83. Suur staar.

Kui Fitlap mõned nädalad tagasi aktiivseid IG kasutajaid otsis, siis ma keerutasin natuke aega pöidlaid ja mõtlesin, et ah, las minna. Kui ma juba niikuinii oma taldriku sisu avalikult näitan, eks ma siis võin seda veel avalikumalt teha ning nii ma siis end Geiule üles andsingi. Nii et nüüd ootab mind Instagramis au ja kuulsus :D

Ma muidugi vaatan, et erinevalt minust oskavad teised seda sotsiaalmeedia asja päriselt - stooritavad ja reelitavad, üks isegi tiktokib. Nende toidud näevad head välja ja kujundamisele on ka mõeldud. Aga, noh. Olen nagu olen.

Sellega seoses panin viimaks enne-pärast pildi ka üles, sest ma "müün" end hetkel mitte "uue" kaalulangetajana, vaid just sellena, et ma teen seda, mida ma 40 kg kaotamiseks (ja saavutatu) säilitamiseks juba olen teinud.

Ei, mul ei ole pool kaalust läinud rindadest, sealt on läinud "kõigest" 4.5 kg. Midagi pole teha - rinnad on suuremalt jaolt rasvkude ning ruumalalt suur osa ei kaalu tegelikult kuigi palju. Mu geneetika ei ole muutunud - kui mu keharasva protsent oleks kõrgem, oleks ma endiselt võrdlemisi rinnakas. Ma tean seda, sest kui ma säilitusse läksin, olin ma objektiivselt võttes endiselt suure büstiga. Lihtsalt et pärast seda on mu keharasva protsent oluliselt langenud ja rinnahoidja selle käigus kolm korvi kahanenud.

Sest et sul on KAS suured rinnad VÕI nähtavad kõhulihased. Mõlema saamiseks peab ikka eriti haruldane geneetiline jackpot olema.

Igatahes eelistan ma praegust büsti eelmisele. Tõsiselt, mul on nii oluliselt parem olla, et see on kirjeldamatu. Riided istuvad paremini, selg valutab vähem, mehed vaatavad silma ja ma saan kõhuli magada! Mööndustega - kui ma poleks eelnevad 25 aastat rinnaka naisena elanud, võib-olla siis oleks mul kahju. Aga see on tehtud-nähtud, ma tean täpselt, mis tunne see oli.

Viimasel korral jäi jutt pooleli sinna, et pärast ravimi võtmist jäi kaal pidama. Järgmisel nädalal suisa tõusis. Nüüd, esmaspäeval, oli tagasi täpselt seal, kus enne ravimiga alustamist - 81.9 kg. Aga see oli ka pärast söömasööstu ja kaht jõulusöömingut. Nagu ütlesin - imelik oleks ka rohkem oodata.

Ma mainisin Matildale viimase postituse juures, et ega kui kevadine stritslisöömine välja arvata, siis tegelikult on mu söömasööstud tavaliselt täiesti kavakohased, lihtsalt kaloraažilt lähen üle. Vahel õnnestub end isegi lihtsalt vabavara täis puukida, nii et ei pruugi ka kaloraažilt üle minna. Teinekord õnnestub söömasööst lihtsalt kavaväliseks toidukorraks "vormistada". Ka jõulusöömingutel (ja üldse kavast välja minnes) on mu filosoofia võtta asja mõistusega. S.t. ma proovin kõike, mida soovin, lihtsalt parasjagu. Nii et nii see asi vaikselt edeneb. Võtan asja tšillilt. 

35. Progress.

Nädalavahetusel ei olnud kaalurindel midagi huvitavat, number läks tagasi 93.7 peale. Paistab, et see number meeldib kehale.

Mind on ammu hämmastanud, kui kusagil pannakse mõõte ja kaalunumbreid kirja ning ma näen järjepidevalt, et mu mõõdud on samad, mis 20 kg kergematel inimestel. Sealjuures ei näe ma enda arvates sugugi kergem välja kui ma olen. Eks see on muidugi hea illustratsioon sellele, et inimesed koguvad kaalu väga erinevalt, mulle ütles mu massöör kunagi, et mu jäsemed kuuluksid nagu kaks numbrit suurema inimese külge - tüüpilise endomorfina on mul jämmedad just jäsemed.

Huvi pärast mõõdud ka: rind - 109, talje - 81, puus - 105.

Noh ja siis reis - 65, käsivars - 35. Sääreümbermõõduga ei hakka inimesi šokeerima...

Mul on jube kahju, et ma ei teinud endast omal ajal "enne" pilte. Mulle nimelt ei ole kunagi meeldinud pildile jääda ja mäletamist mööda ei arvanud ma alguses, et hakkan üldse päriselt alla võtma. Nüüd on aga ilmnenud, et mu aju ei jõua järele. Ma näen enda arvates välja täpselt samasugune nagu enne, lihtsalt riided jäävad maagiliselt suureks. Ainus viis mingitki vahet näha ongi pildid (kuigi ka siis on tunne, et enne oli halb nurk/valgus, nüüd on parem).

Seepärast olen ma hakanud nüüd endast päris palju poolpaljaid pilte tegema.

Panin selle pildi, sest parempoolne on mul kunagi blogis olnud (vahe on ca 8.5kg).

Me oleme Sõbraga kaks teadushuvilist nohikut ja meil tekkis kunagi, kui veel maksimumkaalus olin, huvi, et KUI rasked mu rinnad ikkagi on. Korraldasime mitu katset, proovisime Archimedese seadusega ja siis seda, et Sõber astus kaalule niisama ja teist korda nii, et hoidis mu rindu pihus. Kusjuures tulemused olid väga ligilähedased - 5kg (kahe rinna kohta). Kuna kõigile, k.a. mulle endale, jääb alati silma, et mul on kaalukaotusega rinnad oluliselt kahanenud, tegime hiljuti uue katse (seekord ei hakanud kausiga lobistama, võtsime kohe "rinnad pihku"). Rinnad on täpselt kaks korda väiksemad - kokku 2.5 kg.

Ja ma pean ütlema, et kuigi mul on täielik pesulaua tunne, siis ma väga naudin praegust partiid. Ma ei teadnud, kui raske mul eelmise partiiga oli, enne kui see enam nii raske ei olnud. Mu selg ei valuta, õlad ei valuta, kael ei valuta! Ma saan käsi rinnal risti panna! Ma saan kõhuli magada! Halleluuja!

Samas on mõõtude järgi selge, et põhiliselt on pihta saanud hoopis minu reied ja puusad. Kui praegu olen ma mõõtude järgi juba tükk aega võrdlemisi top-heavy, siis vanasti olid mul alati klassikalised liivakella mõõdud - puusaümbermõõt ja rinnaümbermõõt olid alati alati alati täpselt samad. Aga seda, et tegelik damage on hoopis alakehale, näeb teiste nurkade alt. Siin siis võrdlus pildiga, mida kunagi ammu tahtsin blogisse panna, aga toona see piltide lisamine ei töötanud. Kaaluvahe ca 14.5 kg.

 

20. Jõulud.

Eile käisin kaalu peal küll, aga mitte oma kaalu peal, nii et ootasin ametliku numbri jaoks kodu ära, sest kaaluda tuleks ikkagi sama masinaga. Tulemuseks on 97.6 kg ehk -0.9kg võrreldes eelmise (ja üle-eelmise) nädalaga.

Redditi kaalulangetusfoorumites visatakse sageli nalja "loomulikult saledate inimeste" kontseptsiooni üle, sest selliseid inimesi pole tegelikult olemas. Tähendab, on küll - need on inimesed, kes oskavad intuitiivselt toituda tasakaalus kaloraažiga, kusjuures nad ei pruugi alati isegi tervislikult toituda. Inimesed, kel on juba olemas need harjumused, mida kaalukad üritavad endale tekitada. Lõpetavad söömise, kui kõht on täis. Ei kanna toidu ja söömisega kaasas mingit sajatonnist emotsionaalset taaka, vaid söövad seepärast, et kõht on tühi. Söövad julgelt oma lemmiktoite, ei tunne end süüdi toidu nautimise pärast. Ei leevenda emotsioone söömisega. Ei söö igavusest. Liigutavad end loomulikult.

Kaalulangetajad ei peaks mudeldama mitte teisi kaalulangetajaid, vaid just neid "loomulikult saledaid" inimesi. Ja mitte nendel hetkedel, kui nad vahel burksi söövad (vrdl fitlappijate patukaga), vaid nende igapäevastes harjumustes.

Ühesõnaga.

Mul on tunne, et mul vist õnnestus pühade ajal käituda nagu "loomulikult sale" inimene. Sõin kõike, mida tahtsin, kogustes, mis tegid kõhu parasjagu täis ja panid mind end hästi tundma (sest suhkruga magustoit, tuleb välja - jälle!!! - ajab mind iiveldama, ma ei saa isegi aru, miks ma ikka veel katsetan :D ), ei keelanud endale absoluutselt mitte midagi, mida tõesti tahtsin, aga jätsin söömata söögid, mida väga ei soovinud, nautisin toitu ja kallite seltskonda, ei põdenud ühegi kalori pärast.

Pärast, kui fitlappija rolli korraks tagasi tulin, arvutasin kahe õhtu kalorid enam-vähem kokku ja vaatasin, et täiesti mõistlik tulemus jäi. Kuna kasutasin viimaseid võimalusi jõuksis ja ujulas käia, võiks öelda, et täiesti korras nädal. Ja ma isegi ei üritanud kavas olla!

Ütlen päris ausalt, et ma olen enda üle täitsa uhke. Mitte kaalunumbri tõttu, ma oleks enda üle uhke ka plussi puhul. Sest ma tahangi jõuda selleni, et mõelda ja käituda nagu "loomulikult sale" inimene. See oli nüüd küll kõigest üks jõuluperiood, neid pühi, pidusid ja sünnipäevi tuleb veel, ka siis võiks see õnnestuda. Aga lootust on!

---------------

Jõulupilti ei pane, küll aga panen võrdluspildi jõuksist. Lappasin nimelt telefonis pilte läbi ja olin tõeliselt hämmingus. Olgu, ma saan aru, et poos on erinev ja riided ka. Mul nimelt polnud eesmärki võrdluspilte teha, esimese tegin Sõbrale, et küsida, kas ta näeb ka õlalihaste piirjooni (ma ei pinguta sel pildil lihast, lihtsalt hoian kätt selles asendis), teise sõbrannale, et anda teada, et ma kannan esimest korda elus avalikus kohas liibuvaid pükse. Aga ikkagi. Kas ma ainult kujutan ette või on vahe tõesti olemas?

Kahe pildi vahe on neli nädalat, alla 3 kg ja väga mitu korralikku jõutreeningut.

----------

Siia jäi mustand eile pooleli. Täna, pärast kaalumist, ei andnud süda rahu ja käisin mõõdulindiga kõik üle.

Jah, vahe on olemas. Selle kolme kiloga on vahe mõõtudes suurem kui suvel mingis perioodis kümne kiloga. Ja talje-puusa suhe on tagasi 0.78 peal!

Ma räägin veel ja veel ja veel - mitte-tallinlased, hinnake oma avatud jõusaale ja minge kõik nüüd kohe kohe vudinal rauda tõstma! 

15. Märk maas.

Pamparampaa! 🎉

Sisetunne ütles, et täna on see ajalooline päev. Ei valetanud! 

12. Pilt.

Laupäevane number näitas 0.7 kg vähem, kui eelmisel nädalal, s.t. täpselt 102.0.

Tegin hiljuti toreda avastuse - raskekaallastel tasub spordiriideid osta kaltsukast, sest XL suuruses riided on kõik ühtlaselt üliheas seisukorras, praktiliselt kandmata, kohati päris uued. Loogiline ka - selles mõõdus riided on enamasti saadud kas neilt, kes suure hurraaga hakkasid trenni tegema, loobusid kiirelt ja siis reaalsuse saabudes riided ära andsid või siis neilt, kes suure hurraaga hakkasid trenni tegema, ei loobunud ja kellele need ruttu suureks jäid. XL mõõdus spordirõivad on nagu titeriided, ainult et "väljakasvamine" toimub teistpidi :D

Vaatasin huvi pärast - näiteks M-suuruses riided on oluliselt ebaühtlasema kvaliteediga, enamasti ikka üsna kulunud, kuigi eks "pärle" leidub ka (nagu kaltsukas ikka).

Mul on tegelikult päris mitu teemat, mille üle olen juba pikemalt mõtteid mõlgutanud. Üks näiteks seotud selle videoga, mille Irina postitas, kus rääkis sellest, kui oluline (või ebaoluline) on kavas olla - ja minu avastusest, et ma tegelikult ei piira ega sunni end üldse, kui 100% kavas olen, mulle ei ole see üldse keeruline. Ja et miks see hea on, et ma ei piira ega sunni end. Ja mõistmistest, miks mu jaoks kavas olemine nii lihtne ja loomulik on. Teine on seotud muudatustega, mis ma olen teinud muus elus, üldse mitte Fitlapi pärast, aga mis teevad kava järgimise loomulikuks. Kolmandaks kogun ma juba tükk aega linke emotsionaalse söömise kohta, sest nagu päris alguses kirjutasin, olen ma sügavalt veendunud, et vähemalt raskekaallastel on psühholoogia pool oluliselt suurem põhjus ülekaaluks kui teadmiste või distsipliini puudus. Päris-raskekaallased ei ole rasvunud, sest nad "on end käest lasknud", vaid seepärast, et ülesöömine on (õpitud) oskus, kuidas emotsioonidega hakkama saada. Irina kirjutas küll hiljuti suurepärase artikli sel teemal, aga nii-öelda "teiselt poolt".

Ainult et mul on ikka veel "sügis ja pime ja pähh" tujutus peal ja jutt ei tule kuidagi kokku. Nii et neist asjust kirjutan teine kord.

Aga ma mõtlesin, et paneks ükskord siis siia pildi ka. Lihtsalt ajaloo mõttes. Ei pinguta kusagilt midagi ega tõmba sisse ega hoia hinge kinni. Alguses tegin insta-võtetega pildi, siis taipasin, et kaalublogis on "aus olek" oluliselt mõttekam.

Huvitav on see, et ma võtan sel korral alla hoopis teistmoodi. Muidu olen ma terve elu võtnud juurde ja alla väga ühtlaselt, säilitades põhijoontes sama kuju ja olnud alati sellise väljavenitatud liivakella kujuga, s.t. proportsioonid on olnud tegelikult klassikalised, rinna- ja puusaümbermõõt täpselt samad ning talje-puusa suhe selline 0.7 kandis, kuigi puusakaar pole kunagi visuaalselt väga dramaatiline olnud pika torso pärast. Aga nüüd, fitlappides, olen läinud täiesti sirgeks, sest 21-st maha võetud kilost 10 on raudselt läinud tagumikust ja 5 puusadelt. Ja mitte, et taljest poleks sentimeetreid kadunud - on küll, päris palju, lihtsalt puusalt on kadunud oluliselt rohkem. Talje-puusa suhe on praegu üle 0.80 :(

Kui seina peale vaatate, siis pildilt võib näha, milline mu tagumik ja puusajoon vanasti välja nägi.

Nii et see oli ka üks oluline põhjus jõusaali minna ja eratreener võtta. Kui ikka eluaegne minapilt on olnud "liivakell" ja kaalu kaotades läheb siluett vähem naiselikuks, siis on natuke nukker.

Samas, noh, äkki ongi parem, kui ma saan endale raske töö ja vaevaga tagumiku, mis on rohkem lihas, mitte puhas pekk. Lihas äkki ei vaju ära ka ja. Mul vanus juba selline, et peab selliste asjadega arvestama :)

Kõik need kangiga kükid, mis ma nüüd tegema pean...