68. Koroona eri + suure naha update.

Ma räägin ammusest ajast, et mul pole ikka üldse suunamudija soolikat. Korralik blogija postitab korrapäraselt, mitte ei pea kuu aega pausi ja tulista siis mitu postitust järjest. Aga no ma enda jaoks ju kirjutan ja mida muud mul siin isolatsioonis hetkel ikka teha on peale magamise, lugemise ja blogimise.

Mul läheb siin koroonaga neljas päev ja hommikul hakkas peaaegu, et inimese tunne peale tulema. See kurguvalu, mille peale ma (arstist) emale veel laupäeval telefonis nutsin ja küsisin mingit "päris" (s.t. retseptiga) valuvaigistit (aga ei saanud), oli peaaegu, et üle läinud. Vererõhk oli ka juba nii normaliseerunud, et andis ringi kõndida, ilma et oleks pidanud seintest kinni hoidma. Isegi palavikku polnud enam!

Mõtlesin siis, et prooviks ühe joogasessiooni teha, sest olen sellest tõtt-öelda väga puudust tundnud. Ei hakanud aga oma tavalist sportlikku ashtangat või vinyasat isegi proovima, sest aimasin juba ette, et nende stiilide plangud ja kätekõverdused on way too much. Võtsin yin jooga stiili, mis on kolm korda aeglasem ja uimasem kui harilik jooga, mida tavainimene ette kujutab - põhimõtteliselt võetakse asend ja lõdvestutakse sinna 3-5 minutit.

Pärast pooletunnist uimerdamist olin ma nii läbi, et palavik tõusis ja pidin kahetunnise uinaku tegema. Nii et te siis ka teate - yin jooga on ekstreemsport. Või siis ruttasin ma asjast ette.

Muidu olen ma lubanud oma isiklikust elust suurt mitte rääkida. Esiteks seepärast, et ega ma 16-aastane ole, aga teiseks seepärast et see siin on kaalublogi. Samas, midagi pole teha, aeg-ajalt juhtuvad isiklikus elus asjad, mis on seotud kaalu või kaalukaotusega. Nii et eks ma siis üritan seda kuidagi krüptiliselt siin peegeldada.

Mõned kuud tagasi kurtsin oma suure naha üle ja arutasin, et ei tea, kuidas sellega hakkama saada, kui, eeee, isiklik elu sinnamaale jõuab, et, noh, keha konsistents ja naha suurus oluliseks muutub, khm-khm. Kusagil mainisin, et variant on potentsiaalse peikaga sauna või spasse minna, et too nii-öelda eelvaate saaks ja oskaks siis otsustada. Kuna ma midagi targemat ei suutnud välja mõelda, siis ma justnimelt seda tegingi mõne kandidaadiga.

Ja no tuli välja ammune tõde, et tegelikult pole kunagi vaja oma välimuse pärast põdeda. Sest et kui sa oled naine, siis ükskõik, kuidas sa välja näed, ole või Monica Bellucci, alati eksisteerib mingi hulk parimal juhul hädapärast keskpärase välimusega mehi, kelle ego on arusaamatutel põhjustel nii suur, et kui naine mingile (tema) ideaalile ei vasta, siis on seda kindlasti vaja kommenteerida.

Näiteks sain ma teada, et mu alakeha lihaskond pole eriti arenenud, aga pole viga - kui ma hakkan korralikult trenni tegema ja nahavähendusoperatsiooni läbi viin, siis võib isegi "täitsa ok" olla (praegu pole ju "peaaegu midagi hullu", kui ma sirgelt seisan).

Arvestades, et ma kükin oma keharaskuse, tõstan puusaga 150 kg ning jõutõmme on üle 100 kg, siis ma arvan, et mu alakeha lihaskond ei ole vähearenenud. Tõsi, jah, kuna mul olid enne kaalukaotust väga paksud ja vormitud reied ning suur ahter, siis on mul nüüd põhimõtteliselt nagu pehmed püksid jalas, kusjuures lihast on selle alt selgelt tunda.

Samas, teate.

Ma isiklikult arvan, et tulemus on juba praegu (ilma nahavähendusoperatsiooni ja selleta, et ma "hakkaks korralikult trenni tegema") mitte ainult "täitsa ok", vaid on ausalt öeldes väga hea. Ma olen üle 40 kilo alla võtnud. Kui see mu kehal üldse ei kajastuks, oleks ikka väga imelik. See suur nahk on tõestus minu püsivusest ja endaga tehtud tööst.

Minu suur nahk on minu supernaise kostüüm.

Sellise mehe kõrval ei hakka ükski täie mõistuse juures olev naine planeerima vanaks saamist.

Tuleb leida hoopis mees, kes katsub intiimsel hetkel kohta su kehal, mille üle sa kõige ebakindlam oled ning sosistab sulle kõrva, et talle meeldib su tugev keha. Mees, kes vaatab sügavamale - igas mõttes.

59. Kepikõnd.

Ma olen seda rääkinud enne ja jään seda alatiseks rääkima - kõndimine on üks alahinnatumaid alasid kaalukaotusel. Mina kaotasin esimesed 20 kg põhimõtteliselt kõndides (olgu, ujudes kah, aga rõhk oli kõndimisel). Käisin eelmisel aastal vähemalt korra nädalas ümber järve ja muidu ka iga päev oma 10 000 sammu täis.

Täna mõtlesin, et pole terve aasta ümber järve käinud, täitsa häbilugu. Nii et tegin ära, aga seekord kepikõnnina. Noh, et oleks teistmoodi natuke.

Ma käisin hiljuti nimelt kepikõnni koolitusel, FB reklaamis, et mu kodulähedasel Järve terviserajal on tasuta trenn, mina aga olin just päev enne seda kappi koristades avastanud kõnnikepid, mis seal julgelt üle 10 aasta juba tolmu kogunud olid. Kappi olin need omal ajal jätnud, sest sain aru, et päris niisama lihtne see ei ole, et muudkui aga kõnnid, seal on tehnikat vaja teada. Nii et kuna kõnnikeppide taasavastamine ja FB reklaam teineteise otsa tulid, võtsin seda Saatuse Sõrmena ja käisin ära.

No ja nii ongi - kepikõnnil on vaja tehnikat teada. Mingi raketiteadus see pole, aga teada on vaja. Suusatamise oskus näiteks segab 🙂, instruktor ütles mulle pidevalt, et ma üritan suusatada. Kui mul hakkas lõpuks asi kätte tulema mõtlesin ise selle vahe enda jaoks lõpuks nii lahti, et suusatamisel on kepid nagu esivedu, kepikõnnil nagu tagavedu.

Ja katsugu keegi öelda, et koormust ei saa - saab küll. Ja just sellist mõnusat aeroobset, mida jaksab tunde hoida.

Neid koolitusi tuleb nüüd tuleval nädalal veel, minge ka, täitsa soovitan.

Ühesõnaga - käisin ümber järve kepikõndi tehes ning oli ilus.

Leidsin ühe hüljatud õunapuu ka. Täiendasin talvevarusid. Jube head õunad!

Ma igatahes kavatsen kepikõnni tõsisemalt käsile võtta, ainult peab välja mõtlema, kus, sest asfalti peal pole ikka üldse see, aga Järve mets on väike kökats, selle kõnnin ma varsti risti-põiki läbi.

Vat, veel üks põhjus, miks on linna vaja normaalset rohevõrgustikku...

---------

Ja nagu lubatud sai - palja kõhuga pilt, kus ma nahka ei venita. See on ilmselt mu elu esimene ja viimane pilt, mille tegemisel ma võimalikult halba nurka ja valgust otsisin, et naha olukord eriti selge oleks. Näo sain küll selles teravas otse ülevalt valguses kaks korda vanemaks...

Aga näete ise ka - seda ei ole näha, et mul on "nahk lahti", sest see pole kortsus ega ripu. Nii et kui mõnel potentsiaalsel mehel on sellega probleem, saab ta (ja mina) sellest teada liiga hilja - siis, kui juba käed küljes.

Nagu näha, oleks rippuval nahal teatud eelis - käiks potentsiaalse peikaga näiteks spas saunas ära, kui tüüp pärast seda veel näole annaks, järelikult ei häiri ja saaks füüsiliseks minna. Minul pole ühtegi loogilist varianti saada enne teada saada.

Oeh. 

58. Suur nahk.

Tuumanohu leidis oma lõpu, nii et sel nädalal käisin juba trennis. Võtsin heaga puhkenädala koormuse, et taastuda. Aga peab ütlema, et see on kergelt perversne, kui väga ma ikka nautisin raua tõstmist pärast seda sunnitud pausi... Ma saan raskete asjade tõstmisest ikka korraliku annuse endorfiine.

Muuseas, võib juhtuda, et ma hakkan varsti ka jooksma (mida ma teatavasti lubasin MITTE KUNAGI teha), üks uus tuttav on pähe võtnud, et ma peaks jooksma ja käib sellega peale nagu uni...

Mu käest on küsitud, et kuidas mul selle nahaga on pärast 40+ kilo kaotamist. Õigustatud küsimus, kaalukaotus on ju olnud suur.

Vastus: üsna hästi on.

Kui ma sirgelt seisan, siis on seda natuke näha reite siseküljelt ning naba kujust - sel oleks nagu väike telgike peal. Kui ette kummardan, on muidugi teine lugu, samas... teate, päriselt ka pole visuaalselt midagi hullu, isegi partii püsib õige koha peal, mis siis, et on kolm korda väiksem kui vanasti.

Kinesteetiliselt on natuke teine teema ja see on nüüd see, millega ma parasjagu üritan hakkama saada. Mu keha on pehme ja kõva korraga. See, mis tunne käe all on, sõltub asendist, sama koht võib olla nii üht kui teist. Näiteks kui ma seistes reit nelipea juurest katsun, on see kivikõva, hommikujoogas allavaatava koera asendis, kui reie esikülg on "all", ripub nahk vastu ja on ülipehme.

Üldse saan ma endast väga imelikest kohtadest kinni võtta, näiteks sellist trikki ma küll vanasti teha ei saanud oma kõhuga.

Samas - need ei tundu käe all nagu pekivoldid. Mäletamist mööda hakkasin ma aasta tagasi paanitsema, et mul on "pekk vedel" ja ma sain kinni võtta kohtadest, kust varem mitte ning see kohutavalt häiris mind. Nüüd saan ma veel ajuvabamatest kohtadest kinni võtta (alaseljalt, näiteks), aga see ei häiri mind nii palju, sest on käe all teistmoodi.

------------

Edit: Ma mõtlesin välja, kuidas olukorda iseloomustada saab. See suur nahk on nagu kassi turjanahk. Ei ripu ega tilbenda kusagilt, aga saab kergelt volti võtta. "Pehmus" seisnebki just selles, et mul jääb nahk natuke käe külge kinni, kui üle keha tõmmata. No nagu kasside turjanahk!

------------

Nii et mind ennast tegelikult ei häiri.

Ainult üht asja ma üritan oma peas selgeks saada. Et visuaalselt pole tegelikult näha ning kinesteetiliselt mind ennast, jah, ei häiri... aga ma olen mäletamist mööda suvest saati Päris Vallaline. Ja kuigi praegu on see teema mu jaoks pausil, kuni ma aru saan, milline mu keha siis ikkagi on ja sellega ise ära harjun... siis ühel hetkel võtan ma selle teema ju jälle pausilt maha.

Et huvitav, mis siis saab?

Üldse ei tahaks kunagi mõnel tulevasel intiimsel hetkel olla potentsiaalse partneri jaoks halb üllatus, juhul, kui teda häirib selline kõva-pehme keha...

Samas - eks selle üle tasub põdeda siis, kui aeg sealmaal. 

42. Ülekaaluline! 🎉🎉🎉

Reedel sain ma ametlikult ülekaaluliseks, kaalunumber oli täpselt 88.5. Iseenesest eelmise nädala numbriga võrreldes 0.2 kg vähem, aga see oli mingi juhuslik ülespoole kõikumine, sest eile ja täna oli number tegelikult alla 88. Aga ma "loen" ikka ainult kaalumispäeva numbreid, nii et ametlik number jääb 88.5.

Eelmine kord, kui ma sellist juubeldust tundsin, oli 99.9 peal, teine kord oli nüüd. Eks see on muidugi lihtsalt number, aga mu jaoks kuidagi väga-väga märgiline ja emotsionaalne, et ma pole enam "rasvunud" kategoorias. Ma mõtlesin välja, et viimati olin ma sellises kaalunumbris 17-aastasena. Praegu olen 38-aastane...

