Ütlen kohe ära, et mul pole plaanis võidu peale blogima hakata, mul pole seda suunamudija soolikat üldse.
Ma olen vana inimene, pärit ajast, kui loomad veel inimkeeli rääkisid. Toona, hallil ajal, olid blogid inimeste "virtuaalsed kodud", kus nad oma mõtteid veeretasid. Selle "virtuaalse kodu" (ja mitte meelelahutuskanali) kontseptsiooni tõttu oli täiesti mõeldamatu käia seda kusagil reklaamimas. On vaks vahet, kas ma olen külalislahke perenaine, kes annab võimaluse võõrastel enda juurest läbi astuda või ostan maja ainsa mõttega seal võimalikult suurt pidu korraldada.
Ma saan aru küll, et blogimine saab olla efektiivne turundus- ja meelelahutuskanal ja ma saan aru, miks Fitlap blogimisvõistlust korraldab, aga ma loodan, et pahaks ei panda, kui minusugune vanaeit üritab siin omas nurgakeses vaikselt vanamoodsalt asju ajada...
Mul juhtus pühapäeval kaks õudset asja. Esiteks said köögikaalu patareid tühjaks. Ikka nii tühjaks, et pidin suurelt kaalult patareisid laenama. Kuigi ennast ei ole vaja pidevalt kaaluda, kui kavas olla, siis ausalt kavas olemiseks peab köögikaal töötama. Kunagi, jah, tahaks ma jõuda intuitiivse söömiseni, kus oskaks silma järgi kogust hinnata ning isu ja tunde järgi süüa, aga ma jätaks selle oskuse õppimise pigem hilisemaks ajaks.
Aga teiseks juhtus miski, mistõttu ma nüüd lähen säilitusrežiimile, sest hetkel on aje kõik pikalt saata ja turvalise 125 kg peale tagasi minna. Mul on nüüd vaja aeg maha võtta ja see teema enda jaoks väga põhjalikult läbi mõelda.
Ma ei tea ka, kuidas juhtunust täpselt kirjutada.
Ühesõnaga - üks väga sagedane põhjus ülekaaluks on varje. See on sõna tõsises mõttes kaitseülikond. Soov mitte saada soovimatut tähelepanu. Soov olla nähtamatu. Raskekaalu üks paradoks on olla ühtaegu väga nähtav ja samal ajal täiesti nähtamatu. Just tähelepanu kvaliteet on ülekaalus teistsugune ja teatud liiki tähelepanu oluline vähenemine tugevas ülekaalus võib olla väga turvaline.
Üks põhjustest, miks mulle nii meeldib jõusaalis käia, on see, et ma tunnen end tugevana. Ma praegu mõtlen, et äkki siin on seos. Äkki mul õnnestub seda tunnet kuidagi ära kasutada ilma, et tunneksin vajadust polstrit tagasi ehitada.
Ühesõnaga - ma kavatsen kavaga jätkata ja ei kao kuhugi, aga ma võtan selle asja nüüd oluliselt leebemaks ja aja maha. Kui ma praegu jätkaksin päris kavas, siis lendaks asi kindlasti vastu taevast, korduvad elukogemused kinnitavad seda.
Over and out!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar