Ma nüüd puhkasin siin vahepeal, nagu ikka oktoobris. See on nii välja kujunenud - igipõlise depressiivikuna ma tean, et pimedal ajal on meeleolu langus suhteliselt möödapääsmatu, nii et selle minimeerimiseks võtan enne seda paariks nädalaks aja maha ja keskendun iseendale. Noh, et järgmised neli kuud lihtsam oleks.
Sel aastal ma kuhugi "välja" ei hakanud reisima, ma olen juba pikemat aega tegelikult tugeval säästurežiimil ühe Olulise Projekti nimel. Aga tuleb välja, et ka võrdlemisi väikese eelarvega saab meelelahutust, kohati täitsa tasuta.
Ühesõnaga - mul on puhkus nii aktiivne olnud, et oleks eraldi puhkust vaja sellest puhkamiseks.
Käisin näiteks Valgas, mu ema on sealt pärit ning lapsepõlves sai seal palju aega veedetud. Väga omamoodi kogemus oli, sest paljusid kohti ma enam teadlikult ei mäletanud. Aga tuleb välja, et olen mitmeid nurgataguseid unes näinud. Nii et ma tundsin end kui somnambuul, ilmsi unenäos kõndija. Aga, teate, Valga on huvitav, nukker ja kaunis ja lootusrikas samaaegselt. Ma tõesti soovitan seda paika taasavastada.
Sirutasin varba Lätti:
Siis käisin Aidu karjääris elamusretkel. Sai parvetada ja mägironimist teha. Väga lahe oli.
Kokku kõndisin tol päeval üle 41 000 sammu, nii et kui pärast puupüsti rongile läksin ja sain aru, et pean kuni Ülemisteni püsti seisma, võttis küll korra nutu kurku. Õnneks läks Rakveres keegi maha ja sain istuma. Jumal tänatud, et praegu peab rongis maski kandma. Kukkusin nimelt väsimusest kohe magama ning Ülemistes ärkasin üles, lõuad ebadaamilikult pärani. Aga kuna mask oli ees, siis keegi ei teadnud seda piinlikku seika. Te ka ei teaks, kui ma sellest ise ei kirjutaks praegu.
Aga kui sõber järgmisel päeval jooksma kutsus, siis ma jätsin selle heaga vahele. Ega ma hull peast ole. Ikka "keha ja meel" läks loosi.
Muidu olen aga sörkimas käinud küll, muidugi mitte ühe pika joruna, vaid intervall-meetodil, mõni minut sörki, mõni minut kiirkõndi, näiteks 4 ja 2. Aga mu enese suureks hämmastuseks jaksan ma sellisel viisil üle 10 km sörkida. Ei hakka kusagilt pistma, ei aja ülemäära hingeldama, ilusasti jõuan hingamise rütmi hoida. Kiiremat jooksu ma isegi ei kavatse proovida, nii üle ma oma kehka-tunni traumadest veel pole saanud.
Muidu aga FB tuletas mulle sellist iidset pilti meelde. Ma olen siin mitu korda maininud, et mul pole enam partiid ollagi, kuigi mõõtude ja rinnahoida korvi järgi otsustades ilmselt siiski on.
Asi on võrdlusmaterjalis:
Kui ma ütlesin, et ma olin enne rinnakas, siis ma mõtlesin seda tõsiselt. Saate nüüd aru, miks ma praegu end pesulauana tunnen?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar