Nagu eelmises postituses kirjutasin, kukkusin ma vahepeal emotsionaalse söömise sohu maha. Aga nüüd hakkab olukord taas normaliseeruma. Muuhulgas lisas motivatsiooni Fitlapi matk. Nägin staarid elusast peast ära ja väga tore oli! Loodan, et sääraseid kokkusaamisi tuleb veelgi :)
Enne isikliku elu turbulentse tegin ma enda peal inimkatseid. Mind kimbutas juba pikemat aega "millegi isu", mis mind pidevalt ülesöömiseni viis ja hoidis kaalu paigal või viis kergesse tõusutendentsi. Ma leidsin, et aitab küll, kaua võib.
Matildal oli sama mure ja kuna meil on temaga mitmeid ühiseid jooni (laisk kilpnääre ja tugev (jõu)trenni harjumus), siis mõtlesin ja mõtlesin, keerutasin pöidlaid, mõtlesin veel, arvutasin natuke, arvutasin üle, mõtlesin veel pisut ja vist mõtlesin välja. Inimkatsed igatahes kinnitasid, et suund on õige.
Esiteks sain ma oma hirmust üle ja tõstsin kaloraaži. Midagi pole teha, aga korduvad arvutused viitasid sellele, et ma teen nii palju trenni (ja just jõutrenni!), et kava tavarežiim on minu jaoks natuke liiga suures kaloridefitsiidis.
Puht-matemaatiliselt võttes on tõesti nii, et mida suurem kaloridefitsiit, seda suurem kaalukaotus, lihtsalt et sellist asja ei ole võimalik väga pikalt hoida. Lühidalt saab, pikalt ei saa, keha ja aju hakkab sellele vastu. Siis tulebki selline vastupandamatu "millegi isu", mis tipneb viimaks sellega, et istud peadpidi maapähklivõi purgis. Ehk siis - kui üritada natuke liiga suurt kaloridefitsiiti liiga pikalt hoida, viib see lõpuks kaalutõusuni, sest sa hakkad üle sööma. Mitte keegi ei jaksa aastaid järjest olla pidevas kerges näljas. Või, noh, jaksab, aga nendel inimestel on juba ravi vaja.
Nii et kui muidu räägin ma kogu aeg, et you can't outrun your fork, s.t. kaalu reguleerimisel on A ja O toitumine, trenn on lihtsalt kena boonus, mida tasuks teha rohkem tervise ja heaolu pärast, siis tegelikult ikkagi ühel hetkel saabub see hetk, kus trenni kalorikuluga tuleks ka arvestada. Ainult et see hetk saabub seal, kus iga päev korralikku trenni (või ka mitu) tehakse, sest siis kahekordne vahepala enam ei päästa, vaid tuleb tõesti terve kava kaloraaži tõsta. Igapäevane 10000 sammu ja 2x nädalas kõht-selg-tuhar rühmatrenni seda välja ei anna.
Teise faktorina aga vaatlesin makrode tasakaalu. Mõtteni viis Matilda tõdemus, et neid "millegi isusid" ei olnud tal sügisel, kui vabalt õuna sõi, aga ka see, et mu enda "millegi isud" kipuvad lõpuks ikka viima mee ja banaanini. Lisaks veel tõdemus, et ma teen kordades efektiivsemaid trenne, kui olen enne trenni söönud midagi, mille rõhk on süsivesikutel (ma ikka jälgin, et igal toidukorral oleks alati kõik makrod, küsimus on, et mille poole kaldu).
Fitlap on valgu poole kaudu ja see töötab väga hästi suure langetuse puhul. Ma räägin kogemusest, eksole.
Aga kui ma oma enesetunnet jälgisin ja kirjandust lugesin, hakkas mulle tunduma, et just suurema trenni tegijad, ERITI jõutrenni tegijad, kes on kas säilituses või kel ikkagi suhteliselt vähe vaja langetada, s.t. kellel on "pikem perspektiiv", võivad süsivesikuid pisu vabamalt tarbida. Valku on lihaste jaoks vaja ja neid ei tohi ära jätta, aga süsivesikud on kiire energia ning jõutrenni jaoks läheb seda vaja. Muidu võib sama hästi ka poolekiloste aeroobikahantlitega vehkida.
Kui ma enne trenni süsivesikut ei söö, siis ma raskust ei tõsta. Ja kui raskust ei tõsta, siis kalor ei kulu. Nii et süsivesikute tarbimine viib mõttekama trennini ja suurema kalorikuluni, seega efektiivsema kaloridefitsiidini. Mulle viimaks tunduski, et see arusaamatu "millegi isu" oligi keha viis küsida trenni jaoks kasutatavat energiat - kiiremat.
Ja siis hakkasin ma mõtlema, et umbes midagi sellist on ammu räägitud, k.a. Fitlapi tiimi omad. Hakka või arvama, et profid teavad, millest nad räägivad... 😀
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar