79. Kuidas läheb.

Helka küsis, et kuidas mul läheb, eriti deitimise rindel. Pean Helkat kurvastama, et ma pole deitimisega ikka väga kaua tegelenud, olen üsna pikaks ühe härra juurde pidama jäänud. Muidu läheb nii ja naa.

Käisin siin vahepeal töötervishoiu kontrollis. Kõik oli korras, aga paar koomilist hetke oli ka. Esimene oli siis, kui arst kontrollis mu liikuvust ja küsis, kas ma kükki suudan teha. Ma jäin alguses üsna totra näoga vahtima ja siis hakkasin naerma. Eks ma tegin selle ühe küki siis ära. Ilma kangita mõneti imelik ju oli, ei osanud käsi kuhugi panna ega midagi, aga hakkama sain. Käed panin ka maha ette kummardades, vana joogaja nagu ma olen. Aga ma jäin mõtlema, et millal ma viimati ilma kangita kükki tegin üldse?

Teine koomiline moment saabus aga siis, kui arst oli kõik üle kontrollinud ja küsis, kas mul küsimusi on. Mul oli küll üks - nimelt, et miks ta mu kaalust ei räägi ega trenni kohta küsi, ma ju BMI järgi tugevas ülekaalus. Kuna olin sinna läinud teksades ja keset päeva, siis andis sealne kaal numbriks oluliselt rohkem kui mu hommikune "tühikaal", mida ise jälgin ning seega olin ma kirjade järgi rasvumise piiril. Ma olen terve elu pidanud arstidelt kuulma, et ma peaks trenni tegema ja alla võtma ja igasuguseid totraid soovitusi kuulama, too arst aga ei esitanud mu trenni, kaalu ega toitumise kohta mitte ühtegi küsimust ega kommentaari. Mitte ühtegi! Null!

Arst vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et tõsi ta on, et BMI on üks näitajatest, mida nad jälgivad, aga üldiselt on arstidel olemas ka töövahendid nimega silmad ning neid sihtotstarbeliselt kasutades annab ta oma professionaalse hinnangu, et ma teen korrapäraselt tugevalt trenni ning mu keha rasvaprotsent on tervislikus vahemikus. Seega ei pea ta vajalikuks seda teemat arutada.

Vat see oli see koht, mis võttis kukalt kratsima. Vahel mulle tundub, et mu düsmorfia hakkab üle minema, aga sellistel hetkedel on selge, et ma ise end ikkagi adekvaatselt ei näe. Sest mina näen peeglist paksuvõitu naist, mitte sellist, kes "silmnähtavalt korrapäraselt tugevat trenni teeb".

Kui veel trennist rääkida, siis mul õnnestus seljale viga teha enese lollusega, mida siin kirjeldama ei hakka, sest no nii loll on ikka tõesti erakordselt loll olla. Aga häda on suur, nii et juba mitu kuud annab tunda, vahel nii, et magada ei saa. Joosta ka ei saa.

Varsti saan ortopeedile, too loodetavasti ütleb, et lülid ja diskid on korras, lihtsalt totter ülekoormus, mida füsio juures käimine kiirelt kontrolli alla aitab saada. Hoidkem pöialt, et nii läheb.

Seniks olen jõuksis raskused alla võtnud ning otsinud harjutustele alternatiive, mis selga vähem koormavad. Selg talub küll koormust, aga mitte raskust, s.t. kergemate raskuste ja suurte korduste arvuga kannatab trenni teha.

Kergema raskusega treenides on hea tehnikat ka lihvida, olen end nüüd trennis filmima hakanud ja no ei jää midagi väga valet silma. Jalad on kenasti maasse surutud, põlved ei liigu ja selg on sirge. Kangi harjutan madalamas positsioonis, see on kehale kuidagi mõnusam, annab stabiilsema tunde.

Aga vana jõuksi-nali "Show me your squat face" ikka kehtib. See on minu kõige kenam squat face (ja valida on sadade screenshottide hulgast, üks hullem kui teine!). Kujutage nüüd ette, mis näoga ma teen kükke "päris raskustega"...

Ime siis, et kõik fitnessi influkad endast pepu-pilte instasse panevad, olgu neil siis parasjagu jala-, selja- või kätetrenn. Selliste ilmete peale ei tuleks ühtegi koostööd ju! Kena pepu peale aga tuleb!

Õnneks mul selliseid probleeme pole.

Kuna aga selline lolli mängimine on trennirõõmu ära võtnud, siis ma käin jõuksis üldse vähem ning läksin vana klassika peale tagasi ning kõnnin ja kõnnin ja kõnnin. Ma räägin juba ammu, et kõndimine on suurepärane koormus!

Ma keerasin selle muidu nukra seisu aga enda jaoks positiivseks. Nimelt on trennikoormuse olulise langusega mu isu normaliseerunud, nii et ma suudan reaalselt langetusrežiimis olla! Panin siis langetus +10%, sest esiteks pole mul kiiret kuhugi, teiseks on mu BMR suure lihasmassi tõttu ilmselt siiski kõrgem kui programm pakub.

Mõtlesin, et vaataks. Äkki prooviks natuke kergem olla. Igipõliselt paksude reite omanikuna on mul ammune unistus reitel nelipea "sakk" nähtavale tuua. Mulle meeldivad tugevad reied lihtsalt, need on ilusad. Teatud asendites (kui jalad on täiesti sirged) on "sakid" mul näha küll, aga võiks ju rohkem ja kogu aeg? Mõlemad eesmärgid eeldavad väiksemat rasvaprotsenti. Lihas on all olemas küll.

Nii et võib juhtuda, et hakkan uuesti aktiivsemalt blogima! 

76. Rajale tagasi.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, kukkusin ma vahepeal emotsionaalse söömise sohu maha. Aga nüüd hakkab olukord taas normaliseeruma. Muuhulgas lisas motivatsiooni Fitlapi matk. Nägin staarid elusast peast ära ja väga tore oli! Loodan, et sääraseid kokkusaamisi tuleb veelgi :)

Enne isikliku elu turbulentse tegin ma enda peal inimkatseid. Mind kimbutas juba pikemat aega "millegi isu", mis mind pidevalt ülesöömiseni viis ja hoidis kaalu paigal või viis kergesse tõusutendentsi. Ma leidsin, et aitab küll, kaua võib.

Matildal oli sama mure ja kuna meil on temaga mitmeid ühiseid jooni (laisk kilpnääre ja tugev (jõu)trenni harjumus), siis mõtlesin ja mõtlesin, keerutasin pöidlaid, mõtlesin veel, arvutasin natuke, arvutasin üle, mõtlesin veel pisut ja vist mõtlesin välja. Inimkatsed igatahes kinnitasid, et suund on õige.

Esiteks sain ma oma hirmust üle ja tõstsin kaloraaži. Midagi pole teha, aga korduvad arvutused viitasid sellele, et ma teen nii palju trenni (ja just jõutrenni!), et kava tavarežiim on minu jaoks natuke liiga suures kaloridefitsiidis.

Puht-matemaatiliselt võttes on tõesti nii, et mida suurem kaloridefitsiit, seda suurem kaalukaotus, lihtsalt et sellist asja ei ole võimalik väga pikalt hoida. Lühidalt saab, pikalt ei saa, keha ja aju hakkab sellele vastu. Siis tulebki selline vastupandamatu "millegi isu", mis tipneb viimaks sellega, et istud peadpidi maapähklivõi purgis. Ehk siis - kui üritada natuke liiga suurt kaloridefitsiiti liiga pikalt hoida, viib see lõpuks kaalutõusuni, sest sa hakkad üle sööma. Mitte keegi ei jaksa aastaid järjest olla pidevas kerges näljas. Või, noh, jaksab, aga nendel inimestel on juba ravi vaja.

Nii et kui muidu räägin ma kogu aeg, et you can't outrun your fork, s.t. kaalu reguleerimisel on A ja O toitumine, trenn on lihtsalt kena boonus, mida tasuks teha rohkem tervise ja heaolu pärast, siis tegelikult ikkagi ühel hetkel saabub see hetk, kus trenni kalorikuluga tuleks ka arvestada. Ainult et see hetk saabub seal, kus iga päev korralikku trenni (või ka mitu) tehakse, sest siis kahekordne vahepala enam ei päästa, vaid tuleb tõesti terve kava kaloraaži tõsta. Igapäevane 10000 sammu ja 2x nädalas kõht-selg-tuhar rühmatrenni seda välja ei anna.

Teise faktorina aga vaatlesin makrode tasakaalu. Mõtteni viis Matilda tõdemus, et neid "millegi isusid" ei olnud tal sügisel, kui vabalt õuna sõi, aga ka see, et mu enda "millegi isud" kipuvad lõpuks ikka viima mee ja banaanini. Lisaks veel tõdemus, et ma teen kordades efektiivsemaid trenne, kui olen enne trenni söönud midagi, mille rõhk on süsivesikutel (ma ikka jälgin, et igal toidukorral oleks alati kõik makrod, küsimus on, et mille poole kaldu).

Fitlap on valgu poole kaudu ja see töötab väga hästi suure langetuse puhul. Ma räägin kogemusest, eksole.

Aga kui ma oma enesetunnet jälgisin ja kirjandust lugesin, hakkas mulle tunduma, et just suurema trenni tegijad, ERITI jõutrenni tegijad, kes on kas säilituses või kel ikkagi suhteliselt vähe vaja langetada, s.t. kellel on "pikem perspektiiv", võivad süsivesikuid pisu vabamalt tarbida. Valku on lihaste jaoks vaja ja neid ei tohi ära jätta, aga süsivesikud on kiire energia ning jõutrenni jaoks läheb seda vaja. Muidu võib sama hästi ka poolekiloste aeroobikahantlitega vehkida.

Kui ma enne trenni süsivesikut ei söö, siis ma raskust ei tõsta. Ja kui raskust ei tõsta, siis kalor ei kulu. Nii et süsivesikute tarbimine viib mõttekama trennini ja suurema kalorikuluni, seega efektiivsema kaloridefitsiidini. Mulle viimaks tunduski, et see arusaamatu "millegi isu" oligi keha viis küsida trenni jaoks kasutatavat energiat - kiiremat.

Ja siis hakkasin ma mõtlema, et umbes midagi sellist on ammu räägitud, k.a. Fitlapi tiimi omad. Hakka või arvama, et profid teavad, millest nad räägivad... 😀

64. Update.

Ega mul midagi erilist rääkida pole. Kaal on puhvris ja teen trenni. Äppi avan järjest vähem, sest üritan ikka sinna jõuda, et suudaksin "silma järgi" kavas olla, järgida Fitlapi põhimõtteid ja umbes ka kaloraaži. Tundub, et toimib.

Vahepeal ma ikka mõtlen, et peaks normaalseks naiseks hakkama ja ka sinna normaalkaalu jõudma, sest minu kaalunumbrist hakkavad teised teatavasti alles alla võtma, sest nad on enda arvates hirmsad rasvas sead. Nii ma siis mõtlesin, et teeks aasta lõpuks 79,9 ära. Aga mul on endiselt mingi Psühholoogia peal. Kui kaalunumber alla 82 läheb, tekib mingi sisemine paanika ja vastumeelsus. Seesama tunne oli põhjus, miks ma juuli alguses 83,3 peale pidama jäin.

Ehk siis - number, mille peale tõrge tekib, on natuke madalamale läinud, aga fakt on, et mingi vasak aju nurgake on otsustanud, et täpselt siin ülekaalus ma olema pean ja ei mingit normaalkaalu ega keskmise naise välimust. Jäängi igavesti Suureks Naiseks.

Ilmselgelt huvitav teema, mida terapeudiga arutada.

Samas ongi ehk hea veel siin numbris pikemalt edasi olla, sest düsmorfia hakkab leevenema. Mul on täiesti adekvaatne silmamõõt oma keha suhtes tekkinud, oskan näiteks poes juba silma järgi riideid valida, ei panegi enam emmas kummas suunas kaks suurust mööda. Ja ma vist hakkan oma keha kujust ka aru saama. Eks ta harjumatu on, et ilmselt olen ma objektiivselt võttes võrdlemisi sirge kehaga, kui ma olen terve elu olnud klassikaline liivakell, aga ju siis nii on. Ja nii on ka hea. Ma tunnen end viimasel ajal oma kehas väga hästi.

Nüüd, kui lumi maas, käin suusatamas nagu hullu, ja kõik muud trennid on tagaplaanil, sest et mine tea, kaua saab, ähvardavad siin jääga ja puha. Kuigi seda peab ütlema, et ilmselgelt on aasta trenni hästi mõjunud - nii jõusaal kui jooksmine. Kui eelmisel hooajal oli 10 km suuska kõva sõna ja pärast seda olid reied läbi ning ma ise poolsurnud, siis nüüd pole mingi probleem oluliselt kiiremas tempos 15 km jutti suusatada ilma, et see eriliselt tunda annaks (ja õhtul jõuksis ülakeha trenn otsa teha). Tõsi, alakeha trenni pigem jätaks vahelele pärast suusaringi.

Jõudsin jõutõmbes treeningraskustega 100 kg-ni ja oli täpselt nii uhke tunne, kui näost paistab. Nüüd hakkan ilmselt põhjalikumalt kükki arendama, sest see on endiselt arengus maas.

Tegelikult tahaks ma ikkagi klassikalise tõstmisega tegelema hakata, see on mul ammune salaunistus. Kahjuks tundub, et sellega tegeletakse ainult Spartas, sinna ma aga maailmavaatelistel põhjustel ei lähe. Kas tõesti pole Tallinnas klubi, kus mõni minusugune ilma oma peata peavoolu lammas seda treeniks?

Isiklik elu on selline, et pärast pikka kaalumist otsustasin, et jooksusõbra kandidatuur kahjuks ei osutu valituks igasugustel erinevatel põhjustel (nt oma pea olemasolu). Küll aga on ootamatult veel paar kandidaati välja ilmunud. Ma ilmselt peaks oma imagoga natuke tegelema hakkama, sest mingil põhjusel jätan ma mulje, et olen jube sportlik inimene. Kõik kohtingud on mul olnud aktiivsed - olen käinud deidil jõusaalis, vinyasa joogas, jiu-jitsu trennis ja matkamas. Tegelikult ei meeldi mulle üldse sporti teha, ma olen täielik nohik ja kohutavalt laisk inimene, ma eelistaks ikka klassikalist kohvikut ning käest kinni mere ääres jalutamist. Aga no ei lasta, mis teha.

Nii et jah.

Hoiame lippu kõrgel ja jätkame tervisliku elustiiliga. 

63. Õpiraskused ja eneseusaldus.

Veel aasta tagasi oli kava järgmine mulle ülilihtne ning ma tundsin end mõnusalt ja rahulikult, sest langetusrežiimi kaloraaž on nii madal, et kava ausalt järgides saab protsessi kinnisilmi usaldada - kaal lihtsalt peab laias laastus langema (kuigi see ei pruugi iganädalaselt numbrites kajastuda). Nüüd, ca säilitusse minemisest saati pole ma kava järgida suutnud, ka mitte säilitusrežiimi kaloritega, ka mitte säilitusrežiim +10% kaloraažiga. Kaht põhimõtet järgin ma küll raudkindlalt: 1) igas toidukorras sisalduvad kõik makrod ja 2) kiiretele süsivesikutele "ei" või kui, siis ainult etteplaneeritult ja nii, et trenn tuleb kindlasti otsa (et veresuhkur stabiliseerida ja ära kasutada suhkrust tulenev "äkiline" jõud). Retsepte võtan ma endiselt siit (kasvõi toidukalkulaatoriga), aga kaloraažilt olen ma pidevalt üle. Ja mitte 100 kcal jagu, vaid ikka... rohkem.

Samas - kuna mu kaalunumber püsib kenasti puhvris ja on viimasel ajal ülikerges langustendentsis, siis ma väga ei põe. Siiski suurendab selline "ühe jalaga" fitlappimine ärevust, sest pole enam protsessi, mida kinnisilmi usaldada. Nii ma pendeldangi kahe emotsiooni ja suhtumise vahet - üritan mõnda aega ärevuse rahustamiseks kava järgida, ei suuda seda teha, kukun reelt maha, olen ärevam kui enne. Siis näen, et kaalunumber püsib ja rahunen mõneks ajaks maha. Kuni varsti jälle sigineb kahtlus hinge, et äkki ma ikkagi veel ei suuda päriselt intuitiivselt toituda (eriti, kui ma faktilselt tean, et olen kaloraažilt üle) ja peaks igaks juhuks kindluse mõttes kava järgmina.

Ma arvan, et ma väsisin lihtsalt "korralikust" fitlappimisest ära, sai seda võrdlemisi täpselt ju aasta jagu tehtud. Ilmselgelt suundun ma vaikselt intuitiivse toitumise suunas ja tegelikult ma arvangi, et kõik inimesed peaksid tunnetuslikult toituma. Mäletamist mööda on mu eesmärk kogu aeg olnud mitte kaalukaotus, vaid Normaalse Inimese moodi sööma õppimine. Ainult et seda usaldust enda, oma keha signaalide ja aasta jooksul õpitu suhtes on nii neetult raske saavutada. Ma kardan kogu aeg, et kui ma kontrollist (s.t. kava täpsest järgimisest) loobun, siis lendab kõik uppi, samas ei suuda ma enam kontrolli hoida. Hirmul on ju selge alus ka: ma ei oleks iialgi sellisesse ülekaalu jõudnud, kui ma oleksin ilma kontrollita toituda osanud. Kas ma saan usaldada, et kõigest aastaga olen ma aastakümnete pikkuse protsessi seljatanud?

Muidu läheb kenasti, tänan küsimast.

Söömasööstud olen selleks korraks jälle kindlalt kontrolli alla saanud. Nagu enne mainisin, siis kaloreid söön üle küll, aga kontrollitult, mitte söömasööstudena. Lihtsalt söön rohkem. Ja kaal püsib.

Olen hakanud jooksmas käima, ise ka ei usuks. Oleks keegi mulle veel kolm kuud tagasi öelnud, et ma lähen vabatahtlikult jooksma, ma oleks ta välja naernud. Olen enne ka maininud, et üks uus tuttav käis sellega peale nagu uni ning ma olin nõrk naine ja andsin alla.

Ükskord avasin end jooksusõbrale natuke liialt palju ja rääkisin talle, kuidas ma olen hetkel meessuhetega pausil, sest kogu see värk on nii segadusse ajav. Paksud naised saavad meestelt väga selgelt ühemõttelisi signaale teemal, kas neist ollakse huvitatud või ei ning kui jah, siis mil viisil, aga normaalmõõdus naistel on see asi oluliselt segasem. Sellist õhkõrna flirti on hästi palju põhimõtteliselt kõigiga ja ma ei saa enam üldse millestki aru, sest ma olen ju terve täiskasvanuelu olnud "paks naine", ma ei ole säärast ebamäärast flirti õppinud. See on mu jaoks täiesti uus ja tundmatu maa, mida ma pean otsast peale avastama! Ma oleks nagu 20 aastat teistest naistest maas selle koha pealt.

Tegelikult mul ei olnud seda talle rääkides tagamõte anda vihje: "mees, kui sa mulle külge lööd, siis tee seda selgemalt, ma ei saa muidu aru", ma lihtsalt puistasin südant, aga ilmselgelt tüüp sellest just nõnda aru sai, sest pärast eelmainit' jutuajamist ei ole enam küll mingit kahtlust, kas tüüp lööb mulle külge või ei. Tõsi ta on, et enne ma sellele pihta ei saanud, ju oli liiga ebamäärane. Aga nüüd on piisavalt arusaadav.

Ja ma nüüd mõtlen, et mida ma selle teadmisega siis täpselt peale hakkan.

Võib-olla ei hakkagi midagi peale. 

62. Ülesöömisest.

Lahtiütlus: kavaga mängimisel peab konsulteerima klienditoega või vähemalt teadjatega. Kuigi ma ise klienditoega neid asju arutanud pole, siis teadjatega küll, mul on lähedased meedikud.

Ma olen seda postitust pikalt kaalunud ja mustandis hoidnud, sest põhimõtteliselt kirjutan ma häiritud söömisest.

Aga no...

Ma olen kogu aeg rääkinud, et suure kaalu kaotamine on peamiselt just psühholoogiline protsess, sest tugevasse ülekaalu jõuavad ainult need inimesed, kel on emotsioonide reguleerimisega suhe paigast. Ma olen selles sügavalt veendunud, mida rohkem tugevas ülekaalus inimestega suhtlen ja foorumeid loen, seda rohkem veendun - ja selle mätta otsast ma alla ronida ei kavatse. Nii et suurt kaalu saab kaotada ainult nii, et nende emotsioonidega tuleb silmitsi seista. Noh ja ma nüüd siis olen seisnud. Nüüd, kui säilituses olen. Langetamine oli mu jaoks võrdlemisi lihtne, aga oh sa püha püss, kus see Psühholoogia on nina ees nüüd.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma sattusin suhteliselt nõmedasse seisu. Iga inimese kaal kõigub paari kilo ulatuses, see on täiesti normaalne, eriti kõigub naistel, sest et hormoonid, ja no ERITI kõigub kilpnäärikutel, sest vesi jääb kehas kergelt kinni. Ma tean ju seda, seepärast ma endale puhvri määrasingi.

Mäletamist mööda võtsin langetusrežiimis just selle teadmise pärast ajutisi kaaluseisakuid ka väga rahulikult - ma teadsin, et sisuliselt kaal ikkagi langeb.

Noh, aga nüüd tekkis mul Psühholoogia. Mul tekkis hirm, kui kaal natukenegi üles läks, selline tunne, et hiljemalt ülehomme olen kõik 40+ kilo tagasi võtnud, samas oli ebalus, kui number alla läks. Isegi puhvri sees. Teadmine enam ei aidanud, Emotsioon oli tugev.

Otsustasin siis kaalu paari kilo jagu alla võtta, et see puhvri ülemine ots oleks sellise numbri peal, mis mulle sisimas vähem paanikat tekitab. Seda enam, et ma ju tegelikult tugevas ülekaalus olen.

Määrasin seadetest langetusrežiimi ja hakkasin kava jälgima.

Teate, mul pole elu sees nii hulle söömasööste olnud, kui need kuus nädalat, mis ma üritasin kaalu langetada.

Ülesöömine on ääretult mitmetahuline probleem. Siin on mängus suhkru-tundlikkus (mis tekitab isusid), tühja kõhu tunne, kalorivaegus, lisaks tonni jagu Psühholoogiat, igasuguseid erinevaid päästikuid. See on nagu hüdra, kelle üheksat pead tuleb ükshaaval maha raiuda, kuni teised sind edasi ründavad. Ja kuni kõik üheksa pead maha raiutud pole, võib söömasööst sind ikkagi suvalisel hetkel maha niita, mis siis, et kaheksast oled juba raske töö ja vaevaga jagu saanud.

Juba Vana-Kreeka vaasil oli kujutatud Heraklese võitlust söömishäiretega.

Ei, kalorite mõttes oli kõik ok, ma ilmselt liigutasin niivõrd palju, et kulutasin selle ära. Põhimõtteliselt olin ma isegi laias laastus kavas. Ma jälgisin hoolega, et ei sööks suhkrut ja kiireid süsivesikuid ning et igas toidus oleks kõik makrod. Olukord oli selles mõttes kontrolli all, et ma ei võtnud juurde.

Aga see ei olnud kusagilt otsast normaalne.

Õnneks - ÕNNEKS - olen ma üle aasta järginud Fitlapi kava, kus kiired süsivesikud on välistatud, mistõttu mul ei ole enam otseselt isusid (cravings) - see hüdra pea on mul lõpuks ometi maha raiutud. Ma suudan teatud määral kontrollida, MIDA ma üle söön.

Vahel mõned paksuvihkajad räägivad, et äh, ülesöömishäiret pole olemas, paksud ainult leiavad vabandusi, sest miskipärast söövad nad üle ainult šokolaadi ja koogikesi, mitte kunagi kapsast ja kurki.

No... Tere, anonüümne Kägu! Mina, Epp, võin sõna tõsises mõttes kilode viisi süüa kapsast ja kurki. Nii, et mul on magu valus, nii et mul on süda paha, nii, et mind ajab nutma mõte, et ma kõhtu veel midagi lisan... ja olema täiesti võimetu mitte edasi sööma. Jah, just, sõna tõsises mõttes nutan ja söön. Nii, et ma olen kaalunud šokolaadi söömist puhtalt selleks, et see ei võtaks nii palju ruumi, aga ma saaksin edasi süüa. Siin ei ole asi tühjas kõhus, ammugi mitte "milleski heas", absoluutselt ei puutu siia toidu nautimine, see on lihtsalt lõpmatu tühjuse ja täitmatuse tunne, mille vastu miski ei saa, ma olen ju otsinud.

Jah, ma ei võta juurde, sest ma teen palju trenni ning söön üle kalorivaeseid asju, asi ongi konkreetselt söömises kui omaette protsessis.

Pärast kuut nädalat, mille jooksul suutsin oma seedimise tuksi keerata, nii et pidin arstilt abi küsima, andsin ma alla, istusin maha ja Mõtlesin asja üle järele.

Esiteks hakkasin ma terapeudiga rääkima kõigist neist hirmudest ja tühjusetundest. Otsustasin, et selle asemel, et oma Emotsioone (või nende puudumist) söögiga tuimastada, ma parem käitun nagu suur tüdruk ja vaatan neile otsa. Ma kusagilt internetiavarustest lugesin seda inglise keeles nii:

Face your stuff, don't stuff your face!

Teiseks panin oma andmed tdee kalkulaatorisse ja sain aru, et kuna ma olen viimasel ajal väga aktiivne - oluliselt aktiivsem kui olin ametlikus langetusrežiimis - siis praegu on langetusrežiimis kaloraaž ilmselt liiga madal.

