoses on, on samasugune kui pubekal, kui ta oma "uue" ja muutuva kehaga kogeb.

Mu keha on nii teistmoodi, see muutus on nii kiire olnud. Ma pean õppima, kuidas ma ise end selles kehas tunnen ja kuidas on sellega olla. Aga, vähe sellest, tuleb välja, et mu keha mõjub ka teistele - ja ka nende reaktsioonidega ei ole ma harjunud ning nendega tuleb õppida toime tulema. Ja sellised asjad ei käi kiirelt ja üleöö.

Nii, nagu pubekatel võtab aega, et oma kehaga, selle tunnetuse ja selle mõjuga teistele ära harjuda, nii on kohanemise aega vaja ka mul. Loodetavasti käib see mul lihtsalt kiiremini kui päris pubekal. Loota võib, sest korra olen ma ju selle protsessi läbi teinud 🙂

See on vaimse tervise teemade juures üks kahjulikumaid eelduseid inimestel - arusaam, et tervenemine peaks käima nipsust, tegelikult on kõigi nende protsesside jaoks vaja just aega. Aega olla, aega tunnetada, aega kohaneda.

Nagu ikka, ma kirjutan sellest kõigest nii avalikult, sest ma tahan, et vaimse tervise teemade ümbert kaoks stigma. Seepärast, et just suure kaalu kaotamine on sügavalt psühholoogiline teema ning sellest räägitakse liiga vähe. Ma tean mitut suure kaalu kaotajat, KÕIK, 100% kõik! kogevad düsmorfiat mingil kujul. Ometi sellest ei räägita!

Aga kui sind tabab säärane asi ootamatult ja sul ei ole kusagilt võtta abi või kasvõi teist sama kogemusega inimest, siis see võib jalust lüüa. Düsmorfia tähendab, et su aju valetab sulle - ja kui sa oled terve elu olnud "normaalne", vaimselt terve inimene ja sa ei tea, et suurt kaalu kaotades on harilik asi, et su aju mõneks ajaks sassi läheb, siis suure tõenäosusega jääd sa oma aju uskuma. Või ehmatad ära, et nüüd oled lõplikult ära keeranud ja lükkad teema häbenedes kalevi alla.

Miks võtavad nii paljud suure kaalu kaotajad uuesti juurde? Üks põhjus kindlasti see, et alla on võetud "dieediga", mitte elustiili püsivalt muutes. Aga suur põhjus on ka see, et "vana keha" on tuttav ja turvaline. Selles eksisteerimine ei ole segane ning "vanas kehas" aju ei valeta. Keegi ei taha end segases seisus tunda üksi.

Teadmine, et see segadus, mis sa koged, on normaalne ja läheb üle, on oluline!

Seepärast ma räägin sellest kõigest... 

53. Uus keha.

Kaalurindel läheb igavalt, püsib puhvris kenasti sees. Aga kuna natuke on ikkagi tõusutendentsi näha, siis tegin südame kõvaks ja hakkasin arbuusi kaaluma.

Ma sain teada, et jätan endast tugeva ja treenitud inimese mulje. Käisin ükspäev sõbraga süstaga sõitmas. Kuna kedagi teist ei olnud, oli meil privaatretk. Sõit pidi kirjelduse järgi olema rahulik ja chill algajatele paras kolmetunnine aerutamine, ainult et ootamatult kõrge ja "terava" laine pärast oli selline pidev andmine. Giid kommenteeris, et meil on nüüd kogemust süsta valitsemises ja selle juhtimises sama palju kui mõnel, kes on kümme korda käinud.

Juhtus nimelt nii, et kaldal ei saanud ilmaoludest aru - erilist tuult ei olnud. Aga laine tekkeks ei ole vajagi, et siin ja praegu tuult oleks. Ehk siis - kui muuli vahelt välja sõitsime, tabas laine kõiki, kaasa arvatud giidi, ootamatult. Kuivõrd me pidime ka muuli äärde hoidma, sest samal ajal tulid sisse mustmiljon jahti koos saatekaatritega, mis veel lisaks laineid tekitasid ja mis omakorda kõik muulil murdusid ja tagasi peegeldasid, oli seal paras "katel" ning võttis ikka kõhu alt õõnsaks küll.

Kui me pooleteise tunni pärast Haabneemel süstast väljusime (tuletan meelde - retk oleks pidanud kestma ca kolm tundi), ütles giid, et ega paljude teistega oleks ta ilmselt asja pooleli jätnud ning kas ümber keeranud või Pirita randa läinud, aga ta nägi juba kaldal, et me oleme mõlemad treenitud inimesed ning vaatas, kui hästi me seal "katlas" hakkama saime ning otsustas ikkagi lõpuni sõita, sest ega "lainega ongi rohkem fun". Tõsi, kui tavaliselt teeb ta nende retkede ajal kaks-kolm puhkepausi, siis seekord polnud see võimalik, sest süst on teatavasti stabiilsem, kui see liigub - ja stabiilsust oli väga vaja. Mul on vasaku jala peal päris uhke sinikas, mis tuli sellest, et ma surusin stabiilsuse saavutamiseks meeleheitlikult jalga vastu süsta seina...

