12. Pilt.

Laupäevane number näitas 0.7 kg vähem, kui eelmisel nädalal, s.t. täpselt 102.0.

Tegin hiljuti toreda avastuse - raskekaallastel tasub spordiriideid osta kaltsukast, sest XL suuruses riided on kõik ühtlaselt üliheas seisukorras, praktiliselt kandmata, kohati päris uued. Loogiline ka - selles mõõdus riided on enamasti saadud kas neilt, kes suure hurraaga hakkasid trenni tegema, loobusid kiirelt ja siis reaalsuse saabudes riided ära andsid või siis neilt, kes suure hurraaga hakkasid trenni tegema, ei loobunud ja kellele need ruttu suureks jäid. XL mõõdus spordirõivad on nagu titeriided, ainult et "väljakasvamine" toimub teistpidi :D

Vaatasin huvi pärast - näiteks M-suuruses riided on oluliselt ebaühtlasema kvaliteediga, enamasti ikka üsna kulunud, kuigi eks "pärle" leidub ka (nagu kaltsukas ikka).

Mul on tegelikult päris mitu teemat, mille üle olen juba pikemalt mõtteid mõlgutanud. Üks näiteks seotud selle videoga, mille Irina postitas, kus rääkis sellest, kui oluline (või ebaoluline) on kavas olla - ja minu avastusest, et ma tegelikult ei piira ega sunni end üldse, kui 100% kavas olen, mulle ei ole see üldse keeruline. Ja et miks see hea on, et ma ei piira ega sunni end. Ja mõistmistest, miks mu jaoks kavas olemine nii lihtne ja loomulik on. Teine on seotud muudatustega, mis ma olen teinud muus elus, üldse mitte Fitlapi pärast, aga mis teevad kava järgimise loomulikuks. Kolmandaks kogun ma juba tükk aega linke emotsionaalse söömise kohta, sest nagu päris alguses kirjutasin, olen ma sügavalt veendunud, et vähemalt raskekaallastel on psühholoogia pool oluliselt suurem põhjus ülekaaluks kui teadmiste või distsipliini puudus. Päris-raskekaallased ei ole rasvunud, sest nad "on end käest lasknud", vaid seepärast, et ülesöömine on (õpitud) oskus, kuidas emotsioonidega hakkama saada. Irina kirjutas küll hiljuti suurepärase artikli sel teemal, aga nii-öelda "teiselt poolt".

Ainult et mul on ikka veel "sügis ja pime ja pähh" tujutus peal ja jutt ei tule kuidagi kokku. Nii et neist asjust kirjutan teine kord.

Aga ma mõtlesin, et paneks ükskord siis siia pildi ka. Lihtsalt ajaloo mõttes. Ei pinguta kusagilt midagi ega tõmba sisse ega hoia hinge kinni. Alguses tegin insta-võtetega pildi, siis taipasin, et kaalublogis on "aus olek" oluliselt mõttekam.

Huvitav on see, et ma võtan sel korral alla hoopis teistmoodi. Muidu olen ma terve elu võtnud juurde ja alla väga ühtlaselt, säilitades põhijoontes sama kuju ja olnud alati sellise väljavenitatud liivakella kujuga, s.t. proportsioonid on olnud tegelikult klassikalised, rinna- ja puusaümbermõõt täpselt samad ning talje-puusa suhe selline 0.7 kandis, kuigi puusakaar pole kunagi visuaalselt väga dramaatiline olnud pika torso pärast. Aga nüüd, fitlappides, olen läinud täiesti sirgeks, sest 21-st maha võetud kilost 10 on raudselt läinud tagumikust ja 5 puusadelt. Ja mitte, et taljest poleks sentimeetreid kadunud - on küll, päris palju, lihtsalt puusalt on kadunud oluliselt rohkem. Talje-puusa suhe on praegu üle 0.80 :(

Kui seina peale vaatate, siis pildilt võib näha, milline mu tagumik ja puusajoon vanasti välja nägi.

Nii et see oli ka üks oluline põhjus jõusaali minna ja eratreener võtta. Kui ikka eluaegne minapilt on olnud "liivakell" ja kaalu kaotades läheb siluett vähem naiselikuks, siis on natuke nukker.

Samas, noh, äkki ongi parem, kui ma saan endale raske töö ja vaevaga tagumiku, mis on rohkem lihas, mitte puhas pekk. Lihas äkki ei vaju ära ka ja. Mul vanus juba selline, et peab selliste asjadega arvestama :)

Kõik need kangiga kükid, mis ma nüüd tegema pean...