Kaalulangetuse alamredditites on palju vaieldud selle üle, kas trennis kulutatud kaloreid peaks tagasi sööma või mitte, ja eks see maitse asi ning tunnetuse küsimus on, aga minu kogemus ütleb, et pigem peaks. Ma tean küll, et ma ise kirjutasin hiljuti matemaatikast ning ega see ongi tõsi, termodünaamika vastu ei saa - kui need kalorid söömata jätta, läheb kaal kindlasti kiiremini alla. Lihtsalt et kui kaloridefitsiit läheb teatud piirist suuremaks, siis on seda pikemalt hoida keeruline, sest keha hakkab neid kaloreid tagasi "küsima" (minu puhul pigem küll otsesõnu "nõudma", "küsimiseks" seda enam nimetada ei saa). Seda "küsimist" saab ignoreerida, aga see tekitab jälle "dieedi tunde", s.t. aju tajub seda kui piirangut. See aga läheb vastuollu kaalulangetuse jätkusuutlikkuse põhimõttega: langeta kaalu viisil, nagu sa terve ülejäänud elu elada tahaks. Kui sa arvad, et suudad end terve ülejäänud elu piirata, lase aga käia. Mina olen nõrk inimene ja päris kindlasti ei suuda ma terve oma ülejäänud elu end iga päev piirata, seega mina isiklikult ei saa kaalu kaotada tundega, et ma piiran end.

Natuke sõltub kehakaalust, suuremas kaalus saab jätkusuutlik defitsiit olla suurem (ma tean omast kogemusest, mul vanasti oli), aga üldiselt paistab selline mõistlik defitsiit, mida saab suhteliselt kergelt hoida, ilma et seda eriti tähele paneks (ja seega piiranguna tajuks), olema ca 300-400 kcal päevas. Aga mul kippus see sinna 1000+ kcal kanti jääma. Seda ma siis üritasingi kapsa ja kurgiga tagasi süüa. Saate aru, kui mitu kilo kapsast peab sööma, et 1000 kcal kätte saada? Ime kah, et oma seedimise tuksi keerasin.

Ühesõnaga - kruttisin oma seaded selliseks, et defitsiit oleks olemas, aga väike, mis ongi hetkel "säilitus" (minu tegelik säilitusrežiim oleks "säilitus +10%"). Noh ja kassanäe - kaal vaikselt langeb, täna oli 82,0 (ja on alla 83 juba teist nädalat), tuju on hea ja mitte üht ülesöömist enam pole olnud.

Nii et jah.

Nagu ma ütlesin - selliseid asju peaks arutama klienditoega.

Aga mu korduvad kogemused ütlevad, et kui sa oled aktiivne ja teed palju trenni (või lihtsalt rohkem trenni kui vanasti) ning võitled samal ajal ülesöömisega, siis esmapilgul loogikavastane (aga süvenedes väga loogiline!) lahendus võib olla rohkem süüa. Söök on kütus, sul läheb seda vaja.

Ära karda - söö oma kõht täis! 

61. Aktiivne puhkus.

Ma nüüd puhkasin siin vahepeal, nagu ikka oktoobris. See on nii välja kujunenud - igipõlise depressiivikuna ma tean, et pimedal ajal on meeleolu langus suhteliselt möödapääsmatu, nii et selle minimeerimiseks võtan enne seda paariks nädalaks aja maha ja keskendun iseendale. Noh, et järgmised neli kuud lihtsam oleks.

Sel aastal ma kuhugi "välja" ei hakanud reisima, ma olen juba pikemat aega tegelikult tugeval säästurežiimil ühe Olulise Projekti nimel. Aga tuleb välja, et ka võrdlemisi väikese eelarvega saab meelelahutust, kohati täitsa tasuta.

Ühesõnaga - mul on puhkus nii aktiivne olnud, et oleks eraldi puhkust vaja sellest puhkamiseks.

Käisin näiteks Valgas, mu ema on sealt pärit ning lapsepõlves sai seal palju aega veedetud. Väga omamoodi kogemus oli, sest paljusid kohti ma enam teadlikult ei mäletanud. Aga tuleb välja, et olen mitmeid nurgataguseid unes näinud. Nii et ma tundsin end kui somnambuul, ilmsi unenäos kõndija. Aga, teate, Valga on huvitav, nukker ja kaunis ja lootusrikas samaaegselt. Ma tõesti soovitan seda paika taasavastada.

Sirutasin varba Lätti:

Siis käisin Aidu karjääris elamusretkel. Sai parvetada ja mägironimist teha. Väga lahe oli.

Kokku kõndisin tol päeval üle 41 000 sammu, nii et kui pärast puupüsti rongile läksin ja sain aru, et pean kuni Ülemisteni püsti seisma, võttis küll korra nutu kurku. Õnneks läks Rakveres keegi maha ja sain istuma. Jumal tänatud, et praegu peab rongis maski kandma. Kukkusin nimelt väsimusest kohe magama ning Ülemistes ärkasin üles, lõuad ebadaamilikult pärani. Aga kuna mask oli ees, siis keegi ei teadnud seda piinlikku seika. Te ka ei teaks, kui ma sellest ise ei kirjutaks praegu.

Aga kui sõber järgmisel päeval jooksma kutsus, siis ma jätsin selle heaga vahele. Ega ma hull peast ole. Ikka "keha ja meel" läks loosi.

