Eilne kaalunumber näitas 90.4 kg, 0.3 kg eelmise nädala numbrist vähem. Ei, mul ei läinud pika nädalavahetusega päevad sassi, vaid ma mõtlesin aprillikuu "Koos on kergem" grupiga kaasa teha. Inspiratsiooni mõttes või nii. Need päevaülesanded on kaalulangetuse teekonnale värvi lisamiseks päris lõbusad. Sealne kaalumispäev on küll neljapäev, aga ma lükkasin reedeks. Nii et nii on.
Ühest teisest väiksemast grupist, mida mu treener koos oma kaasaga veab, sain ka inspiratsiooni, küll juba paar nädalat tagasi. Kui saalid kinni kukkusid, tegid nad postituse, mis algas sõnadega "Keskmine eestlane laseb hetkel pea norgu - spordiklubid on suletud..." ja kutsusid üles mitte olema keskmine ning endale kuuks ajaks selge eesmärgi seadma ja läbi mõtlema punktid, kuidas sinna jõuda. Ma sain alles nende sõnade peale aru, et ma olin tõesti selleks hetkeks kogu selle koroonajama peale isiklikult solvunud, sisemuses jonnima hakanud ja tegelikult kergelt käega löönud. Kuidagi sisimas, suhtmisega. Ma tegin küll kodus trenni edasi, aga ma ei nautinud seda ja otsisin iga võimalust viilida. Fitlappisin edasi, aga see tundus kohutav koorem ja tüütu. Mulle oli tõesti vaja, et keegi ütleks mulle, et ma olen natuke alla andnud, sest ma ei saanud sellest ise arugi...
Nii et ma panin siis eesmärgi paika ja sammud, mida teha, et eesmärk saavutada, samuti. See on mul kogu Fitlappimise juures kusjuures esimest korda, kui mul on ajaline eesmärk (aprilli keskpaigaks ülekaalu!), kuigi ma pean ütlema, et ma olen ikkagi suhtumisega "tore, kui sinna jõuan", s.t. eesmärk kui selline pole oluline. Sammud, mida otsustasin teha, on see-eest küll. Neli korda nädalas lihastrenni ja kord nädalas aeroobset. Fitlappida korralikult. Lisaks igapäev vähemalt 8000 sammu. 8000, mitte 10 000, sest et kui ma ikka korraliku rattasõidu või alakeha trenni olen teinud, siis selle kõrvalt veel 7 km juurde kõndida hakkab vastuollu minema minu filosoofiaga "pingutus peab mõnus olema". Võimalik oleks see kindlasti, lihtsalt et vähe paljuks läheks. Ülakeha trenni kõrvale mahub 10 000 ära küll.
Rääkimata sellest, et päris ausalt ei jätkuks mul selleks ka aega, mul on mai keskpaigani vaja tõsiselt keskenduda ühele karjääri-alasele õppele, nii et ma hetkel suunan fookuse sinna. Trennid olen endale konkreetselt päevakavasse sisse kirjutanud, esiteks ajaplaneerimise pärast, teiseks selleks, et trenn (mis mulle meeldib) on lõõgastus. Olles oma elus korduvalt läbi põlenud, ma tean, et puhkus ja chill lihtsalt peab olema ajakavas planeeritult sees, kui mingi eesmärgi nimel keskendunult minna.
Ma olen FitQ trenne vaadanud, kui see tasuta kuu neil oli - ja no ei leidnud mina endale sobivaid treenereid ega trenne. Aga tore, et selline platvorm on olemas ja soovin neile palju edu.
Küll aga leidsin ma Youtube'ist Caroline Girvani - ja ma olen täiesti vaimustuses! Tal on kargamise trenne muidugi ka (neid ma ei kavatsegi teha), aga tal on kummilintidega kavad ning ka tema keharaskusega videod on täiesti arvestatavad lihastreeningud. Kõige rohkem meeldib mulle aga, et ta teeb trenni nagu päris inimene mitte nagu pooljumal. Tegin ükspäev mingit kummilintidega ülakeha trenni ja lasin lõpuks käed alla, sest et issandjumalnoh... ja Caroline langetas täpselt samal ajal käed ning naeratas vabandavalt kaamerasse. Ma tundsin, et mind mõistetakse!
Kuigi ma seda trenniks ei loe, siis hommikuti meeldib mulle end lahti venitada Kassandra 10-minutiliste joogasessioonidega. Ma olen siin ja mitmetes kommentaarides läbi lillede vihjanud oma pikale ajaloole vaimsete ja äärmiselt teadlike ja vabastatud emotsioonidega inimestega ning sellest kogemusest tulenenud otsusele neist ja kogu vaimsusest oma vaimse tervise huvides rangelt eemale hoida. Kassandra juures meeldib mulle, et ta ei tee seda puhta võimlemisena, samas on ta jooga-vaimsus väga mõõdukas, pigem lausa vihjeline. Neid videosid on võimalik täiesti kaasa teha nii, et kogu uuga-buuga jääb kõrvale, varasemates videotes ta ei ütle lõpus isegi AUM...
Aga peamine on see, et kodus trenni tehes on sul kõrval moraalne tugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar