77. Kehakoostise analüüs.

Ma siin vahepeal mõtlesin. Et kuidas ja kas üldse ma siin veel kirjutan. Esialgu jõudsin järeldusele, et kui midagi põnevat juhtub, siis võiks märke maha jätta. Küll aga ei kirjuta ma enam kunagi kaaluteemade psühholoogilisest poolest. Pole vaja.

Igatahes.

Härra tegi minust hiljuti ühe näki-pildi, kus ma puusast saati vees olen.

Kui ma selle pildi pealt oma selja sirglihaseid ja lailihast vaatasin ning eestvaates pildi pealt (seda ma siia ei pane, eksju) kõhulihaseid, otsustasin, et aitab naljast - teeme selle laua lubatud kehaanalüüsi ära. 83 kg juures ei ole loogiline omada välja joonistunud lihaseid. Arvasin ma. Siin peab olema mingi anomaalia.

Aga tuleb välja, et on küll loogiline. Ma olen tugevas ülekaalus, aga normis rasvamassiga, keharasva on 23,4%. Kui natuke veel rasva kaotan, olen oma vanuse kohta MADALA keharasvaga (sest ma jõuan oma vanusega kohe sinna keskmisse tulpa). Ülekaal tuleb lihastest (ja natuke veest ka - kilpnäärikute asi).

Ahah, nojah siis.

Mina, elu aeg paks olnud naine, praegugi kehamassiindeksi järgi tugevas ülekaalus, olen alla keskmise keharasva protsendiga.

Peale lihaste on mul muuseas ka luud tuntavalt üle keskmise rasked (norm 3.2-4.0, mul 5.1). Võta või jäta - ma olengi päriselt ka raske kondiga 😀

Ei, ma tean, et see masin pole väga täpne, päris õige vastuse annaks dexa scan või kaliiper, aga siiski.

Sellest sain ka aru, miks ma ei suuda tavalises langetusrežiimis olla. Masina järgi on mu põhiainevahetus 1800 kcal, tavalangetus annab mulle aga sellest väiksema numbri. Alla BMRi aga ei tohi kaloraaž minna ning jätkusuutlik kaalulangetus on üldse päevasest energiavajadusest (masina järgi mul 2700 kcal) mõni- kuni viissada kalorit madalam. Muuseas, ligilähedaste numbriteni jõudsin ma ise samuti, kui inimkatseid ja arvutusi tegin, ma lihtsalt ei suutnud neid numbreid uskuda.

Nii et Fitlapi +20% sobib mulle. Kunagi on need teemad olnud, et kas tõesti päriselt ka keegi neid režiime kasutab. Novat - ma nüüd kasutan. Pole nädalaid enam üle söönud, vaid püsin kenasti kavas ja tunnen, et kontroll on tagasi.

Mida oligi tarvis tõestada.

Just kontrolli puudumine häiris mind, s.t. fakt, et ma ei suutnud kuidagi planeeritult süüa. Kaalunumber ju püsis, selles mõttes ei olnud probleemi.

Aga ajul on ikkagi raske vastu võtta, et kui ma tahaks tšillilt alla võtta, peaks ma sööma üle 2000 kcal. Naised ju ei tohiks nii palju süüa! Ma nüüd üritan selle teadmisega leppida...

Muidu aga sain ma viimaks maha korraliku sörgi-pleilistiga, ise olen väga rahul igatahes. Ei mingit mõttetut õntsutamist, vaid puhas klassikaline rokk. Billy Idoli "Rebel Yell" ning Judas Priesti "Breaking the Law" on oma hea energiaga parimad jooksulood, ma ütlen.

Pleilist on ca 160 bpm, mis annab keskmiseks tempoks ca 6:00/km. Kuigi eks see sõltub sammu pikkusest ka. Viimati, pärast rasket jalapäeva, kui ma nelipead moosiks lasknud olin, avastasin, et kuna jalg ei lähe hästi sirgeks, on samm palju lühem ning läbitud maa seetõttu samuti. Aga no sammu sagedust aitab pleilist ikkagi hoida. Ehk on kellelgi veel abiks. 

75. Emotsioonikokteil.

Ma ei teagi, kuidas siin nüüd seda kõike kirjutada, sest põhimõtteliselt kirjutan ma sellest, kuidas ma EI fitlapi. Üldse. Aga no kaalu ja söömisega seotud teemad ju ikka...

