pühapäev, 14. november 2021

63. Õpiraskused ja eneseusaldus.

Veel aasta tagasi oli kava järgmine mulle ülilihtne ning ma tundsin end mõnusalt ja rahulikult, sest langetusrežiimi kaloraaž on nii madal, et kava ausalt järgides saab protsessi kinnisilmi usaldada - kaal lihtsalt peab laias laastus langema (kuigi see ei pruugi iganädalaselt numbrites kajastuda). Nüüd, ca säilitusse minemisest saati pole ma kava järgida suutnud, ka mitte säilitusrežiimi kaloritega, ka mitte säilitusrežiim +10% kaloraažiga. Kaht põhimõtet järgin ma küll raudkindlalt: 1) igas toidukorras sisalduvad kõik makrod ja 2) kiiretele süsivesikutele "ei" või kui, siis ainult etteplaneeritult ja nii, et trenn tuleb kindlasti otsa (et veresuhkur stabiliseerida ja ära kasutada suhkrust tulenev "äkiline" jõud). Retsepte võtan ma endiselt siit (kasvõi toidukalkulaatoriga), aga kaloraažilt olen ma pidevalt üle. Ja mitte 100 kcal jagu, vaid ikka... rohkem.


Samas - kuna mu kaalunumber püsib kenasti puhvris ja on viimasel ajal ülikerges langustendentsis, siis ma väga ei põe. Siiski suurendab selline "ühe jalaga" fitlappimine ärevust, sest pole enam protsessi, mida kinnisilmi usaldada. Nii ma pendeldangi kahe emotsiooni ja suhtumise vahet - üritan mõnda aega ärevuse rahustamiseks kava järgida, ei suuda seda teha, kukun reelt maha, olen ärevam kui enne. Siis näen, et kaalunumber püsib ja rahunen mõneks ajaks maha. Kuni varsti jälle sigineb kahtlus hinge, et äkki ma ikkagi veel ei suuda päriselt intuitiivselt toituda (eriti, kui ma faktilselt tean, et olen kaloraažilt üle) ja peaks igaks juhuks kindluse mõttes kava järgmina.


Ma arvan, et ma väsisin lihtsalt "korralikust" fitlappimisest ära, sai seda võrdlemisi täpselt ju aasta jagu tehtud. Ilmselgelt suundun ma vaikselt intuitiivse toitumise suunas ja tegelikult ma arvangi, et kõik inimesed peaksid tunnetuslikult toituma. Mäletamist mööda on mu eesmärk kogu aeg olnud mitte kaalukaotus, vaid Normaalse Inimese moodi sööma õppimine. Ainult et seda usaldust enda, oma keha signaalide ja aasta jooksul õpitu suhtes on nii neetult raske saavutada. Ma kardan kogu aeg, et kui ma kontrollist (s.t. kava täpsest järgimisest) loobun, siis lendab kõik uppi, samas ei suuda ma enam kontrolli hoida. Hirmul on ju selge alus ka: ma ei oleks iialgi sellisesse ülekaalu jõudnud, kui ma oleksin ilma kontrollita toituda osanud. Kas ma saan usaldada, et kõigest aastaga olen ma aastakümnete pikkuse protsessi seljatanud?


Muidu läheb kenasti, tänan küsimast.


Söömasööstud olen selleks korraks jälle kindlalt kontrolli alla saanud. Nagu enne mainisin, siis kaloreid söön üle küll, aga kontrollitult, mitte söömasööstudena. Lihtsalt söön rohkem. Ja kaal püsib.


Olen hakanud jooksmas käima, ise ka ei usuks. Oleks keegi mulle veel kolm kuud tagasi öelnud, et ma lähen vabatahtlikult jooksma, ma oleks ta välja naernud. Olen enne ka maininud, et üks uus tuttav käis sellega peale nagu uni ning ma olin nõrk naine ja andsin alla.


Ükskord avasin end jooksusõbrale natuke liialt palju ja rääkisin talle, kuidas ma olen hetkel meessuhetega pausil, sest kogu see värk on nii segadusse ajav. Paksud naised saavad meestelt väga selgelt ühemõttelisi signaale teemal, kas neist ollakse huvitatud või ei ning kui jah, siis mil viisil, aga normaalmõõdus naistel on see asi oluliselt segasem. Sellist õhkõrna flirti on hästi palju põhimõtteliselt kõigiga ja ma ei saa enam üldse millestki aru, sest ma olen ju terve täiskasvanuelu olnud "paks naine", ma ei ole säärast ebamäärast flirti õppinud. See on mu jaoks täiesti uus ja tundmatu maa, mida ma pean otsast peale avastama! Ma oleks nagu 20 aastat teistest naistest maas selle koha pealt.


Tegelikult mul ei olnud seda talle rääkides tagamõte anda vihje: "mees, kui sa mulle külge lööd, siis tee seda selgemalt, ma ei saa muidu aru", ma lihtsalt puistasin südant, aga ilmselgelt tüüp sellest just nõnda aru sai, sest pärast eelmainit' jutuajamist ei ole enam küll mingit kahtlust, kas tüüp lööb mulle külge või ei. Tõsi ta on, et enne ma sellele pihta ei saanud, ju oli liiga ebamäärane. Aga nüüd on piisavalt arusaadav.

Ja ma nüüd mõtlen, et mida ma selle teadmisega siis täpselt peale hakkan.

Võib-olla ei hakkagi midagi peale. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

85. Lõpp.

Ma pean säärast blogi, nagu olen pidanud, väga vajalikuks. See pole tegelikult esimest korda, kui midagi sellist olen proovinud teha. Söögip...