Pole miljon aega kaaluraportit teinud. Põhjus lihtne - pole midagi raporteerida. Ühel hetkel tekkis mõte, et teeks äkki siuhvilksti selle viimase langetuse ära ja jõuaks ruttu eesmärgini ära - ja panin langetaja algkaloraaži peale. Siis aga tekkisid jälle Emotsioonid, mille tulemusena kukkusin pisut reelt maha.
Selles mõttes, et kui ma kirjutasin, et "hirmus mõelda", et eesmärk on nii lähedal, ei teinud ma üldse nalja. Olles terve elu olnud tugevalt ülekaaluline, ei ole üldse lihtne aktsepteerida, et ma olen tegelikult jõudnud "normaalse inimese" suurusesse. Et ma päriselt ka saan minna poodi ja lihtsalt riideid osta (mööndustega, sest kuna ma olen rinna-, puusa- ja taljeümbermõõdu järgi korraga kolmes suurusnumbris, siis saan ma tavapoest küll asju, mis mulle selga lähevad, aga ega nad suurelt jaolt endiselt ei istu) või et ma päriselt ka ei ole enam igas seltskonnas kõige suurem või vähemalt üks suurematest.
Välimus, sealjuures keha suurus, on oluline osa minapildist, identiteedist. Mul on tõesti raske sellega harjuda.
Ühtpidi võttes tahaks ruttu eesmärgini ära jõuda ja asjaga ühele poole saada, teistpidi võttes ajab aju tagumine nurk sellele mõttele sõrad täielikult vastu. Ja no aju tagumisi nurkasid ei ole tark tegu ignoreerida, see ei lõppe kunagi hästi. Aju tagumiste nurkadega tuleb koostööd teha.
Nii et ma siis mõtlesin selle üle natuke, sain aru, et tuleb endale aega atra seada ja panin +10% tagasi. Ega mul kiiret ole.
Ühesõnaga - ma olen ära näinud numbri 84.6, aga hetkel on kaal on 86.0, täpselt sama, mis kuu aega tagasi.
Samas olen ma võrdlemisi kindel, et mu nii-öelda "tegelik" kaalunumber on ikkagi alla 85.0, lihtsalt et Ilmataat siin tegi nalja, eksole.
Tuleb välja, et minul endal võib kuumatalumise supervõime ju olla, s.t. ma ei tunne, et eriti palav oleks, täitsa mõnus soe on. Aga vat mu keha reageerib küll nagu enne - vererõhk saavutab uusi sügavusi ja keha on vett täies. Käed-jalad on täiesti punnis ja vana hea lümfoödeem annab tunda. Ma nii lootsin, et äkki ka see leevenes kaalukaotusega - mingil määral ilmselt, aga tõesti annab tunda.
Mul nimelt lähevad palavaga jäsemed üle normaalse taseme paiste (mingil määral juhtub seda kõigiga, see on normaalne füsioloogia), aga eriti parem jalg. Hetkel veel on seda näha vähe - kui tead vaadata, näed ära. Rohkem on lihtsalt tunne, et "jalg on vett täis". Aga kui ma sellega nüüd kohe ei tegele, siis varsti näevad seda kõik. Kui see mul omal ajal esmakordselt avaldus, oli mu kahe pahkluu ümbermõõdu vahe 5 cm, säärtel samuti. Nüüd ma juba tean asja mitte nii kaugele lasta ja tegutsema hakata siis, kui on alles "jalg vett täis" tunne.
Nii et ma panin heaga aja lümfiteraapiasse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar