85. Lõpp.

Ma pean säärast blogi, nagu olen pidanud, väga vajalikuks. See pole tegelikult esimest korda, kui midagi sellist olen proovinud teha.

Söögipiltide blogisid on kõik kohad täis, need on inspireerivad ja demonstreerivad kenasti, et ka kaalu kaotades või säilitades saab süüa maitsvalt, hästi ja nautides. Nii et neil on oma selge koht ja nad on väga vajalikud.

AGA kaaluprobleemidel on sageli psühholoogilised põhjused, kindlasti on see tõsi inimeste puhul, kes on terve elu kaaluga kimpus olnud ja/või jõudnud kolmekohalisse kaalunumbrisse muudel põhjustel kui rasedus vms. Enamasti on need psühholoogilised põhjused valusad. Alati on nii tugeva ülesöömise taga irratsionaalne käitumine - iga vähemalt kaht korraga funktsioneerivat ajurakku omav inimene saab aru, et ülesöömine või söömasööst on irratsionaalne ja kainelt vaadates teeb asja hullemaks. 

Irratsionaalse käitumisega kaasneb enamasti häbi ja piinlikkus - need on valusad tunded. Suurem osa emotsionaalsetest sööjatest tunneb häbi ja vihkab end seepärast rohkem või vähem. Bingerid (s.t. inimesed, kel on söömasööstud) enamasti varjavad seda, peites toitu, süües varjatult ja hävitades igasuguseid ülesöömise märke. Et keegi ei teaks.

Sellistest asjadest just isiklikult pinnalt rääkivat blogi on väga vaja neile, kel on samad probleemid. Et inimesed, kes söövad emotsionaalselt või kel on söömasööstud, näeksid, et nad ei ole üksi. Et seda, mida nad tunnevad, tunneb ka keegi teine. Et keegi veel käitub nii, kuidas nad käituvad ja mille üle tunnevad piinlikkust. Säärast blogi on vaja, et nad näeksid, et sellisest käitumisjoonisest välja tulemine ongi tagasilöökidega, et päriselt ei kao need ajed kunagi, et edu tulebki tibusammudega. Neist kogemustest rääkivat blogi on vaja, et saada perspektiivi, et ka väikesed edusammud ja mõistmised on edasiminek, isegi kui pärast seda veel langetakse vahel tagasi lõksu. 

Selline blogi on vajalik, et anda samade probleemidega inimestele lootust.

Aga sellistest asjadest kirjutaja teeb end ääretult haavatavaks. Rääkida isiklikust kogemusest tähendab näidata välja oma valu ja irratsionaalsust. See on miski, mida inimesed reeglina varjavad. Kirjutada välja, et mul on praegu valus, eeldab tugevust. Aga tugevust ei ole nii palju sel hetkel, kui on valus. See on paradoks ja põhjus, miks selliseid blogisid on vähe.

Kui ma olen kirjutanud söömasööstust (sõin emotsionaalse valu leevendamiseks pagaripoe ukse taga keset tänavat ära terve stritsli korraga) - millestki, mida ka ma ise pean häbiväärseks, sest see ON irratsionaalne ja mida iga normaalne inimene varjaks... ja saan vastuseks: "Ei, lulz, MINA KÜLL pole kunagi midagi sellist teinud, selline asi ju ei aita, miks sa seda üldse teed?", mõjub see kui rusikahoop näkku. Sest et ma tean, et see ei aita. Ma olen just avalikult kirjeldanud midagi, mida 99% sellise käitumisjoonise kasutajatest varjavad iga hinna eest, sest see on irratsionaalne ja pisut patoloogiline käitumine. Ja sa kinnitasid seda just. Et ka sinu arvates olen ma haige ja et ma tegin vea sellest avalikult kirjutades.

Kui ma kirjutan, et ma olen mures ning ei oska oma muret muul viisil leevendada kui söömasööstuga ja saan vastuseks: "Sul pole mingit mõtet mures olla, ära tunne nii", mõjub see kui kõrvakiil. Sest et, noh, ma olen mures. See on mu tunne. Siin ta on - avalikult. On sel siis mõtet või mitte.

Ja kui ma kirjutan, et ma olen kaotanud midagi, mis on mu viimase kahe aasta suurim eduelamus ja mis on mind lihtsalt NII õnnelikuks teinud, et ma olen kurb ja leinan seda kaotust ning saan vastuseks: "Vaatenurga küsimus, Aafrikas nälgivad lapsed, Darfuris on genotsiid ja Ukrainas sõda", siis on see minu emotsiooni, minu õnnetunde ja eduelamuse mõttetuks kuulutamine.

Ei, ma ei ole öelnud, et mu probleem on maailma suurim. Isegi mu oma isikliku elukaare kontekstis ei ole see tegelikult väga oluline. Ma olen sellest täiesti teadlik. 

Ma ei ole idioot. 

Aga praegu, hetkel, on see minu kurbus ja lein. Sel on selge ja täiesti loogiline põhjus. Ma kogen seda. Siin mu valu on - avalikult. Kõigile näha.

Ma saan aru küll, et mingisugusel väga taktitul ning täiesti pahviks löövalt rumalal viisil üritavad need minu kogemusi ja valusaid emotsioone tühistavad ja invalideerivad kommentaarid olla toetavad - viidata, et asjad võivad olla ka hullemad. 

Jah, tõesti võivad. Ma tean kommentaaritagi.

Ma ei ole idioot.

Aga need ei aita mitte mingil viisil. Vähe sellest - kui parasjagu tasakaalust väljas inimesele säärast asja öelda, võib see teha asja kordades hullemaks. Mõne "paberitega" inimese puhul võib see hävitada kuude- kui mitte aastatepikkuse teraapiaprotsessi. Igal juhul teevad need kommentaarid uskumatult haiget.

Sa teed selliste kommentaaridega väga palju halba. 

Kui sa kohtad midagi, millest sa ei saa aru ja see on selgelt irratsionaalne käitumine (nt söömasööst), siis ei ole vaja kommenteerida. Vahel on sul suurepärane võimalus olla vait. Kasuta seda!

Mina ei ole nii tugev, et lasta endale sellisel viisil hinge sülitada iga jumala kord, kui ma olen end  avanud ja teinud haavatavaks. Ma ei saa, ma ei jõua.

Potentsiaalne maailmaparandamine ja teistele toe ning lootuse pakkumine ei ole seda lihtsalt väärt. Nii, nagu lennukis pannakse hapnikumask ette esmalt endale ja alles seejärel teisele, nii nagu iga päästja kohus on esmalt tagada enda ohutus, nii on ka minu prioriteet esmalt ennast ja oma vaimset tervist kaitsta.

Mul on kahju, et ma ei saa olla see, kes aitab teisi, kel samad probleemid. Aga ma loodan, et ilmub välja keegi, kes on minust palju tugevam ja suudab samas olla ka haavatav ning oma valu näidata.

Palju edu talle!

Eelkõige - palju tugevust. Tal läheb seda vaja.