84. Motivatsioonilangus.

Kaaluteekonnaga jõudsin viimati sinna, et pärast jõulusööminguid ja ravimikuuri lõpetamist jõudis kaalunumber täpselt samasse kohta, kus oli enne ravimikuuri. Nädal pärast seda langes kaal kõva 200 grammi, aga seejärel juba 700 grammi., s.t. 81 kg peale.

Aga võin juba ette öelda, et tulevaseks esmaspäevaks ei ennusta ma mingit kadu. Tõusu ka ei ennusta. No mõnisada grammi siia-sinna võib kõikuda, aga on ilmselt sisuline seisak. Põhjus selles, et ma ei jälginud sel nädalal mõnel päeval üldse kava. Ei olnud mingeid söömasööste ega midagi, lihtsalt... ei jälginud.

Käisin oma seljahädaga MRTs ning sain tulemused. Need aga mind õnnetuks. Nii õnnetuks, et igasugune motivatsioon kadus - mul tekkis tõsine küsimus, milleks üldse kõik.

Ma nimelt sain teada, et kui üldse kunagi, siis igal juhul väga pikalt ei saa ma raskeid tõsteid teha. Ma võin jõusaalis käia ning treenida põhimõtteliselt nii, nagu olengi viimastel kuudel treeninud - selga-kõhtu võimalikult palju toetades, väikeste raskustega ja suurte kordustega, aga raskeid tõsteid ei saa enne teha, kui selg korras. Selleks on aga vaja vältida igasugust ülekoormust, eeldatavasti teha veel paar ravimikuuri (mis kaalu tõstavad) ning füsio juurde rada sisse kulutada. Ja on juba ette teada, et see kõik võtab aega.

Seljahäda ei ole otseselt põhjustatud tõstmisest, vaid tõstmisest tekkinud ülekoormus tõi esile geneetilise taustaga häda (ja tõesti - mul on tegelikult sarnaseid asju olnud ülikoolist saati, lihtsalt need on kestnud nädal-paar, sama ka mu isa ja vennaga). Lisaks on mu selja ülekoormus oluliselt pikem kui mu jõusaalis käimine, ortopeed ütles, et ka parima tahtmise juures ei saaks selliseid muutuseid kahe aastaga. Ehk siis... pikaajaline kolmekohalises kaalunumbris elamine on mu selja üle koormanud.

Kui keegi veel tuleb rääkima, et tugeval ülekaalul pole üldse mingeid mõjusid, siis palun väga.

Eks ma olingi end juba mingis mõttes ümber orienteerunud, mõelnud, et ega nt kulturistid ei teegi reeglina väga suurte raskustega trenni, seega saan ma pigem neist šnitti võtta. Samuti juba panin paika eesmärgi ära teha lõuatõmme ning panin selle saavutamiseks tegevuskava paika. Oligi nagu enam-vähem tšill ja rahu majas ning siis leidsin ma "säästa selga" projekti raames saalist horisontaalse jalapressi, mille peale ma polnud varem sattunud - peamiselt seepärast, et ma olin "pikali" varianti kasutanud. Tuleb välja, et selle masina peal on asend niivõrd teine ja selg nii hästi toetatud, oluliselt paremini kui "pikali" pressi peal, et ma sain üle mitme kuu esimest korda jalatrennis tõesti südamest pingutada.

Novat ja pärast seda ma kolm päeva istusin, töinasin ja mõtlesin tõsiselt elu üle järele.

Sest et mulle tuli meelde, miks ma jõusaali armusin. See supernaise tunne, mida olen mitu korda maininud. See tunne, et mingi täiesti võimatult raske asi, mis alguses ei liigu... ja siis see hakkab järsku liikuma ja on kerge, sest minu seest tuleb mingist müstilisest kohast järsku jõud.

Ja ma ei saa seda enam kogeda.

Mu terapeut nimetas mu olekut leinaks. Ja ma otsustasin seda nii võttagi - las ma siis käin sellega kõik leina astmed läbi. Ma ei ole Fitlappi ega oma instastaari karjääri nurka visanud, aga hetkel ma sellele tõesti suuremat tähelepanu jagada ei saa, pole piisavalt vaimset ressurssi.

Tegelen oma leinaga.

83. Suur staar.

Kui Fitlap mõned nädalad tagasi aktiivseid IG kasutajaid otsis, siis ma keerutasin natuke aega pöidlaid ja mõtlesin, et ah, las minna. Kui ma juba niikuinii oma taldriku sisu avalikult näitan, eks ma siis võin seda veel avalikumalt teha ning nii ma siis end Geiule üles andsingi. Nii et nüüd ootab mind Instagramis au ja kuulsus :D

Ma muidugi vaatan, et erinevalt minust oskavad teised seda sotsiaalmeedia asja päriselt - stooritavad ja reelitavad, üks isegi tiktokib. Nende toidud näevad head välja ja kujundamisele on ka mõeldud. Aga, noh. Olen nagu olen.

Sellega seoses panin viimaks enne-pärast pildi ka üles, sest ma "müün" end hetkel mitte "uue" kaalulangetajana, vaid just sellena, et ma teen seda, mida ma 40 kg kaotamiseks (ja saavutatu) säilitamiseks juba olen teinud.

Ei, mul ei ole pool kaalust läinud rindadest, sealt on läinud "kõigest" 4.5 kg. Midagi pole teha - rinnad on suuremalt jaolt rasvkude ning ruumalalt suur osa ei kaalu tegelikult kuigi palju. Mu geneetika ei ole muutunud - kui mu keharasva protsent oleks kõrgem, oleks ma endiselt võrdlemisi rinnakas. Ma tean seda, sest kui ma säilitusse läksin, olin ma objektiivselt võttes endiselt suure büstiga. Lihtsalt et pärast seda on mu keharasva protsent oluliselt langenud ja rinnahoidja selle käigus kolm korvi kahanenud.

Sest et sul on KAS suured rinnad VÕI nähtavad kõhulihased. Mõlema saamiseks peab ikka eriti haruldane geneetiline jackpot olema.

Igatahes eelistan ma praegust büsti eelmisele. Tõsiselt, mul on nii oluliselt parem olla, et see on kirjeldamatu. Riided istuvad paremini, selg valutab vähem, mehed vaatavad silma ja ma saan kõhuli magada! Mööndustega - kui ma poleks eelnevad 25 aastat rinnaka naisena elanud, võib-olla siis oleks mul kahju. Aga see on tehtud-nähtud, ma tean täpselt, mis tunne see oli.

Viimasel korral jäi jutt pooleli sinna, et pärast ravimi võtmist jäi kaal pidama. Järgmisel nädalal suisa tõusis. Nüüd, esmaspäeval, oli tagasi täpselt seal, kus enne ravimiga alustamist - 81.9 kg. Aga see oli ka pärast söömasööstu ja kaht jõulusöömingut. Nagu ütlesin - imelik oleks ka rohkem oodata.

Ma mainisin Matildale viimase postituse juures, et ega kui kevadine stritslisöömine välja arvata, siis tegelikult on mu söömasööstud tavaliselt täiesti kavakohased, lihtsalt kaloraažilt lähen üle. Vahel õnnestub end isegi lihtsalt vabavara täis puukida, nii et ei pruugi ka kaloraažilt üle minna. Teinekord õnnestub söömasööst lihtsalt kavaväliseks toidukorraks "vormistada". Ka jõulusöömingutel (ja üldse kavast välja minnes) on mu filosoofia võtta asja mõistusega. S.t. ma proovin kõike, mida soovin, lihtsalt parasjagu. Nii et nii see asi vaikselt edeneb. Võtan asja tšillilt. 

81. See etapp.

Vanasti kirjutasin ma nädalavahetusel, sest siis ma kaalusin ja oli aega. Nüüd olen ma nädalavahetuseti enamasti Härra juures, nii et kaalun esmaspäeviti - aga nädala sees pole õieti nagu aega kirjutada. Ma nüüd võtsin selle aja, sest tööd on hetkel vähe.

Ma alustasin seekordset kaalulangetusetappi 21.11 85,4 kg pealt. Mitmel põhjusel - esiteks oli kaalunumber puhvrist välja liikunud - ja kuna see oli ülespoolne tasapisi nihkunud juba pikemat aega, ei saanud seda enam kinni oleva veega välja vabandada. Seda enam, et just kehas aeg-ajalt kinni jääv vesi ongi üldse põhjus, miks ma üldse puhvri määrasin. Noh, et kaalunumber võiks maksimaalselt 85 olla KOOS kinni jäänud veega.

Helka ükskord küsis, et mis vesi meil kinni on kõigil. See on alatalitleva kilpnäärme üks sümptomeid. Teiseks kuulub see jõutrenni juurde, ma olen korduvalt näinud iseenda pealt, et tugevamat jõutrenni tehes olen ma kilo-paar raskem kui vähem jõutrenni tehes. Grupis räägitakse suure suuga, et "lihas on raskem kui rasv", mis on tõsi küll, aga nädala-paariga (ega ka mitte kuu-paariga) lihast nii palju ei kasvata, eriti mitte naised. Põhjus on ikkagi vees. Jõutrenn on oma olemuselt lihase süsteemne kerge vigastamine ning kinni jääv vesi on taastumisprotsessi osa.

Teiseks see minu düsmorfia. Ma ju ei saa aru, kuidas ma välja näen. Küll aga sain ma hiljuti teada.

Mulle sattusid FB feedis ette ühe Härra tuttava kunstniku kleidid, millele ta ise modelliks oli. Väga lahedad kleidid, läksin kohe pikemalt vaatama, tekkis mõte isegi mõni osta, aga siis jäin suurusnumbreid vaatama. Daam kandis enamasti kleite suurusnumbris 40/42, mis on täpselt minu suurus (rinnaümbermõõdult olen 42, puusast 40). Tegemist on viisakalt öeldes mitte just saleda naisterahvaga, seega arvasin, et tegu peab olema väga lühikese inimesega - ja kuna kleidid olid enamasti üsna kõrge taljega, siis see oleks mu jaoks, kellel on niigi ebastandardselt pikk torso, probleem ("talje" jääks päris rinna alla või isegi selle peale). Seega küsisin Härralt, kui pikk ta sõbranna on - ja tuli välja, et põhimõtteliselt sama pikk kui Härra. Kes on aga minuga täpselt sama pikkune, 172 cm.

Kui minu pikkune naine kannab minuga sama suurusnumbrit, siis järelikult olen ma sama lai, järelikult sama suur, järelikult näen samasugune välja... seega on tõesti tagumine aeg alla võtta.

Etapp algaski edukalt - esimesel nädalal -1.5 kg - 83.9 peale(ja sellesse nädalasse jäi asutuse advendipidu, kus ma võtsin asja väga vabalt), teisel nädalal -2 kg (81.9 kg). Teisel nädalal oli mul erakordselt suur aktiivsus ka kuidagi kogemata, nii et mul tekkis jälle see ületamatu "millegi isu". Ja kuna ma juba väga hästi tean, et see viitab liiga suurele kaloridefitsiidile, siis tõstsin +10%-lt kaloraaži +20% peale. Kolmanda nädala tulemus oli täpselt 0.

Tõstetud kaloraažist? Võib-olla see mängis rolli, aga täiesti objektiivselt andis ortopeed mulle peale ravimi, mille kõrvaltoimena on ödeemi nimetatud ning mu käed ja jalad olid tõesti paistes. Nii saingi kohe instasse teha stoori, kus tuletasin meelde üht kõige olulisemat õppetundi - USALDA PROTSESSI. Kui ma olen kaloridefitsiidis (ja ma tean, et tegelikult olen, kuigi üsna väikeses), siis KAALULANGUS TULEB. Aga võib tulla mõnenädalase viibega, sest kaalu konkreetset numbrit mõjutavaid faktoreid on palju (hormoonid, ravimid, soolestikus "kinni" olev toidumass jpm). Vahet tuleb teha KAALUkaotusel ja RASVAkaotusel. Lühiajaliselt ei ole need samad asjad!

Kilpnäärikuna ma tean täpselt, kui demotiveeriv võib olla selline "pime" kaalukaotus. Et ma nagu teen kõik õigesti, aga number ei liigu või liigub lausa üles. Kui ma omal ajal fitlappimist alustasin, siis tegelikult mu kaalunumber ei liikunud esimestel nädalatel või liikus minimaalselt. Ja ma tean ka, kui raske on seda usaldust saavutada.

Ega muud ei jäägi üle, kui endale korrutada, et füüsikaseadused kehtivad. Keharasva kaotus ei ole alati küll KERGE, aga on oma olemuselt siiski väga LIHTNE protsess: kalorid sisse - kalorid välja. Kõik taandub sellele. See kehtib alati. Selle tulemuse nägemine lihtsalt võib võtta aega muudest faktoritest sõltuvalt. Aga see kehtib sellegipoolest.

Nii et jätkame samal lainel. Kuna olen JÄLLE külmetunud (tõsi, täna on juba vinks-vonks olla), siis on mu kehaline aktiivsus oluliselt madalam ja panin kaloraaži ajutiselt jälle +10% peale. Aga olen valmis seda kohe uuesti tõstma, kui korralikult trenni saan, olgu see siis suusk või jõuks.

Näljatundega ei jõua kaugele ja kaalulangetus peab olema tšill ja lill! 

80. Uus etapp.

Ma mäletan, et vanasti kirjutasin ma nädalavahetustel, aga tükk aega ei suutnud meenutada, miks. Nüüd tuli meelde - mu "ametlik" kaalumispäev oli laupäeval. Meelde tuli seepärast, et kuna ma ei saanud siin ju privaatseid postitusi uuesti avalikuks teha, siis otsustasin viimaks vanad postitused teise keskkonda ümber tõsta, et neid kasvõi ise teinekord üle lugeda. Nii et kes mu vanu heietusi lugeda tahab, olgu aga lahke - Epu kaalublogi arhiiv.

Ausalt öeldes ma ei samastu enam suure kaalu langetaja Epuga kuigivõrd. Ei, mu filosoofia ja lähenemine on jäänud samaks, see ei ole muutunud. Aga ma kirjeldan seal vahel mingeid avastusi või ebalusi oma muutuva kehaga, näiteks hetke, kui ma esimest korda oma roideid selgelt tundsin - ja nüüd tunduvad need hetked võõrad. Nagu kellegi teise juttu loeks.

Ühtpidi võttes on mul selge düsmorfia peal, ma päris kindlasti ei näe end päris sellisena nagu teised. Mina näen end pisut paksu, aga eelkõige just SUURE naisena, just võrreldes teiste naistega. Kui ma näen end näiteks grupipiltidelt, olen ma alati hämmastunud, kui imelikult keskmine ma olen. Aga aju suudab selle umbes kahe minutiga pärast pildi nägemist ära "tasandada". Et no ju on teistel lohvakad riided ja nad on halva nurga all ja mina hea nurga all ja optiline pete ja üleüldse - ja nii kõigil piltidel ja alati.

Teistpidi aga olen ma oma umbkaudse suurusega ära harjunud. Lõppeks olen ma siin poolteist aastat olnud ka. Nii et ilmselgelt on aeg asjad uuesti sassi lüüa ja uuesti langetusse minna :D

Tegelikult olen ma siin kaalunumbris end kogu aeg natuke ebalevalt tundnud. Üks teema on see, kuidas ma välja näen. Nagu öeldud - sellest ei saa ma ise tegelikult täpselt aru, sest et düsmorfia. Seepärast ei ole väljanägemine otseselt põhjus, miks uuesti langetusse läksin. Selge on see, et ma ei hakka 5, 10 või 15 kg kergemana paremini aru saama, kuidas ma välja näen, kui juba praegu mu aju siin kelbast ajab.

Põhjus ongi konkreetselt numbris. KUNA ma ei saa aru, kuidas ma välja näen, oleks mul vaja mingisugustki referentsi, käegakatsutavat ja reaalset asja, mis seda mulle ütleks. Kaalunumbri järgi olen ma ülekaalu ülemises otsas. Ma mõtlesin, et läheks sinna ülekaalu alumise otsa poole, saaks 7 kaalule ette, äkki näiteks numbri 75. See oleks mu ajule kuidagi haaratavam kui "normaalne". Pealegi oleks see kokku 50 kg langetust.

Ma olen tegelikult juba paar nädalat langetusrežiimis olnud, kuigi esimese nädala võtsin seda asja eriti lõdvalt. Sel nädalal aga tekkis mõte, et ma võiks seda teekonda Instagrami stoorides n-ö "blogida". Ma olen enne ka kurtnud, et ma ei viitsi toidujutte kirjutada (ega lugeda). Ausalt, siiani ei viitsi, nii et jäädavamaid postitusi ei hakka ma sellest feedi tegema. Aga tundub, et säärane stooride kaudu "lühiblogimine" on mulle kuidagi sobivam. Need on lühidad, püsivad 24h ja kaovad. Ideaalne.

Nii et kui keegi soovib juhuslikult detailsemalt mu taldrikusse vaadata, siis võib mu Insta kontot jälgida. Olgu lihtsalt ette hoiatatud, et stooridesse tuleb sisse ka teisi teemasid, jalgrattasõidust koorilauluni. Ja jõuksi-meeme!

Ei, mul ei ole plaanis influkaks hakata :D . Ma lihtsalt mõtesin, et äkki kedagi huvitab. Ehk ma saan oma eeskujuga näide ollla.

Paljusid see teema ei huvita, mind ennast ka tavaoludes ei huvitaks. Aga tõsi ta on, et mitmed mu kaalukad tuttavad, kes muidu mu stoorisid ei jälgi, on seda hakanud nüüd tegema. Kuna nad kõik on mind teadnud 125-kilosena, siis nad teavad ka, et ma tean, mida teen ja millest räägin. Ju neil siis on huvi.

Ja kui ma suudan inspireerida kasvõi üht kaaluga kimpus olevat inimest ning näidata, et kaalulangetamine EI OLE Suur ja Raske Töö, Hirmus Pingutamine ja VaevaNägemine ning Pidev Nälg, siis ma tunnen, et olen maailmale midagi andnud.

(Nii et sisuliselt sooviks ma ikkagi influencer olla - selle sõna parimas tähenduses)

Siia kirjutan pikemaid heietusi ikka edasi.

(Ja puhtalt Matilda rõõmuks panen ma siia pildi endast jõusaalis - KINNASTEGA!)

 

77. Kehakoostise analüüs.

Ma siin vahepeal mõtlesin. Et kuidas ja kas üldse ma siin veel kirjutan. Esialgu jõudsin järeldusele, et kui midagi põnevat juhtub, siis võiks märke maha jätta. Küll aga ei kirjuta ma enam kunagi kaaluteemade psühholoogilisest poolest. Pole vaja.

Igatahes.

Härra tegi minust hiljuti ühe näki-pildi, kus ma puusast saati vees olen.

Kui ma selle pildi pealt oma selja sirglihaseid ja lailihast vaatasin ning eestvaates pildi pealt (seda ma siia ei pane, eksju) kõhulihaseid, otsustasin, et aitab naljast - teeme selle laua lubatud kehaanalüüsi ära. 83 kg juures ei ole loogiline omada välja joonistunud lihaseid. Arvasin ma. Siin peab olema mingi anomaalia.

Aga tuleb välja, et on küll loogiline. Ma olen tugevas ülekaalus, aga normis rasvamassiga, keharasva on 23,4%. Kui natuke veel rasva kaotan, olen oma vanuse kohta MADALA keharasvaga (sest ma jõuan oma vanusega kohe sinna keskmisse tulpa). Ülekaal tuleb lihastest (ja natuke veest ka - kilpnäärikute asi).

Ahah, nojah siis.

Mina, elu aeg paks olnud naine, praegugi kehamassiindeksi järgi tugevas ülekaalus, olen alla keskmise keharasva protsendiga.

Peale lihaste on mul muuseas ka luud tuntavalt üle keskmise rasked (norm 3.2-4.0, mul 5.1). Võta või jäta - ma olengi päriselt ka raske kondiga 😀

Ei, ma tean, et see masin pole väga täpne, päris õige vastuse annaks dexa scan või kaliiper, aga siiski.

Sellest sain ka aru, miks ma ei suuda tavalises langetusrežiimis olla. Masina järgi on mu põhiainevahetus 1800 kcal, tavalangetus annab mulle aga sellest väiksema numbri. Alla BMRi aga ei tohi kaloraaž minna ning jätkusuutlik kaalulangetus on üldse päevasest energiavajadusest (masina järgi mul 2700 kcal) mõni- kuni viissada kalorit madalam. Muuseas, ligilähedaste numbriteni jõudsin ma ise samuti, kui inimkatseid ja arvutusi tegin, ma lihtsalt ei suutnud neid numbreid uskuda.

Nii et Fitlapi +20% sobib mulle. Kunagi on need teemad olnud, et kas tõesti päriselt ka keegi neid režiime kasutab. Novat - ma nüüd kasutan. Pole nädalaid enam üle söönud, vaid püsin kenasti kavas ja tunnen, et kontroll on tagasi.

Mida oligi tarvis tõestada.

Just kontrolli puudumine häiris mind, s.t. fakt, et ma ei suutnud kuidagi planeeritult süüa. Kaalunumber ju püsis, selles mõttes ei olnud probleemi.

Aga ajul on ikkagi raske vastu võtta, et kui ma tahaks tšillilt alla võtta, peaks ma sööma üle 2000 kcal. Naised ju ei tohiks nii palju süüa! Ma nüüd üritan selle teadmisega leppida...

Muidu aga sain ma viimaks maha korraliku sörgi-pleilistiga, ise olen väga rahul igatahes. Ei mingit mõttetut õntsutamist, vaid puhas klassikaline rokk. Billy Idoli "Rebel Yell" ning Judas Priesti "Breaking the Law" on oma hea energiaga parimad jooksulood, ma ütlen.

Pleilist on ca 160 bpm, mis annab keskmiseks tempoks ca 6:00/km. Kuigi eks see sõltub sammu pikkusest ka. Viimati, pärast rasket jalapäeva, kui ma nelipead moosiks lasknud olin, avastasin, et kuna jalg ei lähe hästi sirgeks, on samm palju lühem ning läbitud maa seetõttu samuti. Aga no sammu sagedust aitab pleilist ikkagi hoida. Ehk on kellelgi veel abiks. 

76. Rajale tagasi.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, kukkusin ma vahepeal emotsionaalse söömise sohu maha. Aga nüüd hakkab olukord taas normaliseeruma. Muuhulgas lisas motivatsiooni Fitlapi matk. Nägin staarid elusast peast ära ja väga tore oli! Loodan, et sääraseid kokkusaamisi tuleb veelgi :)

Enne isikliku elu turbulentse tegin ma enda peal inimkatseid. Mind kimbutas juba pikemat aega "millegi isu", mis mind pidevalt ülesöömiseni viis ja hoidis kaalu paigal või viis kergesse tõusutendentsi. Ma leidsin, et aitab küll, kaua võib.

Matildal oli sama mure ja kuna meil on temaga mitmeid ühiseid jooni (laisk kilpnääre ja tugev (jõu)trenni harjumus), siis mõtlesin ja mõtlesin, keerutasin pöidlaid, mõtlesin veel, arvutasin natuke, arvutasin üle, mõtlesin veel pisut ja vist mõtlesin välja. Inimkatsed igatahes kinnitasid, et suund on õige.

Esiteks sain ma oma hirmust üle ja tõstsin kaloraaži. Midagi pole teha, aga korduvad arvutused viitasid sellele, et ma teen nii palju trenni (ja just jõutrenni!), et kava tavarežiim on minu jaoks natuke liiga suures kaloridefitsiidis.

Puht-matemaatiliselt võttes on tõesti nii, et mida suurem kaloridefitsiit, seda suurem kaalukaotus, lihtsalt et sellist asja ei ole võimalik väga pikalt hoida. Lühidalt saab, pikalt ei saa, keha ja aju hakkab sellele vastu. Siis tulebki selline vastupandamatu "millegi isu", mis tipneb viimaks sellega, et istud peadpidi maapähklivõi purgis. Ehk siis - kui üritada natuke liiga suurt kaloridefitsiiti liiga pikalt hoida, viib see lõpuks kaalutõusuni, sest sa hakkad üle sööma. Mitte keegi ei jaksa aastaid järjest olla pidevas kerges näljas. Või, noh, jaksab, aga nendel inimestel on juba ravi vaja.

Nii et kui muidu räägin ma kogu aeg, et you can't outrun your fork, s.t. kaalu reguleerimisel on A ja O toitumine, trenn on lihtsalt kena boonus, mida tasuks teha rohkem tervise ja heaolu pärast, siis tegelikult ikkagi ühel hetkel saabub see hetk, kus trenni kalorikuluga tuleks ka arvestada. Ainult et see hetk saabub seal, kus iga päev korralikku trenni (või ka mitu) tehakse, sest siis kahekordne vahepala enam ei päästa, vaid tuleb tõesti terve kava kaloraaži tõsta. Igapäevane 10000 sammu ja 2x nädalas kõht-selg-tuhar rühmatrenni seda välja ei anna.

Teise faktorina aga vaatlesin makrode tasakaalu. Mõtteni viis Matilda tõdemus, et neid "millegi isusid" ei olnud tal sügisel, kui vabalt õuna sõi, aga ka see, et mu enda "millegi isud" kipuvad lõpuks ikka viima mee ja banaanini. Lisaks veel tõdemus, et ma teen kordades efektiivsemaid trenne, kui olen enne trenni söönud midagi, mille rõhk on süsivesikutel (ma ikka jälgin, et igal toidukorral oleks alati kõik makrod, küsimus on, et mille poole kaldu).

Fitlap on valgu poole kaudu ja see töötab väga hästi suure langetuse puhul. Ma räägin kogemusest, eksole.

Aga kui ma oma enesetunnet jälgisin ja kirjandust lugesin, hakkas mulle tunduma, et just suurema trenni tegijad, ERITI jõutrenni tegijad, kes on kas säilituses või kel ikkagi suhteliselt vähe vaja langetada, s.t. kellel on "pikem perspektiiv", võivad süsivesikuid pisu vabamalt tarbida. Valku on lihaste jaoks vaja ja neid ei tohi ära jätta, aga süsivesikud on kiire energia ning jõutrenni jaoks läheb seda vaja. Muidu võib sama hästi ka poolekiloste aeroobikahantlitega vehkida.

Kui ma enne trenni süsivesikut ei söö, siis ma raskust ei tõsta. Ja kui raskust ei tõsta, siis kalor ei kulu. Nii et süsivesikute tarbimine viib mõttekama trennini ja suurema kalorikuluni, seega efektiivsema kaloridefitsiidini. Mulle viimaks tunduski, et see arusaamatu "millegi isu" oligi keha viis küsida trenni jaoks kasutatavat energiat - kiiremat.

Ja siis hakkasin ma mõtlema, et umbes midagi sellist on ammu räägitud, k.a. Fitlapi tiimi omad. Hakka või arvama, et profid teavad, millest nad räägivad... 😀

74. Fitlapi maskott.

Hiljuti, või, noh, kuu aega tagasi (jeeber, kus aeg lendab!) oli grupis liikumisnädal, millest ma aktiivselt osa võtsin. Ma üldiselt igasuguseid väljakutseid ja teemanädalaid kaasa ei tee, vaid tõesti valin teemad, mis mind kõnetavad. Puhtalt missioonitundest, sest auhinnad on toredaks boonuseks, aga nende pärast ma ei pinguta. Mõttes, et Fitlapi puhul hakkab juba kergelt piinlik, sest aasta tagasi sain smuutinädala auhinna ja vahepealse foorumikatsetuse puhul moosi :D

Igatahes - kuna liikumine on mu kehakaalu teekonna praegune kõige olulisem teema, siis liikumisnädalal postitasin innuga pilte ning mõtlesin ja kirjutasin kaasa (üks blogipostitus on sealtmaalt ikka veel mustandis, ei suuda seda kuidagi lõpuni kirjutada). Ja, näe, Fortuna naeratas jälle! Sain MyFitnessi seljakoti! Ja no ma olen väga rahul.

Kui muidu olen ma logistilistel (ja finantsilistel) põhjustel 24/7 klient, siis Spordiseltsi kaudu saan ma korra nädalas mujal klubis käia. Vanasti käisin ma ujumas, aga vahepeal käisin MyFitnessis. Seal on näiteks puusatõste pink, mis on oma olemuselt kergelt tõstetud kang koos seljatoega. 24/7 pink ei kõlba kuhugi - ma ei suuda kunagi seal normaalset asendit leida, pealegi ei saa ma sinna lisapehmendust panna - aga nende raskuste juures, mida ma puusatõste juures kasutan, on seda juba hädasti vaja, vastasel juhul jäävad delikaatsesse kohta suured sinikad (ma räägin korduvast kogemusest). Ja kui kogu kupatus ise üles panna (leida vaba seinapind, tuua pink, tuua kang, tuua kükipehmendus, tuua matt lisapehmenduseks, tuua kettad), siis see võtab nii kaua aega, et ma ei viitsi, noh. Nii et juba ainuüksi puusatõstete tegemiseks tasub MyFitnessis käia.

Novat, sedasama kotti olin ma juba tükk aega MyFitnessi adminni selja tagant nillinud ja imetlenud, seda enam, et mu oma spordikott hakkas otsi andma.

Nüüd, olles MyFitnessi seljakoti õnnelik omanik, võin kinnitada, et tasus nillida küll, väga väga väga hea kott on! On erinevas suuruses sahtleid kotis sees ja koti välisküljel (ja nende sees veel eraldi sahtleid), on eraldi ligipääsetav alumine kott, kuhu näiteks ujumisriided või jalatsid panna, on pikendatav ülaosa, on suur sahtel, kuhu lapikuid asju panna. Mahutab palju, isegi mu uus tõstevöö, mis pole veel piisavalt pehmeks kantud, mahub jäigana ära. On veepudeli hoidja, mis pudelit korralikult kinni hoiab. Selg ja rihmad on pehmendustega ning megamugavad. Ja no ilus on see kott ka!

Ja ma ei kiida seepärast, et selle tasuta sain, vaid ma olen päriselt ka sellega väga rahul.

Aga see pole veel kõik. Nagu mitmele teisele siinsele blogijale, nii tegi ka mulle Fitlap üllatuse, saates mulle uued vitamiiniga maitseveed.

Proovisin ära ja no jälle on Fitlap hea tootearendusega maha saanud, pole midagi öelda. See, et vesi on õuna-leedrimaitseline, aga mina olen juhuslikult leedrifänn, on lihtsalt vedamine. Aga üks asi on küll objektiivne fakt - see vesi võtab janu ära.

Muidu ma maitsega vett või spordijooke ei tarbi, sest tavalises maitsevees on kalorid ja/või gaas, spordijoogid on aga õudse keemiamaitsega. Igasugused suhkruasendajaga värvilised veed aga ei võta minu senise kogemuse järgi janu ära, vaid pigem suurendavad. Aga Fitlapi uus vesi tõesti võtab janu ära. Täiesti hämmastav. Ju sisaldab midagi, mida mul vaja on, on see siis seleen või tsink. Ma ise joon natuke pealt ära ja lisan pudelisse vett, sest mu maitse järgi on maitse pisut intensiivne, aga no see on pisasi. Nii et kui õuna-leedri maitse meeldib, julgen soovitada küll. Ja jälle - mitte seepärast, et kingiks sain, vaid tõesti on hea.

Nii ma siis nüüd viimasel ajal käingi trennis nagu Fitlapi maskott - kingiks saadud kott kaasas, Fitlapi pudel selle sees.

Aga heale asjale võib reklaami teha küll. :)

PS Aga seda ma pean küll ütlema, et Fitlapi kastid on kuidagi rikkis - kumbki mu kass ei roninud kummagi paki kasti tšillima. Kes on enne näinud pappkaste, kuhu kassid sisse ronida ei taha???

73. Liikumisrõõm.

Nojah, siin ma siis nüüd olen - kutsun kõiki jooksutrenni, küll NRC, küll Terviseradade omadesse, aga ise neist osa ei võta. Teisipäeval läksin Russalka juurde kohale küll, aga mul oli esiteks (vaimselt) väga halb enesetunne, teiseks olin sellises lollis seisus, et mul polnud kuhugi panna kotti, mille ma PIDIN trenni kaasa võtma. Alguses arvasin, et trenn käibki Russalka juures, siis oleks koti kuhugi põõsa alla jätnud ja seda kullipilguga jälginud. Aga kui alustuseks pidi sealt kilomeetri eemale sörkima, jätsin asja katki. Ei ole võimalik joosta, üleõlakott seljas.

Aga no ma loodan, et keegigi mingi trenni endale leidis. Kuuldavasti küll ei osanud Terviseradade omad arvestada algajatega, kahju kuulda. Aga seda ma võin tõesti kogemusest kinnitada, et NRC algajate tempoga long run'id, mida sügisel korduvalt kaasa tegin, minusugustega arvestasid. Eks see ilmselt sõltub treenerist.

Aga iseseisvalt käin küll jooksmas, mul saab varsti C25K programm läbi, hetkel olen 7. nädala juures, kus tuleb 25 min järjest joosta. Järgmisel nädalal on 28 minuti jooksud ja siis ongi 5km ehk ca 30 min täis. Hurraa!

Mõneks ajaks jään ma kindlasti loorberitele puhkama, aga siis peaks midagi edasi tegema. Ei suudagi otsustada, kas edasi peaks proovima pikemat maad (s.t. 10 km-ni) või selle 5 km juures tempot tõsta. Sest mu tempo on aeglane - ma ei jookse, ma sörgin. Mu kehale on kindlasti omasem aeglasevõitu liikumine, aga parem vastupidavus. Ei teagi, kumb oleks mõttekam, kas proovida seda ära kasutada või just proovida arendada nõrka külge. Aga no seda on aega mõelda.

Tõmbasin igatahes c210k äpi alla. Selle kirjeldus oli muidugi üle prahi:

Okei siis!

Aga ma liigutan end muul viisil ka. Ma olen joogat vahelduva eduga juba aastaid teinud, ikka nii kahekümne kanti, aga kuna ma vanasti proovisin kole vaimne olla, siis tegelesin teiste stiilidega. Ma tean jah, et ashtanga väidab end kõige traditsioonilisema ja autentsema "päris" voolu olema, aga on stiile, mis on veel rohkem kõige traditsioonilisemad ja autentsemad ja "päris". Igatahes ei kuulunud igasugused tagurpidi asendid, kätelseisud ja muu säärane siiani mu praktikasse, need olid rangelt väga edasijõudnute asendid, üleüldse täielik ego ning edasiminek pidi joogas olema aeglane ja jumala eest ei tohtinud keegi midagi sellist proovidagi, sest et iga vale liigutus põhjustas düsbalansse ja vigastusi.

Kuna ma ei ole enam ammu vaimne (olen korduvalt öelnud, et hoian end sellest maailmast kauge kaarega eemale), siis võin ma vabalt sportlikku "euroopa joogat" ka teha, pole üldse oluline, et asi oleks absoluutselt maailma kõige kõige traditsionilisem ja autentsem ning mulle on tekkinud vabadus teha, mida tahan - mängida oma kehatunnetuse ja tasakaalumeelega ning rõõmuga katsetada uusi asendeid. Leidsin netist nädalase tasuta ümberpööratud asendite kursuse, mida Yogi Flight School korraldab (praegu enam ühineda ei saa, aga küll neid tuleb veel). Ja no kui ma rikkaks saan, ma kavatsen kindlalt nende tasulise kursuse võtta, sest täpselt sellist vibe'i olen ma ammu otsinud. Joogaõpetaja, kes joob (avalikult) kohvi ning kelle hüüdlause ümberpööratud asendite juures on "Stack your shit!" (see on isegi nende särgil). Ei mingit holier than thou hoiakut ja enneaegse nirvaana teesklemist.

Igatahes olen ma terve nädal harjutanud varese poosi, pea peal seisu ja kätelseisu. Ükski kolmest asendist pole mul veel üle mõne sekundi välja tulnud, aga mul on nii neetult lõbus neid katsetada.

Varese poosi katsetusest tegin instasse videopostituse ka. Muidu poleks seda ehk üles pannudki, aga ma ise jäin selle pealt oma käsivarsi ja õlgu vaatama, et ossa. Natuke veel ja varsti lähen Kopli vahele tüli norima, oksad laiali. Just selle video pealt (nähes end kõrvaltvaataja pilguga) sain ma aru, miks mind sportlikuna tajutakse. Sest et, jah, tõesti, mul on ilmselt atleetlik keha.

Minul!

Kogu mu kaalukaotuse teekonna juures hämmastabki mind ennast kõige rohkem see, et ma siiralt naudin liikumist ja liigutamist ning enda väikest proovilepanekut. Oleks seda keegi mulle veel kaks aastat tagasi öelnud, ma oleks ta välja naernud... 

72. Puhkusetrall + uued Fitlapi tooted.

Kutsusin siin eelmisel nädalal kõiki teisipäeval jooksma, aga tunnistan ausalt, et kui ma tol päeval kl 15 aknast välja vaatasin ja nägin, kuidas lumi ÜLES sadas, loobusin sellest mõttes ise ka. Vihmaga olen ma jooksmas käinud. Lumega tegelikult ka. Aga, andke andeks, lumetormis mina ei jookse. Mõttes, et kuna ma jooksutrenni asemel jõusaali läksin ja selle käigus üritas tuul kõike mu 83 kilo pikali lükata, siis ma pean otsust õigustatuks. Sel nädalal ka ei jõua NRC trenni jooksma - aega pole lihtsalt.

Mul on traditsiooniline nädalane kevadpuhkus, mille jooksul pidasin suuri plaane teha trenni, tegeleda süvenenult oma erialase väljakutsega ja loomulikult käia kontserdiproovides ja pärast kontserditel ka. Aga kas mul on selleks kõigeks aega? Nagu ikka mu puhkustega - alguses arvan, et tuleb hirmus molutamine, pärast tuleb alati välja, et puhkusest oleks puhkust vaja. Nii ka seekord. Nii et NRC jooksule jõuan järgmisel nädalal - kui siis muidugi jälle lumetormi pole...

Trombooniendel

Just kiiretel aegadel hakanud sörkimist hindama trenni mõttes. Selle pool tundi ikka leiab (kolmveerand koos pesemisega), samas kui jõusaalis käik võtab koos kodust minemise-tulemisega vähemalt kaks tundi, enamasti rohkem.

Ma olen siin muidu paari uut Fitlapi toodet proovinud: uued riisiga grillvorstid, kana-kodujuustu salat ja jäätis jäid ostukorvi. Pean tunnistama, et tootearendajad on teinud head tööd ja eriti suured kiidusõnad selle eest, et soolaga on hakatud normaalsuse piiridesse jõudma. Kui nüüd eelmistel Nõo toodetel (süldil, vorstidel, kana- ja veiserullidel) ka soolasisalduse väiksemaks saaks, oleks tore.

Ega ma muidu grillvorstide sihtrühm pole, ma sellest eestlaste rahvuslikust harrastusest, s.t. grillilembusest kuidagi kõrvale jäänud. Seda enam, et nende hind võttis hinge kinni. Ei, ma ei kurda, ma saan aru küll, et nende toodete arendus on kallis. Ka šnitslite hind võtab viimasel ajal hinge kinni, aga vahel harva ma siiski luban neid endale vale-burksi meisterdamiseks. Grillvorstid jäävad minust siiski edaspidi poodi, sest et, noh, pole sihtrühm.

Arva on aga, et salatist, mille sihtgrupp ma muidu ka pole, saab teinekord "päeva päästja", nagu siiani on päästjaks olnud pannkoogid. Salatit on lihtsalt rohkem ja see on "raskem", nii et on selgelt parem "haaran kaasa" kõhutäide.

Aga no see jäätis... mmm... mmm... mmmmmmmm... Muud polegi tegelikult öelda. Kõik on perfektne.

Kookossuhkur, tuntav õunamahl, kerge soolakas nüanss ja koorene tekstuur. Kohe tunda, et seal on minimaalselt jama (päris ilma saakski olla ainult käsitööjäätis) - jäätis sulab põhimõtteliselt kuumema pilgu peale üles, nagu peabki! Ja no see maitse, noh... mmmm....

Kui nüüd vahest ehk saaks mingi šokolaadise variandi ka?

Kui ma hästi ilusate silmadega küsin? 

65. Uued eesmärgid.

Head jätkuvat aastat. Aeg jälle blogilt tolm maha puhuda.

Mitte, et ma otseselt kadunud oleks olnud, aga nüüd olen ma selles mõttes tagasi, et hakkan uuesti langetama. Otsustasin ikkagi normaalkaalu "ära teha". Tänane kaalunumber oli 82,9, normaalkaal oleks 172 cm juures 73,9 kg peal, seega on mul 50 nädalat, et kaotada 9 kg, mis tähendab ca 200 g nädalas. Ma arvan, et on tehtav küll. Sealjuures ei pea ma isegi palju muutma, langetus +10% ja kava täpsem järgimine peaks vähemalt otsa küll lahti tegema Eks hiljem läheb keerulisemaks (nagu Helka, Matilda ja teiste wanade kalade pealt teame), aga eks selle probleemiga tegelen siis, kui see kätte jõuab.

Ah et mis põhjusel siis? Ei, ma tunnen end oma kehas tegelikult väga hästi ja suur ning tugev tahan ma ikka olla, lihtsalt et vaatasin siin endast trennis tehtud pilte ja kuigi nii meeldib mulle ka, ausalt kohe, siis natuke vähem massiivsust mind siiski veel hapraks naisukeseks ei muuda. Ruumi on, ütleme nii. Nii et puhtalt välimuse pärast ja natuke seetõttu ka, et tõestada endale, et ma saan.

(Teisi selle seeria pilte saab mu instagramist ka vaadata @epp.volkov, ma postitan sinna küll nagu kuuvarjutus)

Muidu läheb hästi ja ikka vanas vaimus, suusatan nagu hullu. Viimase aja normiks hakkab 20 km saama, 10 km tundub endale juba "kerge sutsakas". Vend otsustas pärast 20 aastat uued vabatehnika suusad osta ja andis vanad mulle. Kuna need tema vanad on aga poolprofiklassi suusad ning mõeldud just 80-kilosele inimesele, siis oli mu jaoks vahe kapitaalne. Järve raja järsu tõusu sõitsin uisku ja kilomeetri aeg paranes hoobilt 15 sekundit.

Põhimõtteliselt võiks öelda, et suusad sõitsid ise. Mis nii viga suusatada!

Ma jäin muidu mõtlema, et pole kunagi eriti rääkinud Fitlapi märgiga valmistoitudest, aasta tagasi vist mainisin sülti ja kanarulle (ja hindasin mõlemad kaugelt liiga soolaseks). Tegelikult olen ma pea kõik Fitlapi märgiga tooted ära proovinud ja mõnda neist tuleks kiita ka.

Esiteks muidugi pelmeenid - miski, mida ma muidu üldse ei söönud. Ega ma neid nüüdki pelmeenidena söö, küll aga on Pelmeenisupp minu päeva päästja, kui on kas kiire või kui on stressisöömise ajad ning teadlikkusest ei tule midagi välja. Kahju ainult, et ma ei ole kolme lihaga pelmeene kusagil suures pakis müügil näinud - mulle meeldivad need rohkem, aga väikeses pakis ei taha osta ei hinna ega topeltpakendamise tõttu.

Mu ületamatud lemmikud on šnitslid! Jeerum-laarum, kui head, vähe paneeringut JA EI OLE SOOLASED. Nendega tehtud valeburks on lihtsalt ületamatult maitsev ning hoiab mu kõhu tunde täis. Ma olen neid soovitanud kõigile mitte-fitlappijatele ka. Sealjuures on tegu teise tootega, mida ma muidu üldse ei sööks, selliseid poolfabrikaate ma reeglina ei osta.

Ka viimane kiidetav toode on samuti sarjast "iial muidu ei osta" - nimelt pannkoogid :D . Tähendab, ma endiselt ei kavatse pannkooke endale koju osta, nii kirves see elektri hind veel ei ole, et ma ise ei suuda pannkooke praadida. Küll on aga need rohkem kui korra mu päeva päästnud kusagil tee peal või iginäljasena jõuksist tulles, kui koduni tõesti enam ei kannata. Ma olen oma kaalulangetuse teekonnal ära õppinud selle, et kuigi ma ei pea nälga kartma, siis päris tühjaks ei tohi ma oma kõhul lasta minna, sest siis ma söön lihtsalt üle. Mamma pannkoogid on head, täidavad kõhtu, kaloraaž on täpselt teada ja neid müüakse igal pool. Ideaalsed päästjad.

Need valmistooted on üks näide sellest, et vahel tuleb ikkagi oma sõnu süüa ja hoiakuid ümber vaadata. Ega ma olen üsna skeptiliselt suhtunud Fitlapi viimase aja suunda suurendada oma sildiga poolfabrikaatide hulka, sest paratamatult pole poolfabrikaat nii tervislik kui "päris" söök, suurtööstus peab arvestama teatud tingimustega. Aga kuna mõnedki tooted on tõesti hästi õnnestunud ning - mis peamine - need tooted on mind mitmel korral "välja päästnud", olen hakanud mõtlema, et hea, et need olemas on. Palun jätkata samas vaimus ning juurde toota! :) 

64. Update.

Ega mul midagi erilist rääkida pole. Kaal on puhvris ja teen trenni. Äppi avan järjest vähem, sest üritan ikka sinna jõuda, et suudaksin "silma järgi" kavas olla, järgida Fitlapi põhimõtteid ja umbes ka kaloraaži. Tundub, et toimib.

Vahepeal ma ikka mõtlen, et peaks normaalseks naiseks hakkama ja ka sinna normaalkaalu jõudma, sest minu kaalunumbrist hakkavad teised teatavasti alles alla võtma, sest nad on enda arvates hirmsad rasvas sead. Nii ma siis mõtlesin, et teeks aasta lõpuks 79,9 ära. Aga mul on endiselt mingi Psühholoogia peal. Kui kaalunumber alla 82 läheb, tekib mingi sisemine paanika ja vastumeelsus. Seesama tunne oli põhjus, miks ma juuli alguses 83,3 peale pidama jäin.

Ehk siis - number, mille peale tõrge tekib, on natuke madalamale läinud, aga fakt on, et mingi vasak aju nurgake on otsustanud, et täpselt siin ülekaalus ma olema pean ja ei mingit normaalkaalu ega keskmise naise välimust. Jäängi igavesti Suureks Naiseks.

Ilmselgelt huvitav teema, mida terapeudiga arutada.

Samas ongi ehk hea veel siin numbris pikemalt edasi olla, sest düsmorfia hakkab leevenema. Mul on täiesti adekvaatne silmamõõt oma keha suhtes tekkinud, oskan näiteks poes juba silma järgi riideid valida, ei panegi enam emmas kummas suunas kaks suurust mööda. Ja ma vist hakkan oma keha kujust ka aru saama. Eks ta harjumatu on, et ilmselt olen ma objektiivselt võttes võrdlemisi sirge kehaga, kui ma olen terve elu olnud klassikaline liivakell, aga ju siis nii on. Ja nii on ka hea. Ma tunnen end viimasel ajal oma kehas väga hästi.

Nüüd, kui lumi maas, käin suusatamas nagu hullu, ja kõik muud trennid on tagaplaanil, sest et mine tea, kaua saab, ähvardavad siin jääga ja puha. Kuigi seda peab ütlema, et ilmselgelt on aasta trenni hästi mõjunud - nii jõusaal kui jooksmine. Kui eelmisel hooajal oli 10 km suuska kõva sõna ja pärast seda olid reied läbi ning ma ise poolsurnud, siis nüüd pole mingi probleem oluliselt kiiremas tempos 15 km jutti suusatada ilma, et see eriliselt tunda annaks (ja õhtul jõuksis ülakeha trenn otsa teha). Tõsi, alakeha trenni pigem jätaks vahelele pärast suusaringi.

Jõudsin jõutõmbes treeningraskustega 100 kg-ni ja oli täpselt nii uhke tunne, kui näost paistab. Nüüd hakkan ilmselt põhjalikumalt kükki arendama, sest see on endiselt arengus maas.

Tegelikult tahaks ma ikkagi klassikalise tõstmisega tegelema hakata, see on mul ammune salaunistus. Kahjuks tundub, et sellega tegeletakse ainult Spartas, sinna ma aga maailmavaatelistel põhjustel ei lähe. Kas tõesti pole Tallinnas klubi, kus mõni minusugune ilma oma peata peavoolu lammas seda treeniks?

Isiklik elu on selline, et pärast pikka kaalumist otsustasin, et jooksusõbra kandidatuur kahjuks ei osutu valituks igasugustel erinevatel põhjustel (nt oma pea olemasolu). Küll aga on ootamatult veel paar kandidaati välja ilmunud. Ma ilmselt peaks oma imagoga natuke tegelema hakkama, sest mingil põhjusel jätan ma mulje, et olen jube sportlik inimene. Kõik kohtingud on mul olnud aktiivsed - olen käinud deidil jõusaalis, vinyasa joogas, jiu-jitsu trennis ja matkamas. Tegelikult ei meeldi mulle üldse sporti teha, ma olen täielik nohik ja kohutavalt laisk inimene, ma eelistaks ikka klassikalist kohvikut ning käest kinni mere ääres jalutamist. Aga no ei lasta, mis teha.

Nii et jah.

Hoiame lippu kõrgel ja jätkame tervisliku elustiiliga.