Tänane kaalunumber oli 105.0 kg ehk 0.4 kg vähem kui nädal tagasi. Ma tegelikult käisin paar päeva tagasi kaalu peal ja nägin seal ära 104.6, aga nagu lubatud sai, siis ma ikkagi "loen" ainult neid (enamasti) laupäevaseid kaalumisi, muidu muutuvad numbrid statistika asemel müraks.
Aga ma tean väga hästi, et mul on vesi kehas kinni. Mulle nimelt sattus üleeile ette üks patune suitsukukeke. Ja mitte mingi suurtööstuslik kümnekilone antibiootikume täispumbatud mutantbroiler, kes pole päikest isegi unes näinud, vaid oma elu vabapidamisel veetnud suurtalu kuningas, kes ehtsas Troonide Mängu vaimus maha koksati ja koos poole oma haaremiga lepasuitsuga ahju topiti. No imehea kukeke oli, lihtsalt soolasevõitu. Aga ta oli seda kinnijäävat vett väärt, ausalt.
Teiseks tegin ma ära oma ammuse plaani ja võtsin endale mõneks nädalaks personaaltreeneri, kes mulle jõusaali tutvustab, tehnikat õpetab ja teeb mingi kava edaspidiseks.
Oi, see treeneriga trennis käimine on tore! Oleks ma rikas, käiks nüüdsest edaspidi alati. Treeni nagu vanajumala selja taga - ise midagi mõtlema ei pea, kordi loendama ei pea (treener loendab) ja kui keegi vana trennihunt peakski minusugust paksu vormitut naist põlgliku pilguga vaatama, siis vaatab treener veel pikema pilguga vastu. Selles mõttes tasub treeneriks võtta mõni suurte musklitega mees.
Põhjus, miks jõusaali läksin, oli ikka see "pehme keha". Uurisin siit ja sealt ja lugesin pool redditit läbi ja põhimõtteliselt soovitavad pea kõik edukad (suure) kaalu langetajad teha jõutrenni ja lihast kasvatada. Ujumine on tore üldfüüsiline trenn küll, aga lihast sellega eriliselt ei kasvata. Pealegi mulle meeldivad "nokkimised", s.t. sama liigutuse tegemised. Ka basseinis ujumine on võrdlemisi monotoonne tegevus. Säärane kehale ja tehnikale keskendumine ning sama liigutuse kordamine muutub mu jaoks kiirelt meditatsiooniks ja seeläbi puhtaks naudinguks.
Eile õpetas treener mind kangi tõstma, mis mu jaoks oli täiesti uus asi. Ja see hakkas mulle kohe väga meeldima, sest see on üldtreening. Isegi rinnalt surumine, kuigi see nii ei paista - nii kui korsetilihased korraks ära unustasin, oli kangi raskem suruda. Noh ja siin ma nüüd täna olen, üle keha pisut kange. See aga hoiab teatavasti vett kinni.
Nii et mu teekond jätkub edukalt, mis siis, et graafik järjest lamedamaks läheb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar