82. Emotsionaalsest söömisest.

See pole nüüd esimest korda, kui emotsionaalsest söömisest kirjutan. Aga mida sa teed - ma fikseerisin juba 20 aastat tagasi, et siin on minu kaaluprobleemide võti. Ja nagu korduvalt kirjutanud olen - usun, et see on KÕIGI kolmekohalisse kaalunumbrisse pikemalt pidama jäänud inimeste kaaluprobleemide võti.

Ma nüüd ei tea, kas see on hea või halb uudis, aga ma võin öelda, et päriselt ei lahene emotsionaalne söömine kunagi, isegi kui alla võtad. Ka siin kaalukategoorias, kus ma olen poolteist aastat olnud, olen ma emotsionaalse söömisega endiselt kimpus, kohati tundub, et hullemini kui enne. Võib ka olla, et ma olen sellest lihtsalt teadlikum, muidugi.

Mu kass on väga haige ning mul oli eile üle hulga aja taas söömasööst. Sealjuures ma olin kogu aeg teadlik, et see on ärevuse ja muretsemise tõttu. Et ma "pehmendan" praegu oma muret, sest muul viisil ma sellega hetkel hakkama ei saa.

See ongi olnud minu esimene suurem arusaam teemat uurides - kuni ma käin ringi ja räägin, et oi, ei mina tea, miks ma söön, toit oleks nagu minust tugevam, ei ole ma vastutust võtnud. Ei, toit ei roni ise sinu suhu, sa ise sööd seda. Küsimus - miks? Endale tuleb tunnistada, et ma kasutan emotsionaalset söömist, sest see tegelikult aitab, ma ei oska (VEEL!) nende emotsioonidega konstruktiivsemalt tegeleda. Aga ma saan seda õppida.

Ei ole mõtet vihata end emotsionaalse söömise või söömasööstude pärast. Selles mõttes, et ei, see ei ole kusagilt otsast konstruktiivne, kui kaine mõistusega võtta. Aga SEE TÖÖTAB. Kui see ei töötaks, siis sa seda ei kasutaks.

Veel kord: kui söömasööst sind sel hetkel ei aitaks, siis sa seda ei teeks.

Selle mõistmine on ülioluline, sest alles pärast fakti mõistmist ja tunnistamist saab edasi minna ning alternatiive hakata otsima.

Sealt edasi minu teine oluline arusaam. Probleem pole mitte abstraktne "emotsionaalne söömine", vaid mul on mitmeid emotsioone, mida olen õppinud ohjama söömisega, nt ärevus, igavus, viha, kurbus, aga ka väsimus (mentaalne, füüsiline) jne jne jne. Iga emotsiooni "söön" ma natuke erinevalt. Iga emotsiooni ohjamiseks tuleb eraldi leida uus ja konstruktiivsem alternatiiv.

Ühtepidi võttes tähendab see rohkem tööd (olenevalt sellest, mitut emotsiooni ma olen elu jooksul õppinud toiduga ohjama), teistpidi võttes aitab asja natuke perspektiivi panna. Et kas ma ikka olen läbi kukkunud, kui ma muret ei oska veel muul viisil ohjata, aga näiteks viha ja frustratsiooni puhul olen parema alternatiivi juba leidnud (tõstmine)? Ma ütleks, et ei ole, vastupidi - ma olen ju edusamme teinud, kui mitme emotsiooni ohjamise olen paremini ära õppinud! Kui võtta asja ühe suure "emotsionaalse söömisena", ei saa tegelikest ja reaalsetest edusammudest ise arugi!

Ükshaaval ja tasapisi tuleb asju võtta.

‐--------

Ma olen pika aja peale õppinud veel ära paar olulist punkti - mida teha, kui söömasööst on olnud.

1) ÄRA SÜÜDISTA END!!!

Sa ei saa ega tohi süüdistada end selle pärast, et sa proovisid oma emotsiooni ohjata parimal viisil, mida oskad! Sinu emotsioonid on päris, neil on põhjus ja nad on lubatud. Nüüd lihtsalt õpid vaikselt, kuidas konkreetselt SINA konkreetselt SEDA emotsiooni edaspidi ohjata saad. Meetod, mis mulle sobib, ei pruugi sobida sulle. Otsi, otsi veel ja siis otsi veel. Küll sa leiad kunagi. See võib võtta aega - aastaid. Aga sinu otsingute aeg ei ole maha visatud!

2) Face the damage.

Loe enam-vähem (või täpselt) kokku, mida sa söömasööstu ajal ära sõid. Väga suure tõenäosusega ei ole asi üldse nii hull, kui algselt tundub. Ja kui ongi väga hull, siis oled sa selle vähemalt fikseerinud. Ei ole mingit "tunnet", et oi õudu (mis viib suurema enesesüüdistamiseni). Oluline on välja saada emotsioonide rattast ning enese vastu aus olemine ja kaine pilguga asja vaatamine aitab just seda teha. Vaiba alla lükkamine ei aita,vaid teeb asja hullemaks.

3) Mine edasi puhtalt lehelt.

Mis tehtud, see tehtud. MITTE MINGIL JUHUL ÄRA HAKKA END ROHKEM PIIRAMA VÕI ÜLE TREENIMA. See on kõige suurem viga, mida teha saad. Kiusatus on suur - seilasime, teame. Sellegipoolest ära tee seda!

Kõige olulisem on endale andestada.

75. Emotsioonikokteil.

Ma ei teagi, kuidas siin nüüd seda kõike kirjutada, sest põhimõtteliselt kirjutan ma sellest, kuidas ma EI fitlapi. Üldse. Aga no kaalu ja söömisega seotud teemad ju ikka...

Oeh. Ehk siis.

Kuna mul isiklik elu jälle uppi lendas, on mul on viimasel ajal nii valus olla, et hingata ei saa. Sellega seoses on ilmnenud huvitav Psühholoogia. Näiteks läksin nädal aega tagasi pagaripoodi, ostsin terve stritsli ja sõin selle kõik korraga ära, niimoodi tänaval, otse hammustades ja praktiliselt mälumata alla neelates.

Iga emotsionaalne sööja ja binger tunneb selle kirjelduse ära, kuigi vähesed kirjeldaksid seda, saati veel oma näo ja nime alt. Me teeme neid asju, aga salaja - kindlasti teiste eest, aga soovitavalt ka enesele valetades, sest häbi on ju. Kui sellest ei räägi, siis pole olnud.

Eksju.

Sealjuures on hull olla nii tugevalt ülekaalus binger kui ka normaalmõõdus, võin omast kogemusest kinnitada. Emotsioonikokteil on erinev, aga kumbagi pole kergem kogeda kui teist.

Ma olen kogu aeg rääkinud, et tugev ülekaal on psühholoogiline teema, sest viitab, et söömist kasutatakse emotsioonide reguleerimiseks. Ja et sellest üle saada ei pruugi päriselt kunagi.

Ainus, mida ma teha saan praegu, on üritada mingit teadlikkust säilitada. Näiteks sain ma kahest asjast aru.

Esiteks otsisin ma suhkrukoomat, seda tuima tunnet, mida suhkur pakub. Sain ka. Ma kasutasin toitu sõna tõsises mõttes narkootikumina. Win, I guess?

Teiseks sain aru, et see ei olnud lohutussöömine. Ma hoopis karistasin end. Mul on üldse mingi aje kõik uppi lüüa ja allavett lasta. Ma ei ole nädal aega jõusaali jõudnud ja no kava järgimisest pole juttugi. Kui ma samas vaimus jätkan, olen ma kuu aja pärast vähemalt 5kg raskem, ilma naljata. Ja, tee, mis tahad, täpselt seda mu aju vasak nurk taotlebki - kõik tehtud töö ära hävitada.

Seal on põhjused ka, mida lahata läheks pikaks ja liiga isiklikuks, aga lühidalt saab öelda, et oluline põhjus isikliku elu uppi lendamiseks oli kehadüsmorfia. Terapeudiga arutamist on siin maa ja ilm.

Selle kõige juures on aga üks koomiline moment. Nimelt et ma vist kavaldasin oma aju kogemata üle ja leidsin win-win lahenduse.

Jõusaali ma jõudnud pole, sest et enesehävitus, eksole, aga tegelikult olen ma objektiivselt võttes niikuinii vasaku õla üle koormanud, nii et saaksin saalis põhimõtteliselt ainult jalamasinaid teha (suruda ei saa, tõmmata ei saa, kangi turjale ka võtta ei saa, sest kätt ei anna õiges asendis hoida).

Nii ma siis olen jooksmas käinud.

Bingo!

Kui muidu räägin ma kogu aeg, et tee trenni, mida naudid, sest siis jääd sa seda tegema, siia vot üks erand on küll.

Kui sul on enese karistamise aje aju vasakus nurgas, siis tee seda trenni, mida sa EI naudi!

Jube hästi töötab.

Ma olen siiani jooksmas käinud põhimõtteliselt selleks, et võhma kasvatada ja end proovile panna, aga ega ma seda kunagi päriselt nautinud pole ja ei usu, et hakkaks ka. Nüüd käin ma jooksmas seepärast, et ma ei naudi seda. Seega on see mu aju vasakule nurgale karistus. Seega on see praegu hea. Aju vasak nurk on jube rahul. See, et see ühtlasi võhma kasvatab ja äkki paar kalorit ka kulutab... ma loodan, et mu aju vasak nurk sellest niipea aru ei saa, üritan seda tema eest saladuses hoida.

69. Tasa ja targu.

Kui ma suvel säilitusse läksin, ütlesin, et enne ma mingi ametliku enne-pärast tulemusega välja ei tule, kui olen vähemalt aasta jagu oma kaalunumbrit säilitanud. Kirjutasin kohe, et kuna mu sügava veendumuse kohaselt on nii tugeva ülekaalu põhjused psühholoogilised, s.t. raskekaallastel on ülesöömine mingi emotsioonide reguleerimise vahend, siis võtavad suure kaalu kaotajad väga sageli kaalu tagasi, kui pole lahendatud neid algseid ajendeid. Mul polnud ega pole siiani mingit soovi olla üks neist paljudest suure kaalu kaotajatest, kes hurraaga oma tulemusi esitleb, et siis paari aasta pärast algkaalus tagasi olla.

Hea oli, et seda ette ütlesin, sest see, kuidas ma oma kaaluga nüüd maadlen, on ikka üle mõistuse. Ei, kaal on endiselt puhvris, aga seda on tulnud juurde ning sellisest mõnusast chillist olekust nagu omal ajal langetades, pole juttugi. Ma pingutan, et kaalunumbrit hoida, iga jumala päev võitlen ülesöömisega. Mingit müstikat pole, miks olen kergelt juurde võtnud ja miks alla minna ei taha, matemaatika kehtib väga edukalt. Kui sööd sisse rohkem energiat kui kulutad, siis kaal tõuseb, kui vähem, siis langeb. No olgu, kilpnäärikute keha hoiab vett kinni ka, mis pilti segab, aga nii üldjoontes.

Osaliselt on tegu psühholoogiliste põhjustega, mis üle sööma panevad - s.t. suurem sisend. Teiseks aga hakkab isiklik elu viimaks paika loksuma, aga see paika loksutatud olek segab mu trennigraafikut, nuta või naera. Nii et väljund on vähenenud. Eks ma olen siin natuke pöidlaid keerutanud, asja üle mõelnud ja aru saanud, et päris selgelt ma aasta lõpuks normaalkaalu ei jõua. Mis siis ikka, eks ma teen eesmärgi ümber - saada kaaluteemades chill tagasi, et ka säilitamine ei oleks selline pingutus. Mu eesmärk on kogu aeg olnud õppida sööma ja liigutama nagu normaalne inimene. Jätkan selle õpet.

Viimasel nädalal tunnen, et asi hakkab kontrolli alla saama. Paika loksuv isiklik elu vähendab stressi, kevad teeb olemise paremaks ning peale kõige muu pole enam nii kohutavalt libe ja hakkasin hakkasin uuesti jooksmas käima ja puha.

Koroona möödus muidu üsna kiirelt, väsimus ja jõuetus kestis küll oluliselt kauem kui tavalise külmetusega. Ainus häda, et see õudne kurguvalu viis minult lauluhääle. Kõnehääl on ammu taastunud, aga kui viimati laulda üritasin, avastasin, et esimese oktavi G juures oleks nagu sein ees - sealt üles mul noodid põhimõtteliselt puuduvad. Kontraaldina on G olnud alati minu "maagiline piir", pärast külmetust ongi sealt maalt noodid kadunud, kõigil madalatel altidel on, lihtsalt et hääle taastudes taastuvad ka ülemise registri kõrgused. Praegu on koroonast kuu aega möödas, aga noote pole endiselt. Muidu polekski ehk hullu, ma niikuinii olen koroona-ajal regulaarsest kooritegevusest kõrvale hoidnud ning osalenud projektides, sest kolmandat katkendlikku hooaega ma ei kavatse kaasa teha, aga mind kutsuti oratooriumikoori, ERSO teeb vaiksel nädalal Dvoraki "Stabat materit". Selle esimene osa aga on nii neetult kõrge, et kui ma häält tagasi ei saa, siis pean ainult suud liigutama - tegevus, mida võib endale lubada ehk laulupeol, aga sellise taseme projektis pole nagu päris paslik või nii. Eks ma käin praegu hääleseades, et päästa, mis päästa annab, aga kui keegi tuleb veel rääkima lihtsast külmetusest, siis...

Ilmselt selle hääle kaotamise potentsiaali pärast kirjutaski Dvorak nooti nõnda:

Aga sõltumata sellest, kas ma saan hääle tagasi või ei, soovitan soojalt kuulama minna, sest teos on imeline. Eriti kolmas osa, mis mul unenägudeski mängib ja kus altidele on antud ilusaid soolojuppe, kus me ei peagi viletsaid sopraneid teesklema, vaid saame oma tämbri täit ilu demonstreerida. 

67. Tasakaalu otsingud.

Oeh. Mis mul siin ikka rääkida. Kui Helka-suusahundi murdis maha viirus, mis ei ole SEE, siis minu-suusahundi sai justnimelt SEE kätte. Naljaga - eks ma hakkasingi juba mõtlema, et pandeemia hakkab mööda saama ja ma siis niimoodi üksi jälle, valge vares, õnnetult moest maas. Aga ei, sain ikka reele.

Tähendab, muidu on täitsa vinks-vonks, tahtsingi hiljuti oma kevadmasenduse puhul nädala puhkust võtta, nii et ma kasutan seda situatsiooni ära ning magan ja loen ja magan ja loen, aga vat seda kurguvalu ei soovi vaenlasele ka mitte. Tõsiselt -ibuprofeen ega paratsetamool ei tee konkreetselt mitte midagi selle valuga, ainus leevendus on sel hetkel, kui sooja joon. Aga ainult sel hetkel.

Söömisega on suhteliselt pekkis, kaalunumbriga üllataval kombel mitte - püsib täpselt 81.9 peal, s.t. sinna, kuhu pärast esimest uue alguse nädalat jõudis.

Mul on isiklik elu äärmiselt äärmiselt äärmiselt segane ning nüüd, 40+ kg kergemana olen silmitsi põhjustega, mis mind ülekaalu viisid. Enne peitsin ma need enda eest ära keharasva alla, nüüd on need selgelt "väljas". Ma olen emotsionaalne sööja, kontrolli kadudes on esimene reaktsioon hakata arutult sööma. Just koguseliselt palju, sellisel viisil, et toitu väga ei märkagi.

Ilmselgelt on siin palju, mida terapeudiga lahata. Tegelikult tundub targem praegu loobuda mõttest aasta lõpuks normaalkaalu jõuda, puhtalt selleks, et üks lisastress endalt ära võtta. Tulla selle teema juurde uuesti tagasi siis, kui isiklik elu kuhugi paika settib. Sest, noh, ma tahaks selle ikkagi ära teha. Olla kordki elus normaalkaalus...

Muidu kasutan ma ühe enese tasakaalus hoidmise vahendina The Fabulous äppi. Hakkasin seda eelmisel aastal kasutama, see meeldis nii väga, et pärast tasuta prooviperioodi otsustasin selle väljamineku teha ning tõesti aastase kasutuse osta. Kui see aasta läbi sai, kaalusin pikalt, aga otsustasin teise aasta veel Premiumiga jätkata. Puhtalt seepärast, et pean seda väga kasulikuks äpiks, sest tegelikult on tasuta versioon üsna sama (välja arvatud, et pressib tüütult Premiumi peale), teekonnad ja harjumuste ehitamine toimib ikka. Kui äppi mõttega kasutada, on see mõnus ja kasulik. "Niisama" tehes muutub muidugi totraks kohustuseks. Nagu äppidega ikka - asja ivale tuleb pihta saada ning see enda kasuks tööle panna, mitte üritada pimesi reegleid järgida. Kehtib ka Fitlapi kava puhul, eksju.

Igatahes kui keegi tahab kuu aega Premiumit kasutada, siis siit lingi kaudu saavad esimesed viis minu kutsega sinna ligi. Nad alguses küsivad kaardi andmeid küll ja eeldavad, et sa Premiumi n-ö tellid, aga tellimuse saab kasvõi kohe tühistada. Nad on liiga tuntud tegijad, et endale mingit pettust lubada.

Ma nüüd mingi suunamudija ei ole, täitsa tasuta reklaami teen, ma lihtsalt loodan, et ei tuleta mulle rohkem meelde, et ma saan viis kutset laiali jagada :D 

23. Pealkirjata.

Eks ma ühinesingi Jaanuar 2021 grupiga rohkem huvi pärast, et vaadata, mida sellised grupid endast kujutavad, aga pean tunnistama, et mind see ei inspireeri ega motiveeri. Mõttes, et inimesed on erinevad, ma usun,et paljudele on see suureks toeks. Võib-olla on asi ka selles, et mul pole erilist motivatsiooni vaja, olen korduvalt seletanud, et ma jälgin hoolega, et ma justnimelt ei teeks asja motivatsiooni pealt. Aga no igatahes kui ma juba alustasin, ma siis vähemalt kaalun end jaanuari lõpuni reedel ja panen teistega koos tabelisse kirja. Eile sai kirja 96.1, s.t. olen sel aastal alla võtnud 0.9 kg. Hurraa!

Ma olen tegelikult terve nädala emotsionaalse söömise kohta postitust kirjutanud, kustutanud, uuesti kirjutanud, ümber sõnastanud, lühemaks teinud, pikemalt selgitanud, veelkord ümber sõnastanud ja lõpuks selle ikkagi kogu täiega ära kustutanud, sest olen jõudnud järeldusele, et seda ei ole võimalik kirjutada nii, et keegi ei solvuks.

Aga ninnu-nännutades ei ole võimalik öelda, et emotsionaalse söömise vastu ei aita mitte miski muu kui õppida enese vastu aus olema. Sisimas. Päris aus. Päris-päris aus. Miskipärast paistab just ausus enese vastu olevat üks raskemaid asju maailmas, seda on igasugustes kaalulangetusgruppides ja -foorumites eriti aasta alguses väga hästi näha, kui nendega ühinevad perpetuum mobiled, kes söövad ühe võileiva päevas ja püsivad tugevas ülekaalus juba toidu lõhna tundmisest.

Pea kõik redditi edukad kaalulangetajad (ja youtuberid) kirjutavad, et kaalulangetus on 90% psühholoogia ja 10% toitumine-liikumine. Ka minu isiklik kogemus kinnitab seda.

Ma loodan, et kunagi tuleb aeg, kus vaimse tervisega tegelemise juurest kaob stigma ära.

--------------

Tuleb välja, et keegi Redditis kirjutas põhimõtteliselt kõik ära, mida ma mõtlen. See jutt ei ole minu kirjutatud, aga võiks 100% olla, sest kõik vastab tõele - alates sellest, et ma tean, mida tähendab tunne, et ma ei suuda seda kontrollida, lõpetades sellega, mis olukord on praegu. 

13. Pime.

Ei, ma ei ole fitlappimist lõpetanud ega "reelt maha kukkunud", selles osas on kõik endiselt hästi. Lihtsalt see sügistujutus hakkab kõigi märkide kohaselt transformeeruma täismahuliseks masenduseks ja igasugune motivatsioon kirjutada on kadunud. Seda enam, et teised kirjutajad järjest ära kukuvad, ega ennegi neid kuigi palju polnud.

Eelmise nädala kaalulangus oli 0.7 kg, selle nädala oma 0.6 kg. Praegune kaalunumber on 100.7 kg.

Mul on tagasi emotsionaalne söömine. See ei ole nii hull kui enne fitlappimist, õigupoolest tundub, et mulle on jäänud ainult üks päästik - kui varem võis söömishooge vallandada põhimõtteliselt igasugune emotsioon (või hoopis igavus), siis nüüd on ainus alles jäänud päästik nukrus. Ma lohutan end söömisega. Ja asi, mida ma taga ajan, pole toidu maitse (nt et oleks soolase isu) ega struktuur ("tahaks midagi krõmpsuvat"), vaid koguses - ma tunnen lohutust, kui mu kõht on ääreni täis.

Ma olen psühhoteraapias ära õppinud ühe olulise asja. Igasuguste, ka destruktiivsete, käitumismustrite kasutamise põhjus on, et NEED TÖÖTAVAD. Ja et algus nende lahendamisele on tunnistamine, et need tõesti töötavad. Asjast ei saa lahti viha või häbiga. Põhjus, miks ma oma nukrusest (ajutiselt) lahti saan "kõht on punnis" tundega, ei ole mitte seepärast, et ma olen nõrk või loll või iseloomutu, vaid seepärast, et ma ei ole veel suutnud leida paremat moodust, mis minu jaoks töötaks. See, mis lohutab sind, ei pruugi lohutada mind, seepärast ma peangi neid mooduseid edasi otsima. Õigupoolest mul üks parem nukrusepeletaja oli - koorilaul, aga zoomi-kooriproov pole ikkagi see, sest kuna kõigil on erinev internetiühendus, tekib alati nihe ning lihtsalt ei ole võimalik päriselt koos laulda ja harmooniaid otsida (nende internetis nähtud "koroona-koorivideote" heli on hiljem "kokku liimitud").

Antud juhul on mul asi tegelikult kontrolli all. Iroonilisel kombel on praegu just abiks kõik need metsikud portsud, mille pärast ma nädalaid virisesin. Ma olen oma menüü täiesti teadlikult täis pannud neid retsepte, mis on suure kogusega. Kui söögiaja kätte jõudes on meeleolu parem (vahepeal õnneks on ka, isegi lausa paar päeva), siis lihtsalt vahetan mingi "väiksema" retsepti vastu. Nii et ma olen kaloraažilt kavast välja läinud ainult ühe korra - ja selle sai kirja panna patukana, mis mul veel kasutamata oli. Pealegi ei läinud ma ka siis väga hullusti üle.

Ühesõnaga - asi ei ole hull. Aga probleem on. Sest et see, et ma olen leidnud mooduse, kuidas oma (destruktiivset) mustrit kasutada nii, et ma samal ajal kavas edasi olen, ei muuda fakti, et muster on endiselt kasutusel. Mustri kontrollitud kasutamine ei ole pikaajaline lahendus ja tegelikult ei peaks toit olema miski, millega emotsioone leevendada. Põhimõtteliselt.

Nukruse põhjus on ilmselgelt füsioloogiline - valguse puudus ja sellest tulenev ajukeemia muutus. Mul pole vist aasta(kümne)id asjad igal rindel nii stabiilsed ja mõnusad olnud kui praegu (kuni viirus ennast või lähedasi ei puuduta, on see koroona-aeg introvertidele paradiis, ma ütlen), aga see pimedus... Oleks mõni muu aasta, kaaluks palmi alla põgenemist, aga praegu tuleb lihtsalt ära kannatada. Olen katsetanud "trenni põgenemist", mis mingil määral töötab, endorfiinid jne, aga on teatud määral lihtsalt söömise edasi lükkamine. Pealegi käin ma trennis hästi hilja, et inimesi vältida ja siis on suuremad söögid juba söödud. Nii et... otsin neid nukruse peletamise viise edasi, mis minu jaoks töötaks. Küll ma leian.