85. Lõpp.

Ma pean säärast blogi, nagu olen pidanud, väga vajalikuks. See pole tegelikult esimest korda, kui midagi sellist olen proovinud teha.

Söögipiltide blogisid on kõik kohad täis, need on inspireerivad ja demonstreerivad kenasti, et ka kaalu kaotades või säilitades saab süüa maitsvalt, hästi ja nautides. Nii et neil on oma selge koht ja nad on väga vajalikud.

AGA kaaluprobleemidel on sageli psühholoogilised põhjused, kindlasti on see tõsi inimeste puhul, kes on terve elu kaaluga kimpus olnud ja/või jõudnud kolmekohalisse kaalunumbrisse muudel põhjustel kui rasedus vms. Enamasti on need psühholoogilised põhjused valusad. Alati on nii tugeva ülesöömise taga irratsionaalne käitumine - iga vähemalt kaht korraga funktsioneerivat ajurakku omav inimene saab aru, et ülesöömine või söömasööst on irratsionaalne ja kainelt vaadates teeb asja hullemaks. 

Irratsionaalse käitumisega kaasneb enamasti häbi ja piinlikkus - need on valusad tunded. Suurem osa emotsionaalsetest sööjatest tunneb häbi ja vihkab end seepärast rohkem või vähem. Bingerid (s.t. inimesed, kel on söömasööstud) enamasti varjavad seda, peites toitu, süües varjatult ja hävitades igasuguseid ülesöömise märke. Et keegi ei teaks.

Sellistest asjadest just isiklikult pinnalt rääkivat blogi on väga vaja neile, kel on samad probleemid. Et inimesed, kes söövad emotsionaalselt või kel on söömasööstud, näeksid, et nad ei ole üksi. Et seda, mida nad tunnevad, tunneb ka keegi teine. Et keegi veel käitub nii, kuidas nad käituvad ja mille üle tunnevad piinlikkust. Säärast blogi on vaja, et nad näeksid, et sellisest käitumisjoonisest välja tulemine ongi tagasilöökidega, et päriselt ei kao need ajed kunagi, et edu tulebki tibusammudega. Neist kogemustest rääkivat blogi on vaja, et saada perspektiivi, et ka väikesed edusammud ja mõistmised on edasiminek, isegi kui pärast seda veel langetakse vahel tagasi lõksu. 

Selline blogi on vajalik, et anda samade probleemidega inimestele lootust.

Aga sellistest asjadest kirjutaja teeb end ääretult haavatavaks. Rääkida isiklikust kogemusest tähendab näidata välja oma valu ja irratsionaalsust. See on miski, mida inimesed reeglina varjavad. Kirjutada välja, et mul on praegu valus, eeldab tugevust. Aga tugevust ei ole nii palju sel hetkel, kui on valus. See on paradoks ja põhjus, miks selliseid blogisid on vähe.

Kui ma olen kirjutanud söömasööstust (sõin emotsionaalse valu leevendamiseks pagaripoe ukse taga keset tänavat ära terve stritsli korraga) - millestki, mida ka ma ise pean häbiväärseks, sest see ON irratsionaalne ja mida iga normaalne inimene varjaks... ja saan vastuseks: "Ei, lulz, MINA KÜLL pole kunagi midagi sellist teinud, selline asi ju ei aita, miks sa seda üldse teed?", mõjub see kui rusikahoop näkku. Sest et ma tean, et see ei aita. Ma olen just avalikult kirjeldanud midagi, mida 99% sellise käitumisjoonise kasutajatest varjavad iga hinna eest, sest see on irratsionaalne ja pisut patoloogiline käitumine. Ja sa kinnitasid seda just. Et ka sinu arvates olen ma haige ja et ma tegin vea sellest avalikult kirjutades.

Kui ma kirjutan, et ma olen mures ning ei oska oma muret muul viisil leevendada kui söömasööstuga ja saan vastuseks: "Sul pole mingit mõtet mures olla, ära tunne nii", mõjub see kui kõrvakiil. Sest et, noh, ma olen mures. See on mu tunne. Siin ta on - avalikult. On sel siis mõtet või mitte.

Ja kui ma kirjutan, et ma olen kaotanud midagi, mis on mu viimase kahe aasta suurim eduelamus ja mis on mind lihtsalt NII õnnelikuks teinud, et ma olen kurb ja leinan seda kaotust ning saan vastuseks: "Vaatenurga küsimus, Aafrikas nälgivad lapsed, Darfuris on genotsiid ja Ukrainas sõda", siis on see minu emotsiooni, minu õnnetunde ja eduelamuse mõttetuks kuulutamine.

Ei, ma ei ole öelnud, et mu probleem on maailma suurim. Isegi mu oma isikliku elukaare kontekstis ei ole see tegelikult väga oluline. Ma olen sellest täiesti teadlik. 

Ma ei ole idioot. 

Aga praegu, hetkel, on see minu kurbus ja lein. Sel on selge ja täiesti loogiline põhjus. Ma kogen seda. Siin mu valu on - avalikult. Kõigile näha.

Ma saan aru küll, et mingisugusel väga taktitul ning täiesti pahviks löövalt rumalal viisil üritavad need minu kogemusi ja valusaid emotsioone tühistavad ja invalideerivad kommentaarid olla toetavad - viidata, et asjad võivad olla ka hullemad. 

Jah, tõesti võivad. Ma tean kommentaaritagi.

Ma ei ole idioot.

Aga need ei aita mitte mingil viisil. Vähe sellest - kui parasjagu tasakaalust väljas inimesele säärast asja öelda, võib see teha asja kordades hullemaks. Mõne "paberitega" inimese puhul võib see hävitada kuude- kui mitte aastatepikkuse teraapiaprotsessi. Igal juhul teevad need kommentaarid uskumatult haiget.

Sa teed selliste kommentaaridega väga palju halba. 

Kui sa kohtad midagi, millest sa ei saa aru ja see on selgelt irratsionaalne käitumine (nt söömasööst), siis ei ole vaja kommenteerida. Vahel on sul suurepärane võimalus olla vait. Kasuta seda!

Mina ei ole nii tugev, et lasta endale sellisel viisil hinge sülitada iga jumala kord, kui ma olen end  avanud ja teinud haavatavaks. Ma ei saa, ma ei jõua.

Potentsiaalne maailmaparandamine ja teistele toe ning lootuse pakkumine ei ole seda lihtsalt väärt. Nii, nagu lennukis pannakse hapnikumask ette esmalt endale ja alles seejärel teisele, nii nagu iga päästja kohus on esmalt tagada enda ohutus, nii on ka minu prioriteet esmalt ennast ja oma vaimset tervist kaitsta.

Mul on kahju, et ma ei saa olla see, kes aitab teisi, kel samad probleemid. Aga ma loodan, et ilmub välja keegi, kes on minust palju tugevam ja suudab samas olla ka haavatav ning oma valu näidata.

Palju edu talle!

Eelkõige - palju tugevust. Tal läheb seda vaja.

82. Emotsionaalsest söömisest.

See pole nüüd esimest korda, kui emotsionaalsest söömisest kirjutan. Aga mida sa teed - ma fikseerisin juba 20 aastat tagasi, et siin on minu kaaluprobleemide võti. Ja nagu korduvalt kirjutanud olen - usun, et see on KÕIGI kolmekohalisse kaalunumbrisse pikemalt pidama jäänud inimeste kaaluprobleemide võti.

Ma nüüd ei tea, kas see on hea või halb uudis, aga ma võin öelda, et päriselt ei lahene emotsionaalne söömine kunagi, isegi kui alla võtad. Ka siin kaalukategoorias, kus ma olen poolteist aastat olnud, olen ma emotsionaalse söömisega endiselt kimpus, kohati tundub, et hullemini kui enne. Võib ka olla, et ma olen sellest lihtsalt teadlikum, muidugi.

Mu kass on väga haige ning mul oli eile üle hulga aja taas söömasööst. Sealjuures ma olin kogu aeg teadlik, et see on ärevuse ja muretsemise tõttu. Et ma "pehmendan" praegu oma muret, sest muul viisil ma sellega hetkel hakkama ei saa.

See ongi olnud minu esimene suurem arusaam teemat uurides - kuni ma käin ringi ja räägin, et oi, ei mina tea, miks ma söön, toit oleks nagu minust tugevam, ei ole ma vastutust võtnud. Ei, toit ei roni ise sinu suhu, sa ise sööd seda. Küsimus - miks? Endale tuleb tunnistada, et ma kasutan emotsionaalset söömist, sest see tegelikult aitab, ma ei oska (VEEL!) nende emotsioonidega konstruktiivsemalt tegeleda. Aga ma saan seda õppida.

Ei ole mõtet vihata end emotsionaalse söömise või söömasööstude pärast. Selles mõttes, et ei, see ei ole kusagilt otsast konstruktiivne, kui kaine mõistusega võtta. Aga SEE TÖÖTAB. Kui see ei töötaks, siis sa seda ei kasutaks.

Veel kord: kui söömasööst sind sel hetkel ei aitaks, siis sa seda ei teeks.

Selle mõistmine on ülioluline, sest alles pärast fakti mõistmist ja tunnistamist saab edasi minna ning alternatiive hakata otsima.

Sealt edasi minu teine oluline arusaam. Probleem pole mitte abstraktne "emotsionaalne söömine", vaid mul on mitmeid emotsioone, mida olen õppinud ohjama söömisega, nt ärevus, igavus, viha, kurbus, aga ka väsimus (mentaalne, füüsiline) jne jne jne. Iga emotsiooni "söön" ma natuke erinevalt. Iga emotsiooni ohjamiseks tuleb eraldi leida uus ja konstruktiivsem alternatiiv.

Ühtepidi võttes tähendab see rohkem tööd (olenevalt sellest, mitut emotsiooni ma olen elu jooksul õppinud toiduga ohjama), teistpidi võttes aitab asja natuke perspektiivi panna. Et kas ma ikka olen läbi kukkunud, kui ma muret ei oska veel muul viisil ohjata, aga näiteks viha ja frustratsiooni puhul olen parema alternatiivi juba leidnud (tõstmine)? Ma ütleks, et ei ole, vastupidi - ma olen ju edusamme teinud, kui mitme emotsiooni ohjamise olen paremini ära õppinud! Kui võtta asja ühe suure "emotsionaalse söömisena", ei saa tegelikest ja reaalsetest edusammudest ise arugi!

Ükshaaval ja tasapisi tuleb asju võtta.

‐--------

Ma olen pika aja peale õppinud veel ära paar olulist punkti - mida teha, kui söömasööst on olnud.

1) ÄRA SÜÜDISTA END!!!

Sa ei saa ega tohi süüdistada end selle pärast, et sa proovisid oma emotsiooni ohjata parimal viisil, mida oskad! Sinu emotsioonid on päris, neil on põhjus ja nad on lubatud. Nüüd lihtsalt õpid vaikselt, kuidas konkreetselt SINA konkreetselt SEDA emotsiooni edaspidi ohjata saad. Meetod, mis mulle sobib, ei pruugi sobida sulle. Otsi, otsi veel ja siis otsi veel. Küll sa leiad kunagi. See võib võtta aega - aastaid. Aga sinu otsingute aeg ei ole maha visatud!

2) Face the damage.

Loe enam-vähem (või täpselt) kokku, mida sa söömasööstu ajal ära sõid. Väga suure tõenäosusega ei ole asi üldse nii hull, kui algselt tundub. Ja kui ongi väga hull, siis oled sa selle vähemalt fikseerinud. Ei ole mingit "tunnet", et oi õudu (mis viib suurema enesesüüdistamiseni). Oluline on välja saada emotsioonide rattast ning enese vastu aus olemine ja kaine pilguga asja vaatamine aitab just seda teha. Vaiba alla lükkamine ei aita,vaid teeb asja hullemaks.

3) Mine edasi puhtalt lehelt.

Mis tehtud, see tehtud. MITTE MINGIL JUHUL ÄRA HAKKA END ROHKEM PIIRAMA VÕI ÜLE TREENIMA. See on kõige suurem viga, mida teha saad. Kiusatus on suur - seilasime, teame. Sellegipoolest ära tee seda!

Kõige olulisem on endale andestada.

78. Mis edasi?

Ma olen jõudnud teatud teelahkmele. Kaks aastat tagasi juuli alguses alustasin ma 125 kg pealt kaalulangetusega. Aasta tagasi - samuti juuli alguses - tundsin, et aitab küll ning otsustasin -33,3% ehk 83.3 kilo kanti (kaaluvahemikku 82-85) püsima jääda. Kava jälgisin enam-vähem edasi, kasutades Fitlappi rohkem abivahendina, et kaloritest ja makrode jagunemisest oleks umbkaudne arusaam.

Just selle aasta juuli algusest aga pole ma enam peaaegu üldse kava järginud ega kaloreid lugenud, vaid toitunud pigem intuitiivselt, lihtsalt meeles pidades kahte raudset põhimõtet: 1) minimaalselt kiireid süsivesikuid (ja ka siis soovitavalt enne trenni), 2) igal toidukorral söön kõiki makrosid ja panen toidu sisse "õhku" vabavaraga.

Ja kaal püsib.

Ma lubasin ka, et ei tule ühegi ametliku enne-pärast jutu ega piltidega välja enne, kui olen näinud, et suudan kaalu suuremate draamadeta säilitada vähemalt aasta. Kui kevadel paar nädalat kestnud söömahoogudega emotsionaalse valu lämmatamine välja arvata, on see mul õnnestunud. Arvata on, et selliseid aegu tuleb veel, kus vanad mustrid nurga tagant kollitavad, oluline on võime sealt välja tulla. Ja ma tulin ju.

Nii et idee järgi olen ma vist tõestanud, et oskan siin kaalunumbris elada küll, ma olen oma praeguse kaalunumbri ja suurusega ära harjunud ega mõtle endast enam kui 125-kilosest naisest. Nüüd siis peaks vist enne-pärast pildid tegema ja laenama end reklaami jaoks?

Mul on sellega olnud algusest peale tõrge, sest kahjuks kipub selliste enne-pärast piltide juurde alati tulema kommentaare sellest, kuidas NÜÜD on nii kena ja ilus. Aga ma ei vihanud oma 125-kilost keha enne kaalulangetuse teekonna algust ega vihka seda ka tagantjärgi, see on ju täpselt seesama keha, mis mul on nüüd, aga väiksem.

Ma olen teinud tublit tööd ja ma olen selle üle uhke, aga töö, mille üle ma olen uhke, on olnud psühholoogiline. Fitlap ja trenn said üldse võimalikuks ning on mu ellu integreeritud nii loomulikult ainult selle aastatepikkuse ajude lahkamise tõttu. Ma tekitasin oma ellu koha, kuhu sai tekkida spordiarmastus. Ma õppisin oma 125-kilost keha armastama tingimusteta niivõrd, et ma tahtsin sellele pakkuda parimat, andes sellele kehale parimat toitu, andes võimalusi liigutada, et see tunneks end paremini ja saaks väljendada oma potentsiaali (minu puhul jõud). Minu kergem keha on lihtsalt psühholoogilise töö väljendus. Enesearmastuse teekonna tulemus.

Kui reaktsioonid tuleksid selle kohta, avaldaks ma pildid kohe. Aga ei tule ju. Ikka olen ma 90% inimeste arvates tubli, sest ma piirasin ja sundisin end ning saavutasin läbi tõsise enesemuutmise protsessi selle, et ma pole enam see, kes ma olin enne. Ja see on kardinaalselt erinev sellest, mida ma teinud olen!

Ma olen ikka see, kes ma olen kogu aeg olnud, lihtsalt et ma ei kanna enam 40-kilost kaitseülikonda, et end maailma eest kaitsta.

Vahepeal panin ma kõik oma 76 seni kirjutatud postitust privaatseks, sest jäi tunne, et säärasel psühholoogiast jahumisel pole mõtet. Tükk aega olid kõik need postitused mulle endale nähtavad, siis aga mingi Fitlapi uuendusega kadusid vanemad mu jaoks ära. Nad on küll alles, sest kui ma kaks mustandis olnud postitust ära kustutasin, ilmus kaks vana postitust nähtavale, seega on ilmselt alles ka kõige vanemad, aga näha ei saa ka ma ise neid enne, kui teised eest ära kustutan. Ma ise näen peidus postitusi 67-76, 66 vanemat on kõik kusagil serveri avarustes peidus.

Muidu poleks midagi, ma ju tean oma ajalugu ise ka, aga vahepeal alustasid kirjutamist mõned uued tegijad, kel mitmeski mõttes sarnane stardipositsioon kui mul omal ajal - tugev ülekaal, terve elu kaaluga maadlemine ja eluaegne depressiivsus. Kuna ma olen sellest pärast pikki aastaid maadlemist ja korduvaid läbikukkumisi viimaks läbi tulnud (nüüd ma juba usun seda), hakkasin ma oma vanadel postitustel uut väärtust nägema. Tööd ajudega saab teha ainult täiesti ise, aga äkki annaks mu teekonna kaardistus vähemalt usku, et see on võimalik, ka pärast mitmeid valestarte?

Kuna postitusi uuesti avaldades ilmuks nad aga uuena ja ma ummistaksin korraks kogu fitlapi blogide feedi ära, siis ei saa ma seda teha. Pealegi läksid postituste peitu panemisega kõige kaduva teed ka kommentaarid.

Korra mõtlesin kõik vanad postitused wordpressi tõsta (seal saan ma postitusi ka "minevikku" postitada), aga see tähendaks tõesti, et ma kustutaksingi vanad postitused siit keskkonnast - ma ei saa ju muidu kõige vanematele ligi.

Ei teagi kohe.

Võib-olla on siis nii vaja. 

75. Emotsioonikokteil.

Ma ei teagi, kuidas siin nüüd seda kõike kirjutada, sest põhimõtteliselt kirjutan ma sellest, kuidas ma EI fitlapi. Üldse. Aga no kaalu ja söömisega seotud teemad ju ikka...

Oeh. Ehk siis.

Kuna mul isiklik elu jälle uppi lendas, on mul on viimasel ajal nii valus olla, et hingata ei saa. Sellega seoses on ilmnenud huvitav Psühholoogia. Näiteks läksin nädal aega tagasi pagaripoodi, ostsin terve stritsli ja sõin selle kõik korraga ära, niimoodi tänaval, otse hammustades ja praktiliselt mälumata alla neelates.

Iga emotsionaalne sööja ja binger tunneb selle kirjelduse ära, kuigi vähesed kirjeldaksid seda, saati veel oma näo ja nime alt. Me teeme neid asju, aga salaja - kindlasti teiste eest, aga soovitavalt ka enesele valetades, sest häbi on ju. Kui sellest ei räägi, siis pole olnud.

Eksju.

Sealjuures on hull olla nii tugevalt ülekaalus binger kui ka normaalmõõdus, võin omast kogemusest kinnitada. Emotsioonikokteil on erinev, aga kumbagi pole kergem kogeda kui teist.

Ma olen kogu aeg rääkinud, et tugev ülekaal on psühholoogiline teema, sest viitab, et söömist kasutatakse emotsioonide reguleerimiseks. Ja et sellest üle saada ei pruugi päriselt kunagi.

Ainus, mida ma teha saan praegu, on üritada mingit teadlikkust säilitada. Näiteks sain ma kahest asjast aru.

Esiteks otsisin ma suhkrukoomat, seda tuima tunnet, mida suhkur pakub. Sain ka. Ma kasutasin toitu sõna tõsises mõttes narkootikumina. Win, I guess?

Teiseks sain aru, et see ei olnud lohutussöömine. Ma hoopis karistasin end. Mul on üldse mingi aje kõik uppi lüüa ja allavett lasta. Ma ei ole nädal aega jõusaali jõudnud ja no kava järgimisest pole juttugi. Kui ma samas vaimus jätkan, olen ma kuu aja pärast vähemalt 5kg raskem, ilma naljata. Ja, tee, mis tahad, täpselt seda mu aju vasak nurk taotlebki - kõik tehtud töö ära hävitada.

Seal on põhjused ka, mida lahata läheks pikaks ja liiga isiklikuks, aga lühidalt saab öelda, et oluline põhjus isikliku elu uppi lendamiseks oli kehadüsmorfia. Terapeudiga arutamist on siin maa ja ilm.

Selle kõige juures on aga üks koomiline moment. Nimelt et ma vist kavaldasin oma aju kogemata üle ja leidsin win-win lahenduse.

Jõusaali ma jõudnud pole, sest et enesehävitus, eksole, aga tegelikult olen ma objektiivselt võttes niikuinii vasaku õla üle koormanud, nii et saaksin saalis põhimõtteliselt ainult jalamasinaid teha (suruda ei saa, tõmmata ei saa, kangi turjale ka võtta ei saa, sest kätt ei anna õiges asendis hoida).

Nii ma siis olen jooksmas käinud.

Bingo!

Kui muidu räägin ma kogu aeg, et tee trenni, mida naudid, sest siis jääd sa seda tegema, siia vot üks erand on küll.

Kui sul on enese karistamise aje aju vasakus nurgas, siis tee seda trenni, mida sa EI naudi!

Jube hästi töötab.

Ma olen siiani jooksmas käinud põhimõtteliselt selleks, et võhma kasvatada ja end proovile panna, aga ega ma seda kunagi päriselt nautinud pole ja ei usu, et hakkaks ka. Nüüd käin ma jooksmas seepärast, et ma ei naudi seda. Seega on see mu aju vasakule nurgale karistus. Seega on see praegu hea. Aju vasak nurk on jube rahul. See, et see ühtlasi võhma kasvatab ja äkki paar kalorit ka kulutab... ma loodan, et mu aju vasak nurk sellest niipea aru ei saa, üritan seda tema eest saladuses hoida.

66. Talverõõmud.

Tänahommikune kaalunumber oli 81.8 kg ehk -1.1 kg. Alguse asi - keha laseb vee lahti ja kaal kukub kolksti alla, sest kaloridefitsiit mul nüüd küll nii suur pole olnud. Aga, ei, selle tulemuse ma võtan. Esimese vahe-eesmärgini ("seitse ette!") 1.2 minna.

Kaloridefitsiit pole olnud nii suur seepärast, et ma pole tegelikult sugugi 100% kavas olnud. Samas - pärast otsuse vastu võtmist olen siiski oluliselt rohkem kavas olnud kui umbes septembrist saati. Ja no kuni asi sel viisil töötab, siis las olla nii. Algajal tasuks muidugi olla võimalikult täpselt kavas, et süsteemile pihta saada ning ära harjuda. Aga kogemus näitab, et sellest väsib ära, nii et pikaajalisemal teekonnal või aeglasemalt võttes võiks mu arvates katsetada pause või väikeseid kõrvalekaldeid. Puhtalt aju ja motivatsiooni puhkamiseks. Pealegi on kava selline ideaalne asi, mida järgides peaks tulemus olema garanteeritud, aga kui tulemust pole vaja taga ajada, nui neljaks, siis väikesed kõikumised siin ja seal teevad elu lebomaks. Tulemuse saavutamise muidugi ka sellevõrra aeglasemaks. Aga kui see on aktsepteeritav (mul on), siis miks mitte. Küsimus on teadlikkuses. Kui ma tean, kus ma kavast väljas olen ja teen seda teadlikult ja kaalutletult, on kõik hästi. Kui kaal enam ei lange, siis on täpselt teada, mida timmima hakata.

Just teadlikkusest oli hiljuti üks hea loeng. Coop ja Elsavie korraldasid mõni aeg tagasi loengusarja, üks loengutest oli tõesti hea (kuigi eks muudki väärivad kuulamist). Pool-uhuusid toitumisterapeutide loenguid on terve internet täis, Ülle Hõbemägi juures meeldis mulle tasakaalustatud lähenemine. Ja mulle meeldis, et märksõnaga jäi kõlama Teadlikkus. Teadlikkus endast, enda söögist ning söömise ja isude põhjusest. Toitumispäeviku pidamine, mis seda teadlikkust aitab saavutada (ja fitlappimine ongi oma olemuselt toitumispäeviku pidamine). Eriti sümpaatne oli, et Ülle Hõbemägi rõhutas, kui oluline on enda jaoks luua seosed enesetunde ja toitumise vahel. Ülioluline, ütlen mina kui eluaegne emotsionaalne sööja!

Trenni olen sel nädalal suhteliselt vähe teinud. Käisin ühel päeval, kui ideaalne suusailm oli, süsti saamas. Plaan oli pärast seda sõitma minna, aga alles siis, kui õde luges süstijärgselt kõik asjad ette, mida oleks targem mitte teha, ja nende hulka kuulus trenn, sain aru, et ma oleks võinud sutsakat saama minna suusatamise JÄREL. Koht ju õhtul 21-ni lahti... Eks ma siis lõin käega paar korda vastu laupa ja tegin pika kõnni trenni asemel. Mis mul üle jäi.

Järgmisel päeval oli hull sula ja vat siis läksin rajale juba põhimõtte pärast. Mitte küll nende isesõitvate suuskadega, millest eelmises postituses rääkisin - ikka vanade Visudega. Vett lahmas kahte lehte!

(Ma sain alles pärast story postitamist aru, et oleks võinud panna ka hastagi #veesuusarahvas)

Isegi kauaoodatud kooriproovi jätsin suusatamise nimel vahele. Ja seda otsust ma ei kahetse, sest pärast neljapäeva pole suuskadele enam saanudki 😫, kuigi see on osaliselt oma viga - Tallinnas elades mõtlen väga linna-põhiselt, linnas oli lumi lännu mis lännu, linnast väljas polnud sula aga sellist kahju teinud. Mul on viimasel ajal rohkem asja Saku kanti, sealsed rajad olid aga laupäeval veel täiesti sõidetavad. Oleks ainult taibanud suusad kaasa võtta.

Samas sai niisama metsas käidud ja oli ka tore, sai paar ilusat pilti ja natuke end harida.

Mõttes, et arvad küll, et südatalv ja surnud lumi, aga päris nii pole. Lume peal on elu! Kaugelt vaatad, et suvaline koorepudi, lähemalt tuleb välja, et igasugused elukad, liigutavad ja vingerdavad, ei olegi talveunes.

Tõsi, esialgu on vaja kotkasilmast sõpra, kes seda märkab ja sulle ka näitab, muidu kõnnid mööda.

Noh ja makrovõttega telefonikaamerat on ka vaja, kui seda elu üles pildistada tahad, et arahnofoobidest sõpru ehmatada... 

64. Update.

Ega mul midagi erilist rääkida pole. Kaal on puhvris ja teen trenni. Äppi avan järjest vähem, sest üritan ikka sinna jõuda, et suudaksin "silma järgi" kavas olla, järgida Fitlapi põhimõtteid ja umbes ka kaloraaži. Tundub, et toimib.

Vahepeal ma ikka mõtlen, et peaks normaalseks naiseks hakkama ja ka sinna normaalkaalu jõudma, sest minu kaalunumbrist hakkavad teised teatavasti alles alla võtma, sest nad on enda arvates hirmsad rasvas sead. Nii ma siis mõtlesin, et teeks aasta lõpuks 79,9 ära. Aga mul on endiselt mingi Psühholoogia peal. Kui kaalunumber alla 82 läheb, tekib mingi sisemine paanika ja vastumeelsus. Seesama tunne oli põhjus, miks ma juuli alguses 83,3 peale pidama jäin.

Ehk siis - number, mille peale tõrge tekib, on natuke madalamale läinud, aga fakt on, et mingi vasak aju nurgake on otsustanud, et täpselt siin ülekaalus ma olema pean ja ei mingit normaalkaalu ega keskmise naise välimust. Jäängi igavesti Suureks Naiseks.

Ilmselgelt huvitav teema, mida terapeudiga arutada.

Samas ongi ehk hea veel siin numbris pikemalt edasi olla, sest düsmorfia hakkab leevenema. Mul on täiesti adekvaatne silmamõõt oma keha suhtes tekkinud, oskan näiteks poes juba silma järgi riideid valida, ei panegi enam emmas kummas suunas kaks suurust mööda. Ja ma vist hakkan oma keha kujust ka aru saama. Eks ta harjumatu on, et ilmselt olen ma objektiivselt võttes võrdlemisi sirge kehaga, kui ma olen terve elu olnud klassikaline liivakell, aga ju siis nii on. Ja nii on ka hea. Ma tunnen end viimasel ajal oma kehas väga hästi.

Nüüd, kui lumi maas, käin suusatamas nagu hullu, ja kõik muud trennid on tagaplaanil, sest et mine tea, kaua saab, ähvardavad siin jääga ja puha. Kuigi seda peab ütlema, et ilmselgelt on aasta trenni hästi mõjunud - nii jõusaal kui jooksmine. Kui eelmisel hooajal oli 10 km suuska kõva sõna ja pärast seda olid reied läbi ning ma ise poolsurnud, siis nüüd pole mingi probleem oluliselt kiiremas tempos 15 km jutti suusatada ilma, et see eriliselt tunda annaks (ja õhtul jõuksis ülakeha trenn otsa teha). Tõsi, alakeha trenni pigem jätaks vahelele pärast suusaringi.

Jõudsin jõutõmbes treeningraskustega 100 kg-ni ja oli täpselt nii uhke tunne, kui näost paistab. Nüüd hakkan ilmselt põhjalikumalt kükki arendama, sest see on endiselt arengus maas.

Tegelikult tahaks ma ikkagi klassikalise tõstmisega tegelema hakata, see on mul ammune salaunistus. Kahjuks tundub, et sellega tegeletakse ainult Spartas, sinna ma aga maailmavaatelistel põhjustel ei lähe. Kas tõesti pole Tallinnas klubi, kus mõni minusugune ilma oma peata peavoolu lammas seda treeniks?

Isiklik elu on selline, et pärast pikka kaalumist otsustasin, et jooksusõbra kandidatuur kahjuks ei osutu valituks igasugustel erinevatel põhjustel (nt oma pea olemasolu). Küll aga on ootamatult veel paar kandidaati välja ilmunud. Ma ilmselt peaks oma imagoga natuke tegelema hakkama, sest mingil põhjusel jätan ma mulje, et olen jube sportlik inimene. Kõik kohtingud on mul olnud aktiivsed - olen käinud deidil jõusaalis, vinyasa joogas, jiu-jitsu trennis ja matkamas. Tegelikult ei meeldi mulle üldse sporti teha, ma olen täielik nohik ja kohutavalt laisk inimene, ma eelistaks ikka klassikalist kohvikut ning käest kinni mere ääres jalutamist. Aga no ei lasta, mis teha.

Nii et jah.

Hoiame lippu kõrgel ja jätkame tervisliku elustiiliga. 

63. Õpiraskused ja eneseusaldus.

Veel aasta tagasi oli kava järgmine mulle ülilihtne ning ma tundsin end mõnusalt ja rahulikult, sest langetusrežiimi kaloraaž on nii madal, et kava ausalt järgides saab protsessi kinnisilmi usaldada - kaal lihtsalt peab laias laastus langema (kuigi see ei pruugi iganädalaselt numbrites kajastuda). Nüüd, ca säilitusse minemisest saati pole ma kava järgida suutnud, ka mitte säilitusrežiimi kaloritega, ka mitte säilitusrežiim +10% kaloraažiga. Kaht põhimõtet järgin ma küll raudkindlalt: 1) igas toidukorras sisalduvad kõik makrod ja 2) kiiretele süsivesikutele "ei" või kui, siis ainult etteplaneeritult ja nii, et trenn tuleb kindlasti otsa (et veresuhkur stabiliseerida ja ära kasutada suhkrust tulenev "äkiline" jõud). Retsepte võtan ma endiselt siit (kasvõi toidukalkulaatoriga), aga kaloraažilt olen ma pidevalt üle. Ja mitte 100 kcal jagu, vaid ikka... rohkem.

Samas - kuna mu kaalunumber püsib kenasti puhvris ja on viimasel ajal ülikerges langustendentsis, siis ma väga ei põe. Siiski suurendab selline "ühe jalaga" fitlappimine ärevust, sest pole enam protsessi, mida kinnisilmi usaldada. Nii ma pendeldangi kahe emotsiooni ja suhtumise vahet - üritan mõnda aega ärevuse rahustamiseks kava järgida, ei suuda seda teha, kukun reelt maha, olen ärevam kui enne. Siis näen, et kaalunumber püsib ja rahunen mõneks ajaks maha. Kuni varsti jälle sigineb kahtlus hinge, et äkki ma ikkagi veel ei suuda päriselt intuitiivselt toituda (eriti, kui ma faktilselt tean, et olen kaloraažilt üle) ja peaks igaks juhuks kindluse mõttes kava järgmina.

Ma arvan, et ma väsisin lihtsalt "korralikust" fitlappimisest ära, sai seda võrdlemisi täpselt ju aasta jagu tehtud. Ilmselgelt suundun ma vaikselt intuitiivse toitumise suunas ja tegelikult ma arvangi, et kõik inimesed peaksid tunnetuslikult toituma. Mäletamist mööda on mu eesmärk kogu aeg olnud mitte kaalukaotus, vaid Normaalse Inimese moodi sööma õppimine. Ainult et seda usaldust enda, oma keha signaalide ja aasta jooksul õpitu suhtes on nii neetult raske saavutada. Ma kardan kogu aeg, et kui ma kontrollist (s.t. kava täpsest järgimisest) loobun, siis lendab kõik uppi, samas ei suuda ma enam kontrolli hoida. Hirmul on ju selge alus ka: ma ei oleks iialgi sellisesse ülekaalu jõudnud, kui ma oleksin ilma kontrollita toituda osanud. Kas ma saan usaldada, et kõigest aastaga olen ma aastakümnete pikkuse protsessi seljatanud?

Muidu läheb kenasti, tänan küsimast.

Söömasööstud olen selleks korraks jälle kindlalt kontrolli alla saanud. Nagu enne mainisin, siis kaloreid söön üle küll, aga kontrollitult, mitte söömasööstudena. Lihtsalt söön rohkem. Ja kaal püsib.

Olen hakanud jooksmas käima, ise ka ei usuks. Oleks keegi mulle veel kolm kuud tagasi öelnud, et ma lähen vabatahtlikult jooksma, ma oleks ta välja naernud. Olen enne ka maininud, et üks uus tuttav käis sellega peale nagu uni ning ma olin nõrk naine ja andsin alla.

Ükskord avasin end jooksusõbrale natuke liialt palju ja rääkisin talle, kuidas ma olen hetkel meessuhetega pausil, sest kogu see värk on nii segadusse ajav. Paksud naised saavad meestelt väga selgelt ühemõttelisi signaale teemal, kas neist ollakse huvitatud või ei ning kui jah, siis mil viisil, aga normaalmõõdus naistel on see asi oluliselt segasem. Sellist õhkõrna flirti on hästi palju põhimõtteliselt kõigiga ja ma ei saa enam üldse millestki aru, sest ma olen ju terve täiskasvanuelu olnud "paks naine", ma ei ole säärast ebamäärast flirti õppinud. See on mu jaoks täiesti uus ja tundmatu maa, mida ma pean otsast peale avastama! Ma oleks nagu 20 aastat teistest naistest maas selle koha pealt.

Tegelikult mul ei olnud seda talle rääkides tagamõte anda vihje: "mees, kui sa mulle külge lööd, siis tee seda selgemalt, ma ei saa muidu aru", ma lihtsalt puistasin südant, aga ilmselgelt tüüp sellest just nõnda aru sai, sest pärast eelmainit' jutuajamist ei ole enam küll mingit kahtlust, kas tüüp lööb mulle külge või ei. Tõsi ta on, et enne ma sellele pihta ei saanud, ju oli liiga ebamäärane. Aga nüüd on piisavalt arusaadav.

Ja ma nüüd mõtlen, et mida ma selle teadmisega siis täpselt peale hakkan.

Võib-olla ei hakkagi midagi peale. 

62. Ülesöömisest.

Lahtiütlus: kavaga mängimisel peab konsulteerima klienditoega või vähemalt teadjatega. Kuigi ma ise klienditoega neid asju arutanud pole, siis teadjatega küll, mul on lähedased meedikud.

Ma olen seda postitust pikalt kaalunud ja mustandis hoidnud, sest põhimõtteliselt kirjutan ma häiritud söömisest.

Aga no...

Ma olen kogu aeg rääkinud, et suure kaalu kaotamine on peamiselt just psühholoogiline protsess, sest tugevasse ülekaalu jõuavad ainult need inimesed, kel on emotsioonide reguleerimisega suhe paigast. Ma olen selles sügavalt veendunud, mida rohkem tugevas ülekaalus inimestega suhtlen ja foorumeid loen, seda rohkem veendun - ja selle mätta otsast ma alla ronida ei kavatse. Nii et suurt kaalu saab kaotada ainult nii, et nende emotsioonidega tuleb silmitsi seista. Noh ja ma nüüd siis olen seisnud. Nüüd, kui säilituses olen. Langetamine oli mu jaoks võrdlemisi lihtne, aga oh sa püha püss, kus see Psühholoogia on nina ees nüüd.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma sattusin suhteliselt nõmedasse seisu. Iga inimese kaal kõigub paari kilo ulatuses, see on täiesti normaalne, eriti kõigub naistel, sest et hormoonid, ja no ERITI kõigub kilpnäärikutel, sest vesi jääb kehas kergelt kinni. Ma tean ju seda, seepärast ma endale puhvri määrasingi.

Mäletamist mööda võtsin langetusrežiimis just selle teadmise pärast ajutisi kaaluseisakuid ka väga rahulikult - ma teadsin, et sisuliselt kaal ikkagi langeb.

Noh, aga nüüd tekkis mul Psühholoogia. Mul tekkis hirm, kui kaal natukenegi üles läks, selline tunne, et hiljemalt ülehomme olen kõik 40+ kilo tagasi võtnud, samas oli ebalus, kui number alla läks. Isegi puhvri sees. Teadmine enam ei aidanud, Emotsioon oli tugev.

Otsustasin siis kaalu paari kilo jagu alla võtta, et see puhvri ülemine ots oleks sellise numbri peal, mis mulle sisimas vähem paanikat tekitab. Seda enam, et ma ju tegelikult tugevas ülekaalus olen.

Määrasin seadetest langetusrežiimi ja hakkasin kava jälgima.

Teate, mul pole elu sees nii hulle söömasööste olnud, kui need kuus nädalat, mis ma üritasin kaalu langetada.

Ülesöömine on ääretult mitmetahuline probleem. Siin on mängus suhkru-tundlikkus (mis tekitab isusid), tühja kõhu tunne, kalorivaegus, lisaks tonni jagu Psühholoogiat, igasuguseid erinevaid päästikuid. See on nagu hüdra, kelle üheksat pead tuleb ükshaaval maha raiuda, kuni teised sind edasi ründavad. Ja kuni kõik üheksa pead maha raiutud pole, võib söömasööst sind ikkagi suvalisel hetkel maha niita, mis siis, et kaheksast oled juba raske töö ja vaevaga jagu saanud.

Juba Vana-Kreeka vaasil oli kujutatud Heraklese võitlust söömishäiretega.

Ei, kalorite mõttes oli kõik ok, ma ilmselt liigutasin niivõrd palju, et kulutasin selle ära. Põhimõtteliselt olin ma isegi laias laastus kavas. Ma jälgisin hoolega, et ei sööks suhkrut ja kiireid süsivesikuid ning et igas toidus oleks kõik makrod. Olukord oli selles mõttes kontrolli all, et ma ei võtnud juurde.

Aga see ei olnud kusagilt otsast normaalne.

Õnneks - ÕNNEKS - olen ma üle aasta järginud Fitlapi kava, kus kiired süsivesikud on välistatud, mistõttu mul ei ole enam otseselt isusid (cravings) - see hüdra pea on mul lõpuks ometi maha raiutud. Ma suudan teatud määral kontrollida, MIDA ma üle söön.

Vahel mõned paksuvihkajad räägivad, et äh, ülesöömishäiret pole olemas, paksud ainult leiavad vabandusi, sest miskipärast söövad nad üle ainult šokolaadi ja koogikesi, mitte kunagi kapsast ja kurki.

No... Tere, anonüümne Kägu! Mina, Epp, võin sõna tõsises mõttes kilode viisi süüa kapsast ja kurki. Nii, et mul on magu valus, nii et mul on süda paha, nii, et mind ajab nutma mõte, et ma kõhtu veel midagi lisan... ja olema täiesti võimetu mitte edasi sööma. Jah, just, sõna tõsises mõttes nutan ja söön. Nii, et ma olen kaalunud šokolaadi söömist puhtalt selleks, et see ei võtaks nii palju ruumi, aga ma saaksin edasi süüa. Siin ei ole asi tühjas kõhus, ammugi mitte "milleski heas", absoluutselt ei puutu siia toidu nautimine, see on lihtsalt lõpmatu tühjuse ja täitmatuse tunne, mille vastu miski ei saa, ma olen ju otsinud.

Jah, ma ei võta juurde, sest ma teen palju trenni ning söön üle kalorivaeseid asju, asi ongi konkreetselt söömises kui omaette protsessis.

Pärast kuut nädalat, mille jooksul suutsin oma seedimise tuksi keerata, nii et pidin arstilt abi küsima, andsin ma alla, istusin maha ja Mõtlesin asja üle järele.

Esiteks hakkasin ma terapeudiga rääkima kõigist neist hirmudest ja tühjusetundest. Otsustasin, et selle asemel, et oma Emotsioone (või nende puudumist) söögiga tuimastada, ma parem käitun nagu suur tüdruk ja vaatan neile otsa. Ma kusagilt internetiavarustest lugesin seda inglise keeles nii:

Face your stuff, don't stuff your face!

Teiseks panin oma andmed tdee kalkulaatorisse ja sain aru, et kuna ma olen viimasel ajal väga aktiivne - oluliselt aktiivsem kui olin ametlikus langetusrežiimis - siis praegu on langetusrežiimis kaloraaž ilmselt liiga madal.

Kaalulangetuse alamredditites on palju vaieldud selle üle, kas trennis kulutatud kaloreid peaks tagasi sööma või mitte, ja eks see maitse asi ning tunnetuse küsimus on, aga minu kogemus ütleb, et pigem peaks. Ma tean küll, et ma ise kirjutasin hiljuti matemaatikast ning ega see ongi tõsi, termodünaamika vastu ei saa - kui need kalorid söömata jätta, läheb kaal kindlasti kiiremini alla. Lihtsalt et kui kaloridefitsiit läheb teatud piirist suuremaks, siis on seda pikemalt hoida keeruline, sest keha hakkab neid kaloreid tagasi "küsima" (minu puhul pigem küll otsesõnu "nõudma", "küsimiseks" seda enam nimetada ei saa). Seda "küsimist" saab ignoreerida, aga see tekitab jälle "dieedi tunde", s.t. aju tajub seda kui piirangut. See aga läheb vastuollu kaalulangetuse jätkusuutlikkuse põhimõttega: langeta kaalu viisil, nagu sa terve ülejäänud elu elada tahaks. Kui sa arvad, et suudad end terve ülejäänud elu piirata, lase aga käia. Mina olen nõrk inimene ja päris kindlasti ei suuda ma terve oma ülejäänud elu end iga päev piirata, seega mina isiklikult ei saa kaalu kaotada tundega, et ma piiran end.

Natuke sõltub kehakaalust, suuremas kaalus saab jätkusuutlik defitsiit olla suurem (ma tean omast kogemusest, mul vanasti oli), aga üldiselt paistab selline mõistlik defitsiit, mida saab suhteliselt kergelt hoida, ilma et seda eriti tähele paneks (ja seega piiranguna tajuks), olema ca 300-400 kcal päevas. Aga mul kippus see sinna 1000+ kcal kanti jääma. Seda ma siis üritasingi kapsa ja kurgiga tagasi süüa. Saate aru, kui mitu kilo kapsast peab sööma, et 1000 kcal kätte saada? Ime kah, et oma seedimise tuksi keerasin.

Ühesõnaga - kruttisin oma seaded selliseks, et defitsiit oleks olemas, aga väike, mis ongi hetkel "säilitus" (minu tegelik säilitusrežiim oleks "säilitus +10%"). Noh ja kassanäe - kaal vaikselt langeb, täna oli 82,0 (ja on alla 83 juba teist nädalat), tuju on hea ja mitte üht ülesöömist enam pole olnud.

Nii et jah.

Nagu ma ütlesin - selliseid asju peaks arutama klienditoega.

Aga mu korduvad kogemused ütlevad, et kui sa oled aktiivne ja teed palju trenni (või lihtsalt rohkem trenni kui vanasti) ning võitled samal ajal ülesöömisega, siis esmapilgul loogikavastane (aga süvenedes väga loogiline!) lahendus võib olla rohkem süüa. Söök on kütus, sul läheb seda vaja.

Ära karda - söö oma kõht täis!