Tuumanohu leidis oma lõpu, nii et sel nädalal käisin juba trennis. Võtsin heaga puhkenädala koormuse, et taastuda. Aga peab ütlema, et see on kergelt perversne, kui väga ma ikka nautisin raua tõstmist pärast seda sunnitud pausi... Ma saan raskete asjade tõstmisest ikka korraliku annuse endorfiine.
Muuseas, võib juhtuda, et ma hakkan varsti ka jooksma (mida ma teatavasti lubasin MITTE KUNAGI teha), üks uus tuttav on pähe võtnud, et ma peaks jooksma ja käib sellega peale nagu uni...
Mu käest on küsitud, et kuidas mul selle nahaga on pärast 40+ kilo kaotamist. Õigustatud küsimus, kaalukaotus on ju olnud suur.
Vastus: üsna hästi on.
Kui ma sirgelt seisan, siis on seda natuke näha reite siseküljelt ning naba kujust - sel oleks nagu väike telgike peal. Kui ette kummardan, on muidugi teine lugu, samas... teate, päriselt ka pole visuaalselt midagi hullu, isegi partii püsib õige koha peal, mis siis, et on kolm korda väiksem kui vanasti.
Kinesteetiliselt on natuke teine teema ja see on nüüd see, millega ma parasjagu üritan hakkama saada. Mu keha on pehme ja kõva korraga. See, mis tunne käe all on, sõltub asendist, sama koht võib olla nii üht kui teist. Näiteks kui ma seistes reit nelipea juurest katsun, on see kivikõva, hommikujoogas allavaatava koera asendis, kui reie esikülg on "all", ripub nahk vastu ja on ülipehme.
Üldse saan ma endast väga imelikest kohtadest kinni võtta, näiteks sellist trikki ma küll vanasti teha ei saanud oma kõhuga.
Samas - need ei tundu käe all nagu pekivoldid. Mäletamist mööda hakkasin ma aasta tagasi paanitsema, et mul on "pekk vedel" ja ma sain kinni võtta kohtadest, kust varem mitte ning see kohutavalt häiris mind. Nüüd saan ma veel ajuvabamatest kohtadest kinni võtta (alaseljalt, näiteks), aga see ei häiri mind nii palju, sest on käe all teistmoodi.
------------
Edit: Ma mõtlesin välja, kuidas olukorda iseloomustada saab. See suur nahk on nagu kassi turjanahk. Ei ripu ega tilbenda kusagilt, aga saab kergelt volti võtta. "Pehmus" seisnebki just selles, et mul jääb nahk natuke käe külge kinni, kui üle keha tõmmata. No nagu kasside turjanahk!
------------
Nii et mind ennast tegelikult ei häiri.
Ainult üht asja ma üritan oma peas selgeks saada. Et visuaalselt pole tegelikult näha ning kinesteetiliselt mind ennast, jah, ei häiri... aga ma olen mäletamist mööda suvest saati Päris Vallaline. Ja kuigi praegu on see teema mu jaoks pausil, kuni ma aru saan, milline mu keha siis ikkagi on ja sellega ise ära harjun... siis ühel hetkel võtan ma selle teema ju jälle pausilt maha.
Et huvitav, mis siis saab?
Üldse ei tahaks kunagi mõnel tulevasel intiimsel hetkel olla potentsiaalse partneri jaoks halb üllatus, juhul, kui teda häirib selline kõva-pehme keha...
Samas - eks selle üle tasub põdeda siis, kui aeg sealmaal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar