78. Mis edasi?

Ma olen jõudnud teatud teelahkmele. Kaks aastat tagasi juuli alguses alustasin ma 125 kg pealt kaalulangetusega. Aasta tagasi - samuti juuli alguses - tundsin, et aitab küll ning otsustasin -33,3% ehk 83.3 kilo kanti (kaaluvahemikku 82-85) püsima jääda. Kava jälgisin enam-vähem edasi, kasutades Fitlappi rohkem abivahendina, et kaloritest ja makrode jagunemisest oleks umbkaudne arusaam.

Just selle aasta juuli algusest aga pole ma enam peaaegu üldse kava järginud ega kaloreid lugenud, vaid toitunud pigem intuitiivselt, lihtsalt meeles pidades kahte raudset põhimõtet: 1) minimaalselt kiireid süsivesikuid (ja ka siis soovitavalt enne trenni), 2) igal toidukorral söön kõiki makrosid ja panen toidu sisse "õhku" vabavaraga.

Ja kaal püsib.

Ma lubasin ka, et ei tule ühegi ametliku enne-pärast jutu ega piltidega välja enne, kui olen näinud, et suudan kaalu suuremate draamadeta säilitada vähemalt aasta. Kui kevadel paar nädalat kestnud söömahoogudega emotsionaalse valu lämmatamine välja arvata, on see mul õnnestunud. Arvata on, et selliseid aegu tuleb veel, kus vanad mustrid nurga tagant kollitavad, oluline on võime sealt välja tulla. Ja ma tulin ju.

Nii et idee järgi olen ma vist tõestanud, et oskan siin kaalunumbris elada küll, ma olen oma praeguse kaalunumbri ja suurusega ära harjunud ega mõtle endast enam kui 125-kilosest naisest. Nüüd siis peaks vist enne-pärast pildid tegema ja laenama end reklaami jaoks?

Mul on sellega olnud algusest peale tõrge, sest kahjuks kipub selliste enne-pärast piltide juurde alati tulema kommentaare sellest, kuidas NÜÜD on nii kena ja ilus. Aga ma ei vihanud oma 125-kilost keha enne kaalulangetuse teekonna algust ega vihka seda ka tagantjärgi, see on ju täpselt seesama keha, mis mul on nüüd, aga väiksem.

Ma olen teinud tublit tööd ja ma olen selle üle uhke, aga töö, mille üle ma olen uhke, on olnud psühholoogiline. Fitlap ja trenn said üldse võimalikuks ning on mu ellu integreeritud nii loomulikult ainult selle aastatepikkuse ajude lahkamise tõttu. Ma tekitasin oma ellu koha, kuhu sai tekkida spordiarmastus. Ma õppisin oma 125-kilost keha armastama tingimusteta niivõrd, et ma tahtsin sellele pakkuda parimat, andes sellele kehale parimat toitu, andes võimalusi liigutada, et see tunneks end paremini ja saaks väljendada oma potentsiaali (minu puhul jõud). Minu kergem keha on lihtsalt psühholoogilise töö väljendus. Enesearmastuse teekonna tulemus.

Kui reaktsioonid tuleksid selle kohta, avaldaks ma pildid kohe. Aga ei tule ju. Ikka olen ma 90% inimeste arvates tubli, sest ma piirasin ja sundisin end ning saavutasin läbi tõsise enesemuutmise protsessi selle, et ma pole enam see, kes ma olin enne. Ja see on kardinaalselt erinev sellest, mida ma teinud olen!

Ma olen ikka see, kes ma olen kogu aeg olnud, lihtsalt et ma ei kanna enam 40-kilost kaitseülikonda, et end maailma eest kaitsta.

Vahepeal panin ma kõik oma 76 seni kirjutatud postitust privaatseks, sest jäi tunne, et säärasel psühholoogiast jahumisel pole mõtet. Tükk aega olid kõik need postitused mulle endale nähtavad, siis aga mingi Fitlapi uuendusega kadusid vanemad mu jaoks ära. Nad on küll alles, sest kui ma kaks mustandis olnud postitust ära kustutasin, ilmus kaks vana postitust nähtavale, seega on ilmselt alles ka kõige vanemad, aga näha ei saa ka ma ise neid enne, kui teised eest ära kustutan. Ma ise näen peidus postitusi 67-76, 66 vanemat on kõik kusagil serveri avarustes peidus.

Muidu poleks midagi, ma ju tean oma ajalugu ise ka, aga vahepeal alustasid kirjutamist mõned uued tegijad, kel mitmeski mõttes sarnane stardipositsioon kui mul omal ajal - tugev ülekaal, terve elu kaaluga maadlemine ja eluaegne depressiivsus. Kuna ma olen sellest pärast pikki aastaid maadlemist ja korduvaid läbikukkumisi viimaks läbi tulnud (nüüd ma juba usun seda), hakkasin ma oma vanadel postitustel uut väärtust nägema. Tööd ajudega saab teha ainult täiesti ise, aga äkki annaks mu teekonna kaardistus vähemalt usku, et see on võimalik, ka pärast mitmeid valestarte?

Kuna postitusi uuesti avaldades ilmuks nad aga uuena ja ma ummistaksin korraks kogu fitlapi blogide feedi ära, siis ei saa ma seda teha. Pealegi läksid postituste peitu panemisega kõige kaduva teed ka kommentaarid.

Korra mõtlesin kõik vanad postitused wordpressi tõsta (seal saan ma postitusi ka "minevikku" postitada), aga see tähendaks tõesti, et ma kustutaksingi vanad postitused siit keskkonnast - ma ei saa ju muidu kõige vanematele ligi.

Ei teagi kohe.

Võib-olla on siis nii vaja.