66. Talverõõmud.

Tänahommikune kaalunumber oli 81.8 kg ehk -1.1 kg. Alguse asi - keha laseb vee lahti ja kaal kukub kolksti alla, sest kaloridefitsiit mul nüüd küll nii suur pole olnud. Aga, ei, selle tulemuse ma võtan. Esimese vahe-eesmärgini ("seitse ette!") 1.2 minna.

Kaloridefitsiit pole olnud nii suur seepärast, et ma pole tegelikult sugugi 100% kavas olnud. Samas - pärast otsuse vastu võtmist olen siiski oluliselt rohkem kavas olnud kui umbes septembrist saati. Ja no kuni asi sel viisil töötab, siis las olla nii. Algajal tasuks muidugi olla võimalikult täpselt kavas, et süsteemile pihta saada ning ära harjuda. Aga kogemus näitab, et sellest väsib ära, nii et pikaajalisemal teekonnal või aeglasemalt võttes võiks mu arvates katsetada pause või väikeseid kõrvalekaldeid. Puhtalt aju ja motivatsiooni puhkamiseks. Pealegi on kava selline ideaalne asi, mida järgides peaks tulemus olema garanteeritud, aga kui tulemust pole vaja taga ajada, nui neljaks, siis väikesed kõikumised siin ja seal teevad elu lebomaks. Tulemuse saavutamise muidugi ka sellevõrra aeglasemaks. Aga kui see on aktsepteeritav (mul on), siis miks mitte. Küsimus on teadlikkuses. Kui ma tean, kus ma kavast väljas olen ja teen seda teadlikult ja kaalutletult, on kõik hästi. Kui kaal enam ei lange, siis on täpselt teada, mida timmima hakata.

Just teadlikkusest oli hiljuti üks hea loeng. Coop ja Elsavie korraldasid mõni aeg tagasi loengusarja, üks loengutest oli tõesti hea (kuigi eks muudki väärivad kuulamist). Pool-uhuusid toitumisterapeutide loenguid on terve internet täis, Ülle Hõbemägi juures meeldis mulle tasakaalustatud lähenemine. Ja mulle meeldis, et märksõnaga jäi kõlama Teadlikkus. Teadlikkus endast, enda söögist ning söömise ja isude põhjusest. Toitumispäeviku pidamine, mis seda teadlikkust aitab saavutada (ja fitlappimine ongi oma olemuselt toitumispäeviku pidamine). Eriti sümpaatne oli, et Ülle Hõbemägi rõhutas, kui oluline on enda jaoks luua seosed enesetunde ja toitumise vahel. Ülioluline, ütlen mina kui eluaegne emotsionaalne sööja!

Trenni olen sel nädalal suhteliselt vähe teinud. Käisin ühel päeval, kui ideaalne suusailm oli, süsti saamas. Plaan oli pärast seda sõitma minna, aga alles siis, kui õde luges süstijärgselt kõik asjad ette, mida oleks targem mitte teha, ja nende hulka kuulus trenn, sain aru, et ma oleks võinud sutsakat saama minna suusatamise JÄREL. Koht ju õhtul 21-ni lahti... Eks ma siis lõin käega paar korda vastu laupa ja tegin pika kõnni trenni asemel. Mis mul üle jäi.

Järgmisel päeval oli hull sula ja vat siis läksin rajale juba põhimõtte pärast. Mitte küll nende isesõitvate suuskadega, millest eelmises postituses rääkisin - ikka vanade Visudega. Vett lahmas kahte lehte!

(Ma sain alles pärast story postitamist aru, et oleks võinud panna ka hastagi #veesuusarahvas)

Isegi kauaoodatud kooriproovi jätsin suusatamise nimel vahele. Ja seda otsust ma ei kahetse, sest pärast neljapäeva pole suuskadele enam saanudki 😫, kuigi see on osaliselt oma viga - Tallinnas elades mõtlen väga linna-põhiselt, linnas oli lumi lännu mis lännu, linnast väljas polnud sula aga sellist kahju teinud. Mul on viimasel ajal rohkem asja Saku kanti, sealsed rajad olid aga laupäeval veel täiesti sõidetavad. Oleks ainult taibanud suusad kaasa võtta.

Samas sai niisama metsas käidud ja oli ka tore, sai paar ilusat pilti ja natuke end harida.

Mõttes, et arvad küll, et südatalv ja surnud lumi, aga päris nii pole. Lume peal on elu! Kaugelt vaatad, et suvaline koorepudi, lähemalt tuleb välja, et igasugused elukad, liigutavad ja vingerdavad, ei olegi talveunes.

Tõsi, esialgu on vaja kotkasilmast sõpra, kes seda märkab ja sulle ka näitab, muidu kõnnid mööda.

Noh ja makrovõttega telefonikaamerat on ka vaja, kui seda elu üles pildistada tahad, et arahnofoobidest sõpru ehmatada... 

65. Uued eesmärgid.

Head jätkuvat aastat. Aeg jälle blogilt tolm maha puhuda.

Mitte, et ma otseselt kadunud oleks olnud, aga nüüd olen ma selles mõttes tagasi, et hakkan uuesti langetama. Otsustasin ikkagi normaalkaalu "ära teha". Tänane kaalunumber oli 82,9, normaalkaal oleks 172 cm juures 73,9 kg peal, seega on mul 50 nädalat, et kaotada 9 kg, mis tähendab ca 200 g nädalas. Ma arvan, et on tehtav küll. Sealjuures ei pea ma isegi palju muutma, langetus +10% ja kava täpsem järgimine peaks vähemalt otsa küll lahti tegema Eks hiljem läheb keerulisemaks (nagu Helka, Matilda ja teiste wanade kalade pealt teame), aga eks selle probleemiga tegelen siis, kui see kätte jõuab.

Ah et mis põhjusel siis? Ei, ma tunnen end oma kehas tegelikult väga hästi ja suur ning tugev tahan ma ikka olla, lihtsalt et vaatasin siin endast trennis tehtud pilte ja kuigi nii meeldib mulle ka, ausalt kohe, siis natuke vähem massiivsust mind siiski veel hapraks naisukeseks ei muuda. Ruumi on, ütleme nii. Nii et puhtalt välimuse pärast ja natuke seetõttu ka, et tõestada endale, et ma saan.

(Teisi selle seeria pilte saab mu instagramist ka vaadata @epp.volkov, ma postitan sinna küll nagu kuuvarjutus)

Muidu läheb hästi ja ikka vanas vaimus, suusatan nagu hullu. Viimase aja normiks hakkab 20 km saama, 10 km tundub endale juba "kerge sutsakas". Vend otsustas pärast 20 aastat uued vabatehnika suusad osta ja andis vanad mulle. Kuna need tema vanad on aga poolprofiklassi suusad ning mõeldud just 80-kilosele inimesele, siis oli mu jaoks vahe kapitaalne. Järve raja järsu tõusu sõitsin uisku ja kilomeetri aeg paranes hoobilt 15 sekundit.

Põhimõtteliselt võiks öelda, et suusad sõitsid ise. Mis nii viga suusatada!

Ma jäin muidu mõtlema, et pole kunagi eriti rääkinud Fitlapi märgiga valmistoitudest, aasta tagasi vist mainisin sülti ja kanarulle (ja hindasin mõlemad kaugelt liiga soolaseks). Tegelikult olen ma pea kõik Fitlapi märgiga tooted ära proovinud ja mõnda neist tuleks kiita ka.

Esiteks muidugi pelmeenid - miski, mida ma muidu üldse ei söönud. Ega ma neid nüüdki pelmeenidena söö, küll aga on Pelmeenisupp minu päeva päästja, kui on kas kiire või kui on stressisöömise ajad ning teadlikkusest ei tule midagi välja. Kahju ainult, et ma ei ole kolme lihaga pelmeene kusagil suures pakis müügil näinud - mulle meeldivad need rohkem, aga väikeses pakis ei taha osta ei hinna ega topeltpakendamise tõttu.

Mu ületamatud lemmikud on šnitslid! Jeerum-laarum, kui head, vähe paneeringut JA EI OLE SOOLASED. Nendega tehtud valeburks on lihtsalt ületamatult maitsev ning hoiab mu kõhu tunde täis. Ma olen neid soovitanud kõigile mitte-fitlappijatele ka. Sealjuures on tegu teise tootega, mida ma muidu üldse ei sööks, selliseid poolfabrikaate ma reeglina ei osta.

Ka viimane kiidetav toode on samuti sarjast "iial muidu ei osta" - nimelt pannkoogid :D . Tähendab, ma endiselt ei kavatse pannkooke endale koju osta, nii kirves see elektri hind veel ei ole, et ma ise ei suuda pannkooke praadida. Küll on aga need rohkem kui korra mu päeva päästnud kusagil tee peal või iginäljasena jõuksist tulles, kui koduni tõesti enam ei kannata. Ma olen oma kaalulangetuse teekonnal ära õppinud selle, et kuigi ma ei pea nälga kartma, siis päris tühjaks ei tohi ma oma kõhul lasta minna, sest siis ma söön lihtsalt üle. Mamma pannkoogid on head, täidavad kõhtu, kaloraaž on täpselt teada ja neid müüakse igal pool. Ideaalsed päästjad.

Need valmistooted on üks näide sellest, et vahel tuleb ikkagi oma sõnu süüa ja hoiakuid ümber vaadata. Ega ma olen üsna skeptiliselt suhtunud Fitlapi viimase aja suunda suurendada oma sildiga poolfabrikaatide hulka, sest paratamatult pole poolfabrikaat nii tervislik kui "päris" söök, suurtööstus peab arvestama teatud tingimustega. Aga kuna mõnedki tooted on tõesti hästi õnnestunud ning - mis peamine - need tooted on mind mitmel korral "välja päästnud", olen hakanud mõtlema, et hea, et need olemas on. Palun jätkata samas vaimus ning juurde toota! :) 

64. Update.

Ega mul midagi erilist rääkida pole. Kaal on puhvris ja teen trenni. Äppi avan järjest vähem, sest üritan ikka sinna jõuda, et suudaksin "silma järgi" kavas olla, järgida Fitlapi põhimõtteid ja umbes ka kaloraaži. Tundub, et toimib.

Vahepeal ma ikka mõtlen, et peaks normaalseks naiseks hakkama ja ka sinna normaalkaalu jõudma, sest minu kaalunumbrist hakkavad teised teatavasti alles alla võtma, sest nad on enda arvates hirmsad rasvas sead. Nii ma siis mõtlesin, et teeks aasta lõpuks 79,9 ära. Aga mul on endiselt mingi Psühholoogia peal. Kui kaalunumber alla 82 läheb, tekib mingi sisemine paanika ja vastumeelsus. Seesama tunne oli põhjus, miks ma juuli alguses 83,3 peale pidama jäin.

Ehk siis - number, mille peale tõrge tekib, on natuke madalamale läinud, aga fakt on, et mingi vasak aju nurgake on otsustanud, et täpselt siin ülekaalus ma olema pean ja ei mingit normaalkaalu ega keskmise naise välimust. Jäängi igavesti Suureks Naiseks.

Ilmselgelt huvitav teema, mida terapeudiga arutada.

Samas ongi ehk hea veel siin numbris pikemalt edasi olla, sest düsmorfia hakkab leevenema. Mul on täiesti adekvaatne silmamõõt oma keha suhtes tekkinud, oskan näiteks poes juba silma järgi riideid valida, ei panegi enam emmas kummas suunas kaks suurust mööda. Ja ma vist hakkan oma keha kujust ka aru saama. Eks ta harjumatu on, et ilmselt olen ma objektiivselt võttes võrdlemisi sirge kehaga, kui ma olen terve elu olnud klassikaline liivakell, aga ju siis nii on. Ja nii on ka hea. Ma tunnen end viimasel ajal oma kehas väga hästi.

Nüüd, kui lumi maas, käin suusatamas nagu hullu, ja kõik muud trennid on tagaplaanil, sest et mine tea, kaua saab, ähvardavad siin jääga ja puha. Kuigi seda peab ütlema, et ilmselgelt on aasta trenni hästi mõjunud - nii jõusaal kui jooksmine. Kui eelmisel hooajal oli 10 km suuska kõva sõna ja pärast seda olid reied läbi ning ma ise poolsurnud, siis nüüd pole mingi probleem oluliselt kiiremas tempos 15 km jutti suusatada ilma, et see eriliselt tunda annaks (ja õhtul jõuksis ülakeha trenn otsa teha). Tõsi, alakeha trenni pigem jätaks vahelele pärast suusaringi.

Jõudsin jõutõmbes treeningraskustega 100 kg-ni ja oli täpselt nii uhke tunne, kui näost paistab. Nüüd hakkan ilmselt põhjalikumalt kükki arendama, sest see on endiselt arengus maas.

Tegelikult tahaks ma ikkagi klassikalise tõstmisega tegelema hakata, see on mul ammune salaunistus. Kahjuks tundub, et sellega tegeletakse ainult Spartas, sinna ma aga maailmavaatelistel põhjustel ei lähe. Kas tõesti pole Tallinnas klubi, kus mõni minusugune ilma oma peata peavoolu lammas seda treeniks?

Isiklik elu on selline, et pärast pikka kaalumist otsustasin, et jooksusõbra kandidatuur kahjuks ei osutu valituks igasugustel erinevatel põhjustel (nt oma pea olemasolu). Küll aga on ootamatult veel paar kandidaati välja ilmunud. Ma ilmselt peaks oma imagoga natuke tegelema hakkama, sest mingil põhjusel jätan ma mulje, et olen jube sportlik inimene. Kõik kohtingud on mul olnud aktiivsed - olen käinud deidil jõusaalis, vinyasa joogas, jiu-jitsu trennis ja matkamas. Tegelikult ei meeldi mulle üldse sporti teha, ma olen täielik nohik ja kohutavalt laisk inimene, ma eelistaks ikka klassikalist kohvikut ning käest kinni mere ääres jalutamist. Aga no ei lasta, mis teha.

Nii et jah.

Hoiame lippu kõrgel ja jätkame tervisliku elustiiliga. 

27. Tali tuli, jee!

(Ma ikka ei saa sellest gruusia restorani laulust üle.)

Talve tuleku (jee!), jõusaalide taasavamise ja säilitusrežiimile minemisega juhtus täpselt see, mis ma ennustasin - mu kaalunumber suurenes. Täna hommikul vaatas kaalu pealt vastu 96.3 kg, 0.8 kg rohkem kui nädal tagasi.

Tuleb välja, et teoorias olen ma tugev, aga praktikas mitte nii väga. Matemaatikat appi võttes on täiesti selge, et nädala lõikes olen ma olnud kerges kaloridefitsiidis - säilitusrežiimile läksin ju poole nädala pealt -, lisaks ma ise ennustasin ette, et suurenenud trennikoormusega läheb keha vett täis... ja ikkagi on selline tunne, et hiljemalt ülehomme on kõik 28 kilo tagasi.

Üldse on see säilitusrežiim mulle psühholoogiliselt raskem. Kui langetusrežiimis on kaloraaž väga selgelt nii madal, et no kaalulangus lihtsalt peab toimuma, s.t. ma võisin protsessi kinnisilmi usaldada, siis säilitusrežiim peab oma olemuselt olema palju täpsemalt paika timmitud, vägagi konkreetselt just minu energiakuluga arvestama.

Ühesõnaga, ma panin endale paika, et "säilitus" tähendab minu kaalukategoorias ja keha kombes lambist 2kg vett kinni hoida kaaluvahemikku 95 +/- 2kg, s.t. 93-97. Kui üle või alla läheb, peab timmima hakkama.

Tohtri man käisin ära. Elus esimest korda on kõik kilpnäärme näitajad eeskujulikud, no ikka ideaali lähedal - nii et ravimi doos on täpselt paras. Küll aga on mul kerge aneemia ning B12 puudus. Mitte suur, kerge. Sellist asja pole mul varem olnud - aga ma pole ka kunagi varem nii palju kana söönud kui Fitlapiga. Ma olen mitu korda maininud, et ma ei söö Fitlapiga oluliselt teistmoodi kui enne - suurim erinevus vist ongi, et kui ma enne sõin liha, siis reeglina punast, nüüd reeglina kana. Eks ma siis muudan selle tagasi. Saabki portsud väiksemaks! Muidu on aga vererõhu kõikumine ikkagi minu keha jaoks pisut liiga kiirest kaalulangusest, mis päriliku madala rõhu suure hooga välja tõi.

Aga treeningkoormus tõusis mul tõesti hüppeliselt. Esiteks jõusaal, eksole. Aga teiseks leidsin ema kuurist oma vana suusavarustuse.

Asi selles, et ma armastasin vanasti suusatamist väga. Ikka väga-väga. Aga mingil ajal, kui mitu aastat järjest talve polnud, jäi see asi katki. Mõned aastad tagasi ma ühel talvel katsetasin paar korda - ja ma mäletan tollest aastast tohutut frustratsiooni. Mõtlesin küll, et suusatamine on nagu rattasõit, aga tol talvel tuli välja, et ei ole. Ma ei saanud üldse edasi, suusk ei libisenud ja kogu see kogemus ajas sõna tõsises mõttes nutma. Nii need suusad ema kuuri jäid.

Kui nüüd tali tuli, siis mediteerisin sel teemal mitu päeva, kügelesin ja kahtlesin, vaatasin metsa all suusatajaid kadedusega, hingasin sügavalt sisse ja välja ning võtsin lõpuks julguse kokku ja läksin ema juures metsa alla suusatamist meelde tuletama. Mitte päris rajale, vaid justnimelt metsa alla.

Suusatamine on ikkagi täpselt nagu rattasõit! Muidugi mul tehnika natuke laperdab veel, aga see on nõnda iga viimase kui suusahooaja alguses esimesel paaril korral.

Ma mõtlesin välja ka, miks see mõne aasta tagune kogemus nii frustreeriv oli. Ma olin niivõrd palju raskem! Esiteks oli mul suuremas kehas tasakaal teistsugune - aga suusatamine on puhtalt tasakaalusport. Teiseks ei ole suusad tegelikult vastu maad, vaid keskelt kergelt õhus. Ilmselt vajutasin ma nad mitukümmend kilo raskemana päris vastu maad ja seepärast ei saanudki edasi. Praegu olen ma aga umbes samas kaalus, kus ma neid viimati aktiivselt kasutasin, s.t. need ongi praeguse kaalukategooria jaoks ostetud...

Aga mulle tuli täpselt meelde, miks mulle suusatada meeldis - see on kõige lähem asi lendamisele!