44. Emotsioonid.

Mõtlesin, et jätan endast märgi maha. Muidu mõnel võib küsimusi tekkida, et kui siiani olen korra nädalas nädalavahetusel kirjutanud ja nüüd kaks nädalat ei ole. Kõik on korras, olen "ree peal", kaal vaikselt langeb, nagu plaanitud, teen trenni ja selle koha pealt on kõik lill. Laupäevane number oli 86.7, s.t. viimatise (kahe nädala taguse) "raportiga" võrreldes 1.2 kg vähem.

Eksam sai ka tehtud. Ja kuigi tulemuste teada saamiseni läheb paar nädalat, ma tean, et sain läbi. Tõenäoliselt veel väga kõrgete punktidega (kuigi mitte maksimumiga).

Lihtsalt, et nagu paar postitust tagasi mainisin, olen jõudnud kaalunumbrisse, kus olin viimati gümnaasiumis ja see teeb Emotsionaalseks. Suure tähega. Ikka nii Emotsionaalseks, et võtsin psühhoterapeudiga ühendust. Käisin, lahkasin teemat - ja nüüd seedin. Arvestades, et mul on välimuse, keha ja kaalukaotusega seoses üks totaalne kompott Emotsioone, ei ole võimalik seda sõlme üksi harutada ja päris ilmsesti ei piirdu ma selle teema arutamisega terapeudi juures ühe korraga.

Ühesõnaga. Ma tabasin ühel hetkel, et ma väldin vanu tuttavaid. Koroona-ajal on seda lihtne teha, nii et ise ei saa arugi. Aga kui ma hiljuti keerasin ukse taga ringi, sest ma ei tahtnud siseneda ruumi, kus oli palju vanu tuttavaid, sain ma aru, et see on sihipärane.

Põhjuseks see, et ma ei taha kuulda inimeste kommentaare või hinnanguid oma keha, kehakaalu või üldiselt välimuse kohta. Mind ei huvita, et need on komplimendid ja positiivsed. Need on ikkagi hinnangud minu välimuse kohta!

Ma tean, et ma ei saa neid kommentaare vältida. Ma ei saa muuta teiste inimeste käitumist. Aga ma saan neid inimesi vältida.

Iga vana tuttav, keda ma näen, kukub oigama ja ahhetama ja ma pole enam laheda huumorimeelega äge inimene, vaid mingi käntsakas liha, mis (mitte "kes", vaid justnimelt "mis") on avaliku arutelu objekt.

Muuseas, kaalulangetajate alamredditites on neid teemasid väga sageli. Just suure kaalu langetajad kirjeldavad palju, KUI ebameeldiv on inimeste lakkamatu tähelepanu ja selle tähelepanu iseloom ja reaktsiooni suurus. Ikka nii sageli on neid teemasid (ja nende all palju nõustuvaid kommentaare), et mulle on mulje jäänud, et kui kaalulangus on maksimaalselt 20 kg, on komplimendid-kommentaarid teretulnud, aga üle selle oleks targem mitte reageerida või enne maad kombata.

Õnneks mu pere ja peretuttavad ei kommenteeri minu keha. Ainsad korrad, kus nad on midagi öelnud, on siis, kui ma olen ise jutu sees oma kaalukaotust maininud (sest see on vahel relevantne).

Ja samas jääb mujalt mulje, et kõik ülejäänud fitlappijad nagu ootaksid reaktsioone, eriti just seda ahhetamist, mida ma ei kannata.

Ma tunnen ennast jälle nagu kuu pealt kukkunu, kes on ainus inimene Eestis, kelle jaoks kaalulangetus ja selle tulemid ei ole ainult roosad lilled ja liblikad ning vikerkaari oksendavad ükssarvikud. Ma olen enne ka sellele viidanud. Mu jaoks on kaalulangusega kaasnenud palju negatiivset, millega ma ei saa hakkama.

Inimeste lakkamatust oigamisest elu segavalt madala vererõhuni välja.

Seepärast ma olengi vait.

Over and out.