Reedel sain ma ametlikult ĂŒlekaaluliseks, kaalunumber oli tĂ€pselt 88.5. Iseenesest eelmise nĂ€dala numbriga vĂ”rreldes 0.2 kg vĂ€hem, aga see oli mingi juhuslik ĂŒlespoole kĂ”ikumine, sest eile ja tĂ€na oli number tegelikult alla 88. Aga ma "loen" ikka ainult kaalumispĂ€eva numbreid, nii et ametlik number jÀÀb 88.5.

Eelmine kord, kui ma sellist juubeldust tundsin, oli 99.9 peal, teine kord oli nĂŒĂŒd. Eks see on muidugi lihtsalt number, aga mu jaoks kuidagi vĂ€ga-vĂ€ga mĂ€rgiline ja emotsionaalne, et ma pole enam "rasvunud" kategoorias. Ma mĂ”tlesin vĂ€lja, et viimati olin ma sellises kaalunumbris 17-aastasena. Praegu olen 38-aastane...
Ma kĂŒll ĂŒtlesin, et lĂ€hen ĂŒlekaalu jĂ”udes sĂ€ilitusse, aga praegu mĂ”tlen, et Ă€kki ĂŒritaks leida mingi kaloraaĆŸi, kus kaalulangus oleks olemas, aga hĂ€sti aeglane, veel aeglasem kui praegu. Ehk siis hĂ€sti natuke alla faktilise sĂ€ilituse. Ăkki proovida nĂ€iteks "sĂ€ilitusreĆŸiim -10%". Noh, et leida mingi kompromiss vererĂ”hu, mĂ”nusa oleku, vĂ€ljanĂ€gemise ja psĂŒhholoogia vahel.
Ma kunagi ĂŒtlesin, et mul otsest sihtkaalu ei ole, ma vaatan enesetunde ja vĂ€ljanĂ€gemise pealt, millal aitab. Tore oli, et nii ĂŒtlesin, ma ei osanud arvestada, et seda saab teha ainult siis, kui ma saan aru, kuidas ma vĂ€lja nĂ€en. Sest et ma ei saa.
Suure kaalu kaotamine on ikka tÔeline mindfuck.
Mul on kaks tuttavat, kes on ka viimastel aastatel palju kaalu kaotanud. MĂ”lemad kurdavad sama - peeglist ei nĂ€e mitte mingisugust vahet, mingi arusaam tekib ainult vĂ”rdluspilte vaadates (mispĂ€rast ma neid ka palju teen - NĂĂD. Algusaja pilte mul ei olegi), aga see arusaam kaob umbes 10 minutit pĂ€rast piltide vaatamist. Oma peas nĂ€eme vĂ€lja tĂ€pselt samasugused nagu enne.
No okei, rangluu on vÀljas, aga MUIDU on tÀpselt samamoodi.
No okei, roided on nÀha, aga MUIDU on tÀpselt samamoodi.
KÔik muutused, mida ma nÀen, suudab aju kuidagi Àra "tasandada". Nad on umbes samasuguse tÀhtsusega kui uued tedretÀhnid. Ehk siis laias plaanis ei muuda nende teke minu vÀljanÀgemist.
Objektiivselt vĂ”ttes ma tean, et ma olen oluliselt vĂ€iksem - ma olen ju mÔÔte vĂ”tnud, lisaks pole mul sĂ”na tĂ”sises mĂ”ttes enam midagi selga panna. Aga ajule ei jĂ”ua kohale. Mul on nii mitu korda olnud situatsioone, kus ma olen veendunud, et ma ei mahu kuhugi Ă€ra, aga tegelikult jÀÀb ruumi kĂ”vasti ĂŒle.
Ma olen jĂ”udnud numbriteni, kus ma ei oska enam seisukohta vĂ”tta. Ma olen terve oma elu olnud Suur... ja ma olen aru saanud, et suur ja tugev olemine on vĂ€ga oluline osa minu identiteedist. NĂ€iteks kuigi mu meelest on modellimÔÔtu sihvakad naised vĂ€ga ilusad, siis ma ise tahaks tegelikult vĂ€lja nĂ€ha pigem nagu hispaania tĂ”stja Lidia Valentin - tugevalt atleetlik, aga pĂ€ris kĂ”rge keharasva protsendiga. Sellist keha nagu tal ma muidugi ei saavuta (selleks peaks iga pĂ€ev kuus tundi trenni tegema), aga eks ta tĂ”si on, et oma loomulike proportsioonidega (laiad Ă”lad ja lĂŒhikesed jalad) mul ongi rohkem lootust just tema moodi vĂ€lja nĂ€ha.
Teine asi on ka see, et ma olen oma suureks jÀÀnud nahaga just praegu faasis, kus on veel lootust, et see tagasi tÔmbab, aga kui ma veel palju alla vÔtan, siis jÀÀb see kindlasti rippuma.
Huvitaval kombel hoiavad mu rinnad end tĂ€iesti viisakalt ĂŒleval, kuigi seal on suureks jÀÀnud nahka kĂŒll ja veel - kuidas see vĂ”imalik on, ma ei tea - ilmselt pĂŒsivad nad ĂŒleval puhta tahtejĂ”uga. Tegelikult ma arvan, et mul Ă”nnestus nahk piisavalt elastseks saada, sest kui ma sain aru, et ma tĂ”esti ja pĂ€riselt hakkangi kaalu kaotama, hakkasin ma religioosse pĂŒhendumusega rindu Ă”litama (kakao- ja ĆĄeavĂ”iga), sest ma aimasin ette, milline kadu seal ees ootab. Kahju, et ma ei teinud sama reitega, sest nĂŒĂŒd on tulemus kĂ€es - kui hommikujoogas alla vaatava koera harjutust teen, on vaatepilt pĂ€ris nukker... Reisi ei Ă”litanud ma nii hoolega seepĂ€rast, et ma ei osanud aimata, et sealt on kadu suhteliselt suurem kui mujalt kehalt.
Ehk siis. Ma olen selle ĂŒle pikalt mĂ”elnud. Ja mĂ”elnud vĂ€lja, et ma aeglustan nĂŒĂŒd kaalukaotuse miinimumini ning kui lukud lahti lĂ€hevad, teen ilmselt kehakoostise analĂŒĂŒsi ja vĂ”tan uuesti treeneriga ĂŒhendust. Ehk on mĂ”istlikum nĂŒĂŒdsest lĂ€heneda teemale mitte kaalunumbriga, vaid hoopis keharasva protsendiga ning ĂŒritada keha rohkem vormida sihitud treeninguga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar