84. Motivatsioonilangus.

Kaaluteekonnaga jõudsin viimati sinna, et pärast jõulusööminguid ja ravimikuuri lõpetamist jõudis kaalunumber täpselt samasse kohta, kus oli enne ravimikuuri. Nädal pärast seda langes kaal kõva 200 grammi, aga seejärel juba 700 grammi., s.t. 81 kg peale.

Aga võin juba ette öelda, et tulevaseks esmaspäevaks ei ennusta ma mingit kadu. Tõusu ka ei ennusta. No mõnisada grammi siia-sinna võib kõikuda, aga on ilmselt sisuline seisak. Põhjus selles, et ma ei jälginud sel nädalal mõnel päeval üldse kava. Ei olnud mingeid söömasööste ega midagi, lihtsalt... ei jälginud.

Käisin oma seljahädaga MRTs ning sain tulemused. Need aga mind õnnetuks. Nii õnnetuks, et igasugune motivatsioon kadus - mul tekkis tõsine küsimus, milleks üldse kõik.

Ma nimelt sain teada, et kui üldse kunagi, siis igal juhul väga pikalt ei saa ma raskeid tõsteid teha. Ma võin jõusaalis käia ning treenida põhimõtteliselt nii, nagu olengi viimastel kuudel treeninud - selga-kõhtu võimalikult palju toetades, väikeste raskustega ja suurte kordustega, aga raskeid tõsteid ei saa enne teha, kui selg korras. Selleks on aga vaja vältida igasugust ülekoormust, eeldatavasti teha veel paar ravimikuuri (mis kaalu tõstavad) ning füsio juurde rada sisse kulutada. Ja on juba ette teada, et see kõik võtab aega.

Seljahäda ei ole otseselt põhjustatud tõstmisest, vaid tõstmisest tekkinud ülekoormus tõi esile geneetilise taustaga häda (ja tõesti - mul on tegelikult sarnaseid asju olnud ülikoolist saati, lihtsalt need on kestnud nädal-paar, sama ka mu isa ja vennaga). Lisaks on mu selja ülekoormus oluliselt pikem kui mu jõusaalis käimine, ortopeed ütles, et ka parima tahtmise juures ei saaks selliseid muutuseid kahe aastaga. Ehk siis... pikaajaline kolmekohalises kaalunumbris elamine on mu selja üle koormanud.

Kui keegi veel tuleb rääkima, et tugeval ülekaalul pole üldse mingeid mõjusid, siis palun väga.

Eks ma olingi end juba mingis mõttes ümber orienteerunud, mõelnud, et ega nt kulturistid ei teegi reeglina väga suurte raskustega trenni, seega saan ma pigem neist šnitti võtta. Samuti juba panin paika eesmärgi ära teha lõuatõmme ning panin selle saavutamiseks tegevuskava paika. Oligi nagu enam-vähem tšill ja rahu majas ning siis leidsin ma "säästa selga" projekti raames saalist horisontaalse jalapressi, mille peale ma polnud varem sattunud - peamiselt seepärast, et ma olin "pikali" varianti kasutanud. Tuleb välja, et selle masina peal on asend niivõrd teine ja selg nii hästi toetatud, oluliselt paremini kui "pikali" pressi peal, et ma sain üle mitme kuu esimest korda jalatrennis tõesti südamest pingutada.

Novat ja pärast seda ma kolm päeva istusin, töinasin ja mõtlesin tõsiselt elu üle järele.

Sest et mulle tuli meelde, miks ma jõusaali armusin. See supernaise tunne, mida olen mitu korda maininud. See tunne, et mingi täiesti võimatult raske asi, mis alguses ei liigu... ja siis see hakkab järsku liikuma ja on kerge, sest minu seest tuleb mingist müstilisest kohast järsku jõud.

Ja ma ei saa seda enam kogeda.

Mu terapeut nimetas mu olekut leinaks. Ja ma otsustasin seda nii võttagi - las ma siis käin sellega kõik leina astmed läbi. Ma ei ole Fitlappi ega oma instastaari karjääri nurka visanud, aga hetkel ma sellele tõesti suuremat tähelepanu jagada ei saa, pole piisavalt vaimset ressurssi.

Tegelen oma leinaga.

79. Kuidas läheb.

Helka küsis, et kuidas mul läheb, eriti deitimise rindel. Pean Helkat kurvastama, et ma pole deitimisega ikka väga kaua tegelenud, olen üsna pikaks ühe härra juurde pidama jäänud. Muidu läheb nii ja naa.

Käisin siin vahepeal töötervishoiu kontrollis. Kõik oli korras, aga paar koomilist hetke oli ka. Esimene oli siis, kui arst kontrollis mu liikuvust ja küsis, kas ma kükki suudan teha. Ma jäin alguses üsna totra näoga vahtima ja siis hakkasin naerma. Eks ma tegin selle ühe küki siis ära. Ilma kangita mõneti imelik ju oli, ei osanud käsi kuhugi panna ega midagi, aga hakkama sain. Käed panin ka maha ette kummardades, vana joogaja nagu ma olen. Aga ma jäin mõtlema, et millal ma viimati ilma kangita kükki tegin üldse?

Teine koomiline moment saabus aga siis, kui arst oli kõik üle kontrollinud ja küsis, kas mul küsimusi on. Mul oli küll üks - nimelt, et miks ta mu kaalust ei räägi ega trenni kohta küsi, ma ju BMI järgi tugevas ülekaalus. Kuna olin sinna läinud teksades ja keset päeva, siis andis sealne kaal numbriks oluliselt rohkem kui mu hommikune "tühikaal", mida ise jälgin ning seega olin ma kirjade järgi rasvumise piiril. Ma olen terve elu pidanud arstidelt kuulma, et ma peaks trenni tegema ja alla võtma ja igasuguseid totraid soovitusi kuulama, too arst aga ei esitanud mu trenni, kaalu ega toitumise kohta mitte ühtegi küsimust ega kommentaari. Mitte ühtegi! Null!

Arst vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et tõsi ta on, et BMI on üks näitajatest, mida nad jälgivad, aga üldiselt on arstidel olemas ka töövahendid nimega silmad ning neid sihtotstarbeliselt kasutades annab ta oma professionaalse hinnangu, et ma teen korrapäraselt tugevalt trenni ning mu keha rasvaprotsent on tervislikus vahemikus. Seega ei pea ta vajalikuks seda teemat arutada.

Vat see oli see koht, mis võttis kukalt kratsima. Vahel mulle tundub, et mu düsmorfia hakkab üle minema, aga sellistel hetkedel on selge, et ma ise end ikkagi adekvaatselt ei näe. Sest mina näen peeglist paksuvõitu naist, mitte sellist, kes "silmnähtavalt korrapäraselt tugevat trenni teeb".

Kui veel trennist rääkida, siis mul õnnestus seljale viga teha enese lollusega, mida siin kirjeldama ei hakka, sest no nii loll on ikka tõesti erakordselt loll olla. Aga häda on suur, nii et juba mitu kuud annab tunda, vahel nii, et magada ei saa. Joosta ka ei saa.

Varsti saan ortopeedile, too loodetavasti ütleb, et lülid ja diskid on korras, lihtsalt totter ülekoormus, mida füsio juures käimine kiirelt kontrolli alla aitab saada. Hoidkem pöialt, et nii läheb.

Seniks olen jõuksis raskused alla võtnud ning otsinud harjutustele alternatiive, mis selga vähem koormavad. Selg talub küll koormust, aga mitte raskust, s.t. kergemate raskuste ja suurte korduste arvuga kannatab trenni teha.

Kergema raskusega treenides on hea tehnikat ka lihvida, olen end nüüd trennis filmima hakanud ja no ei jää midagi väga valet silma. Jalad on kenasti maasse surutud, põlved ei liigu ja selg on sirge. Kangi harjutan madalamas positsioonis, see on kehale kuidagi mõnusam, annab stabiilsema tunde.

Aga vana jõuksi-nali "Show me your squat face" ikka kehtib. See on minu kõige kenam squat face (ja valida on sadade screenshottide hulgast, üks hullem kui teine!). Kujutage nüüd ette, mis näoga ma teen kükke "päris raskustega"...

Ime siis, et kõik fitnessi influkad endast pepu-pilte instasse panevad, olgu neil siis parasjagu jala-, selja- või kätetrenn. Selliste ilmete peale ei tuleks ühtegi koostööd ju! Kena pepu peale aga tuleb!

Õnneks mul selliseid probleeme pole.

Kuna aga selline lolli mängimine on trennirõõmu ära võtnud, siis ma käin jõuksis üldse vähem ning läksin vana klassika peale tagasi ning kõnnin ja kõnnin ja kõnnin. Ma räägin juba ammu, et kõndimine on suurepärane koormus!

Ma keerasin selle muidu nukra seisu aga enda jaoks positiivseks. Nimelt on trennikoormuse olulise langusega mu isu normaliseerunud, nii et ma suudan reaalselt langetusrežiimis olla! Panin siis langetus +10%, sest esiteks pole mul kiiret kuhugi, teiseks on mu BMR suure lihasmassi tõttu ilmselt siiski kõrgem kui programm pakub.

Mõtlesin, et vaataks. Äkki prooviks natuke kergem olla. Igipõliselt paksude reite omanikuna on mul ammune unistus reitel nelipea "sakk" nähtavale tuua. Mulle meeldivad tugevad reied lihtsalt, need on ilusad. Teatud asendites (kui jalad on täiesti sirged) on "sakid" mul näha küll, aga võiks ju rohkem ja kogu aeg? Mõlemad eesmärgid eeldavad väiksemat rasvaprotsenti. Lihas on all olemas küll.

Nii et võib juhtuda, et hakkan uuesti aktiivsemalt blogima! 

77. Kehakoostise analüüs.

Ma siin vahepeal mõtlesin. Et kuidas ja kas üldse ma siin veel kirjutan. Esialgu jõudsin järeldusele, et kui midagi põnevat juhtub, siis võiks märke maha jätta. Küll aga ei kirjuta ma enam kunagi kaaluteemade psühholoogilisest poolest. Pole vaja.

Igatahes.

Härra tegi minust hiljuti ühe näki-pildi, kus ma puusast saati vees olen.

Kui ma selle pildi pealt oma selja sirglihaseid ja lailihast vaatasin ning eestvaates pildi pealt (seda ma siia ei pane, eksju) kõhulihaseid, otsustasin, et aitab naljast - teeme selle laua lubatud kehaanalüüsi ära. 83 kg juures ei ole loogiline omada välja joonistunud lihaseid. Arvasin ma. Siin peab olema mingi anomaalia.

Aga tuleb välja, et on küll loogiline. Ma olen tugevas ülekaalus, aga normis rasvamassiga, keharasva on 23,4%. Kui natuke veel rasva kaotan, olen oma vanuse kohta MADALA keharasvaga (sest ma jõuan oma vanusega kohe sinna keskmisse tulpa). Ülekaal tuleb lihastest (ja natuke veest ka - kilpnäärikute asi).

Ahah, nojah siis.

Mina, elu aeg paks olnud naine, praegugi kehamassiindeksi järgi tugevas ülekaalus, olen alla keskmise keharasva protsendiga.

Peale lihaste on mul muuseas ka luud tuntavalt üle keskmise rasked (norm 3.2-4.0, mul 5.1). Võta või jäta - ma olengi päriselt ka raske kondiga 😀

Ei, ma tean, et see masin pole väga täpne, päris õige vastuse annaks dexa scan või kaliiper, aga siiski.

Sellest sain ka aru, miks ma ei suuda tavalises langetusrežiimis olla. Masina järgi on mu põhiainevahetus 1800 kcal, tavalangetus annab mulle aga sellest väiksema numbri. Alla BMRi aga ei tohi kaloraaž minna ning jätkusuutlik kaalulangetus on üldse päevasest energiavajadusest (masina järgi mul 2700 kcal) mõni- kuni viissada kalorit madalam. Muuseas, ligilähedaste numbriteni jõudsin ma ise samuti, kui inimkatseid ja arvutusi tegin, ma lihtsalt ei suutnud neid numbreid uskuda.

Nii et Fitlapi +20% sobib mulle. Kunagi on need teemad olnud, et kas tõesti päriselt ka keegi neid režiime kasutab. Novat - ma nüüd kasutan. Pole nädalaid enam üle söönud, vaid püsin kenasti kavas ja tunnen, et kontroll on tagasi.

Mida oligi tarvis tõestada.

Just kontrolli puudumine häiris mind, s.t. fakt, et ma ei suutnud kuidagi planeeritult süüa. Kaalunumber ju püsis, selles mõttes ei olnud probleemi.

Aga ajul on ikkagi raske vastu võtta, et kui ma tahaks tšillilt alla võtta, peaks ma sööma üle 2000 kcal. Naised ju ei tohiks nii palju süüa! Ma nüüd üritan selle teadmisega leppida...

Muidu aga sain ma viimaks maha korraliku sörgi-pleilistiga, ise olen väga rahul igatahes. Ei mingit mõttetut õntsutamist, vaid puhas klassikaline rokk. Billy Idoli "Rebel Yell" ning Judas Priesti "Breaking the Law" on oma hea energiaga parimad jooksulood, ma ütlen.

Pleilist on ca 160 bpm, mis annab keskmiseks tempoks ca 6:00/km. Kuigi eks see sõltub sammu pikkusest ka. Viimati, pärast rasket jalapäeva, kui ma nelipead moosiks lasknud olin, avastasin, et kuna jalg ei lähe hästi sirgeks, on samm palju lühem ning läbitud maa seetõttu samuti. Aga no sammu sagedust aitab pleilist ikkagi hoida. Ehk on kellelgi veel abiks. 

75. Emotsioonikokteil.

Ma ei teagi, kuidas siin nüüd seda kõike kirjutada, sest põhimõtteliselt kirjutan ma sellest, kuidas ma EI fitlapi. Üldse. Aga no kaalu ja söömisega seotud teemad ju ikka...

Oeh. Ehk siis.

Kuna mul isiklik elu jälle uppi lendas, on mul on viimasel ajal nii valus olla, et hingata ei saa. Sellega seoses on ilmnenud huvitav Psühholoogia. Näiteks läksin nädal aega tagasi pagaripoodi, ostsin terve stritsli ja sõin selle kõik korraga ära, niimoodi tänaval, otse hammustades ja praktiliselt mälumata alla neelates.

Iga emotsionaalne sööja ja binger tunneb selle kirjelduse ära, kuigi vähesed kirjeldaksid seda, saati veel oma näo ja nime alt. Me teeme neid asju, aga salaja - kindlasti teiste eest, aga soovitavalt ka enesele valetades, sest häbi on ju. Kui sellest ei räägi, siis pole olnud.

Eksju.

Sealjuures on hull olla nii tugevalt ülekaalus binger kui ka normaalmõõdus, võin omast kogemusest kinnitada. Emotsioonikokteil on erinev, aga kumbagi pole kergem kogeda kui teist.

Ma olen kogu aeg rääkinud, et tugev ülekaal on psühholoogiline teema, sest viitab, et söömist kasutatakse emotsioonide reguleerimiseks. Ja et sellest üle saada ei pruugi päriselt kunagi.

Ainus, mida ma teha saan praegu, on üritada mingit teadlikkust säilitada. Näiteks sain ma kahest asjast aru.

Esiteks otsisin ma suhkrukoomat, seda tuima tunnet, mida suhkur pakub. Sain ka. Ma kasutasin toitu sõna tõsises mõttes narkootikumina. Win, I guess?

Teiseks sain aru, et see ei olnud lohutussöömine. Ma hoopis karistasin end. Mul on üldse mingi aje kõik uppi lüüa ja allavett lasta. Ma ei ole nädal aega jõusaali jõudnud ja no kava järgimisest pole juttugi. Kui ma samas vaimus jätkan, olen ma kuu aja pärast vähemalt 5kg raskem, ilma naljata. Ja, tee, mis tahad, täpselt seda mu aju vasak nurk taotlebki - kõik tehtud töö ära hävitada.

Seal on põhjused ka, mida lahata läheks pikaks ja liiga isiklikuks, aga lühidalt saab öelda, et oluline põhjus isikliku elu uppi lendamiseks oli kehadüsmorfia. Terapeudiga arutamist on siin maa ja ilm.

Selle kõige juures on aga üks koomiline moment. Nimelt et ma vist kavaldasin oma aju kogemata üle ja leidsin win-win lahenduse.

Jõusaali ma jõudnud pole, sest et enesehävitus, eksole, aga tegelikult olen ma objektiivselt võttes niikuinii vasaku õla üle koormanud, nii et saaksin saalis põhimõtteliselt ainult jalamasinaid teha (suruda ei saa, tõmmata ei saa, kangi turjale ka võtta ei saa, sest kätt ei anna õiges asendis hoida).

Nii ma siis olen jooksmas käinud.

Bingo!

Kui muidu räägin ma kogu aeg, et tee trenni, mida naudid, sest siis jääd sa seda tegema, siia vot üks erand on küll.

Kui sul on enese karistamise aje aju vasakus nurgas, siis tee seda trenni, mida sa EI naudi!

Jube hästi töötab.

Ma olen siiani jooksmas käinud põhimõtteliselt selleks, et võhma kasvatada ja end proovile panna, aga ega ma seda kunagi päriselt nautinud pole ja ei usu, et hakkaks ka. Nüüd käin ma jooksmas seepärast, et ma ei naudi seda. Seega on see mu aju vasakule nurgale karistus. Seega on see praegu hea. Aju vasak nurk on jube rahul. See, et see ühtlasi võhma kasvatab ja äkki paar kalorit ka kulutab... ma loodan, et mu aju vasak nurk sellest niipea aru ei saa, üritan seda tema eest saladuses hoida.

73. Liikumisrõõm.

Nojah, siin ma siis nüüd olen - kutsun kõiki jooksutrenni, küll NRC, küll Terviseradade omadesse, aga ise neist osa ei võta. Teisipäeval läksin Russalka juurde kohale küll, aga mul oli esiteks (vaimselt) väga halb enesetunne, teiseks olin sellises lollis seisus, et mul polnud kuhugi panna kotti, mille ma PIDIN trenni kaasa võtma. Alguses arvasin, et trenn käibki Russalka juures, siis oleks koti kuhugi põõsa alla jätnud ja seda kullipilguga jälginud. Aga kui alustuseks pidi sealt kilomeetri eemale sörkima, jätsin asja katki. Ei ole võimalik joosta, üleõlakott seljas.

Aga no ma loodan, et keegigi mingi trenni endale leidis. Kuuldavasti küll ei osanud Terviseradade omad arvestada algajatega, kahju kuulda. Aga seda ma võin tõesti kogemusest kinnitada, et NRC algajate tempoga long run'id, mida sügisel korduvalt kaasa tegin, minusugustega arvestasid. Eks see ilmselt sõltub treenerist.

Aga iseseisvalt käin küll jooksmas, mul saab varsti C25K programm läbi, hetkel olen 7. nädala juures, kus tuleb 25 min järjest joosta. Järgmisel nädalal on 28 minuti jooksud ja siis ongi 5km ehk ca 30 min täis. Hurraa!

Mõneks ajaks jään ma kindlasti loorberitele puhkama, aga siis peaks midagi edasi tegema. Ei suudagi otsustada, kas edasi peaks proovima pikemat maad (s.t. 10 km-ni) või selle 5 km juures tempot tõsta. Sest mu tempo on aeglane - ma ei jookse, ma sörgin. Mu kehale on kindlasti omasem aeglasevõitu liikumine, aga parem vastupidavus. Ei teagi, kumb oleks mõttekam, kas proovida seda ära kasutada või just proovida arendada nõrka külge. Aga no seda on aega mõelda.

Tõmbasin igatahes c210k äpi alla. Selle kirjeldus oli muidugi üle prahi:

Okei siis!

Aga ma liigutan end muul viisil ka. Ma olen joogat vahelduva eduga juba aastaid teinud, ikka nii kahekümne kanti, aga kuna ma vanasti proovisin kole vaimne olla, siis tegelesin teiste stiilidega. Ma tean jah, et ashtanga väidab end kõige traditsioonilisema ja autentsema "päris" voolu olema, aga on stiile, mis on veel rohkem kõige traditsioonilisemad ja autentsemad ja "päris". Igatahes ei kuulunud igasugused tagurpidi asendid, kätelseisud ja muu säärane siiani mu praktikasse, need olid rangelt väga edasijõudnute asendid, üleüldse täielik ego ning edasiminek pidi joogas olema aeglane ja jumala eest ei tohtinud keegi midagi sellist proovidagi, sest et iga vale liigutus põhjustas düsbalansse ja vigastusi.

Kuna ma ei ole enam ammu vaimne (olen korduvalt öelnud, et hoian end sellest maailmast kauge kaarega eemale), siis võin ma vabalt sportlikku "euroopa joogat" ka teha, pole üldse oluline, et asi oleks absoluutselt maailma kõige kõige traditsionilisem ja autentsem ning mulle on tekkinud vabadus teha, mida tahan - mängida oma kehatunnetuse ja tasakaalumeelega ning rõõmuga katsetada uusi asendeid. Leidsin netist nädalase tasuta ümberpööratud asendite kursuse, mida Yogi Flight School korraldab (praegu enam ühineda ei saa, aga küll neid tuleb veel). Ja no kui ma rikkaks saan, ma kavatsen kindlalt nende tasulise kursuse võtta, sest täpselt sellist vibe'i olen ma ammu otsinud. Joogaõpetaja, kes joob (avalikult) kohvi ning kelle hüüdlause ümberpööratud asendite juures on "Stack your shit!" (see on isegi nende särgil). Ei mingit holier than thou hoiakut ja enneaegse nirvaana teesklemist.

Igatahes olen ma terve nädal harjutanud varese poosi, pea peal seisu ja kätelseisu. Ükski kolmest asendist pole mul veel üle mõne sekundi välja tulnud, aga mul on nii neetult lõbus neid katsetada.

