75. Emotsioonikokteil.

Ma ei teagi, kuidas siin nüüd seda kõike kirjutada, sest põhimõtteliselt kirjutan ma sellest, kuidas ma EI fitlapi. Üldse. Aga no kaalu ja söömisega seotud teemad ju ikka...

Oeh. Ehk siis.

Kuna mul isiklik elu jälle uppi lendas, on mul on viimasel ajal nii valus olla, et hingata ei saa. Sellega seoses on ilmnenud huvitav Psühholoogia. Näiteks läksin nädal aega tagasi pagaripoodi, ostsin terve stritsli ja sõin selle kõik korraga ära, niimoodi tänaval, otse hammustades ja praktiliselt mälumata alla neelates.

Iga emotsionaalne sööja ja binger tunneb selle kirjelduse ära, kuigi vähesed kirjeldaksid seda, saati veel oma näo ja nime alt. Me teeme neid asju, aga salaja - kindlasti teiste eest, aga soovitavalt ka enesele valetades, sest häbi on ju. Kui sellest ei räägi, siis pole olnud.

Eksju.

Sealjuures on hull olla nii tugevalt ülekaalus binger kui ka normaalmõõdus, võin omast kogemusest kinnitada. Emotsioonikokteil on erinev, aga kumbagi pole kergem kogeda kui teist.

Ma olen kogu aeg rääkinud, et tugev ülekaal on psühholoogiline teema, sest viitab, et söömist kasutatakse emotsioonide reguleerimiseks. Ja et sellest üle saada ei pruugi päriselt kunagi.

Ainus, mida ma teha saan praegu, on üritada mingit teadlikkust säilitada. Näiteks sain ma kahest asjast aru.

Esiteks otsisin ma suhkrukoomat, seda tuima tunnet, mida suhkur pakub. Sain ka. Ma kasutasin toitu sõna tõsises mõttes narkootikumina. Win, I guess?

Teiseks sain aru, et see ei olnud lohutussöömine. Ma hoopis karistasin end. Mul on üldse mingi aje kõik uppi lüüa ja allavett lasta. Ma ei ole nädal aega jõusaali jõudnud ja no kava järgimisest pole juttugi. Kui ma samas vaimus jätkan, olen ma kuu aja pärast vähemalt 5kg raskem, ilma naljata. Ja, tee, mis tahad, täpselt seda mu aju vasak nurk taotlebki - kõik tehtud töö ära hävitada.

Seal on põhjused ka, mida lahata läheks pikaks ja liiga isiklikuks, aga lühidalt saab öelda, et oluline põhjus isikliku elu uppi lendamiseks oli kehadüsmorfia. Terapeudiga arutamist on siin maa ja ilm.

Selle kõige juures on aga üks koomiline moment. Nimelt et ma vist kavaldasin oma aju kogemata üle ja leidsin win-win lahenduse.

Jõusaali ma jõudnud pole, sest et enesehävitus, eksole, aga tegelikult olen ma objektiivselt võttes niikuinii vasaku õla üle koormanud, nii et saaksin saalis põhimõtteliselt ainult jalamasinaid teha (suruda ei saa, tõmmata ei saa, kangi turjale ka võtta ei saa, sest kätt ei anna õiges asendis hoida).

Nii ma siis olen jooksmas käinud.

Bingo!

Kui muidu räägin ma kogu aeg, et tee trenni, mida naudid, sest siis jääd sa seda tegema, siia vot üks erand on küll.

Kui sul on enese karistamise aje aju vasakus nurgas, siis tee seda trenni, mida sa EI naudi!

Jube hästi töötab.

Ma olen siiani jooksmas käinud põhimõtteliselt selleks, et võhma kasvatada ja end proovile panna, aga ega ma seda kunagi päriselt nautinud pole ja ei usu, et hakkaks ka. Nüüd käin ma jooksmas seepärast, et ma ei naudi seda. Seega on see mu aju vasakule nurgale karistus. Seega on see praegu hea. Aju vasak nurk on jube rahul. See, et see ühtlasi võhma kasvatab ja äkki paar kalorit ka kulutab... ma loodan, et mu aju vasak nurk sellest niipea aru ei saa, üritan seda tema eest saladuses hoida.

62. Ülesöömisest.

Lahtiütlus: kavaga mängimisel peab konsulteerima klienditoega või vähemalt teadjatega. Kuigi ma ise klienditoega neid asju arutanud pole, siis teadjatega küll, mul on lähedased meedikud.

Ma olen seda postitust pikalt kaalunud ja mustandis hoidnud, sest põhimõtteliselt kirjutan ma häiritud söömisest.

Aga no...

Ma olen kogu aeg rääkinud, et suure kaalu kaotamine on peamiselt just psühholoogiline protsess, sest tugevasse ülekaalu jõuavad ainult need inimesed, kel on emotsioonide reguleerimisega suhe paigast. Ma olen selles sügavalt veendunud, mida rohkem tugevas ülekaalus inimestega suhtlen ja foorumeid loen, seda rohkem veendun - ja selle mätta otsast ma alla ronida ei kavatse. Nii et suurt kaalu saab kaotada ainult nii, et nende emotsioonidega tuleb silmitsi seista. Noh ja ma nüüd siis olen seisnud. Nüüd, kui säilituses olen. Langetamine oli mu jaoks võrdlemisi lihtne, aga oh sa püha püss, kus see Psühholoogia on nina ees nüüd.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma sattusin suhteliselt nõmedasse seisu. Iga inimese kaal kõigub paari kilo ulatuses, see on täiesti normaalne, eriti kõigub naistel, sest et hormoonid, ja no ERITI kõigub kilpnäärikutel, sest vesi jääb kehas kergelt kinni. Ma tean ju seda, seepärast ma endale puhvri määrasingi.

Mäletamist mööda võtsin langetusrežiimis just selle teadmise pärast ajutisi kaaluseisakuid ka väga rahulikult - ma teadsin, et sisuliselt kaal ikkagi langeb.

Noh, aga nüüd tekkis mul Psühholoogia. Mul tekkis hirm, kui kaal natukenegi üles läks, selline tunne, et hiljemalt ülehomme olen kõik 40+ kilo tagasi võtnud, samas oli ebalus, kui number alla läks. Isegi puhvri sees. Teadmine enam ei aidanud, Emotsioon oli tugev.

Otsustasin siis kaalu paari kilo jagu alla võtta, et see puhvri ülemine ots oleks sellise numbri peal, mis mulle sisimas vähem paanikat tekitab. Seda enam, et ma ju tegelikult tugevas ülekaalus olen.

Määrasin seadetest langetusrežiimi ja hakkasin kava jälgima.

Teate, mul pole elu sees nii hulle söömasööste olnud, kui need kuus nädalat, mis ma üritasin kaalu langetada.

Ülesöömine on ääretult mitmetahuline probleem. Siin on mängus suhkru-tundlikkus (mis tekitab isusid), tühja kõhu tunne, kalorivaegus, lisaks tonni jagu Psühholoogiat, igasuguseid erinevaid päästikuid. See on nagu hüdra, kelle üheksat pead tuleb ükshaaval maha raiuda, kuni teised sind edasi ründavad. Ja kuni kõik üheksa pead maha raiutud pole, võib söömasööst sind ikkagi suvalisel hetkel maha niita, mis siis, et kaheksast oled juba raske töö ja vaevaga jagu saanud.

Juba Vana-Kreeka vaasil oli kujutatud Heraklese võitlust söömishäiretega.

Ei, kalorite mõttes oli kõik ok, ma ilmselt liigutasin niivõrd palju, et kulutasin selle ära. Põhimõtteliselt olin ma isegi laias laastus kavas. Ma jälgisin hoolega, et ei sööks suhkrut ja kiireid süsivesikuid ning et igas toidus oleks kõik makrod. Olukord oli selles mõttes kontrolli all, et ma ei võtnud juurde.

Aga see ei olnud kusagilt otsast normaalne.

Õnneks - ÕNNEKS - olen ma üle aasta järginud Fitlapi kava, kus kiired süsivesikud on välistatud, mistõttu mul ei ole enam otseselt isusid (cravings) - see hüdra pea on mul lõpuks ometi maha raiutud. Ma suudan teatud määral kontrollida, MIDA ma üle söön.

Vahel mõned paksuvihkajad räägivad, et äh, ülesöömishäiret pole olemas, paksud ainult leiavad vabandusi, sest miskipärast söövad nad üle ainult šokolaadi ja koogikesi, mitte kunagi kapsast ja kurki.

No... Tere, anonüümne Kägu! Mina, Epp, võin sõna tõsises mõttes kilode viisi süüa kapsast ja kurki. Nii, et mul on magu valus, nii et mul on süda paha, nii, et mind ajab nutma mõte, et ma kõhtu veel midagi lisan... ja olema täiesti võimetu mitte edasi sööma. Jah, just, sõna tõsises mõttes nutan ja söön. Nii, et ma olen kaalunud šokolaadi söömist puhtalt selleks, et see ei võtaks nii palju ruumi, aga ma saaksin edasi süüa. Siin ei ole asi tühjas kõhus, ammugi mitte "milleski heas", absoluutselt ei puutu siia toidu nautimine, see on lihtsalt lõpmatu tühjuse ja täitmatuse tunne, mille vastu miski ei saa, ma olen ju otsinud.

Jah, ma ei võta juurde, sest ma teen palju trenni ning söön üle kalorivaeseid asju, asi ongi konkreetselt söömises kui omaette protsessis.

Pärast kuut nädalat, mille jooksul suutsin oma seedimise tuksi keerata, nii et pidin arstilt abi küsima, andsin ma alla, istusin maha ja Mõtlesin asja üle järele.

Esiteks hakkasin ma terapeudiga rääkima kõigist neist hirmudest ja tühjusetundest. Otsustasin, et selle asemel, et oma Emotsioone (või nende puudumist) söögiga tuimastada, ma parem käitun nagu suur tüdruk ja vaatan neile otsa. Ma kusagilt internetiavarustest lugesin seda inglise keeles nii:

Face your stuff, don't stuff your face!

Teiseks panin oma andmed tdee kalkulaatorisse ja sain aru, et kuna ma olen viimasel ajal väga aktiivne - oluliselt aktiivsem kui olin ametlikus langetusrežiimis - siis praegu on langetusrežiimis kaloraaž ilmselt liiga madal.

Kaalulangetuse alamredditites on palju vaieldud selle üle, kas trennis kulutatud kaloreid peaks tagasi sööma või mitte, ja eks see maitse asi ning tunnetuse küsimus on, aga minu kogemus ütleb, et pigem peaks. Ma tean küll, et ma ise kirjutasin hiljuti matemaatikast ning ega see ongi tõsi, termodünaamika vastu ei saa - kui need kalorid söömata jätta, läheb kaal kindlasti kiiremini alla. Lihtsalt et kui kaloridefitsiit läheb teatud piirist suuremaks, siis on seda pikemalt hoida keeruline, sest keha hakkab neid kaloreid tagasi "küsima" (minu puhul pigem küll otsesõnu "nõudma", "küsimiseks" seda enam nimetada ei saa). Seda "küsimist" saab ignoreerida, aga see tekitab jälle "dieedi tunde", s.t. aju tajub seda kui piirangut. See aga läheb vastuollu kaalulangetuse jätkusuutlikkuse põhimõttega: langeta kaalu viisil, nagu sa terve ülejäänud elu elada tahaks. Kui sa arvad, et suudad end terve ülejäänud elu piirata, lase aga käia. Mina olen nõrk inimene ja päris kindlasti ei suuda ma terve oma ülejäänud elu end iga päev piirata, seega mina isiklikult ei saa kaalu kaotada tundega, et ma piiran end.

Natuke sõltub kehakaalust, suuremas kaalus saab jätkusuutlik defitsiit olla suurem (ma tean omast kogemusest, mul vanasti oli), aga üldiselt paistab selline mõistlik defitsiit, mida saab suhteliselt kergelt hoida, ilma et seda eriti tähele paneks (ja seega piiranguna tajuks), olema ca 300-400 kcal päevas. Aga mul kippus see sinna 1000+ kcal kanti jääma. Seda ma siis üritasingi kapsa ja kurgiga tagasi süüa. Saate aru, kui mitu kilo kapsast peab sööma, et 1000 kcal kätte saada? Ime kah, et oma seedimise tuksi keerasin.

Ühesõnaga - kruttisin oma seaded selliseks, et defitsiit oleks olemas, aga väike, mis ongi hetkel "säilitus" (minu tegelik säilitusrežiim oleks "säilitus +10%"). Noh ja kassanäe - kaal vaikselt langeb, täna oli 82,0 (ja on alla 83 juba teist nädalat), tuju on hea ja mitte üht ülesöömist enam pole olnud.

Nii et jah.

Nagu ma ütlesin - selliseid asju peaks arutama klienditoega.

Aga mu korduvad kogemused ütlevad, et kui sa oled aktiivne ja teed palju trenni (või lihtsalt rohkem trenni kui vanasti) ning võitled samal ajal ülesöömisega, siis esmapilgul loogikavastane (aga süvenedes väga loogiline!) lahendus võib olla rohkem süüa. Söök on kütus, sul läheb seda vaja.

Ära karda - söö oma kõht täis! 

34. Söömahoogudest.

Nagu viitasin üle-eelmises postituses, olen viimasel ajal korralikult liimist lahti. Õigupoolest kaalun juba mitu päeva haiguslehe võtmist, et saaksin vähemalt nädal aega süümepiinadeta end teki alla kerida ning tuimal pilgul seina vahtida. Ma küll püüan kõndida ja päikest näha ning trennis suuri raskuseid tõsta ja masendust jõusaali maha jätta, aga see ei aita. Mitte miski enam ei aita.

Eile kukkusin ma korraks tagasi vanasse mustrisse. Läksin spetsiaalselt poodi, et haarata korv täis kraami, mida koju jõudes korraga ära süüa. Ehk siis - ei, mul ei olnud poodi vaja minna süüa ostma, kõik vajalik oli olemas. Ma läksin ainsa eesmärgiga ostma kraami, mida korraga sisse õgida. Ma ei ole kunagi väljutamisega tegelenud, aga selline käitumine on tegelikult ilmne häiritud söömine.

Mulle teeb natuke nalja, et pärast nii pikka fitlappimist on mu jaoks nüüdseks igasugune suhkruga magus kraam isegi söömasööstu planeerides täiesti välistatud (vanasti oli see põhiline söömasööstu osa). Ma olen nüüdseks neid kogemusi liiga palju saanud, et suhkur ajab mind iiveldama ja ma ei naudi enam isegi mitte üht ampsu suhkruga magusast, see on mulle maitselt vastik. Ei, ma käisin mööda riiulivahesid poolfabrikaate, vorste ja hapukoorega salateid korvi kuhjamas (mida ma muul ajal mitte kunagi ei söö).

Kuhjasin korvi täis, hakkasin kassa poole liikuma, siis jäin korvi silmitsema ja mõtlema, et mul hakkab ju pärast kõht valutama, kui ma sellise koguse toitu sisse vohmin. Ehk et savi neist kaloritest ja kehakaalust, eksju, kindel KÕHUVALU oli see, mis ajendas mind kogu kraami tagasi viima. Lahkusin poest kookoshelvestega, mis mul tõesti otsas olid ja ühe paki Fitlapi kolme liha pelmeenidega, mille sügavkülma panin.

Kodus pugisin kõhu triiki täis vabavara. Otsisin külmkapist veel midagi (sest et savi need kalorid ja kehakaal), aga mitte miski polnud "see". No korda kümme käisin külmkappi revideerimas ikka selge mõttega millestki üle süüa, aga absoluutselt mitte miski ei olnud "see"!!!

Ühesõnaga - ma ei suuda end enam isegi mitte söömahoogudega lohutada. Mitte miski ei aita.

See on traagiline, aga tegelikult ka koomiline, olgem ausad.

Iseenesest suurepärane näide sellest, mida ma olen ammu rääkinud - kõik irratsionaalsed käitumismustrid on kasutusel, sest et selle jaoks, kes neid kasutab, need töötavad. Nad aitavad kasutajal mingil äraspidisel viisil mingit emotsiooni reguleerida. See on ka suurepärane näide, kuidas uute toimimisviiside läbi kukkudes (trenn ja jalutamine ei aita enam) tuleb ühel hetkel aje proovida vana. See on täpselt see, miks hakatakse uuesti näiteks suitsetama (tean ma inimesena, kes on suitsetamist kolm korda maha jätnud)... kusagil ajusopis on meeles, et see töötab.

Põhimõtteliselt ongi see, kas vanast saab loobuda, selle taga kinni, et kas sellega kaasnevad negatiivsed tagajärjed on minu jaoks muutunud piisavalt negatiivseks, et mustas augus olles oleks need minu jaoks negatiivsemad kui selle hetke emotsionaalne valu. Sisimas, ausalt ja päriselt minu jaoks, mitte blogilugejatele või abikaasale või sõbrannadele näitamiseks.

Nagu ma kirjeldasin - mitte kalorid ja ülekaal ei pannud mind söömahoost (planeeritust!) loobuma, tagajärg, mis oli minu jaoks piisavalt negatiivne, oli väljavenitatud mao valu.

Praegu kukkus mul söömasööstuga lohutamine läbi. Jess, eksju. Aga see, et ma seda üldse katsetasin (kordan - ma planeerisin seda! ma läksin spetsiaalselt selleks poodi!) näitab sedasama, mida ma olen mitu korda öelnud. Minu ülekaal on tagajärg, mitte põhjus. Ma ei võta enne püsivalt alla, kui minu ülekaalu põhjused (aje reguleerida emotsioone söögiga) pole lahenenud - ja võib juhtuda, et see ei lahene kunagi. Ma ei saa lubada, et järgmisel korral ma ei tule poest tagasi täis korvitäie grillvorstide ja kilose kartulisalatiga ja ei söö seda korraga ära.