82. Emotsionaalsest söömisest.

See pole nüüd esimest korda, kui emotsionaalsest söömisest kirjutan. Aga mida sa teed - ma fikseerisin juba 20 aastat tagasi, et siin on minu kaaluprobleemide võti. Ja nagu korduvalt kirjutanud olen - usun, et see on KÕIGI kolmekohalisse kaalunumbrisse pikemalt pidama jäänud inimeste kaaluprobleemide võti.

Ma nüüd ei tea, kas see on hea või halb uudis, aga ma võin öelda, et päriselt ei lahene emotsionaalne söömine kunagi, isegi kui alla võtad. Ka siin kaalukategoorias, kus ma olen poolteist aastat olnud, olen ma emotsionaalse söömisega endiselt kimpus, kohati tundub, et hullemini kui enne. Võib ka olla, et ma olen sellest lihtsalt teadlikum, muidugi.

Mu kass on väga haige ning mul oli eile üle hulga aja taas söömasööst. Sealjuures ma olin kogu aeg teadlik, et see on ärevuse ja muretsemise tõttu. Et ma "pehmendan" praegu oma muret, sest muul viisil ma sellega hetkel hakkama ei saa.

See ongi olnud minu esimene suurem arusaam teemat uurides - kuni ma käin ringi ja räägin, et oi, ei mina tea, miks ma söön, toit oleks nagu minust tugevam, ei ole ma vastutust võtnud. Ei, toit ei roni ise sinu suhu, sa ise sööd seda. Küsimus - miks? Endale tuleb tunnistada, et ma kasutan emotsionaalset söömist, sest see tegelikult aitab, ma ei oska (VEEL!) nende emotsioonidega konstruktiivsemalt tegeleda. Aga ma saan seda õppida.

Ei ole mõtet vihata end emotsionaalse söömise või söömasööstude pärast. Selles mõttes, et ei, see ei ole kusagilt otsast konstruktiivne, kui kaine mõistusega võtta. Aga SEE TÖÖTAB. Kui see ei töötaks, siis sa seda ei kasutaks.

Veel kord: kui söömasööst sind sel hetkel ei aitaks, siis sa seda ei teeks.

Selle mõistmine on ülioluline, sest alles pärast fakti mõistmist ja tunnistamist saab edasi minna ning alternatiive hakata otsima.

Sealt edasi minu teine oluline arusaam. Probleem pole mitte abstraktne "emotsionaalne söömine", vaid mul on mitmeid emotsioone, mida olen õppinud ohjama söömisega, nt ärevus, igavus, viha, kurbus, aga ka väsimus (mentaalne, füüsiline) jne jne jne. Iga emotsiooni "söön" ma natuke erinevalt. Iga emotsiooni ohjamiseks tuleb eraldi leida uus ja konstruktiivsem alternatiiv.

Ühtepidi võttes tähendab see rohkem tööd (olenevalt sellest, mitut emotsiooni ma olen elu jooksul õppinud toiduga ohjama), teistpidi võttes aitab asja natuke perspektiivi panna. Et kas ma ikka olen läbi kukkunud, kui ma muret ei oska veel muul viisil ohjata, aga näiteks viha ja frustratsiooni puhul olen parema alternatiivi juba leidnud (tõstmine)? Ma ütleks, et ei ole, vastupidi - ma olen ju edusamme teinud, kui mitme emotsiooni ohjamise olen paremini ära õppinud! Kui võtta asja ühe suure "emotsionaalse söömisena", ei saa tegelikest ja reaalsetest edusammudest ise arugi!

Ükshaaval ja tasapisi tuleb asju võtta.

‐--------

Ma olen pika aja peale õppinud veel ära paar olulist punkti - mida teha, kui söömasööst on olnud.

1) ÄRA SÜÜDISTA END!!!

Sa ei saa ega tohi süüdistada end selle pärast, et sa proovisid oma emotsiooni ohjata parimal viisil, mida oskad! Sinu emotsioonid on päris, neil on põhjus ja nad on lubatud. Nüüd lihtsalt õpid vaikselt, kuidas konkreetselt SINA konkreetselt SEDA emotsiooni edaspidi ohjata saad. Meetod, mis mulle sobib, ei pruugi sobida sulle. Otsi, otsi veel ja siis otsi veel. Küll sa leiad kunagi. See võib võtta aega - aastaid. Aga sinu otsingute aeg ei ole maha visatud!

2) Face the damage.

Loe enam-vähem (või täpselt) kokku, mida sa söömasööstu ajal ära sõid. Väga suure tõenäosusega ei ole asi üldse nii hull, kui algselt tundub. Ja kui ongi väga hull, siis oled sa selle vähemalt fikseerinud. Ei ole mingit "tunnet", et oi õudu (mis viib suurema enesesüüdistamiseni). Oluline on välja saada emotsioonide rattast ning enese vastu aus olemine ja kaine pilguga asja vaatamine aitab just seda teha. Vaiba alla lükkamine ei aita,vaid teeb asja hullemaks.

3) Mine edasi puhtalt lehelt.

Mis tehtud, see tehtud. MITTE MINGIL JUHUL ÄRA HAKKA END ROHKEM PIIRAMA VÕI ÜLE TREENIMA. See on kõige suurem viga, mida teha saad. Kiusatus on suur - seilasime, teame. Sellegipoolest ära tee seda!

Kõige olulisem on endale andestada.