(Ma ikka ei saa sellest gruusia restorani laulust üle.)
Talve tuleku (jee!), jõusaalide taasavamise ja säilitusrežiimile minemisega juhtus täpselt see, mis ma ennustasin - mu kaalunumber suurenes. Täna hommikul vaatas kaalu pealt vastu 96.3 kg, 0.8 kg rohkem kui nädal tagasi.
Tuleb välja, et teoorias olen ma tugev, aga praktikas mitte nii väga. Matemaatikat appi võttes on täiesti selge, et nädala lõikes olen ma olnud kerges kaloridefitsiidis - säilitusrežiimile läksin ju poole nädala pealt -, lisaks ma ise ennustasin ette, et suurenenud trennikoormusega läheb keha vett täis... ja ikkagi on selline tunne, et hiljemalt ülehomme on kõik 28 kilo tagasi.
Üldse on see säilitusrežiim mulle psühholoogiliselt raskem. Kui langetusrežiimis on kaloraaž väga selgelt nii madal, et no kaalulangus lihtsalt peab toimuma, s.t. ma võisin protsessi kinnisilmi usaldada, siis säilitusrežiim peab oma olemuselt olema palju täpsemalt paika timmitud, vägagi konkreetselt just minu energiakuluga arvestama.
Ühesõnaga, ma panin endale paika, et "säilitus" tähendab minu kaalukategoorias ja keha kombes lambist 2kg vett kinni hoida kaaluvahemikku 95 +/- 2kg, s.t. 93-97. Kui üle või alla läheb, peab timmima hakkama.
Tohtri man käisin ära. Elus esimest korda on kõik kilpnäärme näitajad eeskujulikud, no ikka ideaali lähedal - nii et ravimi doos on täpselt paras. Küll aga on mul kerge aneemia ning B12 puudus. Mitte suur, kerge. Sellist asja pole mul varem olnud - aga ma pole ka kunagi varem nii palju kana söönud kui Fitlapiga. Ma olen mitu korda maininud, et ma ei söö Fitlapiga oluliselt teistmoodi kui enne - suurim erinevus vist ongi, et kui ma enne sõin liha, siis reeglina punast, nüüd reeglina kana. Eks ma siis muudan selle tagasi. Saabki portsud väiksemaks! Muidu on aga vererõhu kõikumine ikkagi minu keha jaoks pisut liiga kiirest kaalulangusest, mis päriliku madala rõhu suure hooga välja tõi.
Aga treeningkoormus tõusis mul tõesti hüppeliselt. Esiteks jõusaal, eksole. Aga teiseks leidsin ema kuurist oma vana suusavarustuse.
Asi selles, et ma armastasin vanasti suusatamist väga. Ikka väga-väga. Aga mingil ajal, kui mitu aastat järjest talve polnud, jäi see asi katki. Mõned aastad tagasi ma ühel talvel katsetasin paar korda - ja ma mäletan tollest aastast tohutut frustratsiooni. Mõtlesin küll, et suusatamine on nagu rattasõit, aga tol talvel tuli välja, et ei ole. Ma ei saanud üldse edasi, suusk ei libisenud ja kogu see kogemus ajas sõna tõsises mõttes nutma. Nii need suusad ema kuuri jäid.
Kui nüüd tali tuli, siis mediteerisin sel teemal mitu päeva, kügelesin ja kahtlesin, vaatasin metsa all suusatajaid kadedusega, hingasin sügavalt sisse ja välja ning võtsin lõpuks julguse kokku ja läksin ema juures metsa alla suusatamist meelde tuletama. Mitte päris rajale, vaid justnimelt metsa alla.
Suusatamine on ikkagi täpselt nagu rattasõit! Muidugi mul tehnika natuke laperdab veel, aga see on nõnda iga viimase kui suusahooaja alguses esimesel paaril korral.
Ma mõtlesin välja ka, miks see mõne aasta tagune kogemus nii frustreeriv oli. Ma olin niivõrd palju raskem! Esiteks oli mul suuremas kehas tasakaal teistsugune - aga suusatamine on puhtalt tasakaalusport. Teiseks ei ole suusad tegelikult vastu maad, vaid keskelt kergelt õhus. Ilmselt vajutasin ma nad mitukümmend kilo raskemana päris vastu maad ja seepärast ei saanudki edasi. Praegu olen ma aga umbes samas kaalus, kus ma neid viimati aktiivselt kasutasin, s.t. need ongi praeguse kaalukategooria jaoks ostetud...
Aga mulle tuli täpselt meelde, miks mulle suusatada meeldis - see on kõige lähem asi lendamisele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar