73. Liikumisrõõm.

Nojah, siin ma siis nüüd olen - kutsun kõiki jooksutrenni, küll NRC, küll Terviseradade omadesse, aga ise neist osa ei võta. Teisipäeval läksin Russalka juurde kohale küll, aga mul oli esiteks (vaimselt) väga halb enesetunne, teiseks olin sellises lollis seisus, et mul polnud kuhugi panna kotti, mille ma PIDIN trenni kaasa võtma. Alguses arvasin, et trenn käibki Russalka juures, siis oleks koti kuhugi põõsa alla jätnud ja seda kullipilguga jälginud. Aga kui alustuseks pidi sealt kilomeetri eemale sörkima, jätsin asja katki. Ei ole võimalik joosta, üleõlakott seljas.

Aga no ma loodan, et keegigi mingi trenni endale leidis. Kuuldavasti küll ei osanud Terviseradade omad arvestada algajatega, kahju kuulda. Aga seda ma võin tõesti kogemusest kinnitada, et NRC algajate tempoga long run'id, mida sügisel korduvalt kaasa tegin, minusugustega arvestasid. Eks see ilmselt sõltub treenerist.

Aga iseseisvalt käin küll jooksmas, mul saab varsti C25K programm läbi, hetkel olen 7. nädala juures, kus tuleb 25 min järjest joosta. Järgmisel nädalal on 28 minuti jooksud ja siis ongi 5km ehk ca 30 min täis. Hurraa!

Mõneks ajaks jään ma kindlasti loorberitele puhkama, aga siis peaks midagi edasi tegema. Ei suudagi otsustada, kas edasi peaks proovima pikemat maad (s.t. 10 km-ni) või selle 5 km juures tempot tõsta. Sest mu tempo on aeglane - ma ei jookse, ma sörgin. Mu kehale on kindlasti omasem aeglasevõitu liikumine, aga parem vastupidavus. Ei teagi, kumb oleks mõttekam, kas proovida seda ära kasutada või just proovida arendada nõrka külge. Aga no seda on aega mõelda.

Tõmbasin igatahes c210k äpi alla. Selle kirjeldus oli muidugi üle prahi:

Okei siis!

Aga ma liigutan end muul viisil ka. Ma olen joogat vahelduva eduga juba aastaid teinud, ikka nii kahekümne kanti, aga kuna ma vanasti proovisin kole vaimne olla, siis tegelesin teiste stiilidega. Ma tean jah, et ashtanga väidab end kõige traditsioonilisema ja autentsema "päris" voolu olema, aga on stiile, mis on veel rohkem kõige traditsioonilisemad ja autentsemad ja "päris". Igatahes ei kuulunud igasugused tagurpidi asendid, kätelseisud ja muu säärane siiani mu praktikasse, need olid rangelt väga edasijõudnute asendid, üleüldse täielik ego ning edasiminek pidi joogas olema aeglane ja jumala eest ei tohtinud keegi midagi sellist proovidagi, sest et iga vale liigutus põhjustas düsbalansse ja vigastusi.

Kuna ma ei ole enam ammu vaimne (olen korduvalt öelnud, et hoian end sellest maailmast kauge kaarega eemale), siis võin ma vabalt sportlikku "euroopa joogat" ka teha, pole üldse oluline, et asi oleks absoluutselt maailma kõige kõige traditsionilisem ja autentsem ning mulle on tekkinud vabadus teha, mida tahan - mängida oma kehatunnetuse ja tasakaalumeelega ning rõõmuga katsetada uusi asendeid. Leidsin netist nädalase tasuta ümberpööratud asendite kursuse, mida Yogi Flight School korraldab (praegu enam ühineda ei saa, aga küll neid tuleb veel). Ja no kui ma rikkaks saan, ma kavatsen kindlalt nende tasulise kursuse võtta, sest täpselt sellist vibe'i olen ma ammu otsinud. Joogaõpetaja, kes joob (avalikult) kohvi ning kelle hüüdlause ümberpööratud asendite juures on "Stack your shit!" (see on isegi nende särgil). Ei mingit holier than thou hoiakut ja enneaegse nirvaana teesklemist.

Igatahes olen ma terve nädal harjutanud varese poosi, pea peal seisu ja kätelseisu. Ükski kolmest asendist pole mul veel üle mõne sekundi välja tulnud, aga mul on nii neetult lõbus neid katsetada.

Varese poosi katsetusest tegin instasse videopostituse ka. Muidu poleks seda ehk üles pannudki, aga ma ise jäin selle pealt oma käsivarsi ja õlgu vaatama, et ossa. Natuke veel ja varsti lähen Kopli vahele tüli norima, oksad laiali. Just selle video pealt (nähes end kõrvaltvaataja pilguga) sain ma aru, miks mind sportlikuna tajutakse. Sest et, jah, tõesti, mul on ilmselt atleetlik keha.

Minul!

Kogu mu kaalukaotuse teekonna juures hämmastabki mind ennast kõige rohkem see, et ma siiralt naudin liikumist ja liigutamist ning enda väikest proovilepanekut. Oleks seda keegi mulle veel kaks aastat tagasi öelnud, ma oleks ta välja naernud...