68. Koroona eri + suure naha update.

Ma räägin ammusest ajast, et mul pole ikka üldse suunamudija soolikat. Korralik blogija postitab korrapäraselt, mitte ei pea kuu aega pausi ja tulista siis mitu postitust järjest. Aga no ma enda jaoks ju kirjutan ja mida muud mul siin isolatsioonis hetkel ikka teha on peale magamise, lugemise ja blogimise.

Mul läheb siin koroonaga neljas päev ja hommikul hakkas peaaegu, et inimese tunne peale tulema. See kurguvalu, mille peale ma (arstist) emale veel laupäeval telefonis nutsin ja küsisin mingit "päris" (s.t. retseptiga) valuvaigistit (aga ei saanud), oli peaaegu, et üle läinud. Vererõhk oli ka juba nii normaliseerunud, et andis ringi kõndida, ilma et oleks pidanud seintest kinni hoidma. Isegi palavikku polnud enam!

Mõtlesin siis, et prooviks ühe joogasessiooni teha, sest olen sellest tõtt-öelda väga puudust tundnud. Ei hakanud aga oma tavalist sportlikku ashtangat või vinyasat isegi proovima, sest aimasin juba ette, et nende stiilide plangud ja kätekõverdused on way too much. Võtsin yin jooga stiili, mis on kolm korda aeglasem ja uimasem kui harilik jooga, mida tavainimene ette kujutab - põhimõtteliselt võetakse asend ja lõdvestutakse sinna 3-5 minutit.

Pärast pooletunnist uimerdamist olin ma nii läbi, et palavik tõusis ja pidin kahetunnise uinaku tegema. Nii et te siis ka teate - yin jooga on ekstreemsport. Või siis ruttasin ma asjast ette.

Muidu olen ma lubanud oma isiklikust elust suurt mitte rääkida. Esiteks seepärast, et ega ma 16-aastane ole, aga teiseks seepärast et see siin on kaalublogi. Samas, midagi pole teha, aeg-ajalt juhtuvad isiklikus elus asjad, mis on seotud kaalu või kaalukaotusega. Nii et eks ma siis üritan seda kuidagi krüptiliselt siin peegeldada.

Mõned kuud tagasi kurtsin oma suure naha üle ja arutasin, et ei tea, kuidas sellega hakkama saada, kui, eeee, isiklik elu sinnamaale jõuab, et, noh, keha konsistents ja naha suurus oluliseks muutub, khm-khm. Kusagil mainisin, et variant on potentsiaalse peikaga sauna või spasse minna, et too nii-öelda eelvaate saaks ja oskaks siis otsustada. Kuna ma midagi targemat ei suutnud välja mõelda, siis ma justnimelt seda tegingi mõne kandidaadiga.

Ja no tuli välja ammune tõde, et tegelikult pole kunagi vaja oma välimuse pärast põdeda. Sest et kui sa oled naine, siis ükskõik, kuidas sa välja näed, ole või Monica Bellucci, alati eksisteerib mingi hulk parimal juhul hädapärast keskpärase välimusega mehi, kelle ego on arusaamatutel põhjustel nii suur, et kui naine mingile (tema) ideaalile ei vasta, siis on seda kindlasti vaja kommenteerida.

Näiteks sain ma teada, et mu alakeha lihaskond pole eriti arenenud, aga pole viga - kui ma hakkan korralikult trenni tegema ja nahavähendusoperatsiooni läbi viin, siis võib isegi "täitsa ok" olla (praegu pole ju "peaaegu midagi hullu", kui ma sirgelt seisan).

Arvestades, et ma kükin oma keharaskuse, tõstan puusaga 150 kg ning jõutõmme on üle 100 kg, siis ma arvan, et mu alakeha lihaskond ei ole vähearenenud. Tõsi, jah, kuna mul olid enne kaalukaotust väga paksud ja vormitud reied ning suur ahter, siis on mul nüüd põhimõtteliselt nagu pehmed püksid jalas, kusjuures lihast on selle alt selgelt tunda.

Samas, teate.

Ma isiklikult arvan, et tulemus on juba praegu (ilma nahavähendusoperatsiooni ja selleta, et ma "hakkaks korralikult trenni tegema") mitte ainult "täitsa ok", vaid on ausalt öeldes väga hea. Ma olen üle 40 kilo alla võtnud. Kui see mu kehal üldse ei kajastuks, oleks ikka väga imelik. See suur nahk on tõestus minu püsivusest ja endaga tehtud tööst.

Minu suur nahk on minu supernaise kostüüm.

Sellise mehe kõrval ei hakka ükski täie mõistuse juures olev naine planeerima vanaks saamist.

Tuleb leida hoopis mees, kes katsub intiimsel hetkel kohta su kehal, mille üle sa kõige ebakindlam oled ning sosistab sulle kõrva, et talle meeldib su tugev keha. Mees, kes vaatab sügavamale - igas mõttes.

49. Edevus. + Penne ricotta ja baklažaaniga.

Ma ütlesin kohe, et see kuum hoiab vett kinni ja mu "päris" kaalunumber on väiksem. Kohe, kui ilm maha jahtus, kukkus ka kaalunumber kolksti alla. Jooksin jaaniööl wc vahet nagu hullu ja - hoolimata eelmise õhtu liha söömise orgiast - näitas hommikune kaalunumber 84.8. Sinna on see tänaseni pidama jäänud. Nii et -1.2 kg eelmise nädalaga võrreldes.

Kuigi ma olen enam-vähem algusest peale rääkinud, et mulle ei meeldi, kui mu kaalulangetust kommenteeritakse, eriti, kui see käib vormis: "Sa näed NÜÜD nii hea välja!!!", siis ma avastasin end viimasel nädalal sellelt, et päris aus olles ma tegelikult edvistan. Ikka täiega.

Ostsin endale uue kleidi. Põlvini ja õlgu paljastava. Mul on laiad õlad ning jõuksis käimisega on mu õla- ja käsivarre lihaste piirjooned ka välja tulnud. Lisaks olen ma sõna tõsises mõttes "suure kondiga", rangluu paistis välja juba 95 kg peal, aga nüüd on eriti selgelt välja joonistunud. Ma olen teadlik, et naiste puhul ei peeta laiu õlgu ilusaks, aga mind üldse ei huvita. Mina olen oma õlavöötme üle uhke ja demonstreerin seda täiega.

Matilda kunagi kurtis, et lihaselised sääred olla koledad. Minule, vastupidi, on lihaselised sääred kogu aeg meeldinud, nii meeste kui naiste juures. Alati olen imetlenud. Ja, teate - MUL ON NÜÜD KA! Kulturistid näevad roppu vaeva, et suurte lihastega sääri saada. See on tegelikult jumala lihtne - söö end kolmekohalisse kaalunumbrisse, püsi seal aastaid, kõik see aeg kõnni hästi palju, siis võta alla ja voilà! (Kõndimine on oluline osa, niisama raske-olemisest ei piisa säärelihaste kasvatamiseks...)

Nii et jälle - kuigi naiste puhul ei peeta suuri lihaselisi sääri ilusateks (naistel peavad olema ikka saledad sääred), siis mind üldse ei huvita. Mina olen oma säärte üle uhke ning käin põlvini seeliku ja kontsadega, et neid eriti välja tuua.

Mis siis, et keegi peale mu enda neid ei imetle :D

Enesetunne on tähtis!

Ja seda enam on mul sääri näidates hea enesetunne, et tegelikult on minu jämedad sääred olnud miski, mida ma olen terve elu põdenud. Jõuda mingi kehaosaga sinnani, et see muutub põdemise objektist uhkustamise objektiks on... väga hea tunne! Soovitan!

Teisel teemal aga. Kuna eestlastel kipub ikka olema küsimus, et ei tea, mida küll selle baklažaaniga teha, siis lisan veel ühe suvelõhnalise ja hästi lihtsa pastaretsepti.

Muuseas, see pasta peab kindlasti olema torujas pasta. Vähemalt ärge iial mainige ühelegi itaallasele, et säärase kastmega retsepti mõne vigur- või, hoidku jumal!, lintpastaga olete teinud.

Pastade sordid ja nende keetmine on itaallaste jaoks Tõsine Asi, seal on umbes mustmiljon tõde, mida pole kunagi kuhugi kirjutatud, aga Kõik Teavad. Ja see, et teatud tüüpi pastakastmed käivad kokku teatud sorti pastaga, on üks neist Tõsistest Asjadest, mille vastu eksida ei tohi. Kui retseptis on kirjas penne, siis see tähendab torujat pastat. Sarnaseid tüüpe võib omavahel vahetada, erinevaid mitte, näiteks spaghetti ja linguine võib omavahel vahetada, aga spaghetti penne vastu mitte iial. Kui sellist pattu teha, siis kusagil Saapamaal saab üks itaalia vanaema infarkti - see jääb siis teie südametunnistusele.

Penne ricotta ja baklažaaniga

501 kcal

80g makaronid, täistera

100g kohupiim ricotta, maitsestamata (rasva 6,4%)

10g oliiviõli

200g baklažaan

Maitseained:

sool (meresool või värviline)

basiilik

pipar

• Lõika baklažaan kuubikuteks, raputa üle soolaga, pane sõelale ning sellele raskus peale. Jäta vähemalt tunniks ajaks (aga soovitavalt kauem) toatemperatuurile. Seejärel loputa kuubikud kergelt soolast puhtaks.
• Pane penne keema vette, mis on maitsestatud soola ja paari basiilikulehega.
• Baklažaanikuubikud pane pannile. Pruunista need õlis, kuhu on lisatud ka paar lehte basiilikut. Lisa väheke soola.
• Maitsesta ricotta soola, pipra, tilga õli ja hakitud basiilikuga, võid lisada ka pisut pasta keeduvedelikku. Sega korralikult, et ricotta muutuks kreemjamaks.
• Nõruta pasta.
• Lisa nõrutatud pasta pannile baklažaanide juurde. Sega. Seejärel lisa ricotta, sega, pane taldrikule, jahvata peale pisut pipart ja serveeri kohe.

 

16. Mõttemustrite muutus.

Laupäevane kaalunumber näitas 98.5, s.t. 1.7 kg eelmise laupäeva numbrist vähem. Ma vaatan juba tükk aega, et mu keha korraldab ca iga 5-6 nädala takka mingi korraliku langetuse. Tsükliga seotud on nii palju, et iialgi ei lange see nädalale vahetult enne päevasid, aga muule ajale - vabalt. Aga no kui nii, siis nii. Järgmine nädal siis on jälle väiksem vahe.

Eelmise sissekande üks kommentaar pani mind pikalt mõtlema. Nimelt, et "olen siiani olnud sihikindel". Ma tegelikult ei ole olnud sihikindel. Mul nimelt pole otseselt eesmärki kaalu langetada, mul pole mingit sihtkaalugi. Langev kaalunumber on lihtsalt kaasnev nähtus, muude protsesside mõõdik.

Viimati üritasin ma tõsiselt kaalu kaotada ca 10 aastat tagasi, käisin punkte lugemas. Sain ca 15 kg alla, jäin sinna pidama (s.t. mitte platoole, vaid kaotasin motivatsiooni jätkata) - ja võtsin mõne aja pärast selle kõik tagasi juurde. Tsükkel, mis oli mu elus kordunud... oeh, ma ei tea, kui palju kordi. Kui neetult palju kordi olen ma üritanud alla võtta, mõneks ajaks võtnud ka - ja siis end saboteerinud ja selle kõik tagasi võtnud (pluss natuke peale)? Kui mitmeid kümneid kordi?

Sain aru, et küsimus pole selles, et ma ei oska või ei suuda alla võtta - ma olin korduvalt tõestanud, et oskan ja suudan. Ma sain täie selgusega aru, et ma ei võta mitte kunagi püsivalt ja edukalt alla, kui ma enne ei tegele põhjustega, miks ma üldse ülekaalus olen ning mis mind paneb end saboteerima. Ma lubasin endale pühalikult, et ma ei hakka end rohkem frustreerima kaalulangetamise katsetega ja uute läbikukkumistega. Ei ole võimalik saavutada erinevaid tulemusi, jätkates samade meetoditega. Midagi peab muutuma taustal.

Ma sain aru, et minu ülekaal on muude, sisemiste protsesside peegeldus, tagajärg. Probleem ei ole ülekaal, probleem on see, mis ülekaalu põhjustab, tagajärgi muutes ei kao ära põhjused. Mõistsin ka, et on reaalne võimalus, et ma ei võtagi kunagi püsivalt alla, sest töö enese ajudega on oluliselt keerulisem asi kui füüsilise tervise parandamine. Nii keeruline, et ma pean arvestama võimalusega, et see ei õnnestu päriselt kunagi. Ehk siis mõistsin, et mul on kaks varianti - leppida endaga ära olenemata sellest, mis kaalus ma parasjagu olen või, hoides oma enesehinnangut ja -armastust sõltuvuses kaalunumbrist, potentsiaalis vihata end kogu elu.

See ei olnud mitte allaandmine, kuigi see nii võib paista, vaid enese vabastamine kohustusest saavutada mingisugune kaalunumber või näha kuidagi välja. Ma andsin endale loa võtta nii palju aega, kui on vaja, et asju paika loksutada. Võtsin endalt surve ära. Surve tekitab frustratsiooni, sellega aga ei paranda midagi. Viha ja häbi võivad edasi viia ajutiselt, aga mitte püsivalt. Edasi viib armastus.

Nii et ma olen kümme pikka aastat tegelenud enese väärtustamise õppimisega, enesehinnangu paika loksutamisega ja mõttemustrite muutmisega. Olen uurinud ja parandanud enda suhtumist kehasse, liikumisse, sööki ja söömisse. Fitlappimine on mulle loomulik, kuna tegelikult ma olengi viimastel aastatel põhijoontes nii söönud, nüüd on lisandunud lihtsalt portsjonite kontroll, korrapära, planeerimine ja automaatne makrode arvestus.

Aga just see, et ma tegelen teemaga hoopis "laiemalt" ja peamiselt psühholoogia poole pealt, on peamine põhjus, miks ma "põranda all" fitlapin. Ja ühes esimestest sissekannetest mainisin, et mul on alati väga vastakad tunded, kui mu kaalukaotuse kohta komplimente tehakse. Oleneb, kuidas seda komplimenti tehakse, aga enamasti kipub mulle jääma tunne, et antakse negatiivne hinnang minu "endisele" kehale.

Aga ma ei kavatsegi oma "endisele" kehale mingeid negatiivseid hinnanguid jagada. Ma olen täpselt sama inimene. See on täpselt see sama keha, mis kõndis mitu korda nädalas ümber Ülemiste, ujus kilomeetreid ja läks jõusaali. Keha, mis selliseid asju teeb, ei ole väärtusetu. Oma paksu vormist väljas ja ülekaalulist keha ei pea armastama, aga hinnata tuleb teda küll, sellisena, nagu ta parasjagu on. Just sellisena on ta su toonud läbi elu.

Nii et ma ei tegele kaalu kaotamisega. Ma ei põgene oma 125-kilose keha eest. Ma tegelen enese armastamisega, aga selle tagajärg on liikumine normaalkaalu poole. Kaalulangetamise motivatsioon võib kaduda väga kergelt. Enese armastamise motivatsioon üldiselt mitte.