11. Tujulangus.

Tänane kaalunumber oli 102,7 ehk 0,4 kg eelmise laupäeva tulemusest vähem.

See nädal oli esimene, kus ma olin tõesti kavast väljas. Mitte hullusti, selles mõttes, et oleks burgereid ja šokolaadi söönud, tegelikult sõin kogu aeg kavakohaseid roogasid, lihtsalt ei viitsinud eriliselt midagi kaaluda ja vahepeal duubeldasin vahepala, kuigi polnud trennipäev. Põhjuseid kaks. Esiteks hormonaalsed - mul küll seda õnneks väga sageli ei juhtu, aga vahel ikka, et teatud ajal kuust tahaks terve hobuse korraga ära süüa. Nagu praegu. Teiseks on mul juba mitu nädalat mingi üleüldine tujulangus peal, s.t. mitte ainult kaalulangetamisega seotult, vaid muus elus ka. Kõik on korras ja stabiilne, aga lihtsalt pole tuju.

Ilmselt on asja nimi sügis.

Tunnen juba tükk aega, et ei viitsi üldse kokata, nii et olen palju võileibasid söönud, poest Fitlapi märgiga tooteid haaranud ja Woldist järjest Fitlapi asju proovinud. Aga ma olen algusest peale öelnud, et ma ei näe sellisel viisil fitlappimisel kuigi pikka pidu. Nii hakkab ruttu igav, see laastab rahakotti põhjalikult ja ma pole suurem asi valmistoitude ega poolfabrikaatide fänn.

Mul on lihtsalt selline natuke teistmoodi maitse, näiteks poesinke ei osta ma vähemalt kümme aastat nende liiga tehisliku maitse tõttu (talusinke ostan vahel küll). Lisaks olen ma elu aeg söönud keskmisest oluliselt magedamaid toite - emalt õpitult, kes soola vähendamisele väga tähelepanu pööras. Ja kuigi ilmselt analoogidest tervislikumad, on ka Fitlapi märgiga tooted mu jaoks liiga soolased, kanasüldi pidingi sõbrannale "pähe määrima", juustuga kanafileerullide soolasuse petsin enda jaoks rohke salatiga ära (muidu täitsa head rullid!). Aga no see on minu isiklik maitse, ma olen teadlik, et see on keskmisest erinev ning arusaadav, et tooteid arendadakse keskmise tarbija järgi.

Muidu aga tegin ma viimati otsuse, et ükski minu patukas ei ole enam kook ega muu tava-magustoit.

Kunagi päris alguses ma kirjeldasin, kuidas olen Fitlapiga suhkrusõltuvusest lahti saanud, sest kavas on kiired süsivesikud elimineeritud - ja kuna mulle ei meeldi kunstlikud magusained, siis olen ma ka tehisliku magusa maitse peaaegu elimineerinud (jah, mu jaoks on steevia ka tehislik). Toona kirjutasin, et selle tulemusena on toiduainete naturaalne maitse intensiivistunud.

Nüüd on see asi veel "hullem" - magustatud asjad tunduvad täiesti talumatult magusad, lisatud suhkru (või steeviaga) toodetel "tapab" magus maitse kõik muud maitsed ära. Lisaks tunnen ma nüüd füüsiliselt, kuidas veresuhkur kõigub ja kuidas see mulle mõjub. "Suhkrulaks" tekitab sellise vibra sisse, mis on väga sarnane ärevushoole. Ja see tund-poolteist hiljem saabuv veresuhkru langus teeb uniseks, näljaseks (ja mitte lihtsalt näljaseks, vaid just nii, et tahaks magusat!) ja langetab meeleolu.

See meeleolu kõikumine on nii selgelt tunnetatav ning "suhkrulaksu" vibra niivõrd sarnane ärevustundele, et ma hakkasin siiralt kaaluma, et mu eluaegne kalduvus ärevusele ja depressiivsusele... äkki on vähemalt poole ulatuses seotud mu eluaegse suhkrusõltuvusega? See on mõnes mõttes lohutav, aga teisest küljest päris häiriv mõte.

Ühesõnaga - ma jõudsin järeldusele, et see kõik lihtsalt ei ole suhkru söömist väärt. Oleks, et ma naudiks neid kooke, siis võiks veel öelda, et nad on ajutist tujukõikumist väärt. Aga ei naudi!

Ükskord tegi kolleeg oma sünnipäeva puhul torti, mis oli imeilus. Kolleegid veel kiitsid, et kohe näha, et kodus tehtud - maitseb nagu päris ja ei ole liiga magus nagu pagariäride tordid. Mõtlesin, et SEE tort on küll patukat väärt! Ei olnud, ma pidin selle vargsi ära viskama.

Viimati tõi Sõber mulle Balti Jaama turult pastel de nata, millest ma olin kuude viisi rääkinud (kui sain teada, et päris pesuehtne portugallane neid Tallinnas teeb), sest mõne aasta tagusest Portugali-reisist jätsid need kustumatu mälestuse. Ma nii tahtsin seda nautida! Aga see oli liiga magus...

Sealjuures söön ma endiselt iga jumala päev magusat, sest ikka veel olen ma magusasõber ja elu ilma "millegi heata" tundub kurb ja ebaõiglane. Praegugi on banaanikeeks ahjus.

Lihtsalt et armastus ei tähenda sellega lämmatamist.

Eks ma siis nüüd vaatan, kust kapi alt ma oma tuju üles leian. Loota võib muidugi, et hormoonikokteili muutumisega tuleb see ise tagasi. Ja eks nädala-kahe jooksul näeb, kuidas see kavast väljas olemine mõjus, kui kilpnäärmele ka asi kohale jõuab.