53. Uus keha.

Kaalurindel läheb igavalt, püsib puhvris kenasti sees. Aga kuna natuke on ikkagi tõusutendentsi näha, siis tegin südame kõvaks ja hakkasin arbuusi kaaluma.

Ma sain teada, et jätan endast tugeva ja treenitud inimese mulje. Käisin ükspäev sõbraga süstaga sõitmas. Kuna kedagi teist ei olnud, oli meil privaatretk. Sõit pidi kirjelduse järgi olema rahulik ja chill algajatele paras kolmetunnine aerutamine, ainult et ootamatult kõrge ja "terava" laine pärast oli selline pidev andmine. Giid kommenteeris, et meil on nüüd kogemust süsta valitsemises ja selle juhtimises sama palju kui mõnel, kes on kümme korda käinud.

Juhtus nimelt nii, et kaldal ei saanud ilmaoludest aru - erilist tuult ei olnud. Aga laine tekkeks ei ole vajagi, et siin ja praegu tuult oleks. Ehk siis - kui muuli vahelt välja sõitsime, tabas laine kõiki, kaasa arvatud giidi, ootamatult. Kuivõrd me pidime ka muuli äärde hoidma, sest samal ajal tulid sisse mustmiljon jahti koos saatekaatritega, mis veel lisaks laineid tekitasid ja mis omakorda kõik muulil murdusid ja tagasi peegeldasid, oli seal paras "katel" ning võttis ikka kõhu alt õõnsaks küll.

Kui me pooleteise tunni pärast Haabneemel süstast väljusime (tuletan meelde - retk oleks pidanud kestma ca kolm tundi), ütles giid, et ega paljude teistega oleks ta ilmselt asja pooleli jätnud ning kas ümber keeranud või Pirita randa läinud, aga ta nägi juba kaldal, et me oleme mõlemad treenitud inimesed ning vaatas, kui hästi me seal "katlas" hakkama saime ning otsustas ikkagi lõpuni sõita, sest ega "lainega ongi rohkem fun". Tõsi, kui tavaliselt teeb ta nende retkede ajal kaks-kolm puhkepausi, siis seekord polnud see võimalik, sest süst on teatavasti stabiilsem, kui see liigub - ja stabiilsust oli väga vaja. Mul on vasaku jala peal päris uhke sinikas, mis tuli sellest, et ma surusin stabiilsuse saavutamiseks meeleheitlikult jalga vastu süsta seina...

Einoh, aitäh tõesti.

Sõber on tõesti silmnähtavalt treenitud ja tugev, aga mina olen terve elu olnud paks ja spordikauge - ja ometi jätan KA sellise mulje. Täitsalõpp!

Aga, jah, mul on kavas uuesti minna, et ennetada küsimust.

Päris ausalt öeldes oli just võimalus suppama ja süstaga sõitma minna üks olulisemaid kaalukaotuse motivaatoritest. Mulle meeldivad igasugused vee sees ja vee peal tehtavad tegevused, vesi ja loksumine löövad mõtted klaariks ja lahustavad ängistust. Suppamas olen käinud juba päris mitu korda.

Arutasin terapeudiga seda, et mis siis nüüd juhtus, et ma kuu ajaga oma aastatega ehitatud eneseteadlikkuse ja tasakaalu ära kaotasin ning kehaga tülli läksin.

Tegelikult on üsna lihtne. Ma nimelt ei saa aru, milline mu keha on. Kuni ma kaalu langetasin, oli kõik okei, sest siis mu keha pidigi "muutuv" olema, aga ma ju otsustasin, et nii nüüd jääb. Aga mu aju ei saa üldse asjast aru, ma võin viieminutilise vahega näha peeglist täiesti erinevat pilti. Täpsemalt - pilt jääb samaks, küll aga mu hinnang pildile muutub. Ja ma ei mõtle hinnangut stiilis "kole" või "ilus", vaid ma ei saa oma keha proportsioonidest aru, ma ei saa aru, kuidas see on võrreldes teiste kehadega. Kas ma olen pigem sirge kehaga või pigem kurviline? Pigem suure rinnaga või täielik pesulaud? Pigem ümara pepuga või lamedaga? Pigem lihaseline või pigem lödev? Olen ma pigem suurepoolne või pigem paks või hoopis täitsa keskmine? Ma tõesti ei saa aru!

Maksimumkaalus teadsin ma täpselt, kui suur ma olen teistega võrreldes, teadsin, mis on mu figuuri tugevad küljed ning oskasin end riidesse panna viisi, mis neid külgi rõhutas (iseasi, et sageli ei viitsinud). Nüüd on aga väga "ujuv" tunne, üsna samalaadne nagu pubekana, kui keha samuti muutus ja sellest aru ei saanud ning seepärast välistest kirjeldustest sõltusin.

Välised hinnangud olid aga toona, 90ndail ja aastatuhande vahetusel, mil laineid lõi heroin chic, teatavasti oluliselt teistsugused. Toona oli naise ideaalkaal pikkus - 120, normaalkaalu absoluutne ülemine piir oli pikkus -115, sealjuures olid kõik üle 55-kilosed naised ilged vaalad, sõltumata pikkusest. Thicc on moodi tulnud alles nüüd...

Viimati, kui ma 82-85 kaalusin, olin ma (järgnevad tsitaadid) "murumunana laiali valguv lootusetult räme rasvas emis, ahter taga nagu tankiaku, nisad õõtsumas ja käsivarred laperdamas tuules", kes mitmete valjult välja öeldud hinnangute järgi ei oleks tohtinud tänaval käia, et inimestel südant mitte pahaks ajada ja üldse oleks mõnedki end ära tapnud, kui nad nii rasvas oleks olnud.

Nüüd olen ma teada saanud, olen ma täiesti normaalses mõõdus, ainult tagumik on liiga väike.

Kordan - kaal on sama ja mõõdudki väga sarnased, kaasa arvatud tagumikul, mis 20 aastat tagasi sama suurena oli "tankiaku".

Ime siis, et ma aru ei saa, kuidas ma ikkagi välja näen ja aju täiesti lühisesse läks.

Seepärast andis terapeut mulle nüüd ülesande - ma ei tohi kuni septembri lõpuni oma keha üldse kirjeldada (ja loomulikult alustasin ma sellegipoolest sissekannet kirjeldusega "olen tugev ja treenitud"), mitte ühtegi fotot endast teha ning võimalikult vähe peeglisse vaadata. Mõte on nö aeg maha võtta ja õppida olema selles kehas, saada selle füüsiline tunnetus tagasi, mis ei sõltuks mingist kirjeldusest, vaid olekski minu enda sisemine tunnetus - ning lasta ajul maha rahuneda. Kui tunnetus on saabunud, siis võib hakata sealt uuesti uut kirjeldust looma. Aga sinna on veel aega.

Ühtlasi aga põhjus hoiduda vanadest tuttavatest, kellel suid sulgeda ei saa ja kellel on veider mu keha mitte kommenteerida. See on mulle hetkel kahjulik.