Ma räägin ammusest ajast, et mul pole ikka üldse suunamudija soolikat. Korralik blogija postitab korrapäraselt, mitte ei pea kuu aega pausi ja tulista siis mitu postitust järjest. Aga no ma enda jaoks ju kirjutan ja mida muud mul siin isolatsioonis hetkel ikka teha on peale magamise, lugemise ja blogimise.
Mul läheb siin koroonaga neljas päev ja hommikul hakkas peaaegu, et inimese tunne peale tulema. See kurguvalu, mille peale ma (arstist) emale veel laupäeval telefonis nutsin ja küsisin mingit "päris" (s.t. retseptiga) valuvaigistit (aga ei saanud), oli peaaegu, et üle läinud. Vererõhk oli ka juba nii normaliseerunud, et andis ringi kõndida, ilma et oleks pidanud seintest kinni hoidma. Isegi palavikku polnud enam!
Mõtlesin siis, et prooviks ühe joogasessiooni teha, sest olen sellest tõtt-öelda väga puudust tundnud. Ei hakanud aga oma tavalist sportlikku ashtangat või vinyasat isegi proovima, sest aimasin juba ette, et nende stiilide plangud ja kätekõverdused on way too much. Võtsin yin jooga stiili, mis on kolm korda aeglasem ja uimasem kui harilik jooga, mida tavainimene ette kujutab - põhimõtteliselt võetakse asend ja lõdvestutakse sinna 3-5 minutit.
Pärast pooletunnist uimerdamist olin ma nii läbi, et palavik tõusis ja pidin kahetunnise uinaku tegema. Nii et te siis ka teate - yin jooga on ekstreemsport. Või siis ruttasin ma asjast ette.
Muidu olen ma lubanud oma isiklikust elust suurt mitte rääkida. Esiteks seepärast, et ega ma 16-aastane ole, aga teiseks seepärast et see siin on kaalublogi. Samas, midagi pole teha, aeg-ajalt juhtuvad isiklikus elus asjad, mis on seotud kaalu või kaalukaotusega. Nii et eks ma siis üritan seda kuidagi krüptiliselt siin peegeldada.
Mõned kuud tagasi kurtsin oma suure naha üle ja arutasin, et ei tea, kuidas sellega hakkama saada, kui, eeee, isiklik elu sinnamaale jõuab, et, noh, keha konsistents ja naha suurus oluliseks muutub, khm-khm. Kusagil mainisin, et variant on potentsiaalse peikaga sauna või spasse minna, et too nii-öelda eelvaate saaks ja oskaks siis otsustada. Kuna ma midagi targemat ei suutnud välja mõelda, siis ma justnimelt seda tegingi mõne kandidaadiga.
Ja no tuli välja ammune tõde, et tegelikult pole kunagi vaja oma välimuse pärast põdeda. Sest et kui sa oled naine, siis ükskõik, kuidas sa välja näed, ole või Monica Bellucci, alati eksisteerib mingi hulk parimal juhul hädapärast keskpärase välimusega mehi, kelle ego on arusaamatutel põhjustel nii suur, et kui naine mingile (tema) ideaalile ei vasta, siis on seda kindlasti vaja kommenteerida.
Näiteks sain ma teada, et mu alakeha lihaskond pole eriti arenenud, aga pole viga - kui ma hakkan korralikult trenni tegema ja nahavähendusoperatsiooni läbi viin, siis võib isegi "täitsa ok" olla (praegu pole ju "peaaegu midagi hullu", kui ma sirgelt seisan).
Arvestades, et ma kükin oma keharaskuse, tõstan puusaga 150 kg ning jõutõmme on üle 100 kg, siis ma arvan, et mu alakeha lihaskond ei ole vähearenenud. Tõsi, jah, kuna mul olid enne kaalukaotust väga paksud ja vormitud reied ning suur ahter, siis on mul nüüd põhimõtteliselt nagu pehmed püksid jalas, kusjuures lihast on selle alt selgelt tunda.
Samas, teate.
Ma isiklikult arvan, et tulemus on juba praegu (ilma nahavähendusoperatsiooni ja selleta, et ma "hakkaks korralikult trenni tegema") mitte ainult "täitsa ok", vaid on ausalt öeldes väga hea. Ma olen üle 40 kilo alla võtnud. Kui see mu kehal üldse ei kajastuks, oleks ikka väga imelik. See suur nahk on tõestus minu püsivusest ja endaga tehtud tööst.
Minu suur nahk on minu supernaise kostüüm.
Sellise mehe kõrval ei hakka ükski täie mõistuse juures olev naine planeerima vanaks saamist.
Tuleb leida hoopis mees, kes katsub intiimsel hetkel kohta su kehal, mille üle sa kõige ebakindlam oled ning sosistab sulle kõrva, et talle meeldib su tugev keha. Mees, kes vaatab sügavamale - igas mõttes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar