84. Motivatsioonilangus.

Kaaluteekonnaga jõudsin viimati sinna, et pärast jõulusööminguid ja ravimikuuri lõpetamist jõudis kaalunumber täpselt samasse kohta, kus oli enne ravimikuuri. Nädal pärast seda langes kaal kõva 200 grammi, aga seejärel juba 700 grammi., s.t. 81 kg peale.

Aga võin juba ette öelda, et tulevaseks esmaspäevaks ei ennusta ma mingit kadu. Tõusu ka ei ennusta. No mõnisada grammi siia-sinna võib kõikuda, aga on ilmselt sisuline seisak. Põhjus selles, et ma ei jälginud sel nädalal mõnel päeval üldse kava. Ei olnud mingeid söömasööste ega midagi, lihtsalt... ei jälginud.

Käisin oma seljahädaga MRTs ning sain tulemused. Need aga mind õnnetuks. Nii õnnetuks, et igasugune motivatsioon kadus - mul tekkis tõsine küsimus, milleks üldse kõik.

Ma nimelt sain teada, et kui üldse kunagi, siis igal juhul väga pikalt ei saa ma raskeid tõsteid teha. Ma võin jõusaalis käia ning treenida põhimõtteliselt nii, nagu olengi viimastel kuudel treeninud - selga-kõhtu võimalikult palju toetades, väikeste raskustega ja suurte kordustega, aga raskeid tõsteid ei saa enne teha, kui selg korras. Selleks on aga vaja vältida igasugust ülekoormust, eeldatavasti teha veel paar ravimikuuri (mis kaalu tõstavad) ning füsio juurde rada sisse kulutada. Ja on juba ette teada, et see kõik võtab aega.

Seljahäda ei ole otseselt põhjustatud tõstmisest, vaid tõstmisest tekkinud ülekoormus tõi esile geneetilise taustaga häda (ja tõesti - mul on tegelikult sarnaseid asju olnud ülikoolist saati, lihtsalt need on kestnud nädal-paar, sama ka mu isa ja vennaga). Lisaks on mu selja ülekoormus oluliselt pikem kui mu jõusaalis käimine, ortopeed ütles, et ka parima tahtmise juures ei saaks selliseid muutuseid kahe aastaga. Ehk siis... pikaajaline kolmekohalises kaalunumbris elamine on mu selja üle koormanud.

Kui keegi veel tuleb rääkima, et tugeval ülekaalul pole üldse mingeid mõjusid, siis palun väga.

Eks ma olingi end juba mingis mõttes ümber orienteerunud, mõelnud, et ega nt kulturistid ei teegi reeglina väga suurte raskustega trenni, seega saan ma pigem neist šnitti võtta. Samuti juba panin paika eesmärgi ära teha lõuatõmme ning panin selle saavutamiseks tegevuskava paika. Oligi nagu enam-vähem tšill ja rahu majas ning siis leidsin ma "säästa selga" projekti raames saalist horisontaalse jalapressi, mille peale ma polnud varem sattunud - peamiselt seepärast, et ma olin "pikali" varianti kasutanud. Tuleb välja, et selle masina peal on asend niivõrd teine ja selg nii hästi toetatud, oluliselt paremini kui "pikali" pressi peal, et ma sain üle mitme kuu esimest korda jalatrennis tõesti südamest pingutada.

Novat ja pärast seda ma kolm päeva istusin, töinasin ja mõtlesin tõsiselt elu üle järele.

Sest et mulle tuli meelde, miks ma jõusaali armusin. See supernaise tunne, mida olen mitu korda maininud. See tunne, et mingi täiesti võimatult raske asi, mis alguses ei liigu... ja siis see hakkab järsku liikuma ja on kerge, sest minu seest tuleb mingist müstilisest kohast järsku jõud.

Ja ma ei saa seda enam kogeda.

Mu terapeut nimetas mu olekut leinaks. Ja ma otsustasin seda nii võttagi - las ma siis käin sellega kõik leina astmed läbi. Ma ei ole Fitlappi ega oma instastaari karjääri nurka visanud, aga hetkel ma sellele tõesti suuremat tähelepanu jagada ei saa, pole piisavalt vaimset ressurssi.

Tegelen oma leinaga.

83. Suur staar.

Kui Fitlap mõned nädalad tagasi aktiivseid IG kasutajaid otsis, siis ma keerutasin natuke aega pöidlaid ja mõtlesin, et ah, las minna. Kui ma juba niikuinii oma taldriku sisu avalikult näitan, eks ma siis võin seda veel avalikumalt teha ning nii ma siis end Geiule üles andsingi. Nii et nüüd ootab mind Instagramis au ja kuulsus :D

Ma muidugi vaatan, et erinevalt minust oskavad teised seda sotsiaalmeedia asja päriselt - stooritavad ja reelitavad, üks isegi tiktokib. Nende toidud näevad head välja ja kujundamisele on ka mõeldud. Aga, noh. Olen nagu olen.

Sellega seoses panin viimaks enne-pärast pildi ka üles, sest ma "müün" end hetkel mitte "uue" kaalulangetajana, vaid just sellena, et ma teen seda, mida ma 40 kg kaotamiseks (ja saavutatu) säilitamiseks juba olen teinud.

Ei, mul ei ole pool kaalust läinud rindadest, sealt on läinud "kõigest" 4.5 kg. Midagi pole teha - rinnad on suuremalt jaolt rasvkude ning ruumalalt suur osa ei kaalu tegelikult kuigi palju. Mu geneetika ei ole muutunud - kui mu keharasva protsent oleks kõrgem, oleks ma endiselt võrdlemisi rinnakas. Ma tean seda, sest kui ma säilitusse läksin, olin ma objektiivselt võttes endiselt suure büstiga. Lihtsalt et pärast seda on mu keharasva protsent oluliselt langenud ja rinnahoidja selle käigus kolm korvi kahanenud.

Sest et sul on KAS suured rinnad VÕI nähtavad kõhulihased. Mõlema saamiseks peab ikka eriti haruldane geneetiline jackpot olema.

Igatahes eelistan ma praegust büsti eelmisele. Tõsiselt, mul on nii oluliselt parem olla, et see on kirjeldamatu. Riided istuvad paremini, selg valutab vähem, mehed vaatavad silma ja ma saan kõhuli magada! Mööndustega - kui ma poleks eelnevad 25 aastat rinnaka naisena elanud, võib-olla siis oleks mul kahju. Aga see on tehtud-nähtud, ma tean täpselt, mis tunne see oli.

Viimasel korral jäi jutt pooleli sinna, et pärast ravimi võtmist jäi kaal pidama. Järgmisel nädalal suisa tõusis. Nüüd, esmaspäeval, oli tagasi täpselt seal, kus enne ravimiga alustamist - 81.9 kg. Aga see oli ka pärast söömasööstu ja kaht jõulusöömingut. Nagu ütlesin - imelik oleks ka rohkem oodata.

Ma mainisin Matildale viimase postituse juures, et ega kui kevadine stritslisöömine välja arvata, siis tegelikult on mu söömasööstud tavaliselt täiesti kavakohased, lihtsalt kaloraažilt lähen üle. Vahel õnnestub end isegi lihtsalt vabavara täis puukida, nii et ei pruugi ka kaloraažilt üle minna. Teinekord õnnestub söömasööst lihtsalt kavaväliseks toidukorraks "vormistada". Ka jõulusöömingutel (ja üldse kavast välja minnes) on mu filosoofia võtta asja mõistusega. S.t. ma proovin kõike, mida soovin, lihtsalt parasjagu. Nii et nii see asi vaikselt edeneb. Võtan asja tšillilt. 

81. See etapp.

Vanasti kirjutasin ma nädalavahetusel, sest siis ma kaalusin ja oli aega. Nüüd olen ma nädalavahetuseti enamasti Härra juures, nii et kaalun esmaspäeviti - aga nädala sees pole õieti nagu aega kirjutada. Ma nüüd võtsin selle aja, sest tööd on hetkel vähe.

Ma alustasin seekordset kaalulangetusetappi 21.11 85,4 kg pealt. Mitmel põhjusel - esiteks oli kaalunumber puhvrist välja liikunud - ja kuna see oli ülespoolne tasapisi nihkunud juba pikemat aega, ei saanud seda enam kinni oleva veega välja vabandada. Seda enam, et just kehas aeg-ajalt kinni jääv vesi ongi üldse põhjus, miks ma üldse puhvri määrasin. Noh, et kaalunumber võiks maksimaalselt 85 olla KOOS kinni jäänud veega.

Helka ükskord küsis, et mis vesi meil kinni on kõigil. See on alatalitleva kilpnäärme üks sümptomeid. Teiseks kuulub see jõutrenni juurde, ma olen korduvalt näinud iseenda pealt, et tugevamat jõutrenni tehes olen ma kilo-paar raskem kui vähem jõutrenni tehes. Grupis räägitakse suure suuga, et "lihas on raskem kui rasv", mis on tõsi küll, aga nädala-paariga (ega ka mitte kuu-paariga) lihast nii palju ei kasvata, eriti mitte naised. Põhjus on ikkagi vees. Jõutrenn on oma olemuselt lihase süsteemne kerge vigastamine ning kinni jääv vesi on taastumisprotsessi osa.

Teiseks see minu düsmorfia. Ma ju ei saa aru, kuidas ma välja näen. Küll aga sain ma hiljuti teada.

Mulle sattusid FB feedis ette ühe Härra tuttava kunstniku kleidid, millele ta ise modelliks oli. Väga lahedad kleidid, läksin kohe pikemalt vaatama, tekkis mõte isegi mõni osta, aga siis jäin suurusnumbreid vaatama. Daam kandis enamasti kleite suurusnumbris 40/42, mis on täpselt minu suurus (rinnaümbermõõdult olen 42, puusast 40). Tegemist on viisakalt öeldes mitte just saleda naisterahvaga, seega arvasin, et tegu peab olema väga lühikese inimesega - ja kuna kleidid olid enamasti üsna kõrge taljega, siis see oleks mu jaoks, kellel on niigi ebastandardselt pikk torso, probleem ("talje" jääks päris rinna alla või isegi selle peale). Seega küsisin Härralt, kui pikk ta sõbranna on - ja tuli välja, et põhimõtteliselt sama pikk kui Härra. Kes on aga minuga täpselt sama pikkune, 172 cm.

Kui minu pikkune naine kannab minuga sama suurusnumbrit, siis järelikult olen ma sama lai, järelikult sama suur, järelikult näen samasugune välja... seega on tõesti tagumine aeg alla võtta.

Etapp algaski edukalt - esimesel nädalal -1.5 kg - 83.9 peale(ja sellesse nädalasse jäi asutuse advendipidu, kus ma võtsin asja väga vabalt), teisel nädalal -2 kg (81.9 kg). Teisel nädalal oli mul erakordselt suur aktiivsus ka kuidagi kogemata, nii et mul tekkis jälle see ületamatu "millegi isu". Ja kuna ma juba väga hästi tean, et see viitab liiga suurele kaloridefitsiidile, siis tõstsin +10%-lt kaloraaži +20% peale. Kolmanda nädala tulemus oli täpselt 0.

Tõstetud kaloraažist? Võib-olla see mängis rolli, aga täiesti objektiivselt andis ortopeed mulle peale ravimi, mille kõrvaltoimena on ödeemi nimetatud ning mu käed ja jalad olid tõesti paistes. Nii saingi kohe instasse teha stoori, kus tuletasin meelde üht kõige olulisemat õppetundi - USALDA PROTSESSI. Kui ma olen kaloridefitsiidis (ja ma tean, et tegelikult olen, kuigi üsna väikeses), siis KAALULANGUS TULEB. Aga võib tulla mõnenädalase viibega, sest kaalu konkreetset numbrit mõjutavaid faktoreid on palju (hormoonid, ravimid, soolestikus "kinni" olev toidumass jpm). Vahet tuleb teha KAALUkaotusel ja RASVAkaotusel. Lühiajaliselt ei ole need samad asjad!

Kilpnäärikuna ma tean täpselt, kui demotiveeriv võib olla selline "pime" kaalukaotus. Et ma nagu teen kõik õigesti, aga number ei liigu või liigub lausa üles. Kui ma omal ajal fitlappimist alustasin, siis tegelikult mu kaalunumber ei liikunud esimestel nädalatel või liikus minimaalselt. Ja ma tean ka, kui raske on seda usaldust saavutada.

Ega muud ei jäägi üle, kui endale korrutada, et füüsikaseadused kehtivad. Keharasva kaotus ei ole alati küll KERGE, aga on oma olemuselt siiski väga LIHTNE protsess: kalorid sisse - kalorid välja. Kõik taandub sellele. See kehtib alati. Selle tulemuse nägemine lihtsalt võib võtta aega muudest faktoritest sõltuvalt. Aga see kehtib sellegipoolest.

Nii et jätkame samal lainel. Kuna olen JÄLLE külmetunud (tõsi, täna on juba vinks-vonks olla), siis on mu kehaline aktiivsus oluliselt madalam ja panin kaloraaži ajutiselt jälle +10% peale. Aga olen valmis seda kohe uuesti tõstma, kui korralikult trenni saan, olgu see siis suusk või jõuks.

Näljatundega ei jõua kaugele ja kaalulangetus peab olema tšill ja lill! 

80. Uus etapp.

Ma mäletan, et vanasti kirjutasin ma nädalavahetustel, aga tükk aega ei suutnud meenutada, miks. Nüüd tuli meelde - mu "ametlik" kaalumispäev oli laupäeval. Meelde tuli seepärast, et kuna ma ei saanud siin ju privaatseid postitusi uuesti avalikuks teha, siis otsustasin viimaks vanad postitused teise keskkonda ümber tõsta, et neid kasvõi ise teinekord üle lugeda. Nii et kes mu vanu heietusi lugeda tahab, olgu aga lahke - Epu kaalublogi arhiiv.

Ausalt öeldes ma ei samastu enam suure kaalu langetaja Epuga kuigivõrd. Ei, mu filosoofia ja lähenemine on jäänud samaks, see ei ole muutunud. Aga ma kirjeldan seal vahel mingeid avastusi või ebalusi oma muutuva kehaga, näiteks hetke, kui ma esimest korda oma roideid selgelt tundsin - ja nüüd tunduvad need hetked võõrad. Nagu kellegi teise juttu loeks.

Ühtpidi võttes on mul selge düsmorfia peal, ma päris kindlasti ei näe end päris sellisena nagu teised. Mina näen end pisut paksu, aga eelkõige just SUURE naisena, just võrreldes teiste naistega. Kui ma näen end näiteks grupipiltidelt, olen ma alati hämmastunud, kui imelikult keskmine ma olen. Aga aju suudab selle umbes kahe minutiga pärast pildi nägemist ära "tasandada". Et no ju on teistel lohvakad riided ja nad on halva nurga all ja mina hea nurga all ja optiline pete ja üleüldse - ja nii kõigil piltidel ja alati.

Teistpidi aga olen ma oma umbkaudse suurusega ära harjunud. Lõppeks olen ma siin poolteist aastat olnud ka. Nii et ilmselgelt on aeg asjad uuesti sassi lüüa ja uuesti langetusse minna :D

Tegelikult olen ma siin kaalunumbris end kogu aeg natuke ebalevalt tundnud. Üks teema on see, kuidas ma välja näen. Nagu öeldud - sellest ei saa ma ise tegelikult täpselt aru, sest et düsmorfia. Seepärast ei ole väljanägemine otseselt põhjus, miks uuesti langetusse läksin. Selge on see, et ma ei hakka 5, 10 või 15 kg kergemana paremini aru saama, kuidas ma välja näen, kui juba praegu mu aju siin kelbast ajab.

Põhjus ongi konkreetselt numbris. KUNA ma ei saa aru, kuidas ma välja näen, oleks mul vaja mingisugustki referentsi, käegakatsutavat ja reaalset asja, mis seda mulle ütleks. Kaalunumbri järgi olen ma ülekaalu ülemises otsas. Ma mõtlesin, et läheks sinna ülekaalu alumise otsa poole, saaks 7 kaalule ette, äkki näiteks numbri 75. See oleks mu ajule kuidagi haaratavam kui "normaalne". Pealegi oleks see kokku 50 kg langetust.

Ma olen tegelikult juba paar nädalat langetusrežiimis olnud, kuigi esimese nädala võtsin seda asja eriti lõdvalt. Sel nädalal aga tekkis mõte, et ma võiks seda teekonda Instagrami stoorides n-ö "blogida". Ma olen enne ka kurtnud, et ma ei viitsi toidujutte kirjutada (ega lugeda). Ausalt, siiani ei viitsi, nii et jäädavamaid postitusi ei hakka ma sellest feedi tegema. Aga tundub, et säärane stooride kaudu "lühiblogimine" on mulle kuidagi sobivam. Need on lühidad, püsivad 24h ja kaovad. Ideaalne.

Nii et kui keegi soovib juhuslikult detailsemalt mu taldrikusse vaadata, siis võib mu Insta kontot jälgida. Olgu lihtsalt ette hoiatatud, et stooridesse tuleb sisse ka teisi teemasid, jalgrattasõidust koorilauluni. Ja jõuksi-meeme!

Ei, mul ei ole plaanis influkaks hakata :D . Ma lihtsalt mõtesin, et äkki kedagi huvitab. Ehk ma saan oma eeskujuga näide ollla.

Paljusid see teema ei huvita, mind ennast ka tavaoludes ei huvitaks. Aga tõsi ta on, et mitmed mu kaalukad tuttavad, kes muidu mu stoorisid ei jälgi, on seda hakanud nüüd tegema. Kuna nad kõik on mind teadnud 125-kilosena, siis nad teavad ka, et ma tean, mida teen ja millest räägin. Ju neil siis on huvi.

Ja kui ma suudan inspireerida kasvõi üht kaaluga kimpus olevat inimest ning näidata, et kaalulangetamine EI OLE Suur ja Raske Töö, Hirmus Pingutamine ja VaevaNägemine ning Pidev Nälg, siis ma tunnen, et olen maailmale midagi andnud.

(Nii et sisuliselt sooviks ma ikkagi influencer olla - selle sõna parimas tähenduses)

Siia kirjutan pikemaid heietusi ikka edasi.

(Ja puhtalt Matilda rõõmuks panen ma siia pildi endast jõusaalis - KINNASTEGA!)

 

49. Edevus. + Penne ricotta ja baklažaaniga.

Ma ütlesin kohe, et see kuum hoiab vett kinni ja mu "päris" kaalunumber on väiksem. Kohe, kui ilm maha jahtus, kukkus ka kaalunumber kolksti alla. Jooksin jaaniööl wc vahet nagu hullu ja - hoolimata eelmise õhtu liha söömise orgiast - näitas hommikune kaalunumber 84.8. Sinna on see tänaseni pidama jäänud. Nii et -1.2 kg eelmise nädalaga võrreldes.

Kuigi ma olen enam-vähem algusest peale rääkinud, et mulle ei meeldi, kui mu kaalulangetust kommenteeritakse, eriti, kui see käib vormis: "Sa näed NÜÜD nii hea välja!!!", siis ma avastasin end viimasel nädalal sellelt, et päris aus olles ma tegelikult edvistan. Ikka täiega.

Ostsin endale uue kleidi. Põlvini ja õlgu paljastava. Mul on laiad õlad ning jõuksis käimisega on mu õla- ja käsivarre lihaste piirjooned ka välja tulnud. Lisaks olen ma sõna tõsises mõttes "suure kondiga", rangluu paistis välja juba 95 kg peal, aga nüüd on eriti selgelt välja joonistunud. Ma olen teadlik, et naiste puhul ei peeta laiu õlgu ilusaks, aga mind üldse ei huvita. Mina olen oma õlavöötme üle uhke ja demonstreerin seda täiega.

Matilda kunagi kurtis, et lihaselised sääred olla koledad. Minule, vastupidi, on lihaselised sääred kogu aeg meeldinud, nii meeste kui naiste juures. Alati olen imetlenud. Ja, teate - MUL ON NÜÜD KA! Kulturistid näevad roppu vaeva, et suurte lihastega sääri saada. See on tegelikult jumala lihtne - söö end kolmekohalisse kaalunumbrisse, püsi seal aastaid, kõik see aeg kõnni hästi palju, siis võta alla ja voilà! (Kõndimine on oluline osa, niisama raske-olemisest ei piisa säärelihaste kasvatamiseks...)

Nii et jälle - kuigi naiste puhul ei peeta suuri lihaselisi sääri ilusateks (naistel peavad olema ikka saledad sääred), siis mind üldse ei huvita. Mina olen oma säärte üle uhke ning käin põlvini seeliku ja kontsadega, et neid eriti välja tuua.

Mis siis, et keegi peale mu enda neid ei imetle :D

Enesetunne on tähtis!

Ja seda enam on mul sääri näidates hea enesetunne, et tegelikult on minu jämedad sääred olnud miski, mida ma olen terve elu põdenud. Jõuda mingi kehaosaga sinnani, et see muutub põdemise objektist uhkustamise objektiks on... väga hea tunne! Soovitan!

Teisel teemal aga. Kuna eestlastel kipub ikka olema küsimus, et ei tea, mida küll selle baklažaaniga teha, siis lisan veel ühe suvelõhnalise ja hästi lihtsa pastaretsepti.

Muuseas, see pasta peab kindlasti olema torujas pasta. Vähemalt ärge iial mainige ühelegi itaallasele, et säärase kastmega retsepti mõne vigur- või, hoidku jumal!, lintpastaga olete teinud.

Pastade sordid ja nende keetmine on itaallaste jaoks Tõsine Asi, seal on umbes mustmiljon tõde, mida pole kunagi kuhugi kirjutatud, aga Kõik Teavad. Ja see, et teatud tüüpi pastakastmed käivad kokku teatud sorti pastaga, on üks neist Tõsistest Asjadest, mille vastu eksida ei tohi. Kui retseptis on kirjas penne, siis see tähendab torujat pastat. Sarnaseid tüüpe võib omavahel vahetada, erinevaid mitte, näiteks spaghetti ja linguine võib omavahel vahetada, aga spaghetti penne vastu mitte iial. Kui sellist pattu teha, siis kusagil Saapamaal saab üks itaalia vanaema infarkti - see jääb siis teie südametunnistusele.

Penne ricotta ja baklažaaniga

501 kcal

80g makaronid, täistera

100g kohupiim ricotta, maitsestamata (rasva 6,4%)

10g oliiviõli

200g baklažaan

Maitseained:

sool (meresool või värviline)

basiilik

pipar

• Lõika baklažaan kuubikuteks, raputa üle soolaga, pane sõelale ning sellele raskus peale. Jäta vähemalt tunniks ajaks (aga soovitavalt kauem) toatemperatuurile. Seejärel loputa kuubikud kergelt soolast puhtaks.
• Pane penne keema vette, mis on maitsestatud soola ja paari basiilikulehega.
• Baklažaanikuubikud pane pannile. Pruunista need õlis, kuhu on lisatud ka paar lehte basiilikut. Lisa väheke soola.
• Maitsesta ricotta soola, pipra, tilga õli ja hakitud basiilikuga, võid lisada ka pisut pasta keeduvedelikku. Sega korralikult, et ricotta muutuks kreemjamaks.
• Nõruta pasta.
• Lisa nõrutatud pasta pannile baklažaanide juurde. Sega. Seejärel lisa ricotta, sega, pane taldrikule, jahvata peale pisut pipart ja serveeri kohe.

 

48. Soe.

Pole miljon aega kaaluraportit teinud. Põhjus lihtne - pole midagi raporteerida. Ühel hetkel tekkis mõte, et teeks äkki siuhvilksti selle viimase langetuse ära ja jõuaks ruttu eesmärgini ära - ja panin langetaja algkaloraaži peale. Siis aga tekkisid jälle Emotsioonid, mille tulemusena kukkusin pisut reelt maha.

Selles mõttes, et kui ma kirjutasin, et "hirmus mõelda", et eesmärk on nii lähedal, ei teinud ma üldse nalja. Olles terve elu olnud tugevalt ülekaaluline, ei ole üldse lihtne aktsepteerida, et ma olen tegelikult jõudnud "normaalse inimese" suurusesse. Et ma päriselt ka saan minna poodi ja lihtsalt riideid osta (mööndustega, sest kuna ma olen rinna-, puusa- ja taljeümbermõõdu järgi korraga kolmes suurusnumbris, siis saan ma tavapoest küll asju, mis mulle selga lähevad, aga ega nad suurelt jaolt endiselt ei istu) või et ma päriselt ka ei ole enam igas seltskonnas kõige suurem või vähemalt üks suurematest.

Välimus, sealjuures keha suurus, on oluline osa minapildist, identiteedist. Mul on tõesti raske sellega harjuda.

Ühtpidi võttes tahaks ruttu eesmärgini ära jõuda ja asjaga ühele poole saada, teistpidi võttes ajab aju tagumine nurk sellele mõttele sõrad täielikult vastu. Ja no aju tagumisi nurkasid ei ole tark tegu ignoreerida, see ei lõppe kunagi hästi. Aju tagumiste nurkadega tuleb koostööd teha.

Nii et ma siis mõtlesin selle üle natuke, sain aru, et tuleb endale aega atra seada ja panin +10% tagasi. Ega mul kiiret ole.

Ühesõnaga - ma olen ära näinud numbri 84.6, aga hetkel on kaal on 86.0, täpselt sama, mis kuu aega tagasi.

Samas olen ma võrdlemisi kindel, et mu nii-öelda "tegelik" kaalunumber on ikkagi alla 85.0, lihtsalt et Ilmataat siin tegi nalja, eksole.

Tuleb välja, et minul endal võib kuumatalumise supervõime ju olla, s.t. ma ei tunne, et eriti palav oleks, täitsa mõnus soe on. Aga vat mu keha reageerib küll nagu enne - vererõhk saavutab uusi sügavusi ja keha on vett täies. Käed-jalad on täiesti punnis ja vana hea lümfoödeem annab tunda. Ma nii lootsin, et äkki ka see leevenes kaalukaotusega - mingil määral ilmselt, aga tõesti annab tunda.

Mul nimelt lähevad palavaga jäsemed üle normaalse taseme paiste (mingil määral juhtub seda kõigiga, see on normaalne füsioloogia), aga eriti parem jalg. Hetkel veel on seda näha vähe - kui tead vaadata, näed ära. Rohkem on lihtsalt tunne, et "jalg on vett täis". Aga kui ma sellega nüüd kohe ei tegele, siis varsti näevad seda kõik. Kui see mul omal ajal esmakordselt avaldus, oli mu kahe pahkluu ümbermõõdu vahe 5 cm, säärtel samuti. Nüüd ma juba tean asja mitte nii kaugele lasta ja tegutsema hakata siis, kui on alles "jalg vett täis" tunne.

Nii et ma panin heaga aja lümfiteraapiasse. 

47. Suvi. + Spaghetti alla melanzana.

Oi, kuidas ma naudin praegust aega. Käin mööda turgu ja kuhjan värskeid! lõhnavaid! maitsvaid! odavaid! köögi- ja puuvilju korvi. See nutune talvine aeg, kui isegi itaallaste tomat maitses nagu plastmass, on õnneks möödas!

Avastasin siin soojade ilmadega, et ma olen talvega hankinud endale supervõime - ma talun nüüd kuuma! Paljud suure kaalu kaotajad räägivad, et neil on talvel kohutavalt külm. Mina sellest, ausalt, üldse kuidagi aru ei saanud, ainult käte ja jalgade labad muutusid täiesti jäiseks, veel mai keskel käisin kinnastega ning olin kodukontoris kolme (jah, kolme) paari sokkidega. Aga külmetavad käed ja jalad on muuhulgas ka madala rõhu ja alatalitava kilpnäärmega seotud. Nii et ma arvasin, et ju siis minu termoregulatsioon pole kaalukaotusest eriti mõjutatud.

Tuleb välja, et eksisin.

Ma vist enam ei higistagi sooja ilmaga. Ootame selle 31 kraadi ära, siis oskan uuesti öelda, aga, ausalt, kui korraks 26 viskas, siis ma "tunde järgi" arvasin, et selline mõnus 21 on. Kui siis kõrvalt kurdeti, et palav, vaatasin kraadi ja imestasin.

Kusjuures kui ma gümnaasiumi ajal praeguses kaalus olin, ma kuuma ei kannatanud, nii et see supervõime ei tule vist otseselt õhemast polstrist, vaid vist hoopis treenitumast kehast. Ma nimelt lõpetasin ka trennis higistamise ära ühel hetkel. Rasked kükid ja jõutõmbed veel teevad särgi märjaks, muidu aga trenn mind enam higistama ei aja. Kusjuures see muutus tuli põhimõtteliselt kahe nädalaga kusagil detsembris. Lihtsalt ühel hetkel avastasin, et ma ei kasuta enam oma treeningrätti üldse.

Ma pean ütlema, et olen päris rahul sellega, et ma pole külmakartlikum, samas aga talun kuuma. Mis nii viga elada!

Muidu aga tahtsin hoopis üht retsepti jagada. Ikka sellist, mida Helka ei söö, s.t. pastaretsepti :D

Sain mõned nädalad tagasi väga mitu väga suurt väga valmis baklažaani ning avastasin, et Fitlapis on suur baklažaaniga retseptide puudus. Minu meelest on see täielik korralagedus, sest baklažaan on mõnus, pealegi vabavara. Timmisin siis ühe sitsiilia köögi klassika kavasse. Ja no sai nii hea, et ma olen seda viimaste nädalate jooksul juba neli korda teinud.

Seda pastat on PALJU. Ja kuna nii tomat kui baklažaan on vabavarad, siis laske aga käia ja tehke veelgi suuremad portsud - et keegi rohkem ei kurdaks, et pastaroad on alati väikesed portsud. Iseasi, et liiale minnes pole see ühel hetkel enam pastaroog, vaid baklažaanihautis spagettidega.

Mul on retseptis "juust", sest ma ei kasutanud siin päris parmesani, vaid üht teist sellise rasvasisaldusega kõvajuustu.

Muuseas, see pasta on hea ka fetaga, feta soolasus mängib siin hästi kokku pastakastme hapuka maitsega. Üldse - kasutage suvalist juustu, kõigega on hea.

Ja basiilikut kasutage PALJU. Ma mõtlen "tassitäis basiilikut" stiilis palju. See ei ole maitseaine, see on koostisosa!

Spinat on suhteliselt valikuline, mul täna näiteks ei olnud seda. Ühe korra panin spinati asemel karulauku, oli ka päris hea.

Spaghetti alla melanzana

501 kcal

50g spagetid, täistera

85g kikerherned, konserveeritud, nõrutatud

25g juust (rasva 24-26%)

7g oliiviõli

110g baklažaan

120g tomat

2g mesi

5g küüslauguküüs (1 tk, aga alati võib rohkem)

30g spinat

6g palsamiäädikas

Maitseained:

värske basiilik

sool

pipar

tšillihelbed

• Jaga basiilik kaheks - 2/3 marinaadi ja 1/3 peale. Jaga õli kaheks - pool läheb marinaadi ja pool praadimiseks.
• Sega kausis kikerherned, baklažaan, tomatid ja 2/3 basiilikust. Sega väiksemas kausis kokku pool õlist, balsamico, mesi, tšillihelbed, sool ja must pipar. Vala baklažaanisegule peale ja lase marineerida (vähemalt) 30 min.
• Keeda spagetid ja kurna, aga ära vala kõike keeduvedelikku kraanikausist alla, vaid jäta osa alles.
• Samal ajal kuumuta haudepannil ülejäänud õli, prae selles kergelt küüslauk, lisa spinat ning hauta veel minut-paar, kuni spinat kokku vajub. Alanda kuumust (keskmise peale) ning lisa baklažaanisegu. Hauta 10 min või kuni baklažaan on pehme. Sega järk-järguliselt sisse pasta keeduvedelik. Vajadusel lisa veel natuke soola.
• Sega sisse spagetid ning parmesan, kaunista ülejäänud basiilikuga.

 

46. Suured eesmärgid.

Eelmise "kaaluraportiga" võrreldes (kaks nädalat tagasi) on vahe -1,1 kg, s.t. 85.6 kg.

Ma vaatan, et lõpp on ootamatult lähedale jõudnud. Mul tulevad nüüd järjest "mini-eesmärgid": 85.0 kg ehk -40 kg stardikaalust, 83.3 ehk 2/3 stardikaalust ja siis 79.9 kg ehk (mitme) arsti ja treeneri soovitatud kaalunumber, -45 stardikaalust ja lõpp, kõik, vsjoo, finito.

Täitsa hirmus mõte.

Või, noh, kui nii võtta, siis ei ole siis veel midagi finito, sest et järgmine ja ilmselt kohati palju keerulisem väljakutse on seda kaalunumbrit säilitada. Ma olen juba ammu otsustanud, et kui ma üldse peaksin kunagi enne-pärast piltidega välja tulema, siis mitte enne, kui ma olen tõestanud, et ma suudan selles kaalus rahulikult ja ilma suuremate draamadeta püsida vähemalt aasta aega. Küll ja veel nähtud neid edukaid suure kaalu langetajaid, kes selle kenasti tagasi võtavad.

Ma olen enne rääkinud sellest, miks on oluline seada väikeseid (vahe-)eesmärke: 1) et samm tunduks "haaratav" (2 kilo kaotada on suhteliselt kukepea, 45 kg kaotada ma isiklikult parem isegi ei üritaks), 2) et oleks põhjust rohkem tähistada - iga väikese eesmärgi saavutamine annab eduelamuse ja seega seostab aju kogu kaalulangetuse protsessi positiivsete emotsioonidega.

Aga ma vaatan vahel, et inimesed justkui unustavad vahel ära ka pika eesmärgi.

Ma ei tea, kuidas teil, aga minul isiklikult ei ole eesmärk mitte oma sihtkaaluni jõuda, vaid sinna kaalunumbrisse püsima jääda.

Siin on oluline vahe, sest viis, kuidas nende eesmärkideni jõuda, on täiesti erinev. Esimese eesmärgi saavutamiseks tuleb end Kohutavalt Piirata, Hirmsasti Pingutada ja Kõvasti Vaeva Näha. Teise eesmärgi saavutamiseks tuleb põhimõtteliselt mõnusalt tšillida, algusest peale rahulikult õppida ning oma ellu ükshaaval sobitada neid harjumusi, mida on vaja sihtkaalus elamiseks.

Midagi pole teha, aga meie praegune keha peegeldab meie mineviku harjumusi ja elustiili. Seega, kui sa tahad uutmoodi keha, siis tuleb luua uued harjumused ja elustiil. Kui sa tahad välja näha nagu 50-kilone modell, siis pead sa õppima toituma ja liigutama nagu 50-kilone modell. Kui tahad välja näha nagu Hispaania tõstja Lidia Valentin, siis pead sa treenima ja toituma nagu Lidia Valentin. Kui sa tahad välja näha nagu mõni näitleja, siis pead sa treenima ja toituma nagu see näitleja. Ja nii edasi.

Kui sa leiad, et sa ei suuda, su eluolud (pere, kari lapsi, töö) ei luba või õigupoolest sa päriselt ei taha elada nii, nagu peaks elama sinu ideaalkehaga inimene, siis äkki oleks aeg maha istuda ja see enda jaoks läbi mõelda.

Milline keha vastab sellisele elustiilile, mida sa oled realistlikult valmis pikemas perspektiivis elama?

Sa poleks selle kehaga rahul? Aga saad aru, et teistsugust keha sa lihtsalt ei saa kui sellist, mille hoidmise elustiili sa saad või oled valmis pikalt (igavesti) elama? Ükski jonnimine seda fakti ei muuda...

Sinu keha ei ole probleem.

Sinu keha on sinu enda valikute tagajärg.

Muuseas, see on ka põhjus, miks "oma kehaga mitte rahulolemine" või lausa keha vihkamine on mõttetu ja selle pinnalt kaalu kaotamine ei vii püsiva tulemuseni. Ma ei räägi isegi selle nurga alt, mida enese vihkamine sinu ajudega teeb, see on täiesti omaette teema. Lihtsalt et mitte kusagil elus ei tööta tagajärje likvideerimine, kui põhjuseid ei muudeta - kaalukaotus ei ole see üks ja ainus erand, kus see järsku toimib.

See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma pean ülioluliseks kehapositiivsust ning arvan, et suure kaalu kaotamise sõna tõsises mõttes võti, esimene samm, mis avab üldse võimaluse hakata muutuseid tegema, on oma kehaga ära leppimine ja selle armastama õppimine just selles maksimumkaalus. Ausalt, siiralt ja tingimusteta.

Kuni sa oma keha vihkad, keskendud sa lihtsalt täiesti valele asjale ja sealt ei saa mitte kuidagi tulla püsivat lahendust. Sa näed sel juhul keha kuidagi endast eraldiseisvana, mille üle sul pole kontrolli. Kui sa õpid aga oma keha nägema omaenda tegevuse tagajärjena ning sa õpid seda armastama kui OMA keha, sinu enda hinge füüsilist manifestatsiooni, tekib hetk, kus sa tahad selle eest hakata parimat hoolt kandma. Anda oma kehale parimat kütust, lasta sel liikuda, võtta sellelt koormust vähemaks. See hoolitsus käib läbi sinu enda valikute ja sul on kontroll.

Umbes nagu sa hoolitseksid oma lapse või lemmiklooma eest, luues talle parimaid tingimusi arenguks.

Ma räägin ammu - muutus ei saa tulla läbi viha. Muutused tulevad läbi armastuse.

 

45. Kapist välja.

Ma nüüd olen mõelnud oma Emotsioonide üle ja mingile esialgsele järeldusele jõudnud.

Põhimõtteliselt sain ma aru, et kuidas ma ka ei sooviks, ma vist ikkagi pean enesele tunnistama, et ma olen läbi kukkunud oma esialgse plaaniga kaotada kolmandik oma kehakaalust nii, et mitte keegi mitte midagi ei märka.

Ehk siis - kuna kõik niikuinii märkavad ja nii lihtsalt on, eks ma siis mängin sellega kaasa. Ühtlasi saan ma neid mind häirivaid ahhetavaid ja ohhetavaid reaktsioone oluliselt vähendada sellega, et annan inimestele sotsiaalmeedias avalikult märku, et ma olen tuntavalt alla võtnud. Seepärast tulin ma ka "kapist välja". Enam oma nägu siin ei varja ja mingi aja pärast vahetan nime ka passinimeks ära. Korraga ei hakanud vahetama, muidu poleks inimesed aru saanud, kes kommenteerib. Mine tea, äkki puhun isegi oma Instagrami kontolt tolmu maha ja hakkan seal tegutsema...

Muidu aga käisin ma arsti ja treeneri soovitusel koormustestil ära. Sain teada, et talun koormust hästi, pole häda midagi, aga kuna mul on tegelikult pärilikult tugev soodumus südamehaigusteks ning ma olen just sellises eas, kus pärilikud hädad välja löövad, siis soovitas arst mul aasta pärast uus test teha. Muidu soovitatakse iga kolme aasta tagant.

Arsti hüpotees oli täpselt sama, mis mul endal ja mu ihuarstil - et kuigi ma olen kaalu kaotanud täiesti "by the book" ja tervislikus tempos, siis kaalu ennast on korraga kaotamiseks pisut palju olnud. Koormus südame-veresoonkonnale on tuntavalt teine ning keha ei ole jõudnud end ära "kalibreerida".

Ma mõtlen nüüd, kuidas asjapulkadeni viia seda teadmist, et kui räägitakse tervislikust kaalukaotusest - tervislik on kaotada 0,5-1 kg nädalas - siis lisataks vähemalt väikeses kirjas juurde: "kehtib kuni 20 kg kaalulanguse puhul". Ma saan ju aru küll, et suurem osa kaalulangetajatest kaotabki 10-15 kg, võib-olla seepärast ei peeta seda vajalikuks mainida, aga suure kaalu kaotajad peaksid ikkagi ette hoiatatud olema.

Ühtlasi soovitas tohter mul mitte langetada kaalu alla 80 kg (mu küsimise peale andis loa langetada 79.9 kg peale ka, et saaks 7 ette). Kusjuures ta ei täpsustanudki, miks täpselt, kas ainult rõhu pärast või mingil muul põhjusel veel. Küll aga olen ma nüüd mitu päeva mõelnud, et päris ehtne ja tunnustatud kardioloog soovitas mul jääda ülekaalu (mida 80 kg 172 cm pikkuse juures on). Mis omakorda viitab, et KMI on küll mingi orientiir (näiteks 40 on ikka palju, mis palju), aga järelikult indiviidi tasemel võttes natukene "aiateivas".

Ja siis oli mul veel üks väike, aga oluline saavutus. Ma tõstsin ära oma keharaskuse (tegelikult lausa mitu korda, nii et see ei ole 1RM). Treener kunagi päris alguses ütles, et see on nagu esimene teetähis.

Kui ma talle juubeldava meili saatsin, andis mulle uue tähise - tõsta ära 100kg. Ma nüüd mõtlen, et kuivõrd oma keharaskust tõsta on oluliselt lihtsam kui üle oma keharaskuse, siis äkki oleks lihtsam ennast sajakiloseks tagasi süüa...

Haa, nali! Ma ikka treenin edasi.