38. Onederland ja väikesed eesmärgid.

Tänane number oli 90.7 kg, 1.1 kg vähem kui nädal tagasi ja muuhulgas täpselt mu vahe-eesmärk, mille olin endale sättinud tähtajaga märtsi lõpp. Kaalulangetuse alamredditites, kus on palju ameeriklasi, on üks teetähistest Onederland, s.t. kui saavutad kaalu alla 200 naela. Novat, ma nüüd olen ka Onederlandis, ma kaalun 199.9 naela.

Järgmine vahe-eesmärk (aprilli lõpuks) on 88.5 kg, millega ma jõuan ametlikult ülekaalu.

Mitte, et ma naelades mõtleksin, lihtsalt see oli selline märgiline ja samas mõnekilone saavutus eelmisest eesmärgist (93.7, 75% 125-st) ning ajalugu näitab, et midagi saavutada püüdes on mõistlik endale eesmärgiks sättida saavutatavaid "ampse". Mitte ainult kaalulangetuses, vaid muidu elus ka. Seda räägivad paljud käitumispsühholoogid ja ajuteadlased (näiteks mainis seda ka Jaan Aru hiljutises Edu Akadeemia webinaris, keegi oma blogis mainis, et vaatas seda ka). Ja seda räägitakse ka kaalulangetuse alamredditites.

Mina räägin ka. Ma enda pealt tean, et see tõesti toimib. Ma ise õppisin selle ära mitte kaalulangetusega seotult, vaid hoopis depressiooniga maadeldes. Kes on sellega hädas olnud, see teab, et igasugune tegevus on tohutult raske. Sa võid saavutada selle, et tööl teed kõike ja funktsioneerid briljantselt, aga kodu on täiesti segamini ja inimsuhted varjusurmas. Sest sa lihtsalt ei jõua, kõik tundub tohutu pingutus. Mõtled, et teed hiljem, aga seda "hiljem" aega ei saabu kunagi.

Säärane edasilükkamine on omane just perfektsionistidele ja neile, kes tegelikult suudavad palju. Ma tean, et ma suudaks, kui ma teeks. Ma arvan, et meist paljusid (mind ka!) on kasvatatud filosooiaga "kui teed, tee hästi". Kena keik, aga võib olla aegu, kus sa lihtsalt ei ole võimeline tegutsema "hästi". Sel juhul võib juhtuda, et sa ei teegi midagi, vaid tammud paigal. Aastaid.

Nii et mina olen depressiooniga maadeldes ära õppinud põhimõtteliselt vastupidise filosoofia - "poole persega" tegutsemise.

Kõike, mida tasub teha, tasub teha ka "poole persega".

Sest üks kannikas on ikkagi rohkem kui null perset.

vt ka "kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool".

Nali naljaks, aga pärast "poole persega" tegutsemise omaks võtmist olen ma hakanud saavutama oluliselt rohkem kui enne. Sageli kiiremini kui need, kes pingutavad, ninast veri väljas. Aga päris kindlasti saavutan ma oma eesmärgid nendega võrreldes oluliselt väiksema stressiga.

Eluaegse depressiivikuna on see mu jaoks kõige olulisem.

Ma mäletan, et kõige esimene asi, kus ma seda filosoofiat reaalselt kasutasin, oli magamistoa seinte värvimine. Lõpuks võtsin ma eesmärgiks värvida igal päeval ühe seina. Jah, ma värvisin magamistoa seinu 8 päeva (neli seina, kahekordne kiht), aga ma olin seda enne kolm aastat üldse mitte teinud, sest ma tõesti ei leidnud endas ressurssi kõike korraga värvida. Ikkagi kiirem tulemus kui eelneva strateegiaga jätkates.

Ehk siis - sel hetkel jõukohased ampsud, mis on natukenegi eesmärgi poole, viivad lõppkokkuvõttes suure eesmärgini. Kui endalt saavutamise kohustuse stress ära võtta, siis see "selle hetke jõukohasus" suureneb. Näiteks köögi seinad värvisin ma juba kahe päevaga ära...

Nii et kui sa oled mingi koha peal tammunud aastaid ja eesmärk on endiselt sama kaugel, äkki tasuks natukeseks ajaks keskenduda rohkem käeulatuses olevale eesmärgile, ükskõik kui totrale ja näiliselt mõttetule? Lihtsalt et saada surnud punktist liikuma.