84. Motivatsioonilangus.

Kaaluteekonnaga jõudsin viimati sinna, et pärast jõulusööminguid ja ravimikuuri lõpetamist jõudis kaalunumber täpselt samasse kohta, kus oli enne ravimikuuri. Nädal pärast seda langes kaal kõva 200 grammi, aga seejärel juba 700 grammi., s.t. 81 kg peale.

Aga võin juba ette öelda, et tulevaseks esmaspäevaks ei ennusta ma mingit kadu. Tõusu ka ei ennusta. No mõnisada grammi siia-sinna võib kõikuda, aga on ilmselt sisuline seisak. Põhjus selles, et ma ei jälginud sel nädalal mõnel päeval üldse kava. Ei olnud mingeid söömasööste ega midagi, lihtsalt... ei jälginud.

Käisin oma seljahädaga MRTs ning sain tulemused. Need aga mind õnnetuks. Nii õnnetuks, et igasugune motivatsioon kadus - mul tekkis tõsine küsimus, milleks üldse kõik.

Ma nimelt sain teada, et kui üldse kunagi, siis igal juhul väga pikalt ei saa ma raskeid tõsteid teha. Ma võin jõusaalis käia ning treenida põhimõtteliselt nii, nagu olengi viimastel kuudel treeninud - selga-kõhtu võimalikult palju toetades, väikeste raskustega ja suurte kordustega, aga raskeid tõsteid ei saa enne teha, kui selg korras. Selleks on aga vaja vältida igasugust ülekoormust, eeldatavasti teha veel paar ravimikuuri (mis kaalu tõstavad) ning füsio juurde rada sisse kulutada. Ja on juba ette teada, et see kõik võtab aega.

Seljahäda ei ole otseselt põhjustatud tõstmisest, vaid tõstmisest tekkinud ülekoormus tõi esile geneetilise taustaga häda (ja tõesti - mul on tegelikult sarnaseid asju olnud ülikoolist saati, lihtsalt need on kestnud nädal-paar, sama ka mu isa ja vennaga). Lisaks on mu selja ülekoormus oluliselt pikem kui mu jõusaalis käimine, ortopeed ütles, et ka parima tahtmise juures ei saaks selliseid muutuseid kahe aastaga. Ehk siis... pikaajaline kolmekohalises kaalunumbris elamine on mu selja üle koormanud.

Kui keegi veel tuleb rääkima, et tugeval ülekaalul pole üldse mingeid mõjusid, siis palun väga.

Eks ma olingi end juba mingis mõttes ümber orienteerunud, mõelnud, et ega nt kulturistid ei teegi reeglina väga suurte raskustega trenni, seega saan ma pigem neist šnitti võtta. Samuti juba panin paika eesmärgi ära teha lõuatõmme ning panin selle saavutamiseks tegevuskava paika. Oligi nagu enam-vähem tšill ja rahu majas ning siis leidsin ma "säästa selga" projekti raames saalist horisontaalse jalapressi, mille peale ma polnud varem sattunud - peamiselt seepärast, et ma olin "pikali" varianti kasutanud. Tuleb välja, et selle masina peal on asend niivõrd teine ja selg nii hästi toetatud, oluliselt paremini kui "pikali" pressi peal, et ma sain üle mitme kuu esimest korda jalatrennis tõesti südamest pingutada.

Novat ja pärast seda ma kolm päeva istusin, töinasin ja mõtlesin tõsiselt elu üle järele.

Sest et mulle tuli meelde, miks ma jõusaali armusin. See supernaise tunne, mida olen mitu korda maininud. See tunne, et mingi täiesti võimatult raske asi, mis alguses ei liigu... ja siis see hakkab järsku liikuma ja on kerge, sest minu seest tuleb mingist müstilisest kohast järsku jõud.

Ja ma ei saa seda enam kogeda.

Mu terapeut nimetas mu olekut leinaks. Ja ma otsustasin seda nii võttagi - las ma siis käin sellega kõik leina astmed läbi. Ma ei ole Fitlappi ega oma instastaari karjääri nurka visanud, aga hetkel ma sellele tõesti suuremat tähelepanu jagada ei saa, pole piisavalt vaimset ressurssi.

Tegelen oma leinaga.

79. Kuidas läheb.

Helka küsis, et kuidas mul läheb, eriti deitimise rindel. Pean Helkat kurvastama, et ma pole deitimisega ikka väga kaua tegelenud, olen üsna pikaks ühe härra juurde pidama jäänud. Muidu läheb nii ja naa.

Käisin siin vahepeal töötervishoiu kontrollis. Kõik oli korras, aga paar koomilist hetke oli ka. Esimene oli siis, kui arst kontrollis mu liikuvust ja küsis, kas ma kükki suudan teha. Ma jäin alguses üsna totra näoga vahtima ja siis hakkasin naerma. Eks ma tegin selle ühe küki siis ära. Ilma kangita mõneti imelik ju oli, ei osanud käsi kuhugi panna ega midagi, aga hakkama sain. Käed panin ka maha ette kummardades, vana joogaja nagu ma olen. Aga ma jäin mõtlema, et millal ma viimati ilma kangita kükki tegin üldse?

Teine koomiline moment saabus aga siis, kui arst oli kõik üle kontrollinud ja küsis, kas mul küsimusi on. Mul oli küll üks - nimelt, et miks ta mu kaalust ei räägi ega trenni kohta küsi, ma ju BMI järgi tugevas ülekaalus. Kuna olin sinna läinud teksades ja keset päeva, siis andis sealne kaal numbriks oluliselt rohkem kui mu hommikune "tühikaal", mida ise jälgin ning seega olin ma kirjade järgi rasvumise piiril. Ma olen terve elu pidanud arstidelt kuulma, et ma peaks trenni tegema ja alla võtma ja igasuguseid totraid soovitusi kuulama, too arst aga ei esitanud mu trenni, kaalu ega toitumise kohta mitte ühtegi küsimust ega kommentaari. Mitte ühtegi! Null!

Arst vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et tõsi ta on, et BMI on üks näitajatest, mida nad jälgivad, aga üldiselt on arstidel olemas ka töövahendid nimega silmad ning neid sihtotstarbeliselt kasutades annab ta oma professionaalse hinnangu, et ma teen korrapäraselt tugevalt trenni ning mu keha rasvaprotsent on tervislikus vahemikus. Seega ei pea ta vajalikuks seda teemat arutada.

Vat see oli see koht, mis võttis kukalt kratsima. Vahel mulle tundub, et mu düsmorfia hakkab üle minema, aga sellistel hetkedel on selge, et ma ise end ikkagi adekvaatselt ei näe. Sest mina näen peeglist paksuvõitu naist, mitte sellist, kes "silmnähtavalt korrapäraselt tugevat trenni teeb".

Kui veel trennist rääkida, siis mul õnnestus seljale viga teha enese lollusega, mida siin kirjeldama ei hakka, sest no nii loll on ikka tõesti erakordselt loll olla. Aga häda on suur, nii et juba mitu kuud annab tunda, vahel nii, et magada ei saa. Joosta ka ei saa.

Varsti saan ortopeedile, too loodetavasti ütleb, et lülid ja diskid on korras, lihtsalt totter ülekoormus, mida füsio juures käimine kiirelt kontrolli alla aitab saada. Hoidkem pöialt, et nii läheb.

Seniks olen jõuksis raskused alla võtnud ning otsinud harjutustele alternatiive, mis selga vähem koormavad. Selg talub küll koormust, aga mitte raskust, s.t. kergemate raskuste ja suurte korduste arvuga kannatab trenni teha.

Kergema raskusega treenides on hea tehnikat ka lihvida, olen end nüüd trennis filmima hakanud ja no ei jää midagi väga valet silma. Jalad on kenasti maasse surutud, põlved ei liigu ja selg on sirge. Kangi harjutan madalamas positsioonis, see on kehale kuidagi mõnusam, annab stabiilsema tunde.

Aga vana jõuksi-nali "Show me your squat face" ikka kehtib. See on minu kõige kenam squat face (ja valida on sadade screenshottide hulgast, üks hullem kui teine!). Kujutage nüüd ette, mis näoga ma teen kükke "päris raskustega"...

Ime siis, et kõik fitnessi influkad endast pepu-pilte instasse panevad, olgu neil siis parasjagu jala-, selja- või kätetrenn. Selliste ilmete peale ei tuleks ühtegi koostööd ju! Kena pepu peale aga tuleb!

Õnneks mul selliseid probleeme pole.

Kuna aga selline lolli mängimine on trennirõõmu ära võtnud, siis ma käin jõuksis üldse vähem ning läksin vana klassika peale tagasi ning kõnnin ja kõnnin ja kõnnin. Ma räägin juba ammu, et kõndimine on suurepärane koormus!

Ma keerasin selle muidu nukra seisu aga enda jaoks positiivseks. Nimelt on trennikoormuse olulise langusega mu isu normaliseerunud, nii et ma suudan reaalselt langetusrežiimis olla! Panin siis langetus +10%, sest esiteks pole mul kiiret kuhugi, teiseks on mu BMR suure lihasmassi tõttu ilmselt siiski kõrgem kui programm pakub.

Mõtlesin, et vaataks. Äkki prooviks natuke kergem olla. Igipõliselt paksude reite omanikuna on mul ammune unistus reitel nelipea "sakk" nähtavale tuua. Mulle meeldivad tugevad reied lihtsalt, need on ilusad. Teatud asendites (kui jalad on täiesti sirged) on "sakid" mul näha küll, aga võiks ju rohkem ja kogu aeg? Mõlemad eesmärgid eeldavad väiksemat rasvaprotsenti. Lihas on all olemas küll.

Nii et võib juhtuda, et hakkan uuesti aktiivsemalt blogima! 

64. Update.

Ega mul midagi erilist rääkida pole. Kaal on puhvris ja teen trenni. Äppi avan järjest vähem, sest üritan ikka sinna jõuda, et suudaksin "silma järgi" kavas olla, järgida Fitlapi põhimõtteid ja umbes ka kaloraaži. Tundub, et toimib.

Vahepeal ma ikka mõtlen, et peaks normaalseks naiseks hakkama ja ka sinna normaalkaalu jõudma, sest minu kaalunumbrist hakkavad teised teatavasti alles alla võtma, sest nad on enda arvates hirmsad rasvas sead. Nii ma siis mõtlesin, et teeks aasta lõpuks 79,9 ära. Aga mul on endiselt mingi Psühholoogia peal. Kui kaalunumber alla 82 läheb, tekib mingi sisemine paanika ja vastumeelsus. Seesama tunne oli põhjus, miks ma juuli alguses 83,3 peale pidama jäin.

Ehk siis - number, mille peale tõrge tekib, on natuke madalamale läinud, aga fakt on, et mingi vasak aju nurgake on otsustanud, et täpselt siin ülekaalus ma olema pean ja ei mingit normaalkaalu ega keskmise naise välimust. Jäängi igavesti Suureks Naiseks.

Ilmselgelt huvitav teema, mida terapeudiga arutada.

Samas ongi ehk hea veel siin numbris pikemalt edasi olla, sest düsmorfia hakkab leevenema. Mul on täiesti adekvaatne silmamõõt oma keha suhtes tekkinud, oskan näiteks poes juba silma järgi riideid valida, ei panegi enam emmas kummas suunas kaks suurust mööda. Ja ma vist hakkan oma keha kujust ka aru saama. Eks ta harjumatu on, et ilmselt olen ma objektiivselt võttes võrdlemisi sirge kehaga, kui ma olen terve elu olnud klassikaline liivakell, aga ju siis nii on. Ja nii on ka hea. Ma tunnen end viimasel ajal oma kehas väga hästi.

Nüüd, kui lumi maas, käin suusatamas nagu hullu, ja kõik muud trennid on tagaplaanil, sest et mine tea, kaua saab, ähvardavad siin jääga ja puha. Kuigi seda peab ütlema, et ilmselgelt on aasta trenni hästi mõjunud - nii jõusaal kui jooksmine. Kui eelmisel hooajal oli 10 km suuska kõva sõna ja pärast seda olid reied läbi ning ma ise poolsurnud, siis nüüd pole mingi probleem oluliselt kiiremas tempos 15 km jutti suusatada ilma, et see eriliselt tunda annaks (ja õhtul jõuksis ülakeha trenn otsa teha). Tõsi, alakeha trenni pigem jätaks vahelele pärast suusaringi.

Jõudsin jõutõmbes treeningraskustega 100 kg-ni ja oli täpselt nii uhke tunne, kui näost paistab. Nüüd hakkan ilmselt põhjalikumalt kükki arendama, sest see on endiselt arengus maas.

Tegelikult tahaks ma ikkagi klassikalise tõstmisega tegelema hakata, see on mul ammune salaunistus. Kahjuks tundub, et sellega tegeletakse ainult Spartas, sinna ma aga maailmavaatelistel põhjustel ei lähe. Kas tõesti pole Tallinnas klubi, kus mõni minusugune ilma oma peata peavoolu lammas seda treeniks?

Isiklik elu on selline, et pärast pikka kaalumist otsustasin, et jooksusõbra kandidatuur kahjuks ei osutu valituks igasugustel erinevatel põhjustel (nt oma pea olemasolu). Küll aga on ootamatult veel paar kandidaati välja ilmunud. Ma ilmselt peaks oma imagoga natuke tegelema hakkama, sest mingil põhjusel jätan ma mulje, et olen jube sportlik inimene. Kõik kohtingud on mul olnud aktiivsed - olen käinud deidil jõusaalis, vinyasa joogas, jiu-jitsu trennis ja matkamas. Tegelikult ei meeldi mulle üldse sporti teha, ma olen täielik nohik ja kohutavalt laisk inimene, ma eelistaks ikka klassikalist kohvikut ning käest kinni mere ääres jalutamist. Aga no ei lasta, mis teha.

Nii et jah.

Hoiame lippu kõrgel ja jätkame tervisliku elustiiliga. 

60. Aasta trenni.

Mulle tuli ühel päeval meelde, et hakkasin trennis käima aasta tagasi. Just oktoobris oli mul puhkus (nagu selgi aastal) ning just siis võtsin südame rindu, kirjutasin Vormiloojatele ja läksin Egertiga trenni tegema.

Ausalt, elu üks parimaid otsuseid ja kuigi see oli kaheldamatult kallis lõbu, arvan ma siiani, et see oli iga senti väärt ning oli money well spent.

Jah, internetist leiab ka kavasid, aga internetiga ei käi sa mitu nädalat järjest korrapäraselt trennis, internetikava ei passi peale, mida ja kuidas sa teed. Südametunnistus ei aja sind trenni kohale puhtalt seepärast, et sul on internetiga aeg kokku lepitud ja pealegi oled sa talle juba maksnud (ja mitte vähe!).

Just see kolm nädalat, mis ma Egertiga trenni tegin, on põhjuseks, miks ma siiani loobunud pole - see pani aluse rütmile, kolm nädalat on just paras aeg, et ajule "uus normaalsus" luua, sellest räägitakse käitumispsühholoogias palju.

Teate, see aasta on palju muutnud. Esiteks olen ma vanuigi teada saanud, et mulle meeldib liikumine. Mitte ainult enam jõuks, ma olen oma tuttava pealekäimisel isegi jooksu proovinud - ja nii edukalt, et olen pärast seda üht trenni vabatahtlikult veel sörkimas käinud.

Aga teiseks enesekindlus. Mu meelest on raskete asjade tõstmine üks feministlikumaid asju, mida saab üldse teha. Kui ma ikka tõstan üle 100 kg maast lahti, siis pärast on küll tunne, et nähtamatu supernaise keep lehvib õlgadel. Ja no mitte üks suvaline oss ei tule minuga tõmblema, kui ma ta nüüdseks juba piisavalt suure tõenäosusega "üle tõstan".

(Jah, siin pildil on 90, see on puhkenädala selfie)

Ma olen tagantjärgi pilte vaadates aru saanud, et just jõuksis käimine pani aluse suuremale visuaalsele muutusele. Kaalulangetuse alamredditites räägitakse palju, et aeroobne trenn on hea kaalu kaotuseks, aga kehakuju muutmiseks tuleb teha jõutrenni. Minu pealt on see väga selgelt näha. Enne ma ju kõndisin ja ujusin ning, tõesti, kehakuju jäi suhteliselt samaks, lihtsalt kahanes. Nüüd on aga keha proportsioonid muutunud.

Düsmorfiale "meeldib" eriti see, et ma saan teistmoodi tähelepanu kui varem. Nimelt on mu kõrges eas mehed mu ilusad silmad viimaks üles leidnud. Enne nende pilk sinnani ei jõudnud, sest partii "jäi ette". Nüüd partiid enam eriliselt pole - asjaolu, mille üle mul on, muuseas, väga hea meel, ma ei teadnud, kui raske mul selle 6-kilose partiiga oli enne, kui seda enam ei olnud.

Aga kõige segadust tekitavam osa on see, et vaatama on hakatud MINU JALGU. Saate aru - minu lühikesi ja pakse jalgu. Minu, Epu, jalgu. Minu konkurentsitult kõige "nõrgemat" osa minu välimusest, mida ma olen terve elu põdenud.

Ma arvasin, et mehed vahivad pikki ja saledaid soorebase jalgu. Tuleb välja, et mõnelegi meeldivad ka tugevad ja vormikad jalad - ja just sellised mul nüüd on. Ma tean, et eelmise postituse pildil seda näha polnud, aga just siis, kui mul on midagi tumedat jalas, on mu reielihaste kuju selgelt näha. Ja ma pean ütlema, et kõigist muutustest olen ma just selle üle kõige õnnelikum. Et mu vormitud paksud reied on omandanud kuju!

Ja siis see kõige-kõige olulisem asi.

Ma sain tavapoest pika säärega saapad!

Neid hetki kaalulangetuse teekonnal, kus ma olen juubeldust tundnud, on olnud mitu. Siis, kui alla 100 jõudsin. Siis, kui "ainult" ülekaalu jõudsin. Siis, kui esimest korda M suuruses rõiva selga panin.

Aga kui ma nende saabaste luku kinni olin tõmmanud (ja veel kergelt!), läksin ma küll natukeseks ajaks poest välja tualetti ja valasin päris mitu korralikku pisarat.

Mul on elu aeg olnud ebaproportsionaalselt jämedad sääred. Kooli ajal, kui ma olin selles kaalus, ei läinud mul saabaste lukud kinni. Ka mu täiesti normaalmõõdus ema ja täditütar, kellega me sarnase kehaga oleme, ei leia poest pika säärega saapaid, sest ka neil on ebaproportsionaalselt jämedad sääred. Meie vaarema oli omal ajal üle küla tüdruk, ei pidanud kiigele minnes õlgi suka sisse toppima ega midagi...

Nüüd, pärast aastat jõutrenni, saan ma poest saapaid osta.

Nii et jah. Jõutrenn muudab keha. Mõni asi võtab lihtsalt kauem, mu projekt "Epule uus ahter (nagu tankiaku)" on alles töös. Aga küll tuleb.

Paljud kardavad, et kui nad suurema kui poolekilose roosa aeroobikahantli poole isegi vaatavad, siis hakkavad nad kohe välja nägema nagu mehed.

Ma nagu enda arvates ei näe välja nagu mees. Isegi selle partiiga, mis mul nüüd on. Nii et ma jään eriarvamusele.

Aga et kaal või? Puhvris on, tänan küsimast. Kui haige olin, kukkus korra 82 peale, ilmselt veekaotusest. pärast trenniga taasalustamist on jälle 83-koma-midagi, nagu ta viimasel ajal olnud on. Ja ma olen rahul. Teiste naiste puhul meeldib mulle saledaid figuure ka vaadata, lihtsalt ma ise tahaks olla thicc, ma ei kujuta end hapra õrna naisukesena ette. Kohe üldse mitte. Ma tahan olla suur ja tugev, see meeldib mulle.

Grupis muidugi oli just teema, kus 170-172 cm pikkused naised arutasid, mis kaalunumbris nad olla tahavad. Suurem osa pakkus 20-25 kg vähem kui ma praegu olen. Ei teagi kohe, peaks vist ka solvuma hakkama, nagu tänapäeval moodne on. Aga ma ei viitsi. 

33. Dieedipaus.

Tänane kaalunumber on eelmise nädalaga võrreldes tõusuga, 94.2 kg, aga kuna jääb minu paika pandud puhvrisse (ja on pealegi endiselt alla 95, s.t. säilitamise numbri), siis ei arva ma sellest midagi. Kui nii, siis nii.

Mul on paar korda olnud mõte langetusrežiimi tagasi minna, sest vererõhk on viimasel ajal võrdlemisi stabiilselt normaalses vahemikus. Väga harva, kui alla kukub. Aga ilmselt on natuke vara veel. Ma arvan, et vaatan kahe nädala pärast uuesti, siis on kaks kuud säilitust täis, mis oli arsti soovitatud miinimum ("kaks kuni kuus kuud"). Kui sinna maale rõhk nalja ei tee, siis lähen langetusse tagasi, aga võib-olla näiteks +10% variandiga, et aeglane langus oleks. Vaatame, mõtleme.

Internetis on mitu allikat, mida ma võrdlemisi usaldan. Üks neist on näiteks Renaissance Periodization, kus videosid teevad päris spordifüsioloogid ja arstid, info on teaduspõhine ja loogiline (see on hoiatus - teaduspõhine jutt tähendab "keerulisi sõnu" ja nüanssidest rääkimist, must-valgeid tõdesid pole neilt mõtet otsida). Ma sattusin nende lehele küll tõstmise kohta infot otsides ja sellele nad põhiliselt keskenduvadki, aga nad räägivad üsna sageli ka kaalukaotusest, dr Nadolsky näiteks on sellele spetsialiseerunud. Igatahes on nad korduvalt soovitanud suure kaalu kaotajatel teha aeg-ajalt "dieedipause", s.t. minna natukeseks ajaks säilitusrežiimi.

Esiteks, eksole, tervis. Öeldakse küll, et on tervislik kaalukaotuse vahemik (kuni 1% kehakaalust nädalas), aga mul on tunne, et see kehtib teatud piirini, nt 10-15 kilo. Kui tegu on aga suurema kaotusega, siis võib seda ju tervislikus tempos teha, lihtsalt seda kaalu on iseenesest üsna palju, mida "ühe amspuga" kaotada. Kasvõi koormused veresoonkonnale on 30 kg erinevusega üsna teised, kehale on vaja anda aega, et sellest aru saada (muidu võib näiteks vererõhk nalja tegema hakata, nagu mul juhtus).

Teiseks viitavad nad, et kui liialt pikalt kaloridefitsiidis olla (ka kerges), annab see kehale signaali, et käimas on näljaperiood, mis viib keha stressi (kortisool! veepeetus!) ning aeglustab ainevahetust. Viies keha mõneks ajaks "näljaperioodist" välja, stressireaktsioonid vähenevad ja saab uuesti "puhtalt lehelt" alustada.

Kolmandaks psühholoogia - et võtta mõneks ajaks "lõdvemalt". Fitlappimine on (minu jaoks) lihtne küll, aga ikkagi kontrollin ma langetusrežiimis rohkem kui säilitusrežiimis. Eks see väsitab.

Neljas põhjus on nüüd küll jõusaali-huntide eri: jõu kasv! Ma pole küll kehakoostise analüüsi teinud (tegelikult oleks võinud teha, huvitav oleks vaadata), nii et ma ei oska midagi öelda lihasmassi kasvu kohta, aga oh sa püha müristus, kui palju suuremaid raskuseid olen ma selle kuu aja jooksul tõstma hakanud! Mul oli ka enne, langetusrežiimis, päris muljetavaldav newbie gainz, aga no see, mis praegu toimub, on üle mõistuse. Sealjuures on mul igalt poolt sentimeetreid kadunud. Ilmselgelt on keha võtnud kõik "liigsed" kalorid, mida nüüd viimaks ometi antakse, ja need lihaste taastamisse suunanud.

Vaatasin ühel päeval huvi pärast tõstestandardeid sellisest andmebaasist, kuhu tõstjad ise andmeid sisestavad, nii et annab statistilisi keskmisi. Olin üsna kurb, sest tulemused olid ikka väga algaja omad. Siis panin tähele, et vaatan meeste tabelit. Läksin naiste tabelit vaatama. Paremad tulemused, kohati (näiteks barbell row) andis keskmiku tulemuse välja, mis on minu neljakuulise harjutamise juures ikka väga kõva tulemus. Siis sain aru, et tabelid on tegelikult maksimaalse tõste kohta, s.t. one-rep-max, raskus, mida sa jõuad ÜHE korra tõsta. Ma olin võrrelnud numbreid, mida ma teen neljandas seerias 6-8 korda - mul on poolpüramiidiga kava, s.t. iga järgmine seeria on suurema raskusega.

Nüüd ma saan aru küll, miks mu treener ütles mulle, et ma olen tugev. Ja et miks mul tekib alati friigi-tunne, kui ma näen saalis üldse mitte kilusid mehi tõstmas samu (või väiksemaid) raskuseid kui mina, eriti, kui need ülakeha puudutavad.

Mul on tõsiselt kahju, et omal ajal nägi kehkaõps roppumoodi vaeva, et mu jaoks sport ja enese liigutamine ära rikkuda, pannes meid kõiki ainult jooksma, siis veel jooksma ja vahelduse mõttes vahepeal ka jooksma. Imeharva tehti ka kergejõustikkuja võimlemist. Praeguseks on üsna selge, et oleks keegi mulle tutvustanud tõstesporti või raskejõustikku, oleks ma oma niši leidnud. Mul on selleks kõik eeldused, tugevad lihased ja õiged kehaproportsioonid... Aga no, issandhoia, NAINE JA TÕSTESPORT, OH ÕUDUST!!! Ei saa ju tüdrukute ometigi kangi näidata - ega ta mingi poiss ole... 

17. Tuttav keha.

Tänane kaalunumber oli punktipealt sama, mis nädal tagasi, s.t. 98.5 kg. Pärast eelmise nädala suurt langust ja selle nädala trenne pole ka imestada. Kaalunumbri muutus on suhteliselt "aiateivas". Vahet tuleb teha kaalukaotusel ja rasvakaotusel. Pikas perspektiivis peaaegu samad, nädala-paari lõikes üsna erinevad asjad. Kui ma söön vähem kaloreid kui ma kulutan, siis vastavalt termodünaamikale rasv lihtsalt peab põlema, muud moodi ei saa. Ja mina olen kavas olnud ja trenni teinud. Nii et järgmisel nädalal vaatame edasi.

