13. Pime.

Ei, ma ei ole fitlappimist lõpetanud ega "reelt maha kukkunud", selles osas on kõik endiselt hästi. Lihtsalt see sügistujutus hakkab kõigi märkide kohaselt transformeeruma täismahuliseks masenduseks ja igasugune motivatsioon kirjutada on kadunud. Seda enam, et teised kirjutajad järjest ära kukuvad, ega ennegi neid kuigi palju polnud.

Eelmise nädala kaalulangus oli 0.7 kg, selle nädala oma 0.6 kg. Praegune kaalunumber on 100.7 kg.

Mul on tagasi emotsionaalne söömine. See ei ole nii hull kui enne fitlappimist, õigupoolest tundub, et mulle on jäänud ainult üks päästik - kui varem võis söömishooge vallandada põhimõtteliselt igasugune emotsioon (või hoopis igavus), siis nüüd on ainus alles jäänud päästik nukrus. Ma lohutan end söömisega. Ja asi, mida ma taga ajan, pole toidu maitse (nt et oleks soolase isu) ega struktuur ("tahaks midagi krõmpsuvat"), vaid koguses - ma tunnen lohutust, kui mu kõht on ääreni täis.

Ma olen psühhoteraapias ära õppinud ühe olulise asja. Igasuguste, ka destruktiivsete, käitumismustrite kasutamise põhjus on, et NEED TÖÖTAVAD. Ja et algus nende lahendamisele on tunnistamine, et need tõesti töötavad. Asjast ei saa lahti viha või häbiga. Põhjus, miks ma oma nukrusest (ajutiselt) lahti saan "kõht on punnis" tundega, ei ole mitte seepärast, et ma olen nõrk või loll või iseloomutu, vaid seepärast, et ma ei ole veel suutnud leida paremat moodust, mis minu jaoks töötaks. See, mis lohutab sind, ei pruugi lohutada mind, seepärast ma peangi neid mooduseid edasi otsima. Õigupoolest mul üks parem nukrusepeletaja oli - koorilaul, aga zoomi-kooriproov pole ikkagi see, sest kuna kõigil on erinev internetiühendus, tekib alati nihe ning lihtsalt ei ole võimalik päriselt koos laulda ja harmooniaid otsida (nende internetis nähtud "koroona-koorivideote" heli on hiljem "kokku liimitud").

Antud juhul on mul asi tegelikult kontrolli all. Iroonilisel kombel on praegu just abiks kõik need metsikud portsud, mille pärast ma nädalaid virisesin. Ma olen oma menüü täiesti teadlikult täis pannud neid retsepte, mis on suure kogusega. Kui söögiaja kätte jõudes on meeleolu parem (vahepeal õnneks on ka, isegi lausa paar päeva), siis lihtsalt vahetan mingi "väiksema" retsepti vastu. Nii et ma olen kaloraažilt kavast välja läinud ainult ühe korra - ja selle sai kirja panna patukana, mis mul veel kasutamata oli. Pealegi ei läinud ma ka siis väga hullusti üle.

Ühesõnaga - asi ei ole hull. Aga probleem on. Sest et see, et ma olen leidnud mooduse, kuidas oma (destruktiivset) mustrit kasutada nii, et ma samal ajal kavas edasi olen, ei muuda fakti, et muster on endiselt kasutusel. Mustri kontrollitud kasutamine ei ole pikaajaline lahendus ja tegelikult ei peaks toit olema miski, millega emotsioone leevendada. Põhimõtteliselt.

Nukruse põhjus on ilmselgelt füsioloogiline - valguse puudus ja sellest tulenev ajukeemia muutus. Mul pole vist aasta(kümne)id asjad igal rindel nii stabiilsed ja mõnusad olnud kui praegu (kuni viirus ennast või lähedasi ei puuduta, on see koroona-aeg introvertidele paradiis, ma ütlen), aga see pimedus... Oleks mõni muu aasta, kaaluks palmi alla põgenemist, aga praegu tuleb lihtsalt ära kannatada. Olen katsetanud "trenni põgenemist", mis mingil määral töötab, endorfiinid jne, aga on teatud määral lihtsalt söömise edasi lükkamine. Pealegi käin ma trennis hästi hilja, et inimesi vältida ja siis on suuremad söögid juba söödud. Nii et... otsin neid nukruse peletamise viise edasi, mis minu jaoks töötaks. Küll ma leian.