75. Emotsioonikokteil.

Ma ei teagi, kuidas siin nüüd seda kõike kirjutada, sest põhimõtteliselt kirjutan ma sellest, kuidas ma EI fitlapi. Üldse. Aga no kaalu ja söömisega seotud teemad ju ikka...

Oeh. Ehk siis.

Kuna mul isiklik elu jälle uppi lendas, on mul on viimasel ajal nii valus olla, et hingata ei saa. Sellega seoses on ilmnenud huvitav Psühholoogia. Näiteks läksin nädal aega tagasi pagaripoodi, ostsin terve stritsli ja sõin selle kõik korraga ära, niimoodi tänaval, otse hammustades ja praktiliselt mälumata alla neelates.

Iga emotsionaalne sööja ja binger tunneb selle kirjelduse ära, kuigi vähesed kirjeldaksid seda, saati veel oma näo ja nime alt. Me teeme neid asju, aga salaja - kindlasti teiste eest, aga soovitavalt ka enesele valetades, sest häbi on ju. Kui sellest ei räägi, siis pole olnud.

Eksju.

Sealjuures on hull olla nii tugevalt ülekaalus binger kui ka normaalmõõdus, võin omast kogemusest kinnitada. Emotsioonikokteil on erinev, aga kumbagi pole kergem kogeda kui teist.

Ma olen kogu aeg rääkinud, et tugev ülekaal on psühholoogiline teema, sest viitab, et söömist kasutatakse emotsioonide reguleerimiseks. Ja et sellest üle saada ei pruugi päriselt kunagi.

Ainus, mida ma teha saan praegu, on üritada mingit teadlikkust säilitada. Näiteks sain ma kahest asjast aru.

Esiteks otsisin ma suhkrukoomat, seda tuima tunnet, mida suhkur pakub. Sain ka. Ma kasutasin toitu sõna tõsises mõttes narkootikumina. Win, I guess?

Teiseks sain aru, et see ei olnud lohutussöömine. Ma hoopis karistasin end. Mul on üldse mingi aje kõik uppi lüüa ja allavett lasta. Ma ei ole nädal aega jõusaali jõudnud ja no kava järgimisest pole juttugi. Kui ma samas vaimus jätkan, olen ma kuu aja pärast vähemalt 5kg raskem, ilma naljata. Ja, tee, mis tahad, täpselt seda mu aju vasak nurk taotlebki - kõik tehtud töö ära hävitada.

Seal on põhjused ka, mida lahata läheks pikaks ja liiga isiklikuks, aga lühidalt saab öelda, et oluline põhjus isikliku elu uppi lendamiseks oli kehadüsmorfia. Terapeudiga arutamist on siin maa ja ilm.

Selle kõige juures on aga üks koomiline moment. Nimelt et ma vist kavaldasin oma aju kogemata üle ja leidsin win-win lahenduse.

Jõusaali ma jõudnud pole, sest et enesehävitus, eksole, aga tegelikult olen ma objektiivselt võttes niikuinii vasaku õla üle koormanud, nii et saaksin saalis põhimõtteliselt ainult jalamasinaid teha (suruda ei saa, tõmmata ei saa, kangi turjale ka võtta ei saa, sest kätt ei anna õiges asendis hoida).

Nii ma siis olen jooksmas käinud.

Bingo!

Kui muidu räägin ma kogu aeg, et tee trenni, mida naudid, sest siis jääd sa seda tegema, siia vot üks erand on küll.

Kui sul on enese karistamise aje aju vasakus nurgas, siis tee seda trenni, mida sa EI naudi!

Jube hästi töötab.

Ma olen siiani jooksmas käinud põhimõtteliselt selleks, et võhma kasvatada ja end proovile panna, aga ega ma seda kunagi päriselt nautinud pole ja ei usu, et hakkaks ka. Nüüd käin ma jooksmas seepärast, et ma ei naudi seda. Seega on see mu aju vasakule nurgale karistus. Seega on see praegu hea. Aju vasak nurk on jube rahul. See, et see ühtlasi võhma kasvatab ja äkki paar kalorit ka kulutab... ma loodan, et mu aju vasak nurk sellest niipea aru ei saa, üritan seda tema eest saladuses hoida.