No ma ju aimasin, et spordiklubid kukuvad ükskord kinni, aga et siis nagu nüüd niimoodi, kui mul just uus kava sujuma hakkas, ma kangile uued raskused lisasin ja eile paari harjutust juba "suurte poiste" hantlitega tegin. Ja ma tõesti ei saa sellest valitsuse loogikast aru, et hästi ventileeritud jõusaalid, mis treenerite jutu järgi on terve detsembri suhteliselt tühjad olnud, on ohtlikud, aga rahvast murdu täis kaubanduskeskused ei ole.
Aga no ma tellisin endale koju treeningkummide komplekti, eri tugevustega peaks põhimõtteliselt suutma suurema osa harjutustest ära imiteerida, isegi küki ja jõutõmbe, kuigi viimase puhul ma kahtlen, kas võrreldava "raskuse" kätte saan, see on mu lemmikharjutus ja mu tugevus on selles väga kiirelt kasvanud. YT-s on igatahes üks kutt neid alternatiive ette näidanud.
Kes oleks võinud arvata, et minust saab trennisõltlane.
----------
Ma lasin sel pühapäevasel juhtumil settida.
Nagu ma läbi lillede vihjasin, tegu oli väga nilbe asjaga, kui ma õhtul samme täis kõndima läksin, tanksaapad ning lohvakad (suureks jäänud) teksad jalas, veel lohvakam (suureks jäänud) jopp seljas ja beanie silmini tõmmatud. Ma tean, et kõigil naistel on kogemusi soovimatu tähelepanuga, mida ilusam ja noorem naine, seda rohkem. #metoo ja nii edasi. Aga sõbrataridega rääkides jääb tunne, et päris kõigil ei ole selliseid kogemusi, kus sõna tõsises mõttes keset tänavat möödaminnes ilma igasuguse minupoolse eelneva pilkkontaktita lihtsalt k*** küsitakse või rindu katsutakse.
Mul on. Korduvaid.
Need ei ole "ohtlikud" kogemused, sedalaadi rõvetsemised ei ole seda kunagi, esimese kurja pilgu peale lihtsalt sõimatakse läbi ja minnakse minema. See on nende jaoks mingit sorti naljategemine. Minu ja minu keha kulul.
Ühesõnaga, vähemalt 20 kilo olen ma omal ajal endale täiesti meelega külge söönud selleks, et muutuda nähtamatuks. Ja see aje oli mul ka pärast pühapäevast vahejuhtumit. Seepärast ma võtsingi n-ö "aja maha", tegin "tšurr". Et ma ei tegutse praegu mitte millegi nimel, ei allu ühelegi ajele, ei jälgi toitumist, ei ürita kavas olla, lihtsalt olen hästi tasa ja kuulan ennast. Sest aje minna turvalisse nähtamatusesse tagasi on tegelikult selge "rapsimine". Nagu mudilase jonnihoog, mille alt tuleb alati välja mingi sügav soov või haav, kui täiskasvanul ainult jätkub närve jonniga mitte kaasa minna ja selle "põhi" ära oodata (ja jumal teab, kui vähestest meil see õnnestub...).
See on üks oluline asi, mille ma teraapias ära õppisin - iseendale tuleb olla lapsevanem. Ma suhtun oma emotsionaalsetesse ajedesse (nt söömishoogudesse, emotsionaalsesse söömisse) nagu lapsevanem lapse jonnihoogudesse. Armastuse, empaatia ja kaastundega. Mind on säärane hoiak igatahes palju edasi aidanud, mujal elus ka, aga peamiselt just söömisega seotud teemades.
Mul õnnestus see jonnihoog lõpuni läbi lasta, sest aje läks üle. Aga natuke on veel rahuneda vaja, nii et igaks juhuks panin kava jälle mahukamaid toite täis ja olen täiesti rahulikult selle nädala lõpuni kavast väljas, selles mõttes, et ei kaalu midagi eriliselt ja olen endale ette andnud loa teha nii mitu patukat kui vaja. Pealegi on jõulud ja verivorst ning praekapsas ootavad. Ühe nädalaga ei ole võimalik 25 kg tagasi süüa. Nii et nii on.
Aga saate nüüd aru, miks ma anonüümselt blogin ja Facebookis endale oma passinime alt reklaami ei tee, eriti mitte tuhandete liikmetega grupis, kus on vähemalt 30 pooltuttavat?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar