74. Fitlapi maskott.

Hiljuti, või, noh, kuu aega tagasi (jeeber, kus aeg lendab!) oli grupis liikumisnädal, millest ma aktiivselt osa võtsin. Ma üldiselt igasuguseid väljakutseid ja teemanädalaid kaasa ei tee, vaid tõesti valin teemad, mis mind kõnetavad. Puhtalt missioonitundest, sest auhinnad on toredaks boonuseks, aga nende pärast ma ei pinguta. Mõttes, et Fitlapi puhul hakkab juba kergelt piinlik, sest aasta tagasi sain smuutinädala auhinna ja vahepealse foorumikatsetuse puhul moosi :D

Igatahes - kuna liikumine on mu kehakaalu teekonna praegune kõige olulisem teema, siis liikumisnädalal postitasin innuga pilte ning mõtlesin ja kirjutasin kaasa (üks blogipostitus on sealtmaalt ikka veel mustandis, ei suuda seda kuidagi lõpuni kirjutada). Ja, näe, Fortuna naeratas jälle! Sain MyFitnessi seljakoti! Ja no ma olen väga rahul.

Kui muidu olen ma logistilistel (ja finantsilistel) põhjustel 24/7 klient, siis Spordiseltsi kaudu saan ma korra nädalas mujal klubis käia. Vanasti käisin ma ujumas, aga vahepeal käisin MyFitnessis. Seal on näiteks puusatõste pink, mis on oma olemuselt kergelt tõstetud kang koos seljatoega. 24/7 pink ei kõlba kuhugi - ma ei suuda kunagi seal normaalset asendit leida, pealegi ei saa ma sinna lisapehmendust panna - aga nende raskuste juures, mida ma puusatõste juures kasutan, on seda juba hädasti vaja, vastasel juhul jäävad delikaatsesse kohta suured sinikad (ma räägin korduvast kogemusest). Ja kui kogu kupatus ise üles panna (leida vaba seinapind, tuua pink, tuua kang, tuua kükipehmendus, tuua matt lisapehmenduseks, tuua kettad), siis see võtab nii kaua aega, et ma ei viitsi, noh. Nii et juba ainuüksi puusatõstete tegemiseks tasub MyFitnessis käia.

Novat, sedasama kotti olin ma juba tükk aega MyFitnessi adminni selja tagant nillinud ja imetlenud, seda enam, et mu oma spordikott hakkas otsi andma.

Nüüd, olles MyFitnessi seljakoti õnnelik omanik, võin kinnitada, et tasus nillida küll, väga väga väga hea kott on! On erinevas suuruses sahtleid kotis sees ja koti välisküljel (ja nende sees veel eraldi sahtleid), on eraldi ligipääsetav alumine kott, kuhu näiteks ujumisriided või jalatsid panna, on pikendatav ülaosa, on suur sahtel, kuhu lapikuid asju panna. Mahutab palju, isegi mu uus tõstevöö, mis pole veel piisavalt pehmeks kantud, mahub jäigana ära. On veepudeli hoidja, mis pudelit korralikult kinni hoiab. Selg ja rihmad on pehmendustega ning megamugavad. Ja no ilus on see kott ka!

Ja ma ei kiida seepärast, et selle tasuta sain, vaid ma olen päriselt ka sellega väga rahul.

Aga see pole veel kõik. Nagu mitmele teisele siinsele blogijale, nii tegi ka mulle Fitlap üllatuse, saates mulle uued vitamiiniga maitseveed.

Proovisin ära ja no jälle on Fitlap hea tootearendusega maha saanud, pole midagi öelda. See, et vesi on õuna-leedrimaitseline, aga mina olen juhuslikult leedrifänn, on lihtsalt vedamine. Aga üks asi on küll objektiivne fakt - see vesi võtab janu ära.

Muidu ma maitsega vett või spordijooke ei tarbi, sest tavalises maitsevees on kalorid ja/või gaas, spordijoogid on aga õudse keemiamaitsega. Igasugused suhkruasendajaga värvilised veed aga ei võta minu senise kogemuse järgi janu ära, vaid pigem suurendavad. Aga Fitlapi uus vesi tõesti võtab janu ära. Täiesti hämmastav. Ju sisaldab midagi, mida mul vaja on, on see siis seleen või tsink. Ma ise joon natuke pealt ära ja lisan pudelisse vett, sest mu maitse järgi on maitse pisut intensiivne, aga no see on pisasi. Nii et kui õuna-leedri maitse meeldib, julgen soovitada küll. Ja jälle - mitte seepärast, et kingiks sain, vaid tõesti on hea.

Nii ma siis nüüd viimasel ajal käingi trennis nagu Fitlapi maskott - kingiks saadud kott kaasas, Fitlapi pudel selle sees.

Aga heale asjale võib reklaami teha küll. :)

PS Aga seda ma pean küll ütlema, et Fitlapi kastid on kuidagi rikkis - kumbki mu kass ei roninud kummagi paki kasti tšillima. Kes on enne näinud pappkaste, kuhu kassid sisse ronida ei taha???

72. Puhkusetrall + uued Fitlapi tooted.

Kutsusin siin eelmisel nädalal kõiki teisipäeval jooksma, aga tunnistan ausalt, et kui ma tol päeval kl 15 aknast välja vaatasin ja nägin, kuidas lumi ÜLES sadas, loobusin sellest mõttes ise ka. Vihmaga olen ma jooksmas käinud. Lumega tegelikult ka. Aga, andke andeks, lumetormis mina ei jookse. Mõttes, et kuna ma jooksutrenni asemel jõusaali läksin ja selle käigus üritas tuul kõike mu 83 kilo pikali lükata, siis ma pean otsust õigustatuks. Sel nädalal ka ei jõua NRC trenni jooksma - aega pole lihtsalt.

Mul on traditsiooniline nädalane kevadpuhkus, mille jooksul pidasin suuri plaane teha trenni, tegeleda süvenenult oma erialase väljakutsega ja loomulikult käia kontserdiproovides ja pärast kontserditel ka. Aga kas mul on selleks kõigeks aega? Nagu ikka mu puhkustega - alguses arvan, et tuleb hirmus molutamine, pärast tuleb alati välja, et puhkusest oleks puhkust vaja. Nii ka seekord. Nii et NRC jooksule jõuan järgmisel nädalal - kui siis muidugi jälle lumetormi pole...

Trombooniendel

Just kiiretel aegadel hakanud sörkimist hindama trenni mõttes. Selle pool tundi ikka leiab (kolmveerand koos pesemisega), samas kui jõusaalis käik võtab koos kodust minemise-tulemisega vähemalt kaks tundi, enamasti rohkem.

Ma olen siin muidu paari uut Fitlapi toodet proovinud: uued riisiga grillvorstid, kana-kodujuustu salat ja jäätis jäid ostukorvi. Pean tunnistama, et tootearendajad on teinud head tööd ja eriti suured kiidusõnad selle eest, et soolaga on hakatud normaalsuse piiridesse jõudma. Kui nüüd eelmistel Nõo toodetel (süldil, vorstidel, kana- ja veiserullidel) ka soolasisalduse väiksemaks saaks, oleks tore.

Ega ma muidu grillvorstide sihtrühm pole, ma sellest eestlaste rahvuslikust harrastusest, s.t. grillilembusest kuidagi kõrvale jäänud. Seda enam, et nende hind võttis hinge kinni. Ei, ma ei kurda, ma saan aru küll, et nende toodete arendus on kallis. Ka šnitslite hind võtab viimasel ajal hinge kinni, aga vahel harva ma siiski luban neid endale vale-burksi meisterdamiseks. Grillvorstid jäävad minust siiski edaspidi poodi, sest et, noh, pole sihtrühm.

Arva on aga, et salatist, mille sihtgrupp ma muidu ka pole, saab teinekord "päeva päästja", nagu siiani on päästjaks olnud pannkoogid. Salatit on lihtsalt rohkem ja see on "raskem", nii et on selgelt parem "haaran kaasa" kõhutäide.

Aga no see jäätis... mmm... mmm... mmmmmmmm... Muud polegi tegelikult öelda. Kõik on perfektne.

Kookossuhkur, tuntav õunamahl, kerge soolakas nüanss ja koorene tekstuur. Kohe tunda, et seal on minimaalselt jama (päris ilma saakski olla ainult käsitööjäätis) - jäätis sulab põhimõtteliselt kuumema pilgu peale üles, nagu peabki! Ja no see maitse, noh... mmmm....

Kui nüüd vahest ehk saaks mingi šokolaadise variandi ka?

Kui ma hästi ilusate silmadega küsin? 

65. Uued eesmärgid.

Head jätkuvat aastat. Aeg jälle blogilt tolm maha puhuda.

Mitte, et ma otseselt kadunud oleks olnud, aga nüüd olen ma selles mõttes tagasi, et hakkan uuesti langetama. Otsustasin ikkagi normaalkaalu "ära teha". Tänane kaalunumber oli 82,9, normaalkaal oleks 172 cm juures 73,9 kg peal, seega on mul 50 nädalat, et kaotada 9 kg, mis tähendab ca 200 g nädalas. Ma arvan, et on tehtav küll. Sealjuures ei pea ma isegi palju muutma, langetus +10% ja kava täpsem järgimine peaks vähemalt otsa küll lahti tegema Eks hiljem läheb keerulisemaks (nagu Helka, Matilda ja teiste wanade kalade pealt teame), aga eks selle probleemiga tegelen siis, kui see kätte jõuab.

Ah et mis põhjusel siis? Ei, ma tunnen end oma kehas tegelikult väga hästi ja suur ning tugev tahan ma ikka olla, lihtsalt et vaatasin siin endast trennis tehtud pilte ja kuigi nii meeldib mulle ka, ausalt kohe, siis natuke vähem massiivsust mind siiski veel hapraks naisukeseks ei muuda. Ruumi on, ütleme nii. Nii et puhtalt välimuse pärast ja natuke seetõttu ka, et tõestada endale, et ma saan.

(Teisi selle seeria pilte saab mu instagramist ka vaadata @epp.volkov, ma postitan sinna küll nagu kuuvarjutus)

Muidu läheb hästi ja ikka vanas vaimus, suusatan nagu hullu. Viimase aja normiks hakkab 20 km saama, 10 km tundub endale juba "kerge sutsakas". Vend otsustas pärast 20 aastat uued vabatehnika suusad osta ja andis vanad mulle. Kuna need tema vanad on aga poolprofiklassi suusad ning mõeldud just 80-kilosele inimesele, siis oli mu jaoks vahe kapitaalne. Järve raja järsu tõusu sõitsin uisku ja kilomeetri aeg paranes hoobilt 15 sekundit.

Põhimõtteliselt võiks öelda, et suusad sõitsid ise. Mis nii viga suusatada!

Ma jäin muidu mõtlema, et pole kunagi eriti rääkinud Fitlapi märgiga valmistoitudest, aasta tagasi vist mainisin sülti ja kanarulle (ja hindasin mõlemad kaugelt liiga soolaseks). Tegelikult olen ma pea kõik Fitlapi märgiga tooted ära proovinud ja mõnda neist tuleks kiita ka.

Esiteks muidugi pelmeenid - miski, mida ma muidu üldse ei söönud. Ega ma neid nüüdki pelmeenidena söö, küll aga on Pelmeenisupp minu päeva päästja, kui on kas kiire või kui on stressisöömise ajad ning teadlikkusest ei tule midagi välja. Kahju ainult, et ma ei ole kolme lihaga pelmeene kusagil suures pakis müügil näinud - mulle meeldivad need rohkem, aga väikeses pakis ei taha osta ei hinna ega topeltpakendamise tõttu.

Mu ületamatud lemmikud on šnitslid! Jeerum-laarum, kui head, vähe paneeringut JA EI OLE SOOLASED. Nendega tehtud valeburks on lihtsalt ületamatult maitsev ning hoiab mu kõhu tunde täis. Ma olen neid soovitanud kõigile mitte-fitlappijatele ka. Sealjuures on tegu teise tootega, mida ma muidu üldse ei sööks, selliseid poolfabrikaate ma reeglina ei osta.

Ka viimane kiidetav toode on samuti sarjast "iial muidu ei osta" - nimelt pannkoogid :D . Tähendab, ma endiselt ei kavatse pannkooke endale koju osta, nii kirves see elektri hind veel ei ole, et ma ise ei suuda pannkooke praadida. Küll on aga need rohkem kui korra mu päeva päästnud kusagil tee peal või iginäljasena jõuksist tulles, kui koduni tõesti enam ei kannata. Ma olen oma kaalulangetuse teekonnal ära õppinud selle, et kuigi ma ei pea nälga kartma, siis päris tühjaks ei tohi ma oma kõhul lasta minna, sest siis ma söön lihtsalt üle. Mamma pannkoogid on head, täidavad kõhtu, kaloraaž on täpselt teada ja neid müüakse igal pool. Ideaalsed päästjad.

Need valmistooted on üks näide sellest, et vahel tuleb ikkagi oma sõnu süüa ja hoiakuid ümber vaadata. Ega ma olen üsna skeptiliselt suhtunud Fitlapi viimase aja suunda suurendada oma sildiga poolfabrikaatide hulka, sest paratamatult pole poolfabrikaat nii tervislik kui "päris" söök, suurtööstus peab arvestama teatud tingimustega. Aga kuna mõnedki tooted on tõesti hästi õnnestunud ning - mis peamine - need tooted on mind mitmel korral "välja päästnud", olen hakanud mõtlema, et hea, et need olemas on. Palun jätkata samas vaimus ning juurde toota! :) 

11. Tujulangus.

Tänane kaalunumber oli 102,7 ehk 0,4 kg eelmise laupäeva tulemusest vähem.

See nädal oli esimene, kus ma olin tõesti kavast väljas. Mitte hullusti, selles mõttes, et oleks burgereid ja šokolaadi söönud, tegelikult sõin kogu aeg kavakohaseid roogasid, lihtsalt ei viitsinud eriliselt midagi kaaluda ja vahepeal duubeldasin vahepala, kuigi polnud trennipäev. Põhjuseid kaks. Esiteks hormonaalsed - mul küll seda õnneks väga sageli ei juhtu, aga vahel ikka, et teatud ajal kuust tahaks terve hobuse korraga ära süüa. Nagu praegu. Teiseks on mul juba mitu nädalat mingi üleüldine tujulangus peal, s.t. mitte ainult kaalulangetamisega seotult, vaid muus elus ka. Kõik on korras ja stabiilne, aga lihtsalt pole tuju.

Ilmselt on asja nimi sügis.

Tunnen juba tükk aega, et ei viitsi üldse kokata, nii et olen palju võileibasid söönud, poest Fitlapi märgiga tooteid haaranud ja Woldist järjest Fitlapi asju proovinud. Aga ma olen algusest peale öelnud, et ma ei näe sellisel viisil fitlappimisel kuigi pikka pidu. Nii hakkab ruttu igav, see laastab rahakotti põhjalikult ja ma pole suurem asi valmistoitude ega poolfabrikaatide fänn.