Oeh. Ehk siis.

Kuna mul isiklik elu jälle uppi lendas, on mul on viimasel ajal nii valus olla, et hingata ei saa. Sellega seoses on ilmnenud huvitav Psühholoogia. Näiteks läksin nädal aega tagasi pagaripoodi, ostsin terve stritsli ja sõin selle kõik korraga ära, niimoodi tänaval, otse hammustades ja praktiliselt mälumata alla neelates.

Iga emotsionaalne sööja ja binger tunneb selle kirjelduse ära, kuigi vähesed kirjeldaksid seda, saati veel oma näo ja nime alt. Me teeme neid asju, aga salaja - kindlasti teiste eest, aga soovitavalt ka enesele valetades, sest häbi on ju. Kui sellest ei räägi, siis pole olnud.

Eksju.

Sealjuures on hull olla nii tugevalt ülekaalus binger kui ka normaalmõõdus, võin omast kogemusest kinnitada. Emotsioonikokteil on erinev, aga kumbagi pole kergem kogeda kui teist.

Ma olen kogu aeg rääkinud, et tugev ülekaal on psühholoogiline teema, sest viitab, et söömist kasutatakse emotsioonide reguleerimiseks. Ja et sellest üle saada ei pruugi päriselt kunagi.

Ainus, mida ma teha saan praegu, on üritada mingit teadlikkust säilitada. Näiteks sain ma kahest asjast aru.

Esiteks otsisin ma suhkrukoomat, seda tuima tunnet, mida suhkur pakub. Sain ka. Ma kasutasin toitu sõna tõsises mõttes narkootikumina. Win, I guess?

Teiseks sain aru, et see ei olnud lohutussöömine. Ma hoopis karistasin end. Mul on üldse mingi aje kõik uppi lüüa ja allavett lasta. Ma ei ole nädal aega jõusaali jõudnud ja no kava järgimisest pole juttugi. Kui ma samas vaimus jätkan, olen ma kuu aja pärast vähemalt 5kg raskem, ilma naljata. Ja, tee, mis tahad, täpselt seda mu aju vasak nurk taotlebki - kõik tehtud töö ära hävitada.

Seal on põhjused ka, mida lahata läheks pikaks ja liiga isiklikuks, aga lühidalt saab öelda, et oluline põhjus isikliku elu uppi lendamiseks oli kehadüsmorfia. Terapeudiga arutamist on siin maa ja ilm.

Selle kõige juures on aga üks koomiline moment. Nimelt et ma vist kavaldasin oma aju kogemata üle ja leidsin win-win lahenduse.

Jõusaali ma jõudnud pole, sest et enesehävitus, eksole, aga tegelikult olen ma objektiivselt võttes niikuinii vasaku õla üle koormanud, nii et saaksin saalis põhimõtteliselt ainult jalamasinaid teha (suruda ei saa, tõmmata ei saa, kangi turjale ka võtta ei saa, sest kätt ei anna õiges asendis hoida).

Nii ma siis olen jooksmas käinud.

Bingo!

Kui muidu räägin ma kogu aeg, et tee trenni, mida naudid, sest siis jääd sa seda tegema, siia vot üks erand on küll.

Kui sul on enese karistamise aje aju vasakus nurgas, siis tee seda trenni, mida sa EI naudi!

Jube hästi töötab.

Ma olen siiani jooksmas käinud põhimõtteliselt selleks, et võhma kasvatada ja end proovile panna, aga ega ma seda kunagi päriselt nautinud pole ja ei usu, et hakkaks ka. Nüüd käin ma jooksmas seepärast, et ma ei naudi seda. Seega on see mu aju vasakule nurgale karistus. Seega on see praegu hea. Aju vasak nurk on jube rahul. See, et see ühtlasi võhma kasvatab ja äkki paar kalorit ka kulutab... ma loodan, et mu aju vasak nurk sellest niipea aru ei saa, üritan seda tema eest saladuses hoida.

73. Liikumisrõõm.

Nojah, siin ma siis nüüd olen - kutsun kõiki jooksutrenni, küll NRC, küll Terviseradade omadesse, aga ise neist osa ei võta. Teisipäeval läksin Russalka juurde kohale küll, aga mul oli esiteks (vaimselt) väga halb enesetunne, teiseks olin sellises lollis seisus, et mul polnud kuhugi panna kotti, mille ma PIDIN trenni kaasa võtma. Alguses arvasin, et trenn käibki Russalka juures, siis oleks koti kuhugi põõsa alla jätnud ja seda kullipilguga jälginud. Aga kui alustuseks pidi sealt kilomeetri eemale sörkima, jätsin asja katki. Ei ole võimalik joosta, üleõlakott seljas.

Aga no ma loodan, et keegigi mingi trenni endale leidis. Kuuldavasti küll ei osanud Terviseradade omad arvestada algajatega, kahju kuulda. Aga seda ma võin tõesti kogemusest kinnitada, et NRC algajate tempoga long run'id, mida sügisel korduvalt kaasa tegin, minusugustega arvestasid. Eks see ilmselt sõltub treenerist.

Aga iseseisvalt käin küll jooksmas, mul saab varsti C25K programm läbi, hetkel olen 7. nädala juures, kus tuleb 25 min järjest joosta. Järgmisel nädalal on 28 minuti jooksud ja siis ongi 5km ehk ca 30 min täis. Hurraa!

Mõneks ajaks jään ma kindlasti loorberitele puhkama, aga siis peaks midagi edasi tegema. Ei suudagi otsustada, kas edasi peaks proovima pikemat maad (s.t. 10 km-ni) või selle 5 km juures tempot tõsta. Sest mu tempo on aeglane - ma ei jookse, ma sörgin. Mu kehale on kindlasti omasem aeglasevõitu liikumine, aga parem vastupidavus. Ei teagi, kumb oleks mõttekam, kas proovida seda ära kasutada või just proovida arendada nõrka külge. Aga no seda on aega mõelda.

Tõmbasin igatahes c210k äpi alla. Selle kirjeldus oli muidugi üle prahi:

Okei siis!

Aga ma liigutan end muul viisil ka. Ma olen joogat vahelduva eduga juba aastaid teinud, ikka nii kahekümne kanti, aga kuna ma vanasti proovisin kole vaimne olla, siis tegelesin teiste stiilidega. Ma tean jah, et ashtanga väidab end kõige traditsioonilisema ja autentsema "päris" voolu olema, aga on stiile, mis on veel rohkem kõige traditsioonilisemad ja autentsemad ja "päris". Igatahes ei kuulunud igasugused tagurpidi asendid, kätelseisud ja muu säärane siiani mu praktikasse, need olid rangelt väga edasijõudnute asendid, üleüldse täielik ego ning edasiminek pidi joogas olema aeglane ja jumala eest ei tohtinud keegi midagi sellist proovidagi, sest et iga vale liigutus põhjustas düsbalansse ja vigastusi.

Kuna ma ei ole enam ammu vaimne (olen korduvalt öelnud, et hoian end sellest maailmast kauge kaarega eemale), siis võin ma vabalt sportlikku "euroopa joogat" ka teha, pole üldse oluline, et asi oleks absoluutselt maailma kõige kõige traditsionilisem ja autentsem ning mulle on tekkinud vabadus teha, mida tahan - mängida oma kehatunnetuse ja tasakaalumeelega ning rõõmuga katsetada uusi asendeid. Leidsin netist nädalase tasuta ümberpööratud asendite kursuse, mida Yogi Flight School korraldab (praegu enam ühineda ei saa, aga küll neid tuleb veel). Ja no kui ma rikkaks saan, ma kavatsen kindlalt nende tasulise kursuse võtta, sest täpselt sellist vibe'i olen ma ammu otsinud. Joogaõpetaja, kes joob (avalikult) kohvi ning kelle hüüdlause ümberpööratud asendite juures on "Stack your shit!" (see on isegi nende särgil). Ei mingit holier than thou hoiakut ja enneaegse nirvaana teesklemist.

Igatahes olen ma terve nädal harjutanud varese poosi, pea peal seisu ja kätelseisu. Ükski kolmest asendist pole mul veel üle mõne sekundi välja tulnud, aga mul on nii neetult lõbus neid katsetada.

Varese poosi katsetusest tegin instasse videopostituse ka. Muidu poleks seda ehk üles pannudki, aga ma ise jäin selle pealt oma käsivarsi ja õlgu vaatama, et ossa. Natuke veel ja varsti lähen Kopli vahele tüli norima, oksad laiali. Just selle video pealt (nähes end kõrvaltvaataja pilguga) sain ma aru, miks mind sportlikuna tajutakse. Sest et, jah, tõesti, mul on ilmselt atleetlik keha.

Minul!

Kogu mu kaalukaotuse teekonna juures hämmastabki mind ennast kõige rohkem see, et ma siiralt naudin liikumist ja liigutamist ning enda väikest proovilepanekut. Oleks seda keegi mulle veel kaks aastat tagasi öelnud, ma oleks ta välja naernud... 

72. Puhkusetrall + uued Fitlapi tooted.

Kutsusin siin eelmisel nädalal kõiki teisipäeval jooksma, aga tunnistan ausalt, et kui ma tol päeval kl 15 aknast välja vaatasin ja nägin, kuidas lumi ÜLES sadas, loobusin sellest mõttes ise ka. Vihmaga olen ma jooksmas käinud. Lumega tegelikult ka. Aga, andke andeks, lumetormis mina ei jookse. Mõttes, et kuna ma jooksutrenni asemel jõusaali läksin ja selle käigus üritas tuul kõike mu 83 kilo pikali lükata, siis ma pean otsust õigustatuks. Sel nädalal ka ei jõua NRC trenni jooksma - aega pole lihtsalt.

Mul on traditsiooniline nädalane kevadpuhkus, mille jooksul pidasin suuri plaane teha trenni, tegeleda süvenenult oma erialase väljakutsega ja loomulikult käia kontserdiproovides ja pärast kontserditel ka. Aga kas mul on selleks kõigeks aega? Nagu ikka mu puhkustega - alguses arvan, et tuleb hirmus molutamine, pärast tuleb alati välja, et puhkusest oleks puhkust vaja. Nii ka seekord. Nii et NRC jooksule jõuan järgmisel nädalal - kui siis muidugi jälle lumetormi pole...

Trombooniendel

Just kiiretel aegadel hakanud sörkimist hindama trenni mõttes. Selle pool tundi ikka leiab (kolmveerand koos pesemisega), samas kui jõusaalis käik võtab koos kodust minemise-tulemisega vähemalt kaks tundi, enamasti rohkem.

Ma olen siin muidu paari uut Fitlapi toodet proovinud: uued riisiga grillvorstid, kana-kodujuustu salat ja jäätis jäid ostukorvi. Pean tunnistama, et tootearendajad on teinud head tööd ja eriti suured kiidusõnad selle eest, et soolaga on hakatud normaalsuse piiridesse jõudma. Kui nüüd eelmistel Nõo toodetel (süldil, vorstidel, kana- ja veiserullidel) ka soolasisalduse väiksemaks saaks, oleks tore.

Ega ma muidu grillvorstide sihtrühm pole, ma sellest eestlaste rahvuslikust harrastusest, s.t. grillilembusest kuidagi kõrvale jäänud. Seda enam, et nende hind võttis hinge kinni. Ei, ma ei kurda, ma saan aru küll, et nende toodete arendus on kallis. Ka šnitslite hind võtab viimasel ajal hinge kinni, aga vahel harva ma siiski luban neid endale vale-burksi meisterdamiseks. Grillvorstid jäävad minust siiski edaspidi poodi, sest et, noh, pole sihtrühm.

Arva on aga, et salatist, mille sihtgrupp ma muidu ka pole, saab teinekord "päeva päästja", nagu siiani on päästjaks olnud pannkoogid. Salatit on lihtsalt rohkem ja see on "raskem", nii et on selgelt parem "haaran kaasa" kõhutäide.

Aga no see jäätis... mmm... mmm... mmmmmmmm... Muud polegi tegelikult öelda. Kõik on perfektne.

Kookossuhkur, tuntav õunamahl, kerge soolakas nüanss ja koorene tekstuur. Kohe tunda, et seal on minimaalselt jama (päris ilma saakski olla ainult käsitööjäätis) - jäätis sulab põhimõtteliselt kuumema pilgu peale üles, nagu peabki! Ja no see maitse, noh... mmmm....

Kui nüüd vahest ehk saaks mingi šokolaadise variandi ka?

Kui ma hästi ilusate silmadega küsin? 

71. Uni + jooksutrenn.

Düsmorfia on endiselt peal, küll aga hakkab mingi chill tagasi saabuma, palju söön ikka veel, kavas püsimisest ei tule midagi välja, samas teen ikka veel aktiivselt trenni ning kasutan liikumiseks peamiselt jalgratast, mistõttu on kaalunumber jälle 82 peal. Mis tekitab muidugi filosoofilise küsimuse, et kui mu kaalunumber on stabiilne, siis kas ma TEGELIKULT söön liiga palju :D

See, et kaalunumber on tagasi puhvri allaotsa kukkunud pole mu arvates küll mitte sellest, et ma oleks rasva kaotanud, vaid pigem vett, sest keha on väiksemas stressis. Seda väga suures osas seepärast, et tegin grupis tublisti unenädala kaasa ja magasin end viimaks välja.

Ega ma sellest nädalast midagi uut ei õppinud, aga ikkagi oli tore neid tõdesid üle korrata. Et õhturutiinid on olulised, PÄRISELT KA.

Tegelikult teen ma palju rohkemat kui grupis mainisin. Näiteks on mu tuba meelega tehtud black box'iks. Mõne foto pealt olete isegi näinud, et mu magamistoa seinad on tumehallid. Samuti on mul pimendavad kardivad. Kõikvõimalikud tuled on mu toas öösiti keelatud, k.a. igasuguste laadijate ja akude tulukesed. Magan kõrvatroppidega ning suviti ka maskiga. Toa tuulutamine on osa õhturutiinist, vanasti, kui keharasva protsent oli kõrgem, magasin tegelikult aastaringselt avatud aknaga, aga seda ma lihtsalt enam ei kannata välja...

Tegelikult mul ongi selge õhturutiin, lõin sellesama Faboulous äpiga, millest ükskord kirjutasin. Õhturutiini mõte on füüsiliselt lõdvestuda ning vaim maha rahustada ja anda märku, et on uneaeg. Kellele mediteerimine ei sobi (ma ise eelistan ka näiteks hommikuti mediteerida), siis võib kasvõi käsitööd teha või joonistada. Kui pole vanni-inimene, siis duši all mõnulemine sobib ka. Just see rahustamise ja lõdvestamise iva on oluline, mitte konkreetsed tegevused.

Mina näiteks teen kerge koristuse - taimer jookseb 10 minutit. Mida selle aja jooksul jõuan, teen ära, enamasti on see köögi korrastamine. Minu ajule mõjub asjade korrastamine kuidagi rahustavalt, samas ma kujutan ette, et koristamine võib mõnele teisele hoopis stressi tekitada. Ennast tuleb tunda!

Muidu aga harjutan ma suunamudija elu ning teen reklaami. Tõsi, ikkagi täitsa tasuta ja palumata, puhtalt heast südamest. Nike Run Club ja Tallinna Linnavalitsus korraldavad aprillikuus teisipäeviti tasuta jooksuõpetust, mõeldud just algajatele. Ma julgen neid südamest ja soojalt soovitada. Just NRC trennid võtsid minult jooksu-hirmu ja aitasid kehka-tunni traumadest üle saada. Andsid arusaama, et tegelikult ei käi jooks nii, nagu meilt koolis kehka-tunnis oodati (PROFFIDE poolt, mida kehkaõps oleks pidanud olema!!!), et pane aga liduma ja võimalikult kiiresti. Et tegelikult on jooks lahe, peab lihtsalt mõistlikult ja tunde järgi lähenema. Sügisel käisin nendega päris mitu korda jooksmas, aga hilissügisel jäi osalejaid väheks ning nad ei teinud enam algajatele eraldi gruppe, suure grupi tempo oli mulle aga kaugelt liiga kiire. Kuna aga nüüd välja kuulutatud trennid on suunatud just algajatele, kavatsen ise kindlalt kohale minna. NRC omad on lahedad!

-----------------

Lisatud: NRC vist mujal asulates ei tee, aga Tervisrajad kuulutas üle Eesti terve hulga jooksutrenne välja. Narvast Hiiumaani ja Võrust Piritani. Tasuta ja puha.

63. Õpiraskused ja eneseusaldus.

Veel aasta tagasi oli kava järgmine mulle ülilihtne ning ma tundsin end mõnusalt ja rahulikult, sest langetusrežiimi kaloraaž on nii madal, et kava ausalt järgides saab protsessi kinnisilmi usaldada - kaal lihtsalt peab laias laastus langema (kuigi see ei pruugi iganädalaselt numbrites kajastuda). Nüüd, ca säilitusse minemisest saati pole ma kava järgida suutnud, ka mitte säilitusrežiimi kaloritega, ka mitte säilitusrežiim +10% kaloraažiga. Kaht põhimõtet järgin ma küll raudkindlalt: 1) igas toidukorras sisalduvad kõik makrod ja 2) kiiretele süsivesikutele "ei" või kui, siis ainult etteplaneeritult ja nii, et trenn tuleb kindlasti otsa (et veresuhkur stabiliseerida ja ära kasutada suhkrust tulenev "äkiline" jõud). Retsepte võtan ma endiselt siit (kasvõi toidukalkulaatoriga), aga kaloraažilt olen ma pidevalt üle. Ja mitte 100 kcal jagu, vaid ikka... rohkem.

Samas - kuna mu kaalunumber püsib kenasti puhvris ja on viimasel ajal ülikerges langustendentsis, siis ma väga ei põe. Siiski suurendab selline "ühe jalaga" fitlappimine ärevust, sest pole enam protsessi, mida kinnisilmi usaldada. Nii ma pendeldangi kahe emotsiooni ja suhtumise vahet - üritan mõnda aega ärevuse rahustamiseks kava järgida, ei suuda seda teha, kukun reelt maha, olen ärevam kui enne. Siis näen, et kaalunumber püsib ja rahunen mõneks ajaks maha. Kuni varsti jälle sigineb kahtlus hinge, et äkki ma ikkagi veel ei suuda päriselt intuitiivselt toituda (eriti, kui ma faktilselt tean, et olen kaloraažilt üle) ja peaks igaks juhuks kindluse mõttes kava järgmina.

Ma arvan, et ma väsisin lihtsalt "korralikust" fitlappimisest ära, sai seda võrdlemisi täpselt ju aasta jagu tehtud. Ilmselgelt suundun ma vaikselt intuitiivse toitumise suunas ja tegelikult ma arvangi, et kõik inimesed peaksid tunnetuslikult toituma. Mäletamist mööda on mu eesmärk kogu aeg olnud mitte kaalukaotus, vaid Normaalse Inimese moodi sööma õppimine. Ainult et seda usaldust enda, oma keha signaalide ja aasta jooksul õpitu suhtes on nii neetult raske saavutada. Ma kardan kogu aeg, et kui ma kontrollist (s.t. kava täpsest järgimisest) loobun, siis lendab kõik uppi, samas ei suuda ma enam kontrolli hoida. Hirmul on ju selge alus ka: ma ei oleks iialgi sellisesse ülekaalu jõudnud, kui ma oleksin ilma kontrollita toituda osanud. Kas ma saan usaldada, et kõigest aastaga olen ma aastakümnete pikkuse protsessi seljatanud?

Muidu läheb kenasti, tänan küsimast.

Söömasööstud olen selleks korraks jälle kindlalt kontrolli alla saanud. Nagu enne mainisin, siis kaloreid söön üle küll, aga kontrollitult, mitte söömasööstudena. Lihtsalt söön rohkem. Ja kaal püsib.

Olen hakanud jooksmas käima, ise ka ei usuks. Oleks keegi mulle veel kolm kuud tagasi öelnud, et ma lähen vabatahtlikult jooksma, ma oleks ta välja naernud. Olen enne ka maininud, et üks uus tuttav käis sellega peale nagu uni ning ma olin nõrk naine ja andsin alla.

Ükskord avasin end jooksusõbrale natuke liialt palju ja rääkisin talle, kuidas ma olen hetkel meessuhetega pausil, sest kogu see värk on nii segadusse ajav. Paksud naised saavad meestelt väga selgelt ühemõttelisi signaale teemal, kas neist ollakse huvitatud või ei ning kui jah, siis mil viisil, aga normaalmõõdus naistel on see asi oluliselt segasem. Sellist õhkõrna flirti on hästi palju põhimõtteliselt kõigiga ja ma ei saa enam üldse millestki aru, sest ma olen ju terve täiskasvanuelu olnud "paks naine", ma ei ole säärast ebamäärast flirti õppinud. See on mu jaoks täiesti uus ja tundmatu maa, mida ma pean otsast peale avastama! Ma oleks nagu 20 aastat teistest naistest maas selle koha pealt.

Tegelikult mul ei olnud seda talle rääkides tagamõte anda vihje: "mees, kui sa mulle külge lööd, siis tee seda selgemalt, ma ei saa muidu aru", ma lihtsalt puistasin südant, aga ilmselgelt tüüp sellest just nõnda aru sai, sest pärast eelmainit' jutuajamist ei ole enam küll mingit kahtlust, kas tüüp lööb mulle külge või ei. Tõsi ta on, et enne ma sellele pihta ei saanud, ju oli liiga ebamäärane. Aga nüüd on piisavalt arusaadav.

Ja ma nüüd mõtlen, et mida ma selle teadmisega siis täpselt peale hakkan.

Võib-olla ei hakkagi midagi peale. 

61. Aktiivne puhkus.

Ma nüüd puhkasin siin vahepeal, nagu ikka oktoobris. See on nii välja kujunenud - igipõlise depressiivikuna ma tean, et pimedal ajal on meeleolu langus suhteliselt möödapääsmatu, nii et selle minimeerimiseks võtan enne seda paariks nädalaks aja maha ja keskendun iseendale. Noh, et järgmised neli kuud lihtsam oleks.

Sel aastal ma kuhugi "välja" ei hakanud reisima, ma olen juba pikemat aega tegelikult tugeval säästurežiimil ühe Olulise Projekti nimel. Aga tuleb välja, et ka võrdlemisi väikese eelarvega saab meelelahutust, kohati täitsa tasuta.

Ühesõnaga - mul on puhkus nii aktiivne olnud, et oleks eraldi puhkust vaja sellest puhkamiseks.

Käisin näiteks Valgas, mu ema on sealt pärit ning lapsepõlves sai seal palju aega veedetud. Väga omamoodi kogemus oli, sest paljusid kohti ma enam teadlikult ei mäletanud. Aga tuleb välja, et olen mitmeid nurgataguseid unes näinud. Nii et ma tundsin end kui somnambuul, ilmsi unenäos kõndija. Aga, teate, Valga on huvitav, nukker ja kaunis ja lootusrikas samaaegselt. Ma tõesti soovitan seda paika taasavastada.

Sirutasin varba Lätti:

Siis käisin Aidu karjääris elamusretkel. Sai parvetada ja mägironimist teha. Väga lahe oli.

Kokku kõndisin tol päeval üle 41 000 sammu, nii et kui pärast puupüsti rongile läksin ja sain aru, et pean kuni Ülemisteni püsti seisma, võttis küll korra nutu kurku. Õnneks läks Rakveres keegi maha ja sain istuma. Jumal tänatud, et praegu peab rongis maski kandma. Kukkusin nimelt väsimusest kohe magama ning Ülemistes ärkasin üles, lõuad ebadaamilikult pärani. Aga kuna mask oli ees, siis keegi ei teadnud seda piinlikku seika. Te ka ei teaks, kui ma sellest ise ei kirjutaks praegu.

Aga kui sõber järgmisel päeval jooksma kutsus, siis ma jätsin selle heaga vahele. Ega ma hull peast ole. Ikka "keha ja meel" läks loosi.

Muidu olen aga sörkimas käinud küll, muidugi mitte ühe pika joruna, vaid intervall-meetodil, mõni minut sörki, mõni minut kiirkõndi, näiteks 4 ja 2. Aga mu enese suureks hämmastuseks jaksan ma sellisel viisil üle 10 km sörkida. Ei hakka kusagilt pistma, ei aja ülemäära hingeldama, ilusasti jõuan hingamise rütmi hoida. Kiiremat jooksu ma isegi ei kavatse proovida, nii üle ma oma kehka-tunni traumadest veel pole saanud.

Muidu aga FB tuletas mulle sellist iidset pilti meelde. Ma olen siin mitu korda maininud, et mul pole enam partiid ollagi, kuigi mõõtude ja rinnahoida korvi järgi otsustades ilmselt siiski on.

Asi on võrdlusmaterjalis:

Kui ma ütlesin, et ma olin enne rinnakas, siis ma mõtlesin seda tõsiselt. Saate nüüd aru, miks ma praegu end pesulauana tunnen?