Muidu olen aga sörkimas käinud küll, muidugi mitte ühe pika joruna, vaid intervall-meetodil, mõni minut sörki, mõni minut kiirkõndi, näiteks 4 ja 2. Aga mu enese suureks hämmastuseks jaksan ma sellisel viisil üle 10 km sörkida. Ei hakka kusagilt pistma, ei aja ülemäära hingeldama, ilusasti jõuan hingamise rütmi hoida. Kiiremat jooksu ma isegi ei kavatse proovida, nii üle ma oma kehka-tunni traumadest veel pole saanud.

Muidu aga FB tuletas mulle sellist iidset pilti meelde. Ma olen siin mitu korda maininud, et mul pole enam partiid ollagi, kuigi mõõtude ja rinnahoida korvi järgi otsustades ilmselt siiski on.

Asi on võrdlusmaterjalis:

Kui ma ütlesin, et ma olin enne rinnakas, siis ma mõtlesin seda tõsiselt. Saate nüüd aru, miks ma praegu end pesulauana tunnen? 

55. Düsmorfia.

Kaal on rõõmsalt puhvris sees, selle koha pealt on jube igav. Tõsi, võtsin eile huvi pärast mõõte ja kratsisin kukalt, sest mõõdud on säilituses olemise jooksul langenud igalt poolt vähemalt 2 cm. Kuigi kaal seisab, nagu ette nähtud, pigem vahepeal tõusis.

Ma tean, et kulturistid tegelevad bulkingu ja cuttinguga, s.t. vahepeal söövad teatud perioodil kaloreid üle, et lihast ja jõudu kasvatada ning seejärel on teatud perioodi kaloridefitsiidis, mil üritavad lihast maksimaalselt säilitada ning keharasva protsenti vähendada. Mul on tunne, et säilitusrežiim mõjub mulle nagu bulking, keha vaatab, et jess, lisakalorid, ja ehitab sellest lihased. Sest ka jõudu on mul palju juurde tulnud, tõstsin eile jõutõmbega viimaks 100 kg ära. Oli uhke tunne küll.

Nüüd võiks küki ka veel järele arendada... Sellega pole ma veel oma keharaskuse ligigi saanud. Midagi pole teha - mul on tugev selg, aga suhteliselt nõrk tuhar. Kui mul teinekord jõutõmbe tehnika alt vedama hakkab kusagil poole tõste peal, siis mu "leivanumber" on kang kätega puusavolti üles tõsta ja siis puus järele suruda... Kui ma seda esimest korda peeglist nägin, hakkasin ise ka itsitama 😀

Igatahes olen ma alumise osaga ametlikult jõudnud M-suurusesse. Olles tugevalt ülekaaluline, 5 kilo rasvumise piirist allpool... Mul on sellega seoses päris mitu tugevat Emotsiooni. Aga ma mõtlen, et äkki peaks M standardi allapoole viima? Sinna objektiivse keskmise mõõdu juurde?

Muidu olen ma augustist saati põhjalikult teraapias käinud. Igapäevaelu mõttes olen ma oma tasakaalu ja chilli tagasi saanud, aga kehadüsmorfia elab ikka täiesti oma elu.

Aga no las ta siis elab.

Põhimõtteliselt olen ma aru saanud, et ilmselt on see faas, mis tulebki lihtsalt üle elada, sellest nii-öelda läbi minna.

Oleme terapeudiga arutanud, et ma olen väga mitmes mõttes praegu nagu pubekas ja see segadus, mis mul oma kehaga seoses on, on samasugune kui pubekal, kui ta oma "uue" ja muutuva kehaga kogeb.

Mu keha on nii teistmoodi, see muutus on nii kiire olnud. Ma pean õppima, kuidas ma ise end selles kehas tunnen ja kuidas on sellega olla. Aga, vähe sellest, tuleb välja, et mu keha mõjub ka teistele - ja ka nende reaktsioonidega ei ole ma harjunud ning nendega tuleb õppida toime tulema. Ja sellised asjad ei käi kiirelt ja üleöö.

Nii, nagu pubekatel võtab aega, et oma kehaga, selle tunnetuse ja selle mõjuga teistele ära harjuda, nii on kohanemise aega vaja ka mul. Loodetavasti käib see mul lihtsalt kiiremini kui päris pubekal. Loota võib, sest korra olen ma ju selle protsessi läbi teinud 🙂

See on vaimse tervise teemade juures üks kahjulikumaid eelduseid inimestel - arusaam, et tervenemine peaks käima nipsust, tegelikult on kõigi nende protsesside jaoks vaja just aega. Aega olla, aega tunnetada, aega kohaneda.

Nagu ikka, ma kirjutan sellest kõigest nii avalikult, sest ma tahan, et vaimse tervise teemade ümbert kaoks stigma. Seepärast, et just suure kaalu kaotamine on sügavalt psühholoogiline teema ning sellest räägitakse liiga vähe. Ma tean mitut suure kaalu kaotajat, KÕIK, 100% kõik! kogevad düsmorfiat mingil kujul. Ometi sellest ei räägita!