Mul on lihtsalt selline natuke teistmoodi maitse, näiteks poesinke ei osta ma vähemalt kümme aastat nende liiga tehisliku maitse tõttu (talusinke ostan vahel küll). Lisaks olen ma elu aeg söönud keskmisest oluliselt magedamaid toite - emalt õpitult, kes soola vähendamisele väga tähelepanu pööras. Ja kuigi ilmselt analoogidest tervislikumad, on ka Fitlapi märgiga tooted mu jaoks liiga soolased, kanasüldi pidingi sõbrannale "pähe määrima", juustuga kanafileerullide soolasuse petsin enda jaoks rohke salatiga ära (muidu täitsa head rullid!). Aga no see on minu isiklik maitse, ma olen teadlik, et see on keskmisest erinev ning arusaadav, et tooteid arendadakse keskmise tarbija järgi.

Muidu aga tegin ma viimati otsuse, et ükski minu patukas ei ole enam kook ega muu tava-magustoit.

Kunagi päris alguses ma kirjeldasin, kuidas olen Fitlapiga suhkrusõltuvusest lahti saanud, sest kavas on kiired süsivesikud elimineeritud - ja kuna mulle ei meeldi kunstlikud magusained, siis olen ma ka tehisliku magusa maitse peaaegu elimineerinud (jah, mu jaoks on steevia ka tehislik). Toona kirjutasin, et selle tulemusena on toiduainete naturaalne maitse intensiivistunud.

Nüüd on see asi veel "hullem" - magustatud asjad tunduvad täiesti talumatult magusad, lisatud suhkru (või steeviaga) toodetel "tapab" magus maitse kõik muud maitsed ära. Lisaks tunnen ma nüüd füüsiliselt, kuidas veresuhkur kõigub ja kuidas see mulle mõjub. "Suhkrulaks" tekitab sellise vibra sisse, mis on väga sarnane ärevushoole. Ja see tund-poolteist hiljem saabuv veresuhkru langus teeb uniseks, näljaseks (ja mitte lihtsalt näljaseks, vaid just nii, et tahaks magusat!) ja langetab meeleolu.

See meeleolu kõikumine on nii selgelt tunnetatav ning "suhkrulaksu" vibra niivõrd sarnane ärevustundele, et ma hakkasin siiralt kaaluma, et mu eluaegne kalduvus ärevusele ja depressiivsusele... äkki on vähemalt poole ulatuses seotud mu eluaegse suhkrusõltuvusega? See on mõnes mõttes lohutav, aga teisest küljest päris häiriv mõte.

Ühesõnaga - ma jõudsin järeldusele, et see kõik lihtsalt ei ole suhkru söömist väärt. Oleks, et ma naudiks neid kooke, siis võiks veel öelda, et nad on ajutist tujukõikumist väärt. Aga ei naudi!

Ükskord tegi kolleeg oma sünnipäeva puhul torti, mis oli imeilus. Kolleegid veel kiitsid, et kohe näha, et kodus tehtud - maitseb nagu päris ja ei ole liiga magus nagu pagariäride tordid. Mõtlesin, et SEE tort on küll patukat väärt! Ei olnud, ma pidin selle vargsi ära viskama.

Viimati tõi Sõber mulle Balti Jaama turult pastel de nata, millest ma olin kuude viisi rääkinud (kui sain teada, et päris pesuehtne portugallane neid Tallinnas teeb), sest mõne aasta tagusest Portugali-reisist jätsid need kustumatu mälestuse. Ma nii tahtsin seda nautida! Aga see oli liiga magus...

Sealjuures söön ma endiselt iga jumala päev magusat, sest ikka veel olen ma magusasõber ja elu ilma "millegi heata" tundub kurb ja ebaõiglane. Praegugi on banaanikeeks ahjus.

Lihtsalt et armastus ei tähenda sellega lämmatamist.

Eks ma siis nüüd vaatan, kust kapi alt ma oma tuju üles leian. Loota võib muidugi, et hormoonikokteili muutumisega tuleb see ise tagasi. Ja eks nädala-kahe jooksul näeb, kuidas see kavast väljas olemine mõjus, kui kilpnäärmele ka asi kohale jõuab.