60. Aasta trenni.

Mulle tuli ühel päeval meelde, et hakkasin trennis käima aasta tagasi. Just oktoobris oli mul puhkus (nagu selgi aastal) ning just siis võtsin südame rindu, kirjutasin Vormiloojatele ja läksin Egertiga trenni tegema.

Ausalt, elu üks parimaid otsuseid ja kuigi see oli kaheldamatult kallis lõbu, arvan ma siiani, et see oli iga senti väärt ning oli money well spent.

Jah, internetist leiab ka kavasid, aga internetiga ei käi sa mitu nädalat järjest korrapäraselt trennis, internetikava ei passi peale, mida ja kuidas sa teed. Südametunnistus ei aja sind trenni kohale puhtalt seepärast, et sul on internetiga aeg kokku lepitud ja pealegi oled sa talle juba maksnud (ja mitte vähe!).

Just see kolm nädalat, mis ma Egertiga trenni tegin, on põhjuseks, miks ma siiani loobunud pole - see pani aluse rütmile, kolm nädalat on just paras aeg, et ajule "uus normaalsus" luua, sellest räägitakse käitumispsühholoogias palju.

Teate, see aasta on palju muutnud. Esiteks olen ma vanuigi teada saanud, et mulle meeldib liikumine. Mitte ainult enam jõuks, ma olen oma tuttava pealekäimisel isegi jooksu proovinud - ja nii edukalt, et olen pärast seda üht trenni vabatahtlikult veel sörkimas käinud.

Aga teiseks enesekindlus. Mu meelest on raskete asjade tõstmine üks feministlikumaid asju, mida saab üldse teha. Kui ma ikka tõstan üle 100 kg maast lahti, siis pärast on küll tunne, et nähtamatu supernaise keep lehvib õlgadel. Ja no mitte üks suvaline oss ei tule minuga tõmblema, kui ma ta nüüdseks juba piisavalt suure tõenäosusega "üle tõstan".

(Jah, siin pildil on 90, see on puhkenädala selfie)

Ma olen tagantjärgi pilte vaadates aru saanud, et just jõuksis käimine pani aluse suuremale visuaalsele muutusele. Kaalulangetuse alamredditites räägitakse palju, et aeroobne trenn on hea kaalu kaotuseks, aga kehakuju muutmiseks tuleb teha jõutrenni. Minu pealt on see väga selgelt näha. Enne ma ju kõndisin ja ujusin ning, tõesti, kehakuju jäi suhteliselt samaks, lihtsalt kahanes. Nüüd on aga keha proportsioonid muutunud.

Düsmorfiale "meeldib" eriti see, et ma saan teistmoodi tähelepanu kui varem. Nimelt on mu kõrges eas mehed mu ilusad silmad viimaks üles leidnud. Enne nende pilk sinnani ei jõudnud, sest partii "jäi ette". Nüüd partiid enam eriliselt pole - asjaolu, mille üle mul on, muuseas, väga hea meel, ma ei teadnud, kui raske mul selle 6-kilose partiiga oli enne, kui seda enam ei olnud.

Aga kõige segadust tekitavam osa on see, et vaatama on hakatud MINU JALGU. Saate aru - minu lühikesi ja pakse jalgu. Minu, Epu, jalgu. Minu konkurentsitult kõige "nõrgemat" osa minu välimusest, mida ma olen terve elu põdenud.

Ma arvasin, et mehed vahivad pikki ja saledaid soorebase jalgu. Tuleb välja, et mõnelegi meeldivad ka tugevad ja vormikad jalad - ja just sellised mul nüüd on. Ma tean, et eelmise postituse pildil seda näha polnud, aga just siis, kui mul on midagi tumedat jalas, on mu reielihaste kuju selgelt näha. Ja ma pean ütlema, et kõigist muutustest olen ma just selle üle kõige õnnelikum. Et mu vormitud paksud reied on omandanud kuju!

Ja siis see kõige-kõige olulisem asi.

Ma sain tavapoest pika säärega saapad!

Neid hetki kaalulangetuse teekonnal, kus ma olen juubeldust tundnud, on olnud mitu. Siis, kui alla 100 jõudsin. Siis, kui "ainult" ülekaalu jõudsin. Siis, kui esimest korda M suuruses rõiva selga panin.

Aga kui ma nende saabaste luku kinni olin tõmmanud (ja veel kergelt!), läksin ma küll natukeseks ajaks poest välja tualetti ja valasin päris mitu korralikku pisarat.

Mul on elu aeg olnud ebaproportsionaalselt jämedad sääred. Kooli ajal, kui ma olin selles kaalus, ei läinud mul saabaste lukud kinni. Ka mu täiesti normaalmõõdus ema ja täditütar, kellega me sarnase kehaga oleme, ei leia poest pika säärega saapaid, sest ka neil on ebaproportsionaalselt jämedad sääred. Meie vaarema oli omal ajal üle küla tüdruk, ei pidanud kiigele minnes õlgi suka sisse toppima ega midagi...

Nüüd, pärast aastat jõutrenni, saan ma poest saapaid osta.

Nii et jah. Jõutrenn muudab keha. Mõni asi võtab lihtsalt kauem, mu projekt "Epule uus ahter (nagu tankiaku)" on alles töös. Aga küll tuleb.

Paljud kardavad, et kui nad suurema kui poolekilose roosa aeroobikahantli poole isegi vaatavad, siis hakkavad nad kohe välja nägema nagu mehed.

Ma nagu enda arvates ei näe välja nagu mees. Isegi selle partiiga, mis mul nüüd on. Nii et ma jään eriarvamusele.

Aga et kaal või? Puhvris on, tänan küsimast. Kui haige olin, kukkus korra 82 peale, ilmselt veekaotusest. pärast trenniga taasalustamist on jälle 83-koma-midagi, nagu ta viimasel ajal olnud on. Ja ma olen rahul. Teiste naiste puhul meeldib mulle saledaid figuure ka vaadata, lihtsalt ma ise tahaks olla thicc, ma ei kujuta end hapra õrna naisukesena ette. Kohe üldse mitte. Ma tahan olla suur ja tugev, see meeldib mulle.

Grupis muidugi oli just teema, kus 170-172 cm pikkused naised arutasid, mis kaalunumbris nad olla tahavad. Suurem osa pakkus 20-25 kg vähem kui ma praegu olen. Ei teagi kohe, peaks vist ka solvuma hakkama, nagu tänapäeval moodne on. Aga ma ei viitsi.