Varese poosi katsetusest tegin instasse videopostituse ka. Muidu poleks seda ehk üles pannudki, aga ma ise jäin selle pealt oma käsivarsi ja õlgu vaatama, et ossa. Natuke veel ja varsti lähen Kopli vahele tüli norima, oksad laiali. Just selle video pealt (nähes end kõrvaltvaataja pilguga) sain ma aru, miks mind sportlikuna tajutakse. Sest et, jah, tõesti, mul on ilmselt atleetlik keha.

Minul!

Kogu mu kaalukaotuse teekonna juures hämmastabki mind ennast kõige rohkem see, et ma siiralt naudin liikumist ja liigutamist ning enda väikest proovilepanekut. Oleks seda keegi mulle veel kaks aastat tagasi öelnud, ma oleks ta välja naernud... 

71. Uni + jooksutrenn.

Düsmorfia on endiselt peal, küll aga hakkab mingi chill tagasi saabuma, palju söön ikka veel, kavas püsimisest ei tule midagi välja, samas teen ikka veel aktiivselt trenni ning kasutan liikumiseks peamiselt jalgratast, mistõttu on kaalunumber jälle 82 peal. Mis tekitab muidugi filosoofilise küsimuse, et kui mu kaalunumber on stabiilne, siis kas ma TEGELIKULT söön liiga palju :D

See, et kaalunumber on tagasi puhvri allaotsa kukkunud pole mu arvates küll mitte sellest, et ma oleks rasva kaotanud, vaid pigem vett, sest keha on väiksemas stressis. Seda väga suures osas seepärast, et tegin grupis tublisti unenädala kaasa ja magasin end viimaks välja.

Ega ma sellest nädalast midagi uut ei õppinud, aga ikkagi oli tore neid tõdesid üle korrata. Et õhturutiinid on olulised, PÄRISELT KA.

Tegelikult teen ma palju rohkemat kui grupis mainisin. Näiteks on mu tuba meelega tehtud black box'iks. Mõne foto pealt olete isegi näinud, et mu magamistoa seinad on tumehallid. Samuti on mul pimendavad kardivad. Kõikvõimalikud tuled on mu toas öösiti keelatud, k.a. igasuguste laadijate ja akude tulukesed. Magan kõrvatroppidega ning suviti ka maskiga. Toa tuulutamine on osa õhturutiinist, vanasti, kui keharasva protsent oli kõrgem, magasin tegelikult aastaringselt avatud aknaga, aga seda ma lihtsalt enam ei kannata välja...

Tegelikult mul ongi selge õhturutiin, lõin sellesama Faboulous äpiga, millest ükskord kirjutasin. Õhturutiini mõte on füüsiliselt lõdvestuda ning vaim maha rahustada ja anda märku, et on uneaeg. Kellele mediteerimine ei sobi (ma ise eelistan ka näiteks hommikuti mediteerida), siis võib kasvõi käsitööd teha või joonistada. Kui pole vanni-inimene, siis duši all mõnulemine sobib ka. Just see rahustamise ja lõdvestamise iva on oluline, mitte konkreetsed tegevused.

Mina näiteks teen kerge koristuse - taimer jookseb 10 minutit. Mida selle aja jooksul jõuan, teen ära, enamasti on see köögi korrastamine. Minu ajule mõjub asjade korrastamine kuidagi rahustavalt, samas ma kujutan ette, et koristamine võib mõnele teisele hoopis stressi tekitada. Ennast tuleb tunda!

Muidu aga harjutan ma suunamudija elu ning teen reklaami. Tõsi, ikkagi täitsa tasuta ja palumata, puhtalt heast südamest. Nike Run Club ja Tallinna Linnavalitsus korraldavad aprillikuus teisipäeviti tasuta jooksuõpetust, mõeldud just algajatele. Ma julgen neid südamest ja soojalt soovitada. Just NRC trennid võtsid minult jooksu-hirmu ja aitasid kehka-tunni traumadest üle saada. Andsid arusaama, et tegelikult ei käi jooks nii, nagu meilt koolis kehka-tunnis oodati (PROFFIDE poolt, mida kehkaõps oleks pidanud olema!!!), et pane aga liduma ja võimalikult kiiresti. Et tegelikult on jooks lahe, peab lihtsalt mõistlikult ja tunde järgi lähenema. Sügisel käisin nendega päris mitu korda jooksmas, aga hilissügisel jäi osalejaid väheks ning nad ei teinud enam algajatele eraldi gruppe, suure grupi tempo oli mulle aga kaugelt liiga kiire. Kuna aga nüüd välja kuulutatud trennid on suunatud just algajatele, kavatsen ise kindlalt kohale minna. NRC omad on lahedad!

-----------------

Lisatud: NRC vist mujal asulates ei tee, aga Tervisrajad kuulutas üle Eesti terve hulga jooksutrenne välja. Narvast Hiiumaani ja Võrust Piritani. Tasuta ja puha.

66. Talverõõmud.

Tänahommikune kaalunumber oli 81.8 kg ehk -1.1 kg. Alguse asi - keha laseb vee lahti ja kaal kukub kolksti alla, sest kaloridefitsiit mul nüüd küll nii suur pole olnud. Aga, ei, selle tulemuse ma võtan. Esimese vahe-eesmärgini ("seitse ette!") 1.2 minna.

Kaloridefitsiit pole olnud nii suur seepärast, et ma pole tegelikult sugugi 100% kavas olnud. Samas - pärast otsuse vastu võtmist olen siiski oluliselt rohkem kavas olnud kui umbes septembrist saati. Ja no kuni asi sel viisil töötab, siis las olla nii. Algajal tasuks muidugi olla võimalikult täpselt kavas, et süsteemile pihta saada ning ära harjuda. Aga kogemus näitab, et sellest väsib ära, nii et pikaajalisemal teekonnal või aeglasemalt võttes võiks mu arvates katsetada pause või väikeseid kõrvalekaldeid. Puhtalt aju ja motivatsiooni puhkamiseks. Pealegi on kava selline ideaalne asi, mida järgides peaks tulemus olema garanteeritud, aga kui tulemust pole vaja taga ajada, nui neljaks, siis väikesed kõikumised siin ja seal teevad elu lebomaks. Tulemuse saavutamise muidugi ka sellevõrra aeglasemaks. Aga kui see on aktsepteeritav (mul on), siis miks mitte. Küsimus on teadlikkuses. Kui ma tean, kus ma kavast väljas olen ja teen seda teadlikult ja kaalutletult, on kõik hästi. Kui kaal enam ei lange, siis on täpselt teada, mida timmima hakata.

Just teadlikkusest oli hiljuti üks hea loeng. Coop ja Elsavie korraldasid mõni aeg tagasi loengusarja, üks loengutest oli tõesti hea (kuigi eks muudki väärivad kuulamist). Pool-uhuusid toitumisterapeutide loenguid on terve internet täis, Ülle Hõbemägi juures meeldis mulle tasakaalustatud lähenemine. Ja mulle meeldis, et märksõnaga jäi kõlama Teadlikkus. Teadlikkus endast, enda söögist ning söömise ja isude põhjusest. Toitumispäeviku pidamine, mis seda teadlikkust aitab saavutada (ja fitlappimine ongi oma olemuselt toitumispäeviku pidamine). Eriti sümpaatne oli, et Ülle Hõbemägi rõhutas, kui oluline on enda jaoks luua seosed enesetunde ja toitumise vahel. Ülioluline, ütlen mina kui eluaegne emotsionaalne sööja!

Trenni olen sel nädalal suhteliselt vähe teinud. Käisin ühel päeval, kui ideaalne suusailm oli, süsti saamas. Plaan oli pärast seda sõitma minna, aga alles siis, kui õde luges süstijärgselt kõik asjad ette, mida oleks targem mitte teha, ja nende hulka kuulus trenn, sain aru, et ma oleks võinud sutsakat saama minna suusatamise JÄREL. Koht ju õhtul 21-ni lahti... Eks ma siis lõin käega paar korda vastu laupa ja tegin pika kõnni trenni asemel. Mis mul üle jäi.

Järgmisel päeval oli hull sula ja vat siis läksin rajale juba põhimõtte pärast. Mitte küll nende isesõitvate suuskadega, millest eelmises postituses rääkisin - ikka vanade Visudega. Vett lahmas kahte lehte!

(Ma sain alles pärast story postitamist aru, et oleks võinud panna ka hastagi #veesuusarahvas)

Isegi kauaoodatud kooriproovi jätsin suusatamise nimel vahele. Ja seda otsust ma ei kahetse, sest pärast neljapäeva pole suuskadele enam saanudki 😫, kuigi see on osaliselt oma viga - Tallinnas elades mõtlen väga linna-põhiselt, linnas oli lumi lännu mis lännu, linnast väljas polnud sula aga sellist kahju teinud. Mul on viimasel ajal rohkem asja Saku kanti, sealsed rajad olid aga laupäeval veel täiesti sõidetavad. Oleks ainult taibanud suusad kaasa võtta.

Samas sai niisama metsas käidud ja oli ka tore, sai paar ilusat pilti ja natuke end harida.

Mõttes, et arvad küll, et südatalv ja surnud lumi, aga päris nii pole. Lume peal on elu! Kaugelt vaatad, et suvaline koorepudi, lähemalt tuleb välja, et igasugused elukad, liigutavad ja vingerdavad, ei olegi talveunes.

Tõsi, esialgu on vaja kotkasilmast sõpra, kes seda märkab ja sulle ka näitab, muidu kõnnid mööda.

Noh ja makrovõttega telefonikaamerat on ka vaja, kui seda elu üles pildistada tahad, et arahnofoobidest sõpru ehmatada... 

65. Uued eesmärgid.

Head jätkuvat aastat. Aeg jälle blogilt tolm maha puhuda.

Mitte, et ma otseselt kadunud oleks olnud, aga nüüd olen ma selles mõttes tagasi, et hakkan uuesti langetama. Otsustasin ikkagi normaalkaalu "ära teha". Tänane kaalunumber oli 82,9, normaalkaal oleks 172 cm juures 73,9 kg peal, seega on mul 50 nädalat, et kaotada 9 kg, mis tähendab ca 200 g nädalas. Ma arvan, et on tehtav küll. Sealjuures ei pea ma isegi palju muutma, langetus +10% ja kava täpsem järgimine peaks vähemalt otsa küll lahti tegema Eks hiljem läheb keerulisemaks (nagu Helka, Matilda ja teiste wanade kalade pealt teame), aga eks selle probleemiga tegelen siis, kui see kätte jõuab.

Ah et mis põhjusel siis? Ei, ma tunnen end oma kehas tegelikult väga hästi ja suur ning tugev tahan ma ikka olla, lihtsalt et vaatasin siin endast trennis tehtud pilte ja kuigi nii meeldib mulle ka, ausalt kohe, siis natuke vähem massiivsust mind siiski veel hapraks naisukeseks ei muuda. Ruumi on, ütleme nii. Nii et puhtalt välimuse pärast ja natuke seetõttu ka, et tõestada endale, et ma saan.

(Teisi selle seeria pilte saab mu instagramist ka vaadata @epp.volkov, ma postitan sinna küll nagu kuuvarjutus)

Muidu läheb hästi ja ikka vanas vaimus, suusatan nagu hullu. Viimase aja normiks hakkab 20 km saama, 10 km tundub endale juba "kerge sutsakas". Vend otsustas pärast 20 aastat uued vabatehnika suusad osta ja andis vanad mulle. Kuna need tema vanad on aga poolprofiklassi suusad ning mõeldud just 80-kilosele inimesele, siis oli mu jaoks vahe kapitaalne. Järve raja järsu tõusu sõitsin uisku ja kilomeetri aeg paranes hoobilt 15 sekundit.

Põhimõtteliselt võiks öelda, et suusad sõitsid ise. Mis nii viga suusatada!

Ma jäin muidu mõtlema, et pole kunagi eriti rääkinud Fitlapi märgiga valmistoitudest, aasta tagasi vist mainisin sülti ja kanarulle (ja hindasin mõlemad kaugelt liiga soolaseks). Tegelikult olen ma pea kõik Fitlapi märgiga tooted ära proovinud ja mõnda neist tuleks kiita ka.

Esiteks muidugi pelmeenid - miski, mida ma muidu üldse ei söönud. Ega ma neid nüüdki pelmeenidena söö, küll aga on Pelmeenisupp minu päeva päästja, kui on kas kiire või kui on stressisöömise ajad ning teadlikkusest ei tule midagi välja. Kahju ainult, et ma ei ole kolme lihaga pelmeene kusagil suures pakis müügil näinud - mulle meeldivad need rohkem, aga väikeses pakis ei taha osta ei hinna ega topeltpakendamise tõttu.

Mu ületamatud lemmikud on šnitslid! Jeerum-laarum, kui head, vähe paneeringut JA EI OLE SOOLASED. Nendega tehtud valeburks on lihtsalt ületamatult maitsev ning hoiab mu kõhu tunde täis. Ma olen neid soovitanud kõigile mitte-fitlappijatele ka. Sealjuures on tegu teise tootega, mida ma muidu üldse ei sööks, selliseid poolfabrikaate ma reeglina ei osta.

Ka viimane kiidetav toode on samuti sarjast "iial muidu ei osta" - nimelt pannkoogid :D . Tähendab, ma endiselt ei kavatse pannkooke endale koju osta, nii kirves see elektri hind veel ei ole, et ma ise ei suuda pannkooke praadida. Küll on aga need rohkem kui korra mu päeva päästnud kusagil tee peal või iginäljasena jõuksist tulles, kui koduni tõesti enam ei kannata. Ma olen oma kaalulangetuse teekonnal ära õppinud selle, et kuigi ma ei pea nälga kartma, siis päris tühjaks ei tohi ma oma kõhul lasta minna, sest siis ma söön lihtsalt üle. Mamma pannkoogid on head, täidavad kõhtu, kaloraaž on täpselt teada ja neid müüakse igal pool. Ideaalsed päästjad.

Need valmistooted on üks näide sellest, et vahel tuleb ikkagi oma sõnu süüa ja hoiakuid ümber vaadata. Ega ma olen üsna skeptiliselt suhtunud Fitlapi viimase aja suunda suurendada oma sildiga poolfabrikaatide hulka, sest paratamatult pole poolfabrikaat nii tervislik kui "päris" söök, suurtööstus peab arvestama teatud tingimustega. Aga kuna mõnedki tooted on tõesti hästi õnnestunud ning - mis peamine - need tooted on mind mitmel korral "välja päästnud", olen hakanud mõtlema, et hea, et need olemas on. Palun jätkata samas vaimus ning juurde toota! :) 

64. Update.

Ega mul midagi erilist rääkida pole. Kaal on puhvris ja teen trenni. Äppi avan järjest vähem, sest üritan ikka sinna jõuda, et suudaksin "silma järgi" kavas olla, järgida Fitlapi põhimõtteid ja umbes ka kaloraaži. Tundub, et toimib.

Vahepeal ma ikka mõtlen, et peaks normaalseks naiseks hakkama ja ka sinna normaalkaalu jõudma, sest minu kaalunumbrist hakkavad teised teatavasti alles alla võtma, sest nad on enda arvates hirmsad rasvas sead. Nii ma siis mõtlesin, et teeks aasta lõpuks 79,9 ära. Aga mul on endiselt mingi Psühholoogia peal. Kui kaalunumber alla 82 läheb, tekib mingi sisemine paanika ja vastumeelsus. Seesama tunne oli põhjus, miks ma juuli alguses 83,3 peale pidama jäin.

Ehk siis - number, mille peale tõrge tekib, on natuke madalamale läinud, aga fakt on, et mingi vasak aju nurgake on otsustanud, et täpselt siin ülekaalus ma olema pean ja ei mingit normaalkaalu ega keskmise naise välimust. Jäängi igavesti Suureks Naiseks.

Ilmselgelt huvitav teema, mida terapeudiga arutada.

Samas ongi ehk hea veel siin numbris pikemalt edasi olla, sest düsmorfia hakkab leevenema. Mul on täiesti adekvaatne silmamõõt oma keha suhtes tekkinud, oskan näiteks poes juba silma järgi riideid valida, ei panegi enam emmas kummas suunas kaks suurust mööda. Ja ma vist hakkan oma keha kujust ka aru saama. Eks ta harjumatu on, et ilmselt olen ma objektiivselt võttes võrdlemisi sirge kehaga, kui ma olen terve elu olnud klassikaline liivakell, aga ju siis nii on. Ja nii on ka hea. Ma tunnen end viimasel ajal oma kehas väga hästi.

Nüüd, kui lumi maas, käin suusatamas nagu hullu, ja kõik muud trennid on tagaplaanil, sest et mine tea, kaua saab, ähvardavad siin jääga ja puha. Kuigi seda peab ütlema, et ilmselgelt on aasta trenni hästi mõjunud - nii jõusaal kui jooksmine. Kui eelmisel hooajal oli 10 km suuska kõva sõna ja pärast seda olid reied läbi ning ma ise poolsurnud, siis nüüd pole mingi probleem oluliselt kiiremas tempos 15 km jutti suusatada ilma, et see eriliselt tunda annaks (ja õhtul jõuksis ülakeha trenn otsa teha). Tõsi, alakeha trenni pigem jätaks vahelele pärast suusaringi.

Jõudsin jõutõmbes treeningraskustega 100 kg-ni ja oli täpselt nii uhke tunne, kui näost paistab. Nüüd hakkan ilmselt põhjalikumalt kükki arendama, sest see on endiselt arengus maas.

Tegelikult tahaks ma ikkagi klassikalise tõstmisega tegelema hakata, see on mul ammune salaunistus. Kahjuks tundub, et sellega tegeletakse ainult Spartas, sinna ma aga maailmavaatelistel põhjustel ei lähe. Kas tõesti pole Tallinnas klubi, kus mõni minusugune ilma oma peata peavoolu lammas seda treeniks?

Isiklik elu on selline, et pärast pikka kaalumist otsustasin, et jooksusõbra kandidatuur kahjuks ei osutu valituks igasugustel erinevatel põhjustel (nt oma pea olemasolu). Küll aga on ootamatult veel paar kandidaati välja ilmunud. Ma ilmselt peaks oma imagoga natuke tegelema hakkama, sest mingil põhjusel jätan ma mulje, et olen jube sportlik inimene. Kõik kohtingud on mul olnud aktiivsed - olen käinud deidil jõusaalis, vinyasa joogas, jiu-jitsu trennis ja matkamas. Tegelikult ei meeldi mulle üldse sporti teha, ma olen täielik nohik ja kohutavalt laisk inimene, ma eelistaks ikka klassikalist kohvikut ning käest kinni mere ääres jalutamist. Aga no ei lasta, mis teha.

Nii et jah.

Hoiame lippu kõrgel ja jätkame tervisliku elustiiliga. 

61. Aktiivne puhkus.

Ma nüüd puhkasin siin vahepeal, nagu ikka oktoobris. See on nii välja kujunenud - igipõlise depressiivikuna ma tean, et pimedal ajal on meeleolu langus suhteliselt möödapääsmatu, nii et selle minimeerimiseks võtan enne seda paariks nädalaks aja maha ja keskendun iseendale. Noh, et järgmised neli kuud lihtsam oleks.

Sel aastal ma kuhugi "välja" ei hakanud reisima, ma olen juba pikemat aega tegelikult tugeval säästurežiimil ühe Olulise Projekti nimel. Aga tuleb välja, et ka võrdlemisi väikese eelarvega saab meelelahutust, kohati täitsa tasuta.

Ühesõnaga - mul on puhkus nii aktiivne olnud, et oleks eraldi puhkust vaja sellest puhkamiseks.

Käisin näiteks Valgas, mu ema on sealt pärit ning lapsepõlves sai seal palju aega veedetud. Väga omamoodi kogemus oli, sest paljusid kohti ma enam teadlikult ei mäletanud. Aga tuleb välja, et olen mitmeid nurgataguseid unes näinud. Nii et ma tundsin end kui somnambuul, ilmsi unenäos kõndija. Aga, teate, Valga on huvitav, nukker ja kaunis ja lootusrikas samaaegselt. Ma tõesti soovitan seda paika taasavastada.

Sirutasin varba Lätti:

Siis käisin Aidu karjääris elamusretkel. Sai parvetada ja mägironimist teha. Väga lahe oli.

Kokku kõndisin tol päeval üle 41 000 sammu, nii et kui pärast puupüsti rongile läksin ja sain aru, et pean kuni Ülemisteni püsti seisma, võttis küll korra nutu kurku. Õnneks läks Rakveres keegi maha ja sain istuma. Jumal tänatud, et praegu peab rongis maski kandma. Kukkusin nimelt väsimusest kohe magama ning Ülemistes ärkasin üles, lõuad ebadaamilikult pärani. Aga kuna mask oli ees, siis keegi ei teadnud seda piinlikku seika. Te ka ei teaks, kui ma sellest ise ei kirjutaks praegu.

Aga kui sõber järgmisel päeval jooksma kutsus, siis ma jätsin selle heaga vahele. Ega ma hull peast ole. Ikka "keha ja meel" läks loosi.

Muidu olen aga sörkimas käinud küll, muidugi mitte ühe pika joruna, vaid intervall-meetodil, mõni minut sörki, mõni minut kiirkõndi, näiteks 4 ja 2. Aga mu enese suureks hämmastuseks jaksan ma sellisel viisil üle 10 km sörkida. Ei hakka kusagilt pistma, ei aja ülemäära hingeldama, ilusasti jõuan hingamise rütmi hoida. Kiiremat jooksu ma isegi ei kavatse proovida, nii üle ma oma kehka-tunni traumadest veel pole saanud.

Muidu aga FB tuletas mulle sellist iidset pilti meelde. Ma olen siin mitu korda maininud, et mul pole enam partiid ollagi, kuigi mõõtude ja rinnahoida korvi järgi otsustades ilmselt siiski on.

Asi on võrdlusmaterjalis:

Kui ma ütlesin, et ma olin enne rinnakas, siis ma mõtlesin seda tõsiselt. Saate nüüd aru, miks ma praegu end pesulauana tunnen?