72. Puhkusetrall + uued Fitlapi tooted.

Kutsusin siin eelmisel nädalal kõiki teisipäeval jooksma, aga tunnistan ausalt, et kui ma tol päeval kl 15 aknast välja vaatasin ja nägin, kuidas lumi ÜLES sadas, loobusin sellest mõttes ise ka. Vihmaga olen ma jooksmas käinud. Lumega tegelikult ka. Aga, andke andeks, lumetormis mina ei jookse. Mõttes, et kuna ma jooksutrenni asemel jõusaali läksin ja selle käigus üritas tuul kõike mu 83 kilo pikali lükata, siis ma pean otsust õigustatuks. Sel nädalal ka ei jõua NRC trenni jooksma - aega pole lihtsalt.

Mul on traditsiooniline nädalane kevadpuhkus, mille jooksul pidasin suuri plaane teha trenni, tegeleda süvenenult oma erialase väljakutsega ja loomulikult käia kontserdiproovides ja pärast kontserditel ka. Aga kas mul on selleks kõigeks aega? Nagu ikka mu puhkustega - alguses arvan, et tuleb hirmus molutamine, pärast tuleb alati välja, et puhkusest oleks puhkust vaja. Nii ka seekord. Nii et NRC jooksule jõuan järgmisel nädalal - kui siis muidugi jälle lumetormi pole...

Trombooniendel

Just kiiretel aegadel hakanud sörkimist hindama trenni mõttes. Selle pool tundi ikka leiab (kolmveerand koos pesemisega), samas kui jõusaalis käik võtab koos kodust minemise-tulemisega vähemalt kaks tundi, enamasti rohkem.

Ma olen siin muidu paari uut Fitlapi toodet proovinud: uued riisiga grillvorstid, kana-kodujuustu salat ja jäätis jäid ostukorvi. Pean tunnistama, et tootearendajad on teinud head tööd ja eriti suured kiidusõnad selle eest, et soolaga on hakatud normaalsuse piiridesse jõudma. Kui nüüd eelmistel Nõo toodetel (süldil, vorstidel, kana- ja veiserullidel) ka soolasisalduse väiksemaks saaks, oleks tore.

Ega ma muidu grillvorstide sihtrühm pole, ma sellest eestlaste rahvuslikust harrastusest, s.t. grillilembusest kuidagi kõrvale jäänud. Seda enam, et nende hind võttis hinge kinni. Ei, ma ei kurda, ma saan aru küll, et nende toodete arendus on kallis. Ka šnitslite hind võtab viimasel ajal hinge kinni, aga vahel harva ma siiski luban neid endale vale-burksi meisterdamiseks. Grillvorstid jäävad minust siiski edaspidi poodi, sest et, noh, pole sihtrühm.

Arva on aga, et salatist, mille sihtgrupp ma muidu ka pole, saab teinekord "päeva päästja", nagu siiani on päästjaks olnud pannkoogid. Salatit on lihtsalt rohkem ja see on "raskem", nii et on selgelt parem "haaran kaasa" kõhutäide.

Aga no see jäätis... mmm... mmm... mmmmmmmm... Muud polegi tegelikult öelda. Kõik on perfektne.

Kookossuhkur, tuntav õunamahl, kerge soolakas nüanss ja koorene tekstuur. Kohe tunda, et seal on minimaalselt jama (päris ilma saakski olla ainult käsitööjäätis) - jäätis sulab põhimõtteliselt kuumema pilgu peale üles, nagu peabki! Ja no see maitse, noh... mmmm....

Kui nüüd vahest ehk saaks mingi šokolaadise variandi ka?

Kui ma hästi ilusate silmadega küsin? 

69. Tasa ja targu.

Kui ma suvel säilitusse läksin, ütlesin, et enne ma mingi ametliku enne-pärast tulemusega välja ei tule, kui olen vähemalt aasta jagu oma kaalunumbrit säilitanud. Kirjutasin kohe, et kuna mu sügava veendumuse kohaselt on nii tugeva ülekaalu põhjused psühholoogilised, s.t. raskekaallastel on ülesöömine mingi emotsioonide reguleerimise vahend, siis võtavad suure kaalu kaotajad väga sageli kaalu tagasi, kui pole lahendatud neid algseid ajendeid. Mul polnud ega pole siiani mingit soovi olla üks neist paljudest suure kaalu kaotajatest, kes hurraaga oma tulemusi esitleb, et siis paari aasta pärast algkaalus tagasi olla.

Hea oli, et seda ette ütlesin, sest see, kuidas ma oma kaaluga nüüd maadlen, on ikka üle mõistuse. Ei, kaal on endiselt puhvris, aga seda on tulnud juurde ning sellisest mõnusast chillist olekust nagu omal ajal langetades, pole juttugi. Ma pingutan, et kaalunumbrit hoida, iga jumala päev võitlen ülesöömisega. Mingit müstikat pole, miks olen kergelt juurde võtnud ja miks alla minna ei taha, matemaatika kehtib väga edukalt. Kui sööd sisse rohkem energiat kui kulutad, siis kaal tõuseb, kui vähem, siis langeb. No olgu, kilpnäärikute keha hoiab vett kinni ka, mis pilti segab, aga nii üldjoontes.

Osaliselt on tegu psühholoogiliste põhjustega, mis üle sööma panevad - s.t. suurem sisend. Teiseks aga hakkab isiklik elu viimaks paika loksuma, aga see paika loksutatud olek segab mu trennigraafikut, nuta või naera. Nii et väljund on vähenenud. Eks ma olen siin natuke pöidlaid keerutanud, asja üle mõelnud ja aru saanud, et päris selgelt ma aasta lõpuks normaalkaalu ei jõua. Mis siis ikka, eks ma teen eesmärgi ümber - saada kaaluteemades chill tagasi, et ka säilitamine ei oleks selline pingutus. Mu eesmärk on kogu aeg olnud õppida sööma ja liigutama nagu normaalne inimene. Jätkan selle õpet.

Viimasel nädalal tunnen, et asi hakkab kontrolli alla saama. Paika loksuv isiklik elu vähendab stressi, kevad teeb olemise paremaks ning peale kõige muu pole enam nii kohutavalt libe ja hakkasin hakkasin uuesti jooksmas käima ja puha.

Koroona möödus muidu üsna kiirelt, väsimus ja jõuetus kestis küll oluliselt kauem kui tavalise külmetusega. Ainus häda, et see õudne kurguvalu viis minult lauluhääle. Kõnehääl on ammu taastunud, aga kui viimati laulda üritasin, avastasin, et esimese oktavi G juures oleks nagu sein ees - sealt üles mul noodid põhimõtteliselt puuduvad. Kontraaldina on G olnud alati minu "maagiline piir", pärast külmetust ongi sealt maalt noodid kadunud, kõigil madalatel altidel on, lihtsalt et hääle taastudes taastuvad ka ülemise registri kõrgused. Praegu on koroonast kuu aega möödas, aga noote pole endiselt. Muidu polekski ehk hullu, ma niikuinii olen koroona-ajal regulaarsest kooritegevusest kõrvale hoidnud ning osalenud projektides, sest kolmandat katkendlikku hooaega ma ei kavatse kaasa teha, aga mind kutsuti oratooriumikoori, ERSO teeb vaiksel nädalal Dvoraki "Stabat materit". Selle esimene osa aga on nii neetult kõrge, et kui ma häält tagasi ei saa, siis pean ainult suud liigutama - tegevus, mida võib endale lubada ehk laulupeol, aga sellise taseme projektis pole nagu päris paslik või nii. Eks ma käin praegu hääleseades, et päästa, mis päästa annab, aga kui keegi tuleb veel rääkima lihtsast külmetusest, siis...

Ilmselt selle hääle kaotamise potentsiaali pärast kirjutaski Dvorak nooti nõnda:

Aga sõltumata sellest, kas ma saan hääle tagasi või ei, soovitan soojalt kuulama minna, sest teos on imeline. Eriti kolmas osa, mis mul unenägudeski mängib ja kus altidele on antud ilusaid soolojuppe, kus me ei peagi viletsaid sopraneid teesklema, vaid saame oma tämbri täit ilu demonstreerida. 

54. Matemaatika.

Eelmisel nädalavahetusel sai päevade viisi Mozarti Requiemi õpitud ja pühapäeval esitatud. Nüüd on bucket listis üks linnuke jälle juures. Aga tänaseni on pea Mozartit täis ning Lux Aeterna fuuga keerutused ei kao sealt ilmselt niipea. Selline tasuta ökopleier - ei võta elektrit ega akut ega midagi.

Kunagi talvel ma juba mõtlesin matemaatikast kirjutada, kui grupis läks korra hirmsaks andmiseks ja inimesed solvusid selle peale, et mõne inimese jaoks on Fitlapi portsud kohutavalt suured. Mulle tuli see nüüd uuesti meelde, kuna kaalunumber hakkas tasapisi ülespoole hiilima.

Selles mõttes, et termodünaamika vastu ei saa. Kaalunumber on sõltuv sisse söödud ja kulutatud kalorite hulgast. Kui kaal tõuseb, siis süüakse energiat rohkem kui kulutatakse. Ainult et see "rohkem söömine" ei käi mitte toidu koguse, vaid toidus sisalduva energia järgi. On täiesti võimalik jõuda tugevasse ülekaalu, süües koguseliselt võrdlemisi vähe - lihtsalt energiarikkaid toiduaineid. Selliste inimeste jaoks ongi Fitlapi portsud suured.

Tegelikult on küsimus lihtsas matemaatikas.

Laias laastus võttes on 1 kg rasva 7000 kcal. S.t. selleks, et 0.5 kg kuus (6 kg aastas) juurde võtta, tuleb iga päev (28 päeva) süüa 125 kcal üle kulutatud kalorite.

1 supilusikatäis õli on ca 120 kcal, eksole.

Kui mu kaal hakkas vaikselt ülespoole ronima, mõtlesin asja üle järele ja sain aru, et olen oma lõdvaks laskmisega pisut liiale läinud ja kehastunud stereotüüpseks keskealiseks, kelle kaal ajapikku pisut juurde tuleb.

Kui suurde ülekaalu jõuavad minu hüpoteesi kohaselt ainult inimesed, kel on söömisega ja emotsioonide reguleerimisega suhe paigast ning kes seepärast regulaarselt üle söövad, siis keskmine keskealisena kosuv inimene liigutab lihtsalt pisut vähem kui noorena ning võtab siit-sealt paar ampsu rohkem.

Mina ei kaalunud vahepeal arbuusi, võtsin aeg-ajalt siit-sealt üleliigseid ampse ning õli panin silma järgi. Kaalu alandades mõõtsin ma kõik energiatihedad asjad nagu õlid, maapähklivõi jms alati täpselt välja, ma ostsin Fitlapi e-poest selle jaoks isegi mõõtelusika, sest paari grammi kaalumiseks pole köögikaal piisavalt tundlik. Silmamõõt aga ei ole kuigi täpne, eriti lihtne on mööda panna just nii väikeste koguste juures. Üldse ei imestaks, kui ma sageli panin kogemata kaks korda rohkem õli.

Lisaks võtsin ma trennis õige pisut lõdvemalt. No näiteks tegin lühemalt sooja ja teinekord viilisin kõhulihaste harjutustest. Vabalt et paari üleliigse ampsu võrra suurenenud kaloritarbimine ja 10 minutit lühem trenn tegid kokku 125 kulutamata kalorit päevas ja panid kaalu kergelt kerkima.

Nii et ma treenin nüüd uuesti oma silmamõõtu, kaaludes asju üle ning lõpetasin trennis ülejala laskmise ära. Võtsin coach Gregi juhtlause "Train harder than last time!" mantraks.

Tulemuseks on nüüd muidugi see, et olen üle keha kange. Ega seda polegi ammu olnud, nii et järelikult tõesti molutasin. Ma olen ise mitu korda öelnud, et koormus on paras siis, kui seeria viimased korrad hakkad nägu krimpsu ajama ja mõttes (või valjult, kuidas keegi) ropendama ning et kui pärast jõuksis käimist ikka üldse kusagilt tunda ei anna, siis on tühja läinud käik olnud. Hea oli seda endale meelde tuletada.

Igatahes langes kaal nende väikeste korrektsioonide peale puhvrisse tagasi. Mida oligi tarvis tõestada.

Idee järgi tahan ma kunagi jõuda tunnetusliku toitumiseni, aga selgelt ei ole selleks veel aeg.