81. See etapp.

Vanasti kirjutasin ma nädalavahetusel, sest siis ma kaalusin ja oli aega. Nüüd olen ma nädalavahetuseti enamasti Härra juures, nii et kaalun esmaspäeviti - aga nädala sees pole õieti nagu aega kirjutada. Ma nüüd võtsin selle aja, sest tööd on hetkel vähe.

Ma alustasin seekordset kaalulangetusetappi 21.11 85,4 kg pealt. Mitmel põhjusel - esiteks oli kaalunumber puhvrist välja liikunud - ja kuna see oli ülespoolne tasapisi nihkunud juba pikemat aega, ei saanud seda enam kinni oleva veega välja vabandada. Seda enam, et just kehas aeg-ajalt kinni jääv vesi ongi üldse põhjus, miks ma üldse puhvri määrasin. Noh, et kaalunumber võiks maksimaalselt 85 olla KOOS kinni jäänud veega.

Helka ükskord küsis, et mis vesi meil kinni on kõigil. See on alatalitleva kilpnäärme üks sümptomeid. Teiseks kuulub see jõutrenni juurde, ma olen korduvalt näinud iseenda pealt, et tugevamat jõutrenni tehes olen ma kilo-paar raskem kui vähem jõutrenni tehes. Grupis räägitakse suure suuga, et "lihas on raskem kui rasv", mis on tõsi küll, aga nädala-paariga (ega ka mitte kuu-paariga) lihast nii palju ei kasvata, eriti mitte naised. Põhjus on ikkagi vees. Jõutrenn on oma olemuselt lihase süsteemne kerge vigastamine ning kinni jääv vesi on taastumisprotsessi osa.

Teiseks see minu düsmorfia. Ma ju ei saa aru, kuidas ma välja näen. Küll aga sain ma hiljuti teada.

Mulle sattusid FB feedis ette ühe Härra tuttava kunstniku kleidid, millele ta ise modelliks oli. Väga lahedad kleidid, läksin kohe pikemalt vaatama, tekkis mõte isegi mõni osta, aga siis jäin suurusnumbreid vaatama. Daam kandis enamasti kleite suurusnumbris 40/42, mis on täpselt minu suurus (rinnaümbermõõdult olen 42, puusast 40). Tegemist on viisakalt öeldes mitte just saleda naisterahvaga, seega arvasin, et tegu peab olema väga lühikese inimesega - ja kuna kleidid olid enamasti üsna kõrge taljega, siis see oleks mu jaoks, kellel on niigi ebastandardselt pikk torso, probleem ("talje" jääks päris rinna alla või isegi selle peale). Seega küsisin Härralt, kui pikk ta sõbranna on - ja tuli välja, et põhimõtteliselt sama pikk kui Härra. Kes on aga minuga täpselt sama pikkune, 172 cm.

Kui minu pikkune naine kannab minuga sama suurusnumbrit, siis järelikult olen ma sama lai, järelikult sama suur, järelikult näen samasugune välja... seega on tõesti tagumine aeg alla võtta.

Etapp algaski edukalt - esimesel nädalal -1.5 kg - 83.9 peale(ja sellesse nädalasse jäi asutuse advendipidu, kus ma võtsin asja väga vabalt), teisel nädalal -2 kg (81.9 kg). Teisel nädalal oli mul erakordselt suur aktiivsus ka kuidagi kogemata, nii et mul tekkis jälle see ületamatu "millegi isu". Ja kuna ma juba väga hästi tean, et see viitab liiga suurele kaloridefitsiidile, siis tõstsin +10%-lt kaloraaži +20% peale. Kolmanda nädala tulemus oli täpselt 0.

Tõstetud kaloraažist? Võib-olla see mängis rolli, aga täiesti objektiivselt andis ortopeed mulle peale ravimi, mille kõrvaltoimena on ödeemi nimetatud ning mu käed ja jalad olid tõesti paistes. Nii saingi kohe instasse teha stoori, kus tuletasin meelde üht kõige olulisemat õppetundi - USALDA PROTSESSI. Kui ma olen kaloridefitsiidis (ja ma tean, et tegelikult olen, kuigi üsna väikeses), siis KAALULANGUS TULEB. Aga võib tulla mõnenädalase viibega, sest kaalu konkreetset numbrit mõjutavaid faktoreid on palju (hormoonid, ravimid, soolestikus "kinni" olev toidumass jpm). Vahet tuleb teha KAALUkaotusel ja RASVAkaotusel. Lühiajaliselt ei ole need samad asjad!

Kilpnäärikuna ma tean täpselt, kui demotiveeriv võib olla selline "pime" kaalukaotus. Et ma nagu teen kõik õigesti, aga number ei liigu või liigub lausa üles. Kui ma omal ajal fitlappimist alustasin, siis tegelikult mu kaalunumber ei liikunud esimestel nädalatel või liikus minimaalselt. Ja ma tean ka, kui raske on seda usaldust saavutada.

Ega muud ei jäägi üle, kui endale korrutada, et füüsikaseadused kehtivad. Keharasva kaotus ei ole alati küll KERGE, aga on oma olemuselt siiski väga LIHTNE protsess: kalorid sisse - kalorid välja. Kõik taandub sellele. See kehtib alati. Selle tulemuse nägemine lihtsalt võib võtta aega muudest faktoritest sõltuvalt. Aga see kehtib sellegipoolest.

Nii et jätkame samal lainel. Kuna olen JÄLLE külmetunud (tõsi, täna on juba vinks-vonks olla), siis on mu kehaline aktiivsus oluliselt madalam ja panin kaloraaži ajutiselt jälle +10% peale. Aga olen valmis seda kohe uuesti tõstma, kui korralikult trenni saan, olgu see siis suusk või jõuks.

Näljatundega ei jõua kaugele ja kaalulangetus peab olema tšill ja lill! 

80. Uus etapp.

Ma mäletan, et vanasti kirjutasin ma nädalavahetustel, aga tükk aega ei suutnud meenutada, miks. Nüüd tuli meelde - mu "ametlik" kaalumispäev oli laupäeval. Meelde tuli seepärast, et kuna ma ei saanud siin ju privaatseid postitusi uuesti avalikuks teha, siis otsustasin viimaks vanad postitused teise keskkonda ümber tõsta, et neid kasvõi ise teinekord üle lugeda. Nii et kes mu vanu heietusi lugeda tahab, olgu aga lahke - Epu kaalublogi arhiiv.

Ausalt öeldes ma ei samastu enam suure kaalu langetaja Epuga kuigivõrd. Ei, mu filosoofia ja lähenemine on jäänud samaks, see ei ole muutunud. Aga ma kirjeldan seal vahel mingeid avastusi või ebalusi oma muutuva kehaga, näiteks hetke, kui ma esimest korda oma roideid selgelt tundsin - ja nüüd tunduvad need hetked võõrad. Nagu kellegi teise juttu loeks.

Ühtpidi võttes on mul selge düsmorfia peal, ma päris kindlasti ei näe end päris sellisena nagu teised. Mina näen end pisut paksu, aga eelkõige just SUURE naisena, just võrreldes teiste naistega. Kui ma näen end näiteks grupipiltidelt, olen ma alati hämmastunud, kui imelikult keskmine ma olen. Aga aju suudab selle umbes kahe minutiga pärast pildi nägemist ära "tasandada". Et no ju on teistel lohvakad riided ja nad on halva nurga all ja mina hea nurga all ja optiline pete ja üleüldse - ja nii kõigil piltidel ja alati.

Teistpidi aga olen ma oma umbkaudse suurusega ära harjunud. Lõppeks olen ma siin poolteist aastat olnud ka. Nii et ilmselgelt on aeg asjad uuesti sassi lüüa ja uuesti langetusse minna :D

Tegelikult olen ma siin kaalunumbris end kogu aeg natuke ebalevalt tundnud. Üks teema on see, kuidas ma välja näen. Nagu öeldud - sellest ei saa ma ise tegelikult täpselt aru, sest et düsmorfia. Seepärast ei ole väljanägemine otseselt põhjus, miks uuesti langetusse läksin. Selge on see, et ma ei hakka 5, 10 või 15 kg kergemana paremini aru saama, kuidas ma välja näen, kui juba praegu mu aju siin kelbast ajab.

Põhjus ongi konkreetselt numbris. KUNA ma ei saa aru, kuidas ma välja näen, oleks mul vaja mingisugustki referentsi, käegakatsutavat ja reaalset asja, mis seda mulle ütleks. Kaalunumbri järgi olen ma ülekaalu ülemises otsas. Ma mõtlesin, et läheks sinna ülekaalu alumise otsa poole, saaks 7 kaalule ette, äkki näiteks numbri 75. See oleks mu ajule kuidagi haaratavam kui "normaalne". Pealegi oleks see kokku 50 kg langetust.

Ma olen tegelikult juba paar nädalat langetusrežiimis olnud, kuigi esimese nädala võtsin seda asja eriti lõdvalt. Sel nädalal aga tekkis mõte, et ma võiks seda teekonda Instagrami stoorides n-ö "blogida". Ma olen enne ka kurtnud, et ma ei viitsi toidujutte kirjutada (ega lugeda). Ausalt, siiani ei viitsi, nii et jäädavamaid postitusi ei hakka ma sellest feedi tegema. Aga tundub, et säärane stooride kaudu "lühiblogimine" on mulle kuidagi sobivam. Need on lühidad, püsivad 24h ja kaovad. Ideaalne.

Nii et kui keegi soovib juhuslikult detailsemalt mu taldrikusse vaadata, siis võib mu Insta kontot jälgida. Olgu lihtsalt ette hoiatatud, et stooridesse tuleb sisse ka teisi teemasid, jalgrattasõidust koorilauluni. Ja jõuksi-meeme!

Ei, mul ei ole plaanis influkaks hakata :D . Ma lihtsalt mõtesin, et äkki kedagi huvitab. Ehk ma saan oma eeskujuga näide ollla.

Paljusid see teema ei huvita, mind ennast ka tavaoludes ei huvitaks. Aga tõsi ta on, et mitmed mu kaalukad tuttavad, kes muidu mu stoorisid ei jälgi, on seda hakanud nüüd tegema. Kuna nad kõik on mind teadnud 125-kilosena, siis nad teavad ka, et ma tean, mida teen ja millest räägin. Ju neil siis on huvi.

Ja kui ma suudan inspireerida kasvõi üht kaaluga kimpus olevat inimest ning näidata, et kaalulangetamine EI OLE Suur ja Raske Töö, Hirmus Pingutamine ja VaevaNägemine ning Pidev Nälg, siis ma tunnen, et olen maailmale midagi andnud.

(Nii et sisuliselt sooviks ma ikkagi influencer olla - selle sõna parimas tähenduses)

Siia kirjutan pikemaid heietusi ikka edasi.

(Ja puhtalt Matilda rõõmuks panen ma siia pildi endast jõusaalis - KINNASTEGA!)

 

64. Update.

Ega mul midagi erilist rääkida pole. Kaal on puhvris ja teen trenni. Äppi avan järjest vähem, sest üritan ikka sinna jõuda, et suudaksin "silma järgi" kavas olla, järgida Fitlapi põhimõtteid ja umbes ka kaloraaži. Tundub, et toimib.

Vahepeal ma ikka mõtlen, et peaks normaalseks naiseks hakkama ja ka sinna normaalkaalu jõudma, sest minu kaalunumbrist hakkavad teised teatavasti alles alla võtma, sest nad on enda arvates hirmsad rasvas sead. Nii ma siis mõtlesin, et teeks aasta lõpuks 79,9 ära. Aga mul on endiselt mingi Psühholoogia peal. Kui kaalunumber alla 82 läheb, tekib mingi sisemine paanika ja vastumeelsus. Seesama tunne oli põhjus, miks ma juuli alguses 83,3 peale pidama jäin.

Ehk siis - number, mille peale tõrge tekib, on natuke madalamale läinud, aga fakt on, et mingi vasak aju nurgake on otsustanud, et täpselt siin ülekaalus ma olema pean ja ei mingit normaalkaalu ega keskmise naise välimust. Jäängi igavesti Suureks Naiseks.

Ilmselgelt huvitav teema, mida terapeudiga arutada.

Samas ongi ehk hea veel siin numbris pikemalt edasi olla, sest düsmorfia hakkab leevenema. Mul on täiesti adekvaatne silmamõõt oma keha suhtes tekkinud, oskan näiteks poes juba silma järgi riideid valida, ei panegi enam emmas kummas suunas kaks suurust mööda. Ja ma vist hakkan oma keha kujust ka aru saama. Eks ta harjumatu on, et ilmselt olen ma objektiivselt võttes võrdlemisi sirge kehaga, kui ma olen terve elu olnud klassikaline liivakell, aga ju siis nii on. Ja nii on ka hea. Ma tunnen end viimasel ajal oma kehas väga hästi.

Nüüd, kui lumi maas, käin suusatamas nagu hullu, ja kõik muud trennid on tagaplaanil, sest et mine tea, kaua saab, ähvardavad siin jääga ja puha. Kuigi seda peab ütlema, et ilmselgelt on aasta trenni hästi mõjunud - nii jõusaal kui jooksmine. Kui eelmisel hooajal oli 10 km suuska kõva sõna ja pärast seda olid reied läbi ning ma ise poolsurnud, siis nüüd pole mingi probleem oluliselt kiiremas tempos 15 km jutti suusatada ilma, et see eriliselt tunda annaks (ja õhtul jõuksis ülakeha trenn otsa teha). Tõsi, alakeha trenni pigem jätaks vahelele pärast suusaringi.

Jõudsin jõutõmbes treeningraskustega 100 kg-ni ja oli täpselt nii uhke tunne, kui näost paistab. Nüüd hakkan ilmselt põhjalikumalt kükki arendama, sest see on endiselt arengus maas.

Tegelikult tahaks ma ikkagi klassikalise tõstmisega tegelema hakata, see on mul ammune salaunistus. Kahjuks tundub, et sellega tegeletakse ainult Spartas, sinna ma aga maailmavaatelistel põhjustel ei lähe. Kas tõesti pole Tallinnas klubi, kus mõni minusugune ilma oma peata peavoolu lammas seda treeniks?

Isiklik elu on selline, et pärast pikka kaalumist otsustasin, et jooksusõbra kandidatuur kahjuks ei osutu valituks igasugustel erinevatel põhjustel (nt oma pea olemasolu). Küll aga on ootamatult veel paar kandidaati välja ilmunud. Ma ilmselt peaks oma imagoga natuke tegelema hakkama, sest mingil põhjusel jätan ma mulje, et olen jube sportlik inimene. Kõik kohtingud on mul olnud aktiivsed - olen käinud deidil jõusaalis, vinyasa joogas, jiu-jitsu trennis ja matkamas. Tegelikult ei meeldi mulle üldse sporti teha, ma olen täielik nohik ja kohutavalt laisk inimene, ma eelistaks ikka klassikalist kohvikut ning käest kinni mere ääres jalutamist. Aga no ei lasta, mis teha.

Nii et jah.

Hoiame lippu kõrgel ja jätkame tervisliku elustiiliga. 

60. Aasta trenni.

Mulle tuli ühel päeval meelde, et hakkasin trennis käima aasta tagasi. Just oktoobris oli mul puhkus (nagu selgi aastal) ning just siis võtsin südame rindu, kirjutasin Vormiloojatele ja läksin Egertiga trenni tegema.

Ausalt, elu üks parimaid otsuseid ja kuigi see oli kaheldamatult kallis lõbu, arvan ma siiani, et see oli iga senti väärt ning oli money well spent.

Jah, internetist leiab ka kavasid, aga internetiga ei käi sa mitu nädalat järjest korrapäraselt trennis, internetikava ei passi peale, mida ja kuidas sa teed. Südametunnistus ei aja sind trenni kohale puhtalt seepärast, et sul on internetiga aeg kokku lepitud ja pealegi oled sa talle juba maksnud (ja mitte vähe!).

Just see kolm nädalat, mis ma Egertiga trenni tegin, on põhjuseks, miks ma siiani loobunud pole - see pani aluse rütmile, kolm nädalat on just paras aeg, et ajule "uus normaalsus" luua, sellest räägitakse käitumispsühholoogias palju.

Teate, see aasta on palju muutnud. Esiteks olen ma vanuigi teada saanud, et mulle meeldib liikumine. Mitte ainult enam jõuks, ma olen oma tuttava pealekäimisel isegi jooksu proovinud - ja nii edukalt, et olen pärast seda üht trenni vabatahtlikult veel sörkimas käinud.

Aga teiseks enesekindlus. Mu meelest on raskete asjade tõstmine üks feministlikumaid asju, mida saab üldse teha. Kui ma ikka tõstan üle 100 kg maast lahti, siis pärast on küll tunne, et nähtamatu supernaise keep lehvib õlgadel. Ja no mitte üks suvaline oss ei tule minuga tõmblema, kui ma ta nüüdseks juba piisavalt suure tõenäosusega "üle tõstan".

(Jah, siin pildil on 90, see on puhkenädala selfie)

Ma olen tagantjärgi pilte vaadates aru saanud, et just jõuksis käimine pani aluse suuremale visuaalsele muutusele. Kaalulangetuse alamredditites räägitakse palju, et aeroobne trenn on hea kaalu kaotuseks, aga kehakuju muutmiseks tuleb teha jõutrenni. Minu pealt on see väga selgelt näha. Enne ma ju kõndisin ja ujusin ning, tõesti, kehakuju jäi suhteliselt samaks, lihtsalt kahanes. Nüüd on aga keha proportsioonid muutunud.

Düsmorfiale "meeldib" eriti see, et ma saan teistmoodi tähelepanu kui varem. Nimelt on mu kõrges eas mehed mu ilusad silmad viimaks üles leidnud. Enne nende pilk sinnani ei jõudnud, sest partii "jäi ette". Nüüd partiid enam eriliselt pole - asjaolu, mille üle mul on, muuseas, väga hea meel, ma ei teadnud, kui raske mul selle 6-kilose partiiga oli enne, kui seda enam ei olnud.

Aga kõige segadust tekitavam osa on see, et vaatama on hakatud MINU JALGU. Saate aru - minu lühikesi ja pakse jalgu. Minu, Epu, jalgu. Minu konkurentsitult kõige "nõrgemat" osa minu välimusest, mida ma olen terve elu põdenud.

Ma arvasin, et mehed vahivad pikki ja saledaid soorebase jalgu. Tuleb välja, et mõnelegi meeldivad ka tugevad ja vormikad jalad - ja just sellised mul nüüd on. Ma tean, et eelmise postituse pildil seda näha polnud, aga just siis, kui mul on midagi tumedat jalas, on mu reielihaste kuju selgelt näha. Ja ma pean ütlema, et kõigist muutustest olen ma just selle üle kõige õnnelikum. Et mu vormitud paksud reied on omandanud kuju!

Ja siis see kõige-kõige olulisem asi.

Ma sain tavapoest pika säärega saapad!

Neid hetki kaalulangetuse teekonnal, kus ma olen juubeldust tundnud, on olnud mitu. Siis, kui alla 100 jõudsin. Siis, kui "ainult" ülekaalu jõudsin. Siis, kui esimest korda M suuruses rõiva selga panin.

Aga kui ma nende saabaste luku kinni olin tõmmanud (ja veel kergelt!), läksin ma küll natukeseks ajaks poest välja tualetti ja valasin päris mitu korralikku pisarat.

Mul on elu aeg olnud ebaproportsionaalselt jämedad sääred. Kooli ajal, kui ma olin selles kaalus, ei läinud mul saabaste lukud kinni. Ka mu täiesti normaalmõõdus ema ja täditütar, kellega me sarnase kehaga oleme, ei leia poest pika säärega saapaid, sest ka neil on ebaproportsionaalselt jämedad sääred. Meie vaarema oli omal ajal üle küla tüdruk, ei pidanud kiigele minnes õlgi suka sisse toppima ega midagi...

Nüüd, pärast aastat jõutrenni, saan ma poest saapaid osta.

Nii et jah. Jõutrenn muudab keha. Mõni asi võtab lihtsalt kauem, mu projekt "Epule uus ahter (nagu tankiaku)" on alles töös. Aga küll tuleb.

Paljud kardavad, et kui nad suurema kui poolekilose roosa aeroobikahantli poole isegi vaatavad, siis hakkavad nad kohe välja nägema nagu mehed.

Ma nagu enda arvates ei näe välja nagu mees. Isegi selle partiiga, mis mul nüüd on. Nii et ma jään eriarvamusele.

Aga et kaal või? Puhvris on, tänan küsimast. Kui haige olin, kukkus korra 82 peale, ilmselt veekaotusest. pärast trenniga taasalustamist on jälle 83-koma-midagi, nagu ta viimasel ajal olnud on. Ja ma olen rahul. Teiste naiste puhul meeldib mulle saledaid figuure ka vaadata, lihtsalt ma ise tahaks olla thicc, ma ei kujuta end hapra õrna naisukesena ette. Kohe üldse mitte. Ma tahan olla suur ja tugev, see meeldib mulle.

Grupis muidugi oli just teema, kus 170-172 cm pikkused naised arutasid, mis kaalunumbris nad olla tahavad. Suurem osa pakkus 20-25 kg vähem kui ma praegu olen. Ei teagi kohe, peaks vist ka solvuma hakkama, nagu tänapäeval moodne on. Aga ma ei viitsi. 

55. Düsmorfia.

Kaal on rõõmsalt puhvris sees, selle koha pealt on jube igav. Tõsi, võtsin eile huvi pärast mõõte ja kratsisin kukalt, sest mõõdud on säilituses olemise jooksul langenud igalt poolt vähemalt 2 cm. Kuigi kaal seisab, nagu ette nähtud, pigem vahepeal tõusis.

Ma tean, et kulturistid tegelevad bulkingu ja cuttinguga, s.t. vahepeal söövad teatud perioodil kaloreid üle, et lihast ja jõudu kasvatada ning seejärel on teatud perioodi kaloridefitsiidis, mil üritavad lihast maksimaalselt säilitada ning keharasva protsenti vähendada. Mul on tunne, et säilitusrežiim mõjub mulle nagu bulking, keha vaatab, et jess, lisakalorid, ja ehitab sellest lihased. Sest ka jõudu on mul palju juurde tulnud, tõstsin eile jõutõmbega viimaks 100 kg ära. Oli uhke tunne küll.

Nüüd võiks küki ka veel järele arendada... Sellega pole ma veel oma keharaskuse ligigi saanud. Midagi pole teha - mul on tugev selg, aga suhteliselt nõrk tuhar. Kui mul teinekord jõutõmbe tehnika alt vedama hakkab kusagil poole tõste peal, siis mu "leivanumber" on kang kätega puusavolti üles tõsta ja siis puus järele suruda... Kui ma seda esimest korda peeglist nägin, hakkasin ise ka itsitama 😀

Igatahes olen ma alumise osaga ametlikult jõudnud M-suurusesse. Olles tugevalt ülekaaluline, 5 kilo rasvumise piirist allpool... Mul on sellega seoses päris mitu tugevat Emotsiooni. Aga ma mõtlen, et äkki peaks M standardi allapoole viima? Sinna objektiivse keskmise mõõdu juurde?

Muidu olen ma augustist saati põhjalikult teraapias käinud. Igapäevaelu mõttes olen ma oma tasakaalu ja chilli tagasi saanud, aga kehadüsmorfia elab ikka täiesti oma elu.

Aga no las ta siis elab.

Põhimõtteliselt olen ma aru saanud, et ilmselt on see faas, mis tulebki lihtsalt üle elada, sellest nii-öelda läbi minna.

Oleme terapeudiga arutanud, et ma olen väga mitmes mõttes praegu nagu pubekas ja see segadus, mis mul oma kehaga seoses on, on samasugune kui pubekal, kui ta oma "uue" ja muutuva kehaga kogeb.

Mu keha on nii teistmoodi, see muutus on nii kiire olnud. Ma pean õppima, kuidas ma ise end selles kehas tunnen ja kuidas on sellega olla. Aga, vähe sellest, tuleb välja, et mu keha mõjub ka teistele - ja ka nende reaktsioonidega ei ole ma harjunud ning nendega tuleb õppida toime tulema. Ja sellised asjad ei käi kiirelt ja üleöö.

Nii, nagu pubekatel võtab aega, et oma kehaga, selle tunnetuse ja selle mõjuga teistele ära harjuda, nii on kohanemise aega vaja ka mul. Loodetavasti käib see mul lihtsalt kiiremini kui päris pubekal. Loota võib, sest korra olen ma ju selle protsessi läbi teinud 🙂

See on vaimse tervise teemade juures üks kahjulikumaid eelduseid inimestel - arusaam, et tervenemine peaks käima nipsust, tegelikult on kõigi nende protsesside jaoks vaja just aega. Aega olla, aega tunnetada, aega kohaneda.

Nagu ikka, ma kirjutan sellest kõigest nii avalikult, sest ma tahan, et vaimse tervise teemade ümbert kaoks stigma. Seepärast, et just suure kaalu kaotamine on sügavalt psühholoogiline teema ning sellest räägitakse liiga vähe. Ma tean mitut suure kaalu kaotajat, KÕIK, 100% kõik! kogevad düsmorfiat mingil kujul. Ometi sellest ei räägita!

Aga kui sind tabab säärane asi ootamatult ja sul ei ole kusagilt võtta abi või kasvõi teist sama kogemusega inimest, siis see võib jalust lüüa. Düsmorfia tähendab, et su aju valetab sulle - ja kui sa oled terve elu olnud "normaalne", vaimselt terve inimene ja sa ei tea, et suurt kaalu kaotades on harilik asi, et su aju mõneks ajaks sassi läheb, siis suure tõenäosusega jääd sa oma aju uskuma. Või ehmatad ära, et nüüd oled lõplikult ära keeranud ja lükkad teema häbenedes kalevi alla.

Miks võtavad nii paljud suure kaalu kaotajad uuesti juurde? Üks põhjus kindlasti see, et alla on võetud "dieediga", mitte elustiili püsivalt muutes. Aga suur põhjus on ka see, et "vana keha" on tuttav ja turvaline. Selles eksisteerimine ei ole segane ning "vanas kehas" aju ei valeta. Keegi ei taha end segases seisus tunda üksi.

Teadmine, et see segadus, mis sa koged, on normaalne ja läheb üle, on oluline!

Seepärast ma räägin sellest kõigest... 

53. Uus keha.

Kaalurindel läheb igavalt, püsib puhvris kenasti sees. Aga kuna natuke on ikkagi tõusutendentsi näha, siis tegin südame kõvaks ja hakkasin arbuusi kaaluma.

Ma sain teada, et jätan endast tugeva ja treenitud inimese mulje. Käisin ükspäev sõbraga süstaga sõitmas. Kuna kedagi teist ei olnud, oli meil privaatretk. Sõit pidi kirjelduse järgi olema rahulik ja chill algajatele paras kolmetunnine aerutamine, ainult et ootamatult kõrge ja "terava" laine pärast oli selline pidev andmine. Giid kommenteeris, et meil on nüüd kogemust süsta valitsemises ja selle juhtimises sama palju kui mõnel, kes on kümme korda käinud.

Juhtus nimelt nii, et kaldal ei saanud ilmaoludest aru - erilist tuult ei olnud. Aga laine tekkeks ei ole vajagi, et siin ja praegu tuult oleks. Ehk siis - kui muuli vahelt välja sõitsime, tabas laine kõiki, kaasa arvatud giidi, ootamatult. Kuivõrd me pidime ka muuli äärde hoidma, sest samal ajal tulid sisse mustmiljon jahti koos saatekaatritega, mis veel lisaks laineid tekitasid ja mis omakorda kõik muulil murdusid ja tagasi peegeldasid, oli seal paras "katel" ning võttis ikka kõhu alt õõnsaks küll.

Kui me pooleteise tunni pärast Haabneemel süstast väljusime (tuletan meelde - retk oleks pidanud kestma ca kolm tundi), ütles giid, et ega paljude teistega oleks ta ilmselt asja pooleli jätnud ning kas ümber keeranud või Pirita randa läinud, aga ta nägi juba kaldal, et me oleme mõlemad treenitud inimesed ning vaatas, kui hästi me seal "katlas" hakkama saime ning otsustas ikkagi lõpuni sõita, sest ega "lainega ongi rohkem fun". Tõsi, kui tavaliselt teeb ta nende retkede ajal kaks-kolm puhkepausi, siis seekord polnud see võimalik, sest süst on teatavasti stabiilsem, kui see liigub - ja stabiilsust oli väga vaja. Mul on vasaku jala peal päris uhke sinikas, mis tuli sellest, et ma surusin stabiilsuse saavutamiseks meeleheitlikult jalga vastu süsta seina...

Einoh, aitäh tõesti.

Sõber on tõesti silmnähtavalt treenitud ja tugev, aga mina olen terve elu olnud paks ja spordikauge - ja ometi jätan KA sellise mulje. Täitsalõpp!

Aga, jah, mul on kavas uuesti minna, et ennetada küsimust.

Päris ausalt öeldes oli just võimalus suppama ja süstaga sõitma minna üks olulisemaid kaalukaotuse motivaatoritest. Mulle meeldivad igasugused vee sees ja vee peal tehtavad tegevused, vesi ja loksumine löövad mõtted klaariks ja lahustavad ängistust. Suppamas olen käinud juba päris mitu korda.

Arutasin terapeudiga seda, et mis siis nüüd juhtus, et ma kuu ajaga oma aastatega ehitatud eneseteadlikkuse ja tasakaalu ära kaotasin ning kehaga tülli läksin.

Tegelikult on üsna lihtne. Ma nimelt ei saa aru, milline mu keha on. Kuni ma kaalu langetasin, oli kõik okei, sest siis mu keha pidigi "muutuv" olema, aga ma ju otsustasin, et nii nüüd jääb. Aga mu aju ei saa üldse asjast aru, ma võin viieminutilise vahega näha peeglist täiesti erinevat pilti. Täpsemalt - pilt jääb samaks, küll aga mu hinnang pildile muutub. Ja ma ei mõtle hinnangut stiilis "kole" või "ilus", vaid ma ei saa oma keha proportsioonidest aru, ma ei saa aru, kuidas see on võrreldes teiste kehadega. Kas ma olen pigem sirge kehaga või pigem kurviline? Pigem suure rinnaga või täielik pesulaud? Pigem ümara pepuga või lamedaga? Pigem lihaseline või pigem lödev? Olen ma pigem suurepoolne või pigem paks või hoopis täitsa keskmine? Ma tõesti ei saa aru!

Maksimumkaalus teadsin ma täpselt, kui suur ma olen teistega võrreldes, teadsin, mis on mu figuuri tugevad küljed ning oskasin end riidesse panna viisi, mis neid külgi rõhutas (iseasi, et sageli ei viitsinud). Nüüd on aga väga "ujuv" tunne, üsna samalaadne nagu pubekana, kui keha samuti muutus ja sellest aru ei saanud ning seepärast välistest kirjeldustest sõltusin.

Välised hinnangud olid aga toona, 90ndail ja aastatuhande vahetusel, mil laineid lõi heroin chic, teatavasti oluliselt teistsugused. Toona oli naise ideaalkaal pikkus - 120, normaalkaalu absoluutne ülemine piir oli pikkus -115, sealjuures olid kõik üle 55-kilosed naised ilged vaalad, sõltumata pikkusest. Thicc on moodi tulnud alles nüüd...

Viimati, kui ma 82-85 kaalusin, olin ma (järgnevad tsitaadid) "murumunana laiali valguv lootusetult räme rasvas emis, ahter taga nagu tankiaku, nisad õõtsumas ja käsivarred laperdamas tuules", kes mitmete valjult välja öeldud hinnangute järgi ei oleks tohtinud tänaval käia, et inimestel südant mitte pahaks ajada ja üldse oleks mõnedki end ära tapnud, kui nad nii rasvas oleks olnud.

Nüüd olen ma teada saanud, olen ma täiesti normaalses mõõdus, ainult tagumik on liiga väike.

Kordan - kaal on sama ja mõõdudki väga sarnased, kaasa arvatud tagumikul, mis 20 aastat tagasi sama suurena oli "tankiaku".

Ime siis, et ma aru ei saa, kuidas ma ikkagi välja näen ja aju täiesti lühisesse läks.

Seepärast andis terapeut mulle nüüd ülesande - ma ei tohi kuni septembri lõpuni oma keha üldse kirjeldada (ja loomulikult alustasin ma sellegipoolest sissekannet kirjeldusega "olen tugev ja treenitud"), mitte ühtegi fotot endast teha ning võimalikult vähe peeglisse vaadata. Mõte on nö aeg maha võtta ja õppida olema selles kehas, saada selle füüsiline tunnetus tagasi, mis ei sõltuks mingist kirjeldusest, vaid olekski minu enda sisemine tunnetus - ning lasta ajul maha rahuneda. Kui tunnetus on saabunud, siis võib hakata sealt uuesti uut kirjeldust looma. Aga sinna on veel aega.

Ühtlasi aga põhjus hoiduda vanadest tuttavatest, kellel suid sulgeda ei saa ja kellel on veider mu keha mitte kommenteerida. See on mulle hetkel kahjulik. 

52. Katki.

Kaalu- ja trennirindel läheb kenasti. Kaal on 83.6, ilusasti puhvri sees. Trenni teen nüüd uue kava järgi - palusin treeneril uue teha, et rõhuasetust pisut muuta. Ma siin viimasel ajal hirmutan mehi oma õlavöötme ja käsivartega. Kui käed rinnal risti panen ja peeglisse vaatan, ehmatan ennast ka, mis seal salata. Aga kõige rohkem "pihta" saanud ala, s.t. reied ja tagumik, ei taha treenituselt kuidagi järgi jõuda. Nii et timmisime pisut kava ja koormuseid ja ma nüüd kasvatan aktiivselt reisi ja tagumikku - alasid, mida naised üldiselt kahandada tahavad...

Aga muidu olen ma päris tõsiselt katki läinud. Lagunemine algas enam-vähem siis, kui ma "kõigest" ülekaalu jõudsin. See kuu aega tinderdamist aga andis kabelimatsu.

Kui suurt kaalu kaotada, siis inimeste reaktsioonid käivad suhteliselt selgete lainetena. Esialgu toimub Lamborghini-efekt* ja keegi ei saa midagi aru. Siis saabub faas, kus inimesed näevad, et mingi vahe on, aga päris täpselt pole kindlad, millest see tuleb - siis hakkab sadama komplimente riiete, soengu, meigi, ehete jne kohta. Või saad lihtsalt teada, et sa särad. Ja siis saabub faas, kus kaalukaotus on nii ilmselge, et sellest saab iga pime ka aru ja seda pole enam võimalik varjata. Sel hetkel muutub kaalulangetaja keha avalikuks objektiks. Umbes nagu Rail Balticu projekt, mille kohta Kõigil on Oma Arvamus, mida kindlasti ja ilmtingimata Peab kõvahäälselt ja ühemõtteliselt väljendama.

Ühtlasi hakkad sa teada saama, mida su välimuse kohta on seni arvatud, aga viisakuse pärast pole öeldud.

Komplimendid stiilis "sa näed nüüd nii hea välja" või "see ei saa olla sina, sa näed ju nii hea välja, ma ei suuda seda uskuda" või (toetusgrupi klassika) "sa näed 10 aastat noorem välja".

See võtab kukalt kratsima, et kuidas täpselt ikkagi reageerida... ma ju saan aru, et teine mõtleb hästi ja tahab teha komplimenti, see on temast äärmiselt kena, ma hindan seda väga, ausalt ka. Lihtsalt et säärase "enne-nüüd" võrdluse vormis komplimendiga annad sa paratamatult hinnangu minu keha endisele suurusele. Mina aga olin enne oma kehaga rahul ja võin, käsi südamel, öelda, et ma ei oleks oma välimuse pärast õnnetu, kui endisesse suurusesse tagasi jõuaks. Mu keha mõõtmed on teised, aga see on endiselt seesama keha, mis enne. Mina ise selle keha sees olen täpselt sama inimene. Seega on kommentaarid "endise" keha kohta kommentaarid minu praeguse keha kohta. Ega teadmine, et ma enne su arvates ei näinud hea välja, ei riiva praegu vähem kui oleks riivanud enne. Ehk siis - kui sul enne ei jätkunud komplimente mu keha kohta, palun ära alusta ka nüüd. Sa suutsid enne oma arvamust enda teada hoida, sa suudad seda ka nüüd.

Mõni aeg tagasi sain kerge vaate sääraste kommenteerijate mõttemaailma, kui ühe oma FB pildi kommentaariumis mainisin, et kaalun sügisest enam mitte koori tagasi minna, sest ma ei jaksa kuulda kommentaare oma keha kohta. Aasta tagasi, kui ma olin poole kaalust kaotanud, juba käisid kaks lauluõde sõna tõsises mõttes igas jumala proovis mu välimust kommenteerimas komplimente jagamas. Siis aga ei olnud vahe visuaalselt nii suur, sest ma alles alustasin trenniga. Ma olen piltdelt näinud, et tohutu vahe tekkis just sellega - isegi, kui ma talvel säilituses olin ja kaal ei langenud, muutus keha väga kiiresti. Kui minu keha kommenteerimine komplimentide tegemine oli nii pidev juba aasta tagasi - ma ei taha isegi ette kujutada, mis see nüüd veel oleks. Pildi all kommenteeris üks mainitud lauluõdedest siis, et oli ilmselge, et ma nägin vaeva (ei näinud) ja "oleks veider jätta kommenteerimata". Kui ma siis küsisin, et millest täpselt oli ilmselge, et ma näiteks murtud südame pärast kolm kuud söömata ei olnud (nagu mul mõned aastad tagasi juhtus, kui ma ka 15 kg väga kiiresti alla võtsin), sest ma päris kindlasti ei rääkinud koorist kellegagi oma kaalulangusest ja selle põhjustest, vastas ta, et on inimeste loomuses kommenteerida teiste keha ja "sa ei saa inimeste suid sulgeda".

Selle tulemusena muidugi sai otsus küpseks, sest suid ma tõesti sulgeda ei saa, aga valida saan - ja päris kõik siiski ei kommenteeri. Samuti saan ma näiteks minna uude kollektiivi, kus mu endisest suurusnumbrist midagi ei teata.

Nagu aga ütlesin, siis kabelimats tuli tinderdamisega. Pannes end avalikult vallalisena väljanäitusele, hakkas paratamatult tulema kommentaare mu keha kohta. Meestelt.

Tulemus on, et kui 125-kilosena olin ma oma kehaga rahul, sest ma olin paks küll, aga kurviline, selline suur liivakell, siis nüüd olen ma oma kehaga kapitaalselt tülli läinud. Ma tunnen, et mu keha on nüüd rikutud. Mul ei ole enam kurve, mu õlad on liiga laiad, mu jalad liiga lühikesed, rindu pole enam üldse. Mu keha on liiga lihases ja samas liiga lodev. Mu rinnad on liiga pehmed. Mul on nahk suureks jäänud - näha seda pole, aga katsudes tunda küll. Ma ei suuda leida oma keha juures enam mitte midagi positiivset. Ja üldse olen ma liiga raske. Aga kui ma alla võtaksin, läheks ma veel sirgemaks ja lodevamaks ning nahk jääks veel suuremaks.

Veel jaani-järgses postituses kirjutasin, kuidas kannan õlgu paljastavaid kleite ning demonstreerin oma lihaselisi sääri. Nüüd kannan ainult kolm numbrit suuremaid teksaseid ja hoodie'sid, kui ilm vähegi lubab, kannan ka suuri päikeseprille. Ma lihtsalt ei taha, et inimesed mu keha näeksid. Ma muutuksin hea meelega päris nähtamatuks.

Sest inimeste suid ma sulgeda ei saa ja oleks veider jätta minu keha kommenteerimata. Aga ma ei jaksa enam.

Depressioonist välja ronimise kõige suurem ja olulisem osa oli mitte enam hoolida teiste inimeste Arvamustest. Päriselt ja tõsiselt saata kõik kukele, kasutada aktiivselt "keskmise sõrme mudrat". Sellega tegelesin ma aastaid ning see tõesti andis tulemusi, minu enesekindlus ei olnud sugugi teeseldud.

Ainult et kui ma läksin kategooriast "paks" üle kategooriasse "lihtsalt suurepoolne", hakkas Arvamusi igast suunast sellise laviinina peale sadama, et ma enam ei suutnud. Panna end säärases niigi haavatud olekus vabatahtlikult veel lihaletti oli ikka Väga Vale Samm, otsesõnu minek vihma käest räästa alla.

Ja nii olengi ma selles punktis tagasi, et peab hakkama otsast peale kõike uuesti üles ehitama.

Suure kaalu langetamine ei ole minu jaoks olnud ainult lilled ja liblikad.

*Kui ostad Lamborghini ja 1000 EUR hinnast alla saad, siis see on väga tore, sest 1000 EUR on väga suur summa... aga erilist vahet ju tegelikult pole.

-----------

Kaalulangetajate alamreddit on sarnaseid teemasid täis, ainuüksi täna on neid mitu postitatud: 1, 2, 3. Nii et ma ei ole ainus, kellel on raske leppida, et inimestel on veider mu keha mitte kommenteerida ja nende suid ei saa sulgeda.

Varasemast ajast teema, mida ma võiksin põhimõtteliselt praegu kirjutada.