Nagu viitasin üle-eelmises postituses, olen viimasel ajal korralikult liimist lahti. Õigupoolest kaalun juba mitu päeva haiguslehe võtmist, et saaksin vähemalt nädal aega süümepiinadeta end teki alla kerida ning tuimal pilgul seina vahtida. Ma küll püüan kõndida ja päikest näha ning trennis suuri raskuseid tõsta ja masendust jõusaali maha jätta, aga see ei aita. Mitte miski enam ei aita.
Eile kukkusin ma korraks tagasi vanasse mustrisse. Läksin spetsiaalselt poodi, et haarata korv täis kraami, mida koju jõudes korraga ära süüa. Ehk siis - ei, mul ei olnud poodi vaja minna süüa ostma, kõik vajalik oli olemas. Ma läksin ainsa eesmärgiga ostma kraami, mida korraga sisse õgida. Ma ei ole kunagi väljutamisega tegelenud, aga selline käitumine on tegelikult ilmne häiritud söömine.
Mulle teeb natuke nalja, et pärast nii pikka fitlappimist on mu jaoks nüüdseks igasugune suhkruga magus kraam isegi söömasööstu planeerides täiesti välistatud (vanasti oli see põhiline söömasööstu osa). Ma olen nüüdseks neid kogemusi liiga palju saanud, et suhkur ajab mind iiveldama ja ma ei naudi enam isegi mitte üht ampsu suhkruga magusast, see on mulle maitselt vastik. Ei, ma käisin mööda riiulivahesid poolfabrikaate, vorste ja hapukoorega salateid korvi kuhjamas (mida ma muul ajal mitte kunagi ei söö).
Kuhjasin korvi täis, hakkasin kassa poole liikuma, siis jäin korvi silmitsema ja mõtlema, et mul hakkab ju pärast kõht valutama, kui ma sellise koguse toitu sisse vohmin. Ehk et savi neist kaloritest ja kehakaalust, eksju, kindel KÕHUVALU oli see, mis ajendas mind kogu kraami tagasi viima. Lahkusin poest kookoshelvestega, mis mul tõesti otsas olid ja ühe paki Fitlapi kolme liha pelmeenidega, mille sügavkülma panin.
Kodus pugisin kõhu triiki täis vabavara. Otsisin külmkapist veel midagi (sest et savi need kalorid ja kehakaal), aga mitte miski polnud "see". No korda kümme käisin külmkappi revideerimas ikka selge mõttega millestki üle süüa, aga absoluutselt mitte miski ei olnud "see"!!!
Ühesõnaga - ma ei suuda end enam isegi mitte söömahoogudega lohutada. Mitte miski ei aita.
See on traagiline, aga tegelikult ka koomiline, olgem ausad.
Iseenesest suurepärane näide sellest, mida ma olen ammu rääkinud - kõik irratsionaalsed käitumismustrid on kasutusel, sest et selle jaoks, kes neid kasutab, need töötavad. Nad aitavad kasutajal mingil äraspidisel viisil mingit emotsiooni reguleerida. See on ka suurepärane näide, kuidas uute toimimisviiside läbi kukkudes (trenn ja jalutamine ei aita enam) tuleb ühel hetkel aje proovida vana. See on täpselt see, miks hakatakse uuesti näiteks suitsetama (tean ma inimesena, kes on suitsetamist kolm korda maha jätnud)... kusagil ajusopis on meeles, et see töötab.
Põhimõtteliselt ongi see, kas vanast saab loobuda, selle taga kinni, et kas sellega kaasnevad negatiivsed tagajärjed on minu jaoks muutunud piisavalt negatiivseks, et mustas augus olles oleks need minu jaoks negatiivsemad kui selle hetke emotsionaalne valu. Sisimas, ausalt ja päriselt minu jaoks, mitte blogilugejatele või abikaasale või sõbrannadele näitamiseks.
Nagu ma kirjeldasin - mitte kalorid ja ülekaal ei pannud mind söömahoost (planeeritust!) loobuma, tagajärg, mis oli minu jaoks piisavalt negatiivne, oli väljavenitatud mao valu.
Praegu kukkus mul söömasööstuga lohutamine läbi. Jess, eksju. Aga see, et ma seda üldse katsetasin (kordan - ma planeerisin seda! ma läksin spetsiaalselt selleks poodi!) näitab sedasama, mida ma olen mitu korda öelnud. Minu ülekaal on tagajärg, mitte põhjus. Ma ei võta enne püsivalt alla, kui minu ülekaalu põhjused (aje reguleerida emotsioone söögiga) pole lahenenud - ja võib juhtuda, et see ei lahene kunagi. Ma ei saa lubada, et järgmisel korral ma ei tule poest tagasi täis korvitäie grillvorstide ja kilose kartulisalatiga ja ei söö seda korraga ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar