46. Suured eesmärgid.

Eelmise "kaaluraportiga" võrreldes (kaks nädalat tagasi) on vahe -1,1 kg, s.t. 85.6 kg.

Ma vaatan, et lõpp on ootamatult lähedale jõudnud. Mul tulevad nüüd järjest "mini-eesmärgid": 85.0 kg ehk -40 kg stardikaalust, 83.3 ehk 2/3 stardikaalust ja siis 79.9 kg ehk (mitme) arsti ja treeneri soovitatud kaalunumber, -45 stardikaalust ja lõpp, kõik, vsjoo, finito.

Täitsa hirmus mõte.

Või, noh, kui nii võtta, siis ei ole siis veel midagi finito, sest et järgmine ja ilmselt kohati palju keerulisem väljakutse on seda kaalunumbrit säilitada. Ma olen juba ammu otsustanud, et kui ma üldse peaksin kunagi enne-pärast piltidega välja tulema, siis mitte enne, kui ma olen tõestanud, et ma suudan selles kaalus rahulikult ja ilma suuremate draamadeta püsida vähemalt aasta aega. Küll ja veel nähtud neid edukaid suure kaalu langetajaid, kes selle kenasti tagasi võtavad.

Ma olen enne rääkinud sellest, miks on oluline seada väikeseid (vahe-)eesmärke: 1) et samm tunduks "haaratav" (2 kilo kaotada on suhteliselt kukepea, 45 kg kaotada ma isiklikult parem isegi ei üritaks), 2) et oleks põhjust rohkem tähistada - iga väikese eesmärgi saavutamine annab eduelamuse ja seega seostab aju kogu kaalulangetuse protsessi positiivsete emotsioonidega.

Aga ma vaatan vahel, et inimesed justkui unustavad vahel ära ka pika eesmärgi.

Ma ei tea, kuidas teil, aga minul isiklikult ei ole eesmärk mitte oma sihtkaaluni jõuda, vaid sinna kaalunumbrisse püsima jääda.

Siin on oluline vahe, sest viis, kuidas nende eesmärkideni jõuda, on täiesti erinev. Esimese eesmärgi saavutamiseks tuleb end Kohutavalt Piirata, Hirmsasti Pingutada ja Kõvasti Vaeva Näha. Teise eesmärgi saavutamiseks tuleb põhimõtteliselt mõnusalt tšillida, algusest peale rahulikult õppida ning oma ellu ükshaaval sobitada neid harjumusi, mida on vaja sihtkaalus elamiseks.

Midagi pole teha, aga meie praegune keha peegeldab meie mineviku harjumusi ja elustiili. Seega, kui sa tahad uutmoodi keha, siis tuleb luua uued harjumused ja elustiil. Kui sa tahad välja näha nagu 50-kilone modell, siis pead sa õppima toituma ja liigutama nagu 50-kilone modell. Kui tahad välja näha nagu Hispaania tõstja Lidia Valentin, siis pead sa treenima ja toituma nagu Lidia Valentin. Kui sa tahad välja näha nagu mõni näitleja, siis pead sa treenima ja toituma nagu see näitleja. Ja nii edasi.

Kui sa leiad, et sa ei suuda, su eluolud (pere, kari lapsi, töö) ei luba või õigupoolest sa päriselt ei taha elada nii, nagu peaks elama sinu ideaalkehaga inimene, siis äkki oleks aeg maha istuda ja see enda jaoks läbi mõelda.

Milline keha vastab sellisele elustiilile, mida sa oled realistlikult valmis pikemas perspektiivis elama?

Sa poleks selle kehaga rahul? Aga saad aru, et teistsugust keha sa lihtsalt ei saa kui sellist, mille hoidmise elustiili sa saad või oled valmis pikalt (igavesti) elama? Ükski jonnimine seda fakti ei muuda...

Sinu keha ei ole probleem.

Sinu keha on sinu enda valikute tagajärg.

Muuseas, see on ka põhjus, miks "oma kehaga mitte rahulolemine" või lausa keha vihkamine on mõttetu ja selle pinnalt kaalu kaotamine ei vii püsiva tulemuseni. Ma ei räägi isegi selle nurga alt, mida enese vihkamine sinu ajudega teeb, see on täiesti omaette teema. Lihtsalt et mitte kusagil elus ei tööta tagajärje likvideerimine, kui põhjuseid ei muudeta - kaalukaotus ei ole see üks ja ainus erand, kus see järsku toimib.

See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma pean ülioluliseks kehapositiivsust ning arvan, et suure kaalu kaotamise sõna tõsises mõttes võti, esimene samm, mis avab üldse võimaluse hakata muutuseid tegema, on oma kehaga ära leppimine ja selle armastama õppimine just selles maksimumkaalus. Ausalt, siiralt ja tingimusteta.

Kuni sa oma keha vihkad, keskendud sa lihtsalt täiesti valele asjale ja sealt ei saa mitte kuidagi tulla püsivat lahendust. Sa näed sel juhul keha kuidagi endast eraldiseisvana, mille üle sul pole kontrolli. Kui sa õpid aga oma keha nägema omaenda tegevuse tagajärjena ning sa õpid seda armastama kui OMA keha, sinu enda hinge füüsilist manifestatsiooni, tekib hetk, kus sa tahad selle eest hakata parimat hoolt kandma. Anda oma kehale parimat kütust, lasta sel liikuda, võtta sellelt koormust vähemaks. See hoolitsus käib läbi sinu enda valikute ja sul on kontroll.

Umbes nagu sa hoolitseksid oma lapse või lemmiklooma eest, luues talle parimaid tingimusi arenguks.

Ma räägin ammu - muutus ei saa tulla läbi viha. Muutused tulevad läbi armastuse.

 

45. Kapist välja.

Ma nüüd olen mõelnud oma Emotsioonide üle ja mingile esialgsele järeldusele jõudnud.

Põhimõtteliselt sain ma aru, et kuidas ma ka ei sooviks, ma vist ikkagi pean enesele tunnistama, et ma olen läbi kukkunud oma esialgse plaaniga kaotada kolmandik oma kehakaalust nii, et mitte keegi mitte midagi ei märka.

Ehk siis - kuna kõik niikuinii märkavad ja nii lihtsalt on, eks ma siis mängin sellega kaasa. Ühtlasi saan ma neid mind häirivaid ahhetavaid ja ohhetavaid reaktsioone oluliselt vähendada sellega, et annan inimestele sotsiaalmeedias avalikult märku, et ma olen tuntavalt alla võtnud. Seepärast tulin ma ka "kapist välja". Enam oma nägu siin ei varja ja mingi aja pärast vahetan nime ka passinimeks ära. Korraga ei hakanud vahetama, muidu poleks inimesed aru saanud, kes kommenteerib. Mine tea, äkki puhun isegi oma Instagrami kontolt tolmu maha ja hakkan seal tegutsema...

Muidu aga käisin ma arsti ja treeneri soovitusel koormustestil ära. Sain teada, et talun koormust hästi, pole häda midagi, aga kuna mul on tegelikult pärilikult tugev soodumus südamehaigusteks ning ma olen just sellises eas, kus pärilikud hädad välja löövad, siis soovitas arst mul aasta pärast uus test teha. Muidu soovitatakse iga kolme aasta tagant.

Arsti hüpotees oli täpselt sama, mis mul endal ja mu ihuarstil - et kuigi ma olen kaalu kaotanud täiesti "by the book" ja tervislikus tempos, siis kaalu ennast on korraga kaotamiseks pisut palju olnud. Koormus südame-veresoonkonnale on tuntavalt teine ning keha ei ole jõudnud end ära "kalibreerida".

Ma mõtlen nüüd, kuidas asjapulkadeni viia seda teadmist, et kui räägitakse tervislikust kaalukaotusest - tervislik on kaotada 0,5-1 kg nädalas - siis lisataks vähemalt väikeses kirjas juurde: "kehtib kuni 20 kg kaalulanguse puhul". Ma saan ju aru küll, et suurem osa kaalulangetajatest kaotabki 10-15 kg, võib-olla seepärast ei peeta seda vajalikuks mainida, aga suure kaalu kaotajad peaksid ikkagi ette hoiatatud olema.

Ühtlasi soovitas tohter mul mitte langetada kaalu alla 80 kg (mu küsimise peale andis loa langetada 79.9 kg peale ka, et saaks 7 ette). Kusjuures ta ei täpsustanudki, miks täpselt, kas ainult rõhu pärast või mingil muul põhjusel veel. Küll aga olen ma nüüd mitu päeva mõelnud, et päris ehtne ja tunnustatud kardioloog soovitas mul jääda ülekaalu (mida 80 kg 172 cm pikkuse juures on). Mis omakorda viitab, et KMI on küll mingi orientiir (näiteks 40 on ikka palju, mis palju), aga järelikult indiviidi tasemel võttes natukene "aiateivas".

Ja siis oli mul veel üks väike, aga oluline saavutus. Ma tõstsin ära oma keharaskuse (tegelikult lausa mitu korda, nii et see ei ole 1RM). Treener kunagi päris alguses ütles, et see on nagu esimene teetähis.

Kui ma talle juubeldava meili saatsin, andis mulle uue tähise - tõsta ära 100kg. Ma nüüd mõtlen, et kuivõrd oma keharaskust tõsta on oluliselt lihtsam kui üle oma keharaskuse, siis äkki oleks lihtsam ennast sajakiloseks tagasi süüa...

Haa, nali! Ma ikka treenin edasi. 

44. Emotsioonid.

Mõtlesin, et jätan endast märgi maha. Muidu mõnel võib küsimusi tekkida, et kui siiani olen korra nädalas nädalavahetusel kirjutanud ja nüüd kaks nädalat ei ole. Kõik on korras, olen "ree peal", kaal vaikselt langeb, nagu plaanitud, teen trenni ja selle koha pealt on kõik lill. Laupäevane number oli 86.7, s.t. viimatise (kahe nädala taguse) "raportiga" võrreldes 1.2 kg vähem.

Eksam sai ka tehtud. Ja kuigi tulemuste teada saamiseni läheb paar nädalat, ma tean, et sain läbi. Tõenäoliselt veel väga kõrgete punktidega (kuigi mitte maksimumiga).

Lihtsalt, et nagu paar postitust tagasi mainisin, olen jõudnud kaalunumbrisse, kus olin viimati gümnaasiumis ja see teeb Emotsionaalseks. Suure tähega. Ikka nii Emotsionaalseks, et võtsin psühhoterapeudiga ühendust. Käisin, lahkasin teemat - ja nüüd seedin. Arvestades, et mul on välimuse, keha ja kaalukaotusega seoses üks totaalne kompott Emotsioone, ei ole võimalik seda sõlme üksi harutada ja päris ilmsesti ei piirdu ma selle teema arutamisega terapeudi juures ühe korraga.

Ühesõnaga. Ma tabasin ühel hetkel, et ma väldin vanu tuttavaid. Koroona-ajal on seda lihtne teha, nii et ise ei saa arugi. Aga kui ma hiljuti keerasin ukse taga ringi, sest ma ei tahtnud siseneda ruumi, kus oli palju vanu tuttavaid, sain ma aru, et see on sihipärane.

Põhjuseks see, et ma ei taha kuulda inimeste kommentaare või hinnanguid oma keha, kehakaalu või üldiselt välimuse kohta. Mind ei huvita, et need on komplimendid ja positiivsed. Need on ikkagi hinnangud minu välimuse kohta!

Ma tean, et ma ei saa neid kommentaare vältida. Ma ei saa muuta teiste inimeste käitumist. Aga ma saan neid inimesi vältida.

Iga vana tuttav, keda ma näen, kukub oigama ja ahhetama ja ma pole enam laheda huumorimeelega äge inimene, vaid mingi käntsakas liha, mis (mitte "kes", vaid justnimelt "mis") on avaliku arutelu objekt.

Muuseas, kaalulangetajate alamredditites on neid teemasid väga sageli. Just suure kaalu langetajad kirjeldavad palju, KUI ebameeldiv on inimeste lakkamatu tähelepanu ja selle tähelepanu iseloom ja reaktsiooni suurus. Ikka nii sageli on neid teemasid (ja nende all palju nõustuvaid kommentaare), et mulle on mulje jäänud, et kui kaalulangus on maksimaalselt 20 kg, on komplimendid-kommentaarid teretulnud, aga üle selle oleks targem mitte reageerida või enne maad kombata.

Õnneks mu pere ja peretuttavad ei kommenteeri minu keha. Ainsad korrad, kus nad on midagi öelnud, on siis, kui ma olen ise jutu sees oma kaalukaotust maininud (sest see on vahel relevantne).

Ja samas jääb mujalt mulje, et kõik ülejäänud fitlappijad nagu ootaksid reaktsioone, eriti just seda ahhetamist, mida ma ei kannata.

Ma tunnen ennast jälle nagu kuu pealt kukkunu, kes on ainus inimene Eestis, kelle jaoks kaalulangetus ja selle tulemid ei ole ainult roosad lilled ja liblikad ning vikerkaari oksendavad ükssarvikud. Ma olen enne ka sellele viidanud. Mu jaoks on kaalulangusega kaasnenud palju negatiivset, millega ma ei saa hakkama.

Inimeste lakkamatust oigamisest elu segavalt madala vererõhuni välja.

Seepärast ma olengi vait.

Over and out. 

43. Karulaugurisotto.

Reedene kaalunumber näitas 87,9 kg, eelmise nädala "ametlikust" näidust 0.6 kg vähem, aga ma võin öelda, et faktiliselt oli see kaaluseisak, sest tegelikult oli ka eelmisel nädalavahetusel kaalunumber täpselt selline. Aga ega ma põe, tahtsingi imeaeglast langust. Pealegi oli mul viimane nädal stressirohke, see aga paneb mu kohe vett täis. Muuseas, kuna esmaspäevast lähevad saalid lahti, ennustan juba ette, et järgmise nädala kaalunumber tuleb plussiga.

Tõsi, ma juba tean, et ma ei hakka seal veel paar nädalat nii intensiivselt käima kui enne piiranguid, sest see tööalane eksamiga lõppev koolitus, mis mind varsti hauda viib, lihtsalt ei anna selleks piisavalt vaba aega. Aga no ikkagi - ma pole pea kaks kuud korralikult jõutõmbeid teha saanud, ilmne ju, et lihas saab selle peale šoki.

Kuna mu fookus on hetkel sellel äraneetud eksamil, siis ma mõnda aega ei targuta ka, kuigi mul on teemasid küll. Aga eks ma võtan need ette hiljem.

Me muidu käisime sõbratariga hoopis karulaugujahil. Nägime mõnda taime.

Eriline karulaugupesto fänn ma pole, ma panen seda hoopis salati ja omleti sisse. Lemmik on aga karulauguga tehtud risotto. Ma ikka üritan igal kevadel seda mõned korrad teha.

Risotto tegemine on selline mõnus köögi-meditatsioon, mulle meeldib sel ajal podcaste või webinare kuulata. Risotto ÕIGE tegemine eeldab nimelt pidevat poti taga seismist. Ma tean küll, et mõnes juhendis pannakse riis põhimõtteliselt hauduma, ma olen isegi itaalia nami-nami vastes Giallozafferanos sellist juhendit näinud, aga no nii ei saa, põhjakõrbemise oht on liiga suur. Ja risottot tuleb teha mõnu ja armastusega.

Ja risottot tuleb kindlasti süüa soojalt ja värskelt valmistatuna. Itaallastel on oma "kood" lausa. Kui sind kutsutakse kl 20ks õhtusöögile, siis eeldab kutsuja, et sa tuled kõige varemalt kl 20.30. Välja arvatud siis, kui lisatakse, et söögiks on risotto - sellisel juhul eeldatakse, et kohale ilmutakse tõesti kl 20.00-ks. See üks ja ainus kord, kus itaallased täpsed on...

Küüslauk on siin selline... soovituslik lisand, aga kindlasti ei tasu sellega üle pingutada. Kui muidu olen ma kindlalt tiimis "rohkem küüslauku!", siis siin roas tuleb leida tasakaal karulaugu küüslauguse maitse rõhutamise ja selle tapmise vahel. Nii et pigem ära pane, kui kahtled. Ja jälle soovitan seda rooga teha mitmekordse koguse, sest muidu jääb võid riisi jaoks kuidagi liiga väheks.

Karulaugurisotto

506 kcal

Toiduained

Palju karulauku

65g riis

45g parmesani juust (rasva 30%)

9g või (rasva 82%)

65g sibul

(1 tk küüslauguküüs)

köögiviljapuljong

valge vein (soovitavalt Pinot Grigio)

(sool)

Vesi

• Haki sibul, karulauk (ja küüslauk). Keeda puljong valmis ning pane kõige madalamale kuumusele pliidile sooja.
• Poole võikogusega klaasista poti põhjas keskmisel kuumusel sibul, paari hetke pärast lisa ka karulauk (ja küüslauk). Kui karulauk on "kokku vajunud", tõsta kõik kõrvale.
• Kuumuta poti põhjas ülejäänud või sees riis. Kui või on "ära imendunud", lisa sorts valget veini ning auruta see pidevalt segades välja.
• Seejärel hakka tasapisi kulbihaaval lisama köögiviljapuljongit. Sega pidevalt, kuni see ära keeb, seejärel lisa uus kulbitäis. Jätka nii, kuni riis on pehme. Kui puljongit jääb väheks, võid hakata lisama ka keedetud vett.
• Jätka nii kuni viimase kulbitäieni, aga lisa karulaugu-sibula segu. Keeda viimane kulbitäs puljongit (või vett), tõsta pott tulelt ja sega sisse riivitud parmesan.

PS Ma taipasin praegu, et ma eeldan, et karulauk on vabavara. Ega ma ju tegelikult tea seda... 

42. Ülekaaluline! 🎉🎉🎉

Reedel sain ma ametlikult ülekaaluliseks, kaalunumber oli täpselt 88.5. Iseenesest eelmise nädala numbriga võrreldes 0.2 kg vähem, aga see oli mingi juhuslik ülespoole kõikumine, sest eile ja täna oli number tegelikult alla 88. Aga ma "loen" ikka ainult kaalumispäeva numbreid, nii et ametlik number jääb 88.5.

Eelmine kord, kui ma sellist juubeldust tundsin, oli 99.9 peal, teine kord oli nüüd. Eks see on muidugi lihtsalt number, aga mu jaoks kuidagi väga-väga märgiline ja emotsionaalne, et ma pole enam "rasvunud" kategoorias. Ma mõtlesin välja, et viimati olin ma sellises kaalunumbris 17-aastasena. Praegu olen 38-aastane...

Ma küll ütlesin, et lähen ülekaalu jõudes säilitusse, aga praegu mõtlen, et äkki üritaks leida mingi kaloraaži, kus kaalulangus oleks olemas, aga hästi aeglane, veel aeglasem kui praegu. Ehk siis hästi natuke alla faktilise säilituse. Äkki proovida näiteks "säilitusrežiim -10%". Noh, et leida mingi kompromiss vererõhu, mõnusa oleku, väljanägemise ja psühholoogia vahel.

Ma kunagi ütlesin, et mul otsest sihtkaalu ei ole, ma vaatan enesetunde ja väljanägemise pealt, millal aitab. Tore oli, et nii ütlesin, ma ei osanud arvestada, et seda saab teha ainult siis, kui ma saan aru, kuidas ma välja näen. Sest et ma ei saa.

Suure kaalu kaotamine on ikka tõeline mindfuck.

Mul on kaks tuttavat, kes on ka viimastel aastatel palju kaalu kaotanud. Mõlemad kurdavad sama - peeglist ei näe mitte mingisugust vahet, mingi arusaam tekib ainult võrdluspilte vaadates (mispärast ma neid ka palju teen - NÜÜD. Algusaja pilte mul ei olegi), aga see arusaam kaob umbes 10 minutit pärast piltide vaatamist. Oma peas näeme välja täpselt samasugused nagu enne.

No okei, rangluu on väljas, aga MUIDU on täpselt samamoodi.

No okei, roided on näha, aga MUIDU on täpselt samamoodi.

Kõik muutused, mida ma näen, suudab aju kuidagi ära "tasandada". Nad on umbes samasuguse tähtsusega kui uued tedretähnid. Ehk siis laias plaanis ei muuda nende teke minu väljanägemist.

Objektiivselt võttes ma tean, et ma olen oluliselt väiksem - ma olen ju mõõte võtnud, lisaks pole mul sõna tõsises mõttes enam midagi selga panna. Aga ajule ei jõua kohale. Mul on nii mitu korda olnud situatsioone, kus ma olen veendunud, et ma ei mahu kuhugi ära, aga tegelikult jääb ruumi kõvasti üle.

Ma olen jõudnud numbriteni, kus ma ei oska enam seisukohta võtta. Ma olen terve oma elu olnud Suur... ja ma olen aru saanud, et suur ja tugev olemine on väga oluline osa minu identiteedist. Näiteks kuigi mu meelest on modellimõõtu sihvakad naised väga ilusad, siis ma ise tahaks tegelikult välja näha pigem nagu hispaania tõstja Lidia Valentin - tugevalt atleetlik, aga päris kõrge keharasva protsendiga. Sellist keha nagu tal ma muidugi ei saavuta (selleks peaks iga päev kuus tundi trenni tegema), aga eks ta tõsi on, et oma loomulike proportsioonidega (laiad õlad ja lühikesed jalad) mul ongi rohkem lootust just tema moodi välja näha.

Teine asi on ka see, et ma olen oma suureks jäänud nahaga just praegu faasis, kus on veel lootust, et see tagasi tõmbab, aga kui ma veel palju alla võtan, siis jääb see kindlasti rippuma.

Huvitaval kombel hoiavad mu rinnad end täiesti viisakalt üleval, kuigi seal on suureks jäänud nahka küll ja veel - kuidas see võimalik on, ma ei tea - ilmselt püsivad nad üleval puhta tahtejõuga. Tegelikult ma arvan, et mul õnnestus nahk piisavalt elastseks saada, sest kui ma sain aru, et ma tõesti ja päriselt hakkangi kaalu kaotama, hakkasin ma religioosse pühendumusega rindu õlitama (kakao- ja šeavõiga), sest ma aimasin ette, milline kadu seal ees ootab. Kahju, et ma ei teinud sama reitega, sest nüüd on tulemus käes - kui hommikujoogas alla vaatava koera harjutust teen, on vaatepilt päris nukker... Reisi ei õlitanud ma nii hoolega seepärast, et ma ei osanud aimata, et sealt on kadu suhteliselt suurem kui mujalt kehalt.

Ehk siis. Ma olen selle üle pikalt mõelnud. Ja mõelnud välja, et ma aeglustan nüüd kaalukaotuse miinimumini ning kui lukud lahti lähevad, teen ilmselt kehakoostise analüüsi ja võtan uuesti treeneriga ühendust. Ehk on mõistlikum nüüdsest läheneda teemale mitte kaalunumbriga, vaid hoopis keharasva protsendiga ning üritada keha rohkem vormida sihitud treeninguga. 

41. Rasked asjad.

Eilne kaalunumber oli 88.7, 0.8 kg eelmise nädala omast vähem. 200 grammi veel ja siis olen ametlikult ülekaaluline!

Vererõhk oli sel nädalal elatavam, kuigi endiselt pisut madalavõitu, küll aga läks akuutseks häda, mis mul tegelikult juba paar nädalat on olnud ja mis mul üldiselt aastaaegade vahetumisel, s.t. igal kevadel ja sügisel juhtub - seedesüsteem läheb tasakaalust välja, täpsemalt maohappesus läheb paigast ära. Kuna see mul selline perioodiline asi on, siis ma tunnen selle juba varakult ära, ei pea üldse nende sümptomiteni välja laskma, mis ka lihtinimesele näkku karjuks "paigast ära happesus!", vaid tean juba varem tegutsema hakata.

Varajased sümptomid on täpselt need, mida Bailey kirjeldab, s.t. vaheldumisi kohutavalt tühi kõht ca tund pärast söömist (ka juhul, kui on söödud rohkelt vabavara ja toitu, mis peaks kõhtu täitma) ning seejärel perioodid, kus on tunne, et kõht on konstantselt triiki täis, lisaks kalduvus puhituste tekkeks. Aga no ju need siis võivad teistel inimestel erinevatele asjadele viidata, minul viitavad igatahes paigast ära maohappele. Vahel läheb see ise korda, kui magu vähem koormavalt söön natuke aega, seekord (kuna asi ei läinud ega läinud paika) läksin tohtri soovitusel ravimikuuri teed. Paar päeva olen ravimit võtnud - juba palju parem.

Mu blogi on viimasel ajal nagu 80-aastase tädi blogi, terviseprobleemid iga nurga peal :D

Muidu aga on mul nüüd reguleeritavad hantlid. Kurtsin pikalt, et mul on vaimse tervise pärast vaja tõsta raskeid asju. Täitsa tõsiselt, see vallandab ilmselt endorfiine, mida "rabelemise spordiga" ei juhtu (mul vähemalt). Igatahes otsustas Sõber mu pika kurtmise peale, et kuna mul on varsti (juuli keskel) sünnipäev, siis võiks ma ju endale koju "rasked asjad" saada ning nii oligi mul ühel ilusal päeval kuller ukse taga, 2 x 20 kg reguleeritavad hantlid kaasas.

Olen ütlemata rahul. Suuremate tõstete jaoks on 40 kg muidugi vähe mis vähe, aga eks sinna saab loominguliselt treeningkumme appi võtta või lihtsalt rohkem korduseid teha. Lisaks on ilmne, et ma olen ikkagi jõudu kaotanud, sest esimene seeria 40 kg-ga kükke teha... noh, tuli välja küll, aga oli oluliselt raskem kui veel paar nädalat tagasi. Ma ei hakanud kükile isegi kummiga koormust lisama praegu.

Võib muidugi ka olla, et kangiga on lihtsalt mugavam kükkida kui kahe hantliga, s.t. asi pole raskuses, vaid tehnikas.

Aga no lootust on, et nüüd, kui mul "rasked asjad" kodus on, saan ma mingile tasemele tagasi ja kui uuesti saali saab, ei pea nullist alustama.

Siinkohal tervitan ka alumist naabrit... 

40. Madalrõhkkond. + Ahjupasta räimega.

Midagi ei saa teha - toitude pildistamine ning siis nende piltide postitamine ei ole ikka üldse minu teema. See muutus kolme päevaga vastikuks kohustuseks - ja no mis on sellise asja mõte. Ühesõnaga, pärast kolme päeva andsin selle koha pealt alla, kuigi muidu teen grupiga kõik ülesanded kaasa küll, sest need on lõbusad. Ja teiste pilte on ka tore vaadata, kui midagi põnevat on välja mõeldud.

Igatahes näitas kaalunumber täna hommikul 89.5 kg, 0.9 kg vähem kui nädal tagasi. Olen nüüd kindlalt uues kümnendis ja olen jõudnud numbriteni, mida nägin viimati gümnaasiumis ja mille nägemine hakkab emotsionaalseks tegema. Ehk kirjutan neist emotsioonidest kunagi teinekord.

Aga ma läksin nüüd +10% peale tagasi (katsetasin korra algkaloraaži, siia seda kirja ei pannudki), sest ka ilma "päris" trennita on algkaloraažis kaalulangus pisut kiire - ning tagajärjed on juba käes. Vererõhk on mitu päeva madal olnud, eile jõudis sinnamaale, et isegi arvuti taga istudes hakkas iga väiksema liigutuse peale silme eest virvendama. Mul kodus aparaati pole, aga ma oskan juba enesetunde pealt seda suhteliselt edukalt öelda - sellises olekus ei saa ülemine rõhk olla üle 85. Kohv tegi olemise natuke paremaks, aga ma ei taha üldiselt pärast kl 15 kohvi juua.

Huvitav on tõesti, kuidas säilitusrežiimis läheb rõhk kenasti normaalseks (või, noh, elatavaks), aga kui langetama hakkan, siis kukub kolinal alla. Ühesõnaga - kui ma ülekaaluliseks saan, siis ma lähen jälle säilitusrežiimi, äkki seekord siis pikemalt. Kilo veel minna.

Aga no see selleks.

Helka rõõmuks jagan hoopis üht pastaretsepti räimega.

Mulle meeldib hirmsasti meretoit, itaalia köögis (eriti sitsiilia köögis) on palju imehäid retsepte. Ainult et Vahemere kalad on natuke teised kui meie põhjamaised. No näiteks ei ole Läänemeres sardiine. Samas vaatasime me juba ammu, et kõiki sardiiniga retsepte saab üsna rahulikult asendada räime ja kiluga. Mõttes, et üks räim kõik, taksonoomiliselt on nad samas sugukonnas ja ega see maitsegi väga erine.

Ühesõnaga, tuli kalapasta isu ja räim on turul odav. Võtsin aluseks ühe paljudest "pasta con le sarde" retseptidest (otsetõlkes lihtsalt "pasta sardiinidega", ei midagi peent). Enamasti sisaldavad need anšoovist, aga kuna mul seda kodus pole ega ka ühtegi adekvaatset asendust, siis guugeldasin välja variandi, kus anšoovist polnud ja timmisin retsepti kavasse sobivaks.

Jube hea sai, napilt oleks sama hooga kahvlid ka ära söönud.

Alguses mõtlesin panna retsepti pealkirjaks "sitsiiliapärane räimepasta", aga siis sain aru, et see kõlaks sama absurdselt kui "kasahhipärane vaalaliha". Nii et las ta siis olla ahjupasta räimega. Aga teie teate, et aluseks klassikaline Sitsiilia retsept koos selle kandi retseptide tüüpiliste koostisosadega - fenkool, rosinad, piiniaseemned.

Jälle on tegu pasta kohta suuremahulise roaga, räim ja fenkool annavad kenasti mahtu. Sellegipoolest soovitan korraga teha mitu portsu. Puhtalt seepärast, et siis saab originaalretsepti juhiseid järgida. Kui ma olin retsepti ära timminud ja saanud portsu kohta 4 grammi õli ning lugesin seejärel juhendist: "Immergete la cipolla nell'olio", siis ma hakkasin valju häälega naerma. "Kastke sibul õli sisse". Nelja grammiga vähe raske. 12 grammiga hakkaks juba looma...

Ahjupasta räimega

(464 kcal)

40g makaronid, täistera

100g räim

8g seedermänniseemned (ideaalis piiniaseemned)

175g fenkol

20g sepik (kaera, rukki, täistera)

4g oliiviõli

8g rosinad

25g sibul

Maitseained:

pipar, sool, safran (saab ka ilma)

• Pane rosinad likku. Sepik rösti ja tee sellest riivsai.
• Tükelda fenkool suurteks tükkideks, pane keevasse soolavette, keeda 5 min ja korja välja, KEEDUVESI JÄTA ALLES. Sinna paned hiljem keema pasta (aga hiljem, muidu jääb ootama)
• Prae sibul õlis klaasjaks, võta kuumus maha, lisa räim ja pruunista see.
• Tükelda fenkool väiksemaks.
• Lisa nõrutatud rosinad, seedrimänni seemned, fenkool, sool, pipar, safran ja hauta keskmisel-madalal kuumusel 15-30 minutit.
• Pane ahi sooja (200 kraadi). Pane pasta fenkooli keeduvette keema ja nõruta.
• Lisa keedetud pasta pannile. Sega ja prae kergelt läbi.
• Tõsta pasta ahjuvormi, pane peale sepikust tehtud riivsai ning pane 10 minutiks ahju - kuni riivsai pruunistub.

 

39. Kodused trennid.

Eilne kaalunumber näitas 90.4 kg, 0.3 kg eelmise nädala numbrist vähem. Ei, mul ei läinud pika nädalavahetusega päevad sassi, vaid ma mõtlesin aprillikuu "Koos on kergem" grupiga kaasa teha. Inspiratsiooni mõttes või nii. Need päevaülesanded on kaalulangetuse teekonnale värvi lisamiseks päris lõbusad. Sealne kaalumispäev on küll neljapäev, aga ma lükkasin reedeks. Nii et nii on.

Ühest teisest väiksemast grupist, mida mu treener koos oma kaasaga veab, sain ka inspiratsiooni, küll juba paar nädalat tagasi. Kui saalid kinni kukkusid, tegid nad postituse, mis algas sõnadega "Keskmine eestlane laseb hetkel pea norgu - spordiklubid on suletud..." ja kutsusid üles mitte olema keskmine ning endale kuuks ajaks selge eesmärgi seadma ja läbi mõtlema punktid, kuidas sinna jõuda. Ma sain alles nende sõnade peale aru, et ma olin tõesti selleks hetkeks kogu selle koroonajama peale isiklikult solvunud, sisemuses jonnima hakanud ja tegelikult kergelt käega löönud. Kuidagi sisimas, suhtmisega. Ma tegin küll kodus trenni edasi, aga ma ei nautinud seda ja otsisin iga võimalust viilida. Fitlappisin edasi, aga see tundus kohutav koorem ja tüütu. Mulle oli tõesti vaja, et keegi ütleks mulle, et ma olen natuke alla andnud, sest ma ei saanud sellest ise arugi...

Nii et ma panin siis eesmärgi paika ja sammud, mida teha, et eesmärk saavutada, samuti. See on mul kogu Fitlappimise juures kusjuures esimest korda, kui mul on ajaline eesmärk (aprilli keskpaigaks ülekaalu!), kuigi ma pean ütlema, et ma olen ikkagi suhtumisega "tore, kui sinna jõuan", s.t. eesmärk kui selline pole oluline. Sammud, mida otsustasin teha, on see-eest küll. Neli korda nädalas lihastrenni ja kord nädalas aeroobset. Fitlappida korralikult. Lisaks igapäev vähemalt 8000 sammu. 8000, mitte 10 000, sest et kui ma ikka korraliku rattasõidu või alakeha trenni olen teinud, siis selle kõrvalt veel 7 km juurde kõndida hakkab vastuollu minema minu filosoofiaga "pingutus peab mõnus olema". Võimalik oleks see kindlasti, lihtsalt et vähe paljuks läheks. Ülakeha trenni kõrvale mahub 10 000 ära küll.

Rääkimata sellest, et päris ausalt ei jätkuks mul selleks ka aega, mul on mai keskpaigani vaja tõsiselt keskenduda ühele karjääri-alasele õppele, nii et ma hetkel suunan fookuse sinna. Trennid olen endale konkreetselt päevakavasse sisse kirjutanud, esiteks ajaplaneerimise pärast, teiseks selleks, et trenn (mis mulle meeldib) on lõõgastus. Olles oma elus korduvalt läbi põlenud, ma tean, et puhkus ja chill lihtsalt peab olema ajakavas planeeritult sees, kui mingi eesmärgi nimel keskendunult minna.

Ma olen FitQ trenne vaadanud, kui see tasuta kuu neil oli - ja no ei leidnud mina endale sobivaid treenereid ega trenne. Aga tore, et selline platvorm on olemas ja soovin neile palju edu.

Küll aga leidsin ma Youtube'ist Caroline Girvani - ja ma olen täiesti vaimustuses! Tal on kargamise trenne muidugi ka (neid ma ei kavatsegi teha), aga tal on kummilintidega kavad ning ka tema keharaskusega videod on täiesti arvestatavad lihastreeningud. Kõige rohkem meeldib mulle aga, et ta teeb trenni nagu päris inimene mitte nagu pooljumal. Tegin ükspäev mingit kummilintidega ülakeha trenni ja lasin lõpuks käed alla, sest et issandjumalnoh... ja Caroline langetas täpselt samal ajal käed ning naeratas vabandavalt kaamerasse. Ma tundsin, et mind mõistetakse!