Einoh, aitäh tõesti.

Sõber on tõesti silmnähtavalt treenitud ja tugev, aga mina olen terve elu olnud paks ja spordikauge - ja ometi jätan KA sellise mulje. Täitsalõpp!

Aga, jah, mul on kavas uuesti minna, et ennetada küsimust.

Päris ausalt öeldes oli just võimalus suppama ja süstaga sõitma minna üks olulisemaid kaalukaotuse motivaatoritest. Mulle meeldivad igasugused vee sees ja vee peal tehtavad tegevused, vesi ja loksumine löövad mõtted klaariks ja lahustavad ängistust. Suppamas olen käinud juba päris mitu korda.

Arutasin terapeudiga seda, et mis siis nüüd juhtus, et ma kuu ajaga oma aastatega ehitatud eneseteadlikkuse ja tasakaalu ära kaotasin ning kehaga tülli läksin.

Tegelikult on üsna lihtne. Ma nimelt ei saa aru, milline mu keha on. Kuni ma kaalu langetasin, oli kõik okei, sest siis mu keha pidigi "muutuv" olema, aga ma ju otsustasin, et nii nüüd jääb. Aga mu aju ei saa üldse asjast aru, ma võin viieminutilise vahega näha peeglist täiesti erinevat pilti. Täpsemalt - pilt jääb samaks, küll aga mu hinnang pildile muutub. Ja ma ei mõtle hinnangut stiilis "kole" või "ilus", vaid ma ei saa oma keha proportsioonidest aru, ma ei saa aru, kuidas see on võrreldes teiste kehadega. Kas ma olen pigem sirge kehaga või pigem kurviline? Pigem suure rinnaga või täielik pesulaud? Pigem ümara pepuga või lamedaga? Pigem lihaseline või pigem lödev? Olen ma pigem suurepoolne või pigem paks või hoopis täitsa keskmine? Ma tõesti ei saa aru!

Maksimumkaalus teadsin ma täpselt, kui suur ma olen teistega võrreldes, teadsin, mis on mu figuuri tugevad küljed ning oskasin end riidesse panna viisi, mis neid külgi rõhutas (iseasi, et sageli ei viitsinud). Nüüd on aga väga "ujuv" tunne, üsna samalaadne nagu pubekana, kui keha samuti muutus ja sellest aru ei saanud ning seepärast välistest kirjeldustest sõltusin.

Välised hinnangud olid aga toona, 90ndail ja aastatuhande vahetusel, mil laineid lõi heroin chic, teatavasti oluliselt teistsugused. Toona oli naise ideaalkaal pikkus - 120, normaalkaalu absoluutne ülemine piir oli pikkus -115, sealjuures olid kõik üle 55-kilosed naised ilged vaalad, sõltumata pikkusest. Thicc on moodi tulnud alles nüüd...

Viimati, kui ma 82-85 kaalusin, olin ma (järgnevad tsitaadid) "murumunana laiali valguv lootusetult räme rasvas emis, ahter taga nagu tankiaku, nisad õõtsumas ja käsivarred laperdamas tuules", kes mitmete valjult välja öeldud hinnangute järgi ei oleks tohtinud tänaval käia, et inimestel südant mitte pahaks ajada ja üldse oleks mõnedki end ära tapnud, kui nad nii rasvas oleks olnud.

Nüüd olen ma teada saanud, olen ma täiesti normaalses mõõdus, ainult tagumik on liiga väike.

Kordan - kaal on sama ja mõõdudki väga sarnased, kaasa arvatud tagumikul, mis 20 aastat tagasi sama suurena oli "tankiaku".

Ime siis, et ma aru ei saa, kuidas ma ikkagi välja näen ja aju täiesti lühisesse läks.

Seepärast andis terapeut mulle nüüd ülesande - ma ei tohi kuni septembri lõpuni oma keha üldse kirjeldada (ja loomulikult alustasin ma sellegipoolest sissekannet kirjeldusega "olen tugev ja treenitud"), mitte ühtegi fotot endast teha ning võimalikult vähe peeglisse vaadata. Mõte on nö aeg maha võtta ja õppida olema selles kehas, saada selle füüsiline tunnetus tagasi, mis ei sõltuks mingist kirjeldusest, vaid olekski minu enda sisemine tunnetus - ning lasta ajul maha rahuneda. Kui tunnetus on saabunud, siis võib hakata sealt uuesti uut kirjeldust looma. Aga sinna on veel aega.

Ühtlasi aga põhjus hoiduda vanadest tuttavatest, kellel suid sulgeda ei saa ja kellel on veider mu keha mitte kommenteerida. See on mulle hetkel kahjulik.