Ma küll ütlesin, et lähen ülekaalu jõudes säilitusse, aga praegu mõtlen, et äkki üritaks leida mingi kaloraaži, kus kaalulangus oleks olemas, aga hästi aeglane, veel aeglasem kui praegu. Ehk siis hästi natuke alla faktilise säilituse. Äkki proovida näiteks "säilitusrežiim -10%". Noh, et leida mingi kompromiss vererõhu, mõnusa oleku, väljanägemise ja psühholoogia vahel.

Ma kunagi ütlesin, et mul otsest sihtkaalu ei ole, ma vaatan enesetunde ja väljanägemise pealt, millal aitab. Tore oli, et nii ütlesin, ma ei osanud arvestada, et seda saab teha ainult siis, kui ma saan aru, kuidas ma välja näen. Sest et ma ei saa.

Suure kaalu kaotamine on ikka tõeline mindfuck.

Mul on kaks tuttavat, kes on ka viimastel aastatel palju kaalu kaotanud. Mõlemad kurdavad sama - peeglist ei näe mitte mingisugust vahet, mingi arusaam tekib ainult võrdluspilte vaadates (mispärast ma neid ka palju teen - NÜÜD. Algusaja pilte mul ei olegi), aga see arusaam kaob umbes 10 minutit pärast piltide vaatamist. Oma peas näeme välja täpselt samasugused nagu enne.

No okei, rangluu on väljas, aga MUIDU on täpselt samamoodi.

No okei, roided on näha, aga MUIDU on täpselt samamoodi.

Kõik muutused, mida ma näen, suudab aju kuidagi ära "tasandada". Nad on umbes samasuguse tähtsusega kui uued tedretähnid. Ehk siis laias plaanis ei muuda nende teke minu väljanägemist.

Objektiivselt võttes ma tean, et ma olen oluliselt väiksem - ma olen ju mõõte võtnud, lisaks pole mul sõna tõsises mõttes enam midagi selga panna. Aga ajule ei jõua kohale. Mul on nii mitu korda olnud situatsioone, kus ma olen veendunud, et ma ei mahu kuhugi ära, aga tegelikult jääb ruumi kõvasti üle.

Ma olen jõudnud numbriteni, kus ma ei oska enam seisukohta võtta. Ma olen terve oma elu olnud Suur... ja ma olen aru saanud, et suur ja tugev olemine on väga oluline osa minu identiteedist. Näiteks kuigi mu meelest on modellimõõtu sihvakad naised väga ilusad, siis ma ise tahaks tegelikult välja näha pigem nagu hispaania tõstja Lidia Valentin - tugevalt atleetlik, aga päris kõrge keharasva protsendiga. Sellist keha nagu tal ma muidugi ei saavuta (selleks peaks iga päev kuus tundi trenni tegema), aga eks ta tõsi on, et oma loomulike proportsioonidega (laiad õlad ja lühikesed jalad) mul ongi rohkem lootust just tema moodi välja näha.

Teine asi on ka see, et ma olen oma suureks jäänud nahaga just praegu faasis, kus on veel lootust, et see tagasi tõmbab, aga kui ma veel palju alla võtan, siis jääb see kindlasti rippuma.

Huvitaval kombel hoiavad mu rinnad end täiesti viisakalt üleval, kuigi seal on suureks jäänud nahka küll ja veel - kuidas see võimalik on, ma ei tea - ilmselt püsivad nad üleval puhta tahtejõuga. Tegelikult ma arvan, et mul õnnestus nahk piisavalt elastseks saada, sest kui ma sain aru, et ma tõesti ja päriselt hakkangi kaalu kaotama, hakkasin ma religioosse pühendumusega rindu õlitama (kakao- ja šeavõiga), sest ma aimasin ette, milline kadu seal ees ootab. Kahju, et ma ei teinud sama reitega, sest nüüd on tulemus käes - kui hommikujoogas alla vaatava koera harjutust teen, on vaatepilt päris nukker... Reisi ei õlitanud ma nii hoolega seepärast, et ma ei osanud aimata, et sealt on kadu suhteliselt suurem kui mujalt kehalt.

Ehk siis. Ma olen selle üle pikalt mõelnud. Ja mõelnud välja, et ma aeglustan nüüd kaalukaotuse miinimumini ning kui lukud lahti lähevad, teen ilmselt kehakoostise analüüsi ja võtan uuesti treeneriga ühendust. Ehk on mõistlikum nüüdsest läheneda teemale mitte kaalunumbriga, vaid hoopis keharasva protsendiga ning üritada keha rohkem vormida sihitud treeninguga.