Kuigi ma seda trenniks ei loe, siis hommikuti meeldib mulle end lahti venitada Kassandra 10-minutiliste joogasessioonidega. Ma olen siin ja mitmetes kommentaarides läbi lillede vihjanud oma pikale ajaloole vaimsete ja äärmiselt teadlike ja vabastatud emotsioonidega inimestega ning sellest kogemusest tulenenud otsusele neist ja kogu vaimsusest oma vaimse tervise huvides rangelt eemale hoida. Kassandra juures meeldib mulle, et ta ei tee seda puhta võimlemisena, samas on ta jooga-vaimsus väga mõõdukas, pigem lausa vihjeline. Neid videosid on võimalik täiesti kaasa teha nii, et kogu uuga-buuga jääb kõrvale, varasemates videotes ta ei ütle lõpus isegi AUM...

Aga peamine on see, et kodus trenni tehes on sul kõrval moraalne tugi.

 

38. Onederland ja väikesed eesmärgid.

Tänane number oli 90.7 kg, 1.1 kg vähem kui nädal tagasi ja muuhulgas täpselt mu vahe-eesmärk, mille olin endale sättinud tähtajaga märtsi lõpp. Kaalulangetuse alamredditites, kus on palju ameeriklasi, on üks teetähistest Onederland, s.t. kui saavutad kaalu alla 200 naela. Novat, ma nüüd olen ka Onederlandis, ma kaalun 199.9 naela.

Järgmine vahe-eesmärk (aprilli lõpuks) on 88.5 kg, millega ma jõuan ametlikult ülekaalu.

Mitte, et ma naelades mõtleksin, lihtsalt see oli selline märgiline ja samas mõnekilone saavutus eelmisest eesmärgist (93.7, 75% 125-st) ning ajalugu näitab, et midagi saavutada püüdes on mõistlik endale eesmärgiks sättida saavutatavaid "ampse". Mitte ainult kaalulangetuses, vaid muidu elus ka. Seda räägivad paljud käitumispsühholoogid ja ajuteadlased (näiteks mainis seda ka Jaan Aru hiljutises Edu Akadeemia webinaris, keegi oma blogis mainis, et vaatas seda ka). Ja seda räägitakse ka kaalulangetuse alamredditites.

Mina räägin ka. Ma enda pealt tean, et see tõesti toimib. Ma ise õppisin selle ära mitte kaalulangetusega seotult, vaid hoopis depressiooniga maadeldes. Kes on sellega hädas olnud, see teab, et igasugune tegevus on tohutult raske. Sa võid saavutada selle, et tööl teed kõike ja funktsioneerid briljantselt, aga kodu on täiesti segamini ja inimsuhted varjusurmas. Sest sa lihtsalt ei jõua, kõik tundub tohutu pingutus. Mõtled, et teed hiljem, aga seda "hiljem" aega ei saabu kunagi.

Säärane edasilükkamine on omane just perfektsionistidele ja neile, kes tegelikult suudavad palju. Ma tean, et ma suudaks, kui ma teeks. Ma arvan, et meist paljusid (mind ka!) on kasvatatud filosooiaga "kui teed, tee hästi". Kena keik, aga võib olla aegu, kus sa lihtsalt ei ole võimeline tegutsema "hästi". Sel juhul võib juhtuda, et sa ei teegi midagi, vaid tammud paigal. Aastaid.

Nii et mina olen depressiooniga maadeldes ära õppinud põhimõtteliselt vastupidise filosoofia - "poole persega" tegutsemise.

Kõike, mida tasub teha, tasub teha ka "poole persega".

Sest üks kannikas on ikkagi rohkem kui null perset.

vt ka "kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool".

Nali naljaks, aga pärast "poole persega" tegutsemise omaks võtmist olen ma hakanud saavutama oluliselt rohkem kui enne. Sageli kiiremini kui need, kes pingutavad, ninast veri väljas. Aga päris kindlasti saavutan ma oma eesmärgid nendega võrreldes oluliselt väiksema stressiga.

Eluaegse depressiivikuna on see mu jaoks kõige olulisem.

Ma mäletan, et kõige esimene asi, kus ma seda filosoofiat reaalselt kasutasin, oli magamistoa seinte värvimine. Lõpuks võtsin ma eesmärgiks värvida igal päeval ühe seina. Jah, ma värvisin magamistoa seinu 8 päeva (neli seina, kahekordne kiht), aga ma olin seda enne kolm aastat üldse mitte teinud, sest ma tõesti ei leidnud endas ressurssi kõike korraga värvida. Ikkagi kiirem tulemus kui eelneva strateegiaga jätkates.

Ehk siis - sel hetkel jõukohased ampsud, mis on natukenegi eesmärgi poole, viivad lõppkokkuvõttes suure eesmärgini. Kui endalt saavutamise kohustuse stress ära võtta, siis see "selle hetke jõukohasus" suureneb. Näiteks köögi seinad värvisin ma juba kahe päevaga ära...

Nii et kui sa oled mingi koha peal tammunud aastaid ja eesmärk on endiselt sama kaugel, äkki tasuks natukeseks ajaks keskenduda rohkem käeulatuses olevale eesmärgile, ükskõik kui totrale ja näiliselt mõttetule? Lihtsalt et saada surnud punktist liikuma.