Paar kuud tagasi kurtsin, et ma ei tunne enam oma keha ära - on teine muutunud pehmeks, kuigi ma olen alati olnud "tihke paks". Ilmselt olen ma sellega osaliselt ära harjunud, aga no vähemalt osaliselt tundub, et jõutrenn hakkab tulemusi näitama. Kuigi endiselt on alles volte, mida vanasti ei olnud, siis esiteks on neid oluliselt vähem, teiseks käsi enam ei "vaju läbi", lihast on all tunda. Reitel eriti selgelt, aga käsivartel ka. Ja kui ma sätin end teatud valguses õige nurga alla, natuke silmi kissitan ja kujutlusvõimet kasutan, siis jääb kohati mulje, et delta- ja rinnalihaste piirjooni oleks ka justkui õige pisut näha.

Ma teen üldse huvitavaid anatoomia-alaseid avastusi. Ükspäev näiteks tuvastasin endal rangluu. Hiljuti avastasin, et mu triitsepsil on välimine pea (ülejäänud kaks on turvaliselt lipoödeemi all peidus ja neid ei näe ma ilmselt kunagi). Jube põnev!

Lihasmassi ma kindlasti kasvatanud pole - puhtalt hormoonide pärast ei õnnestu see naistel kuigivõrd, eriti, kui nad selle nimel eraldi ei pinguta. Lihasmassi kasvatamiseks peab üks naine ikka oluliselt rohkem ja mõtestatumalt vaeva nägema, intensiivsemalt treenima ja valgu kogust suurendama kui ma seda teen. Päris nii see ei käi, et kui naine hantli poole vaatab (kangist rääkimata - ja veel RASKUSTEGA KANGIST, OO ÕUDU!), siis on kohe She-Hulk valmis. Aga tugevamaks on lihased kindlasti muutunud - ja see on tore.

Põhimõtteliselt olen ma enam-vähem jõudnud sinnamaale, kuhu ma enne teekonna alustamist arvasingi, et jõuan. Mul on küll mingid pehmed alad, neis on ka suureks jääv/jäänud nahk - reite ja käsivarte sisekügedel, näiteks, aga ülejäänud keha enam pehme pole. Või, noh, on ikka, ega mul on ju ligi-saja-kilose polster üle keha, lihtsalt et selle all on tihke konsistents.

Nii et ma saan aru küll, miks redditi suure kaalu langetajad laulavad oode jõutrennile. Ma laulan ka! Nii lühikese ajaga nii head tulemused! Ja see tunne, et ma olen tugev, on sõltuvust tekitav!

Kuna mulle saalis nii väga meeldib, võtsin uuesti treeneriga ühendust. Esiteks, et uus kava teha - kui 2x nädalas käies on mõttekam teha üle-keha trenni, siis 4x nädalas käies võiks juba eraldi kehaosasid treenida. Teiseks tahtsin mõne harjutuse tehnika üle kontrollida. Ja kolmandaks polnud ma ikkagi kindel, kuidas koormust lisada - enda arvates ma trennis nagu väga ei molutanud, aga ei saanud enam kuidagi seda "parajat väsimust" kätte. Mõtlesin, et las treener seletab üle.

Ta siis seletas. Ütleme nii, et koormus läks suuremaks jah...

 

10. Harjumuste loomine.

Täna hommikul astusin kaalule ja sealt vaatas mulle vastu 103.1. Astusin igaks juhuks veel mitu korda - ikka sama number. Palusin Sõbral kaalu peal käia - et äkki kaal rikkis. Ei olnud. Nii et järelikult siis ongi nädalaga 1.9 kg alla läinud. Ma ütlesin, et eelmisel nädalal oli patuse suitsukukekese ja värske trenni koosmõjul vesi kinni. Ainult et ükskõik, kuidas võtta, kahe nädala keskmine langus on üle kilo ja see ei meeldi mulle. Ma vaatan paar nädalat veel.

Aeg on möödunud suures osas trenni tähe all - saan treeneriga kokku kolm korda nädalas. Arutasin treeneriga, et realistlikult võttes hakkaks ma jõusaalis iseseisvalt käima ilmselt ikkagi kaks korda nädalas, kui arvestada, et ma tahaks endiselt vähemalt kord nädalas ujumas käia. Noh, et kui läheneda ikka selle filosoofiaga, et püsiva kaalulangetuse saavutamiseks tuleb teha ükshaaval väikeseid ja enda iseloomu ning harjumustega sobivaid muudatusi. Mõttes, et tore oleks öelda küll, et ma hakkan nüüd suureks trennihundiks ja hakkan iga jumala päev käima kangi tõstmas. Võib-olla peaks nii isegi nädala vastu, aga kui palju selliseid "homsest hakkan tubliks" asju on mul reaalselt elus püsima jäänud? Või teil?

Nii et ma olengi hetkel seisus, kus ma olen Fitlappides päris mitu väikest muudatust teinud, mis on nüüdseks harjumuseks saanud ja vaatan nüüd, kuidas jõusaal oma ellu ära mahutada. Kui see sinna ära mahub ja harjumuseks muutub, saan ma alati hakata sagemini käima.

Igatahes teeb treener mulle nüüd sellise kava, mis sobibki kaheks päevaks, järgmisel nädalal teeme selle läbi ja siis olengi omapead. Natuke kahju on, aga selleks ma ta palkasingi, et ma oskaksin edaspidi ise saalis käia. Vaatame, kuidas läheb ja kui hästi mul õnnestub selline uus asi endale harjumuseks muuta. Ja harjumuseks see muutuma peab, sest motivatsiooni peale lootma jääda ei saa. Youtube'i angry bald man Alan Roberts ütles midagi stiilis, et motivatsioon on mõrd, kes su alati just siis maha jätab, kui sul teda kõige rohkem vaja läheb - vaja on harjumust.

Lõpetuseks pilt minust kolmapäeval trenni lõpus, kui me tegime kerelihaste eri...

 

9. Trenn.

Tänane kaalunumber oli 105.0 kg ehk 0.4 kg vähem kui nädal tagasi. Ma tegelikult käisin paar päeva tagasi kaalu peal ja nägin seal ära 104.6, aga nagu lubatud sai, siis ma ikkagi "loen" ainult neid (enamasti) laupäevaseid kaalumisi, muidu muutuvad numbrid statistika asemel müraks.

Aga ma tean väga hästi, et mul on vesi kehas kinni. Mulle nimelt sattus üleeile ette üks patune suitsukukeke. Ja mitte mingi suurtööstuslik kümnekilone antibiootikume täispumbatud mutantbroiler, kes pole päikest isegi unes näinud, vaid oma elu vabapidamisel veetnud suurtalu kuningas, kes ehtsas Troonide Mängu vaimus maha koksati ja koos poole oma haaremiga lepasuitsuga ahju topiti. No imehea kukeke oli, lihtsalt soolasevõitu. Aga ta oli seda kinnijäävat vett väärt, ausalt.

Teiseks tegin ma ära oma ammuse plaani ja võtsin endale mõneks nädalaks personaaltreeneri, kes mulle jõusaali tutvustab, tehnikat õpetab ja teeb mingi kava edaspidiseks.

Oi, see treeneriga trennis käimine on tore! Oleks ma rikas, käiks nüüdsest edaspidi alati. Treeni nagu vanajumala selja taga - ise midagi mõtlema ei pea, kordi loendama ei pea (treener loendab) ja kui keegi vana trennihunt peakski minusugust paksu vormitut naist põlgliku pilguga vaatama, siis vaatab treener veel pikema pilguga vastu. Selles mõttes tasub treeneriks võtta mõni suurte musklitega mees.

Põhjus, miks jõusaali läksin, oli ikka see "pehme keha". Uurisin siit ja sealt ja lugesin pool redditit läbi ja põhimõtteliselt soovitavad pea kõik edukad (suure) kaalu langetajad teha jõutrenni ja lihast kasvatada. Ujumine on tore üldfüüsiline trenn küll, aga lihast sellega eriliselt ei kasvata. Pealegi mulle meeldivad "nokkimised", s.t. sama liigutuse tegemised. Ka basseinis ujumine on võrdlemisi monotoonne tegevus. Säärane kehale ja tehnikale keskendumine ning sama liigutuse kordamine muutub mu jaoks kiirelt meditatsiooniks ja seeläbi puhtaks naudinguks.

Eile õpetas treener mind kangi tõstma, mis mu jaoks oli täiesti uus asi. Ja see hakkas mulle kohe väga meeldima, sest see on üldtreening. Isegi rinnalt surumine, kuigi see nii ei paista - nii kui korsetilihased korraks ära unustasin, oli kangi raskem suruda. Noh ja siin ma nüüd täna olen, üle keha pisut kange. See aga hoiab teatavasti vett kinni.

Nii et mu teekond jätkub edukalt, mis siis, et graafik järjest lamedamaks läheb.