42. Ülekaaluline! 🎉🎉🎉

Reedel sain ma ametlikult ülekaaluliseks, kaalunumber oli täpselt 88.5. Iseenesest eelmise nädala numbriga võrreldes 