Aga kui sind tabab säärane asi ootamatult ja sul ei ole kusagilt võtta abi või kasvõi teist sama kogemusega inimest, siis see võib jalust lüüa. Düsmorfia tähendab, et su aju valetab sulle - ja kui sa oled terve elu olnud "normaalne", vaimselt terve inimene ja sa ei tea, et suurt kaalu kaotades on harilik asi, et su aju mõneks ajaks sassi läheb, siis suure tõenäosusega jääd sa oma aju uskuma. Või ehmatad ära, et nüüd oled lõplikult ära keeranud ja lükkad teema häbenedes kalevi alla.

Miks võtavad nii paljud suure kaalu kaotajad uuesti juurde? Üks põhjus kindlasti see, et alla on võetud "dieediga", mitte elustiili püsivalt muutes. Aga suur põhjus on ka see, et "vana keha" on tuttav ja turvaline. Selles eksisteerimine ei ole segane ning "vanas kehas" aju ei valeta. Keegi ei taha end segases seisus tunda üksi.

Teadmine, et see segadus, mis sa koged, on normaalne ja läheb üle, on oluline!

Seepärast ma räägin sellest kõigest... 

54. Matemaatika.

Eelmisel nädalavahetusel sai päevade viisi Mozarti Requiemi õpitud ja pühapäeval esitatud. Nüüd on bucket listis üks linnuke jälle juures. Aga tänaseni on pea Mozartit täis ning Lux Aeterna fuuga keerutused ei kao sealt ilmselt niipea. Selline tasuta ökopleier - ei võta elektrit ega akut ega midagi.

Kunagi talvel ma juba mõtlesin matemaatikast kirjutada, kui grupis läks korra hirmsaks andmiseks ja inimesed solvusid selle peale, et mõne inimese jaoks on Fitlapi portsud kohutavalt suured. Mulle tuli see nüüd uuesti meelde, kuna kaalunumber hakkas tasapisi ülespoole hiilima.

Selles mõttes, et termodünaamika vastu ei saa. Kaalunumber on sõltuv sisse söödud ja kulutatud kalorite hulgast. Kui kaal tõuseb, siis süüakse energiat rohkem kui kulutatakse. Ainult et see "rohkem söömine" ei käi mitte toidu koguse, vaid toidus sisalduva energia järgi. On täiesti võimalik jõuda tugevasse ülekaalu, süües koguseliselt võrdlemisi vähe - lihtsalt energiarikkaid toiduaineid. Selliste inimeste jaoks ongi Fitlapi portsud suured.

Tegelikult on küsimus lihtsas matemaatikas.

Laias laastus võttes on 1 kg rasva 7000 kcal. S.t. selleks, et 0.5 kg kuus (6 kg aastas) juurde võtta, tuleb iga päev (28 päeva) süüa 125 kcal üle kulutatud kalorite.

1 supilusikatäis õli on ca 120 kcal, eksole.

Kui mu kaal hakkas vaikselt ülespoole ronima, mõtlesin asja üle järele ja sain aru, et olen oma lõdvaks laskmisega pisut liiale läinud ja kehastunud stereotüüpseks keskealiseks, kelle kaal ajapikku pisut juurde tuleb.

Kui suurde ülekaalu jõuavad minu hüpoteesi kohaselt ainult inimesed, kel on söömisega ja emotsioonide reguleerimisega suhe paigast ning kes seepärast regulaarselt üle söövad, siis keskmine keskealisena kosuv inimene liigutab lihtsalt pisut vähem kui noorena ning võtab siit-sealt paar ampsu rohkem.

Mina ei kaalunud vahepeal arbuusi, võtsin aeg-ajalt siit-sealt üleliigseid ampse ning õli panin silma järgi. Kaalu alandades mõõtsin ma kõik energiatihedad asjad nagu õlid, maapähklivõi jms alati täpselt välja, ma ostsin Fitlapi e-poest selle jaoks isegi mõõtelusika, sest paari grammi kaalumiseks pole köögikaal piisavalt tundlik. Silmamõõt aga ei ole kuigi täpne, eriti lihtne on mööda panna just nii väikeste koguste juures. Üldse ei imestaks, kui ma sageli panin kogemata kaks korda rohkem õli.

Lisaks võtsin ma trennis õige pisut lõdvemalt. No näiteks tegin lühemalt sooja ja teinekord viilisin kõhulihaste harjutustest. Vabalt et paari üleliigse ampsu võrra suurenenud kaloritarbimine ja 10 minutit lühem trenn tegid kokku 125 kulutamata kalorit päevas ja panid kaalu kergelt kerkima.

Nii et ma treenin nüüd uuesti oma silmamõõtu, kaaludes asju üle ning lõpetasin trennis ülejala laskmise ära. Võtsin coach Gregi juhtlause "Train harder than last time!" mantraks.

Tulemuseks on nüüd muidugi see, et olen üle keha kange. Ega seda polegi ammu olnud, nii et järelikult tõesti molutasin. Ma olen ise mitu korda öelnud, et koormus on paras siis, kui seeria viimased korrad hakkad nägu krimpsu ajama ja mõttes (või valjult, kuidas keegi) ropendama ning et kui pärast jõuksis käimist ikka üldse kusagilt tunda ei anna, siis on tühja läinud käik olnud. Hea oli seda endale meelde tuletada.

Igatahes langes kaal nende väikeste korrektsioonide peale puhvrisse tagasi. Mida oligi tarvis tõestada.

Idee järgi tahan ma kunagi jõuda tunnetusliku toitumiseni, aga selgelt ei ole selleks veel aeg.