84. Motivatsioonilangus.

Kaaluteekonnaga jõudsin viimati sinna, et pärast jõulusööminguid ja ravimikuuri lõpetamist jõudis kaalunumber täpselt samasse kohta, kus oli enne ravimikuuri. Nädal pärast seda langes kaal kõva 200 grammi, aga seejärel juba 700 grammi., s.t. 81 kg peale.

Aga võin juba ette öelda, et tulevaseks esmaspäevaks ei ennusta ma mingit kadu. Tõusu ka ei ennusta. No mõnisada grammi siia-sinna võib kõikuda, aga on ilmselt sisuline seisak. Põhjus selles, et ma ei jälginud sel nädalal mõnel päeval üldse kava. Ei olnud mingeid söömasööste ega midagi, lihtsalt... ei jälginud.

Käisin oma seljahädaga MRTs ning sain tulemused. Need aga mind õnnetuks. Nii õnnetuks, et igasugune motivatsioon kadus - mul tekkis tõsine küsimus, milleks üldse kõik.

Ma nimelt sain teada, et kui üldse kunagi, siis igal juhul väga pikalt ei saa ma raskeid tõsteid teha. Ma võin jõusaalis käia ning treenida põhimõtteliselt nii, nagu olengi viimastel kuudel treeninud - selga-kõhtu võimalikult palju toetades, väikeste raskustega ja suurte kordustega, aga raskeid tõsteid ei saa enne teha, kui selg korras. Selleks on aga vaja vältida igasugust ülekoormust, eeldatavasti teha veel paar ravimikuuri (mis kaalu tõstavad) ning füsio juurde rada sisse kulutada. Ja on juba ette teada, et see kõik võtab aega.

Seljahäda ei ole otseselt põhjustatud tõstmisest, vaid tõstmisest tekkinud ülekoormus tõi esile geneetilise taustaga häda (ja tõesti - mul on tegelikult sarnaseid asju olnud ülikoolist saati, lihtsalt need on kestnud nädal-paar, sama ka mu isa ja vennaga). Lisaks on mu selja ülekoormus oluliselt pikem kui mu jõusaalis käimine, ortopeed ütles, et ka parima tahtmise juures ei saaks selliseid muutuseid kahe aastaga. Ehk siis... pikaajaline kolmekohalises kaalunumbris elamine on mu selja üle koormanud.

Kui keegi veel tuleb rääkima, et tugeval ülekaalul pole üldse mingeid mõjusid, siis palun väga.

Eks ma olingi end juba mingis mõttes ümber orienteerunud, mõelnud, et ega nt kulturistid ei teegi reeglina väga suurte raskustega trenni, seega saan ma pigem neist šnitti võtta. Samuti juba panin paika eesmärgi ära teha lõuatõmme ning panin selle saavutamiseks tegevuskava paika. Oligi nagu enam-vähem tšill ja rahu majas ning siis leidsin ma "säästa selga" projekti raames saalist horisontaalse jalapressi, mille peale ma polnud varem sattunud - peamiselt seepärast, et ma olin "pikali" varianti kasutanud. Tuleb välja, et selle masina peal on asend niivõrd teine ja selg nii hästi toetatud, oluliselt paremini kui "pikali" pressi peal, et ma sain üle mitme kuu esimest korda jalatrennis tõesti südamest pingutada.

Novat ja pärast seda ma kolm päeva istusin, töinasin ja mõtlesin tõsiselt elu üle järele.

Sest et mulle tuli meelde, miks ma jõusaali armusin. See supernaise tunne, mida olen mitu korda maininud. See tunne, et mingi täiesti võimatult raske asi, mis alguses ei liigu... ja siis see hakkab järsku liikuma ja on kerge, sest minu seest tuleb mingist müstilisest kohast järsku jõud.

Ja ma ei saa seda enam kogeda.

Mu terapeut nimetas mu olekut leinaks. Ja ma otsustasin seda nii võttagi - las ma siis käin sellega kõik leina astmed läbi. Ma ei ole Fitlappi ega oma instastaari karjääri nurka visanud, aga hetkel ma sellele tõesti suuremat tähelepanu jagada ei saa, pole piisavalt vaimset ressurssi.

Tegelen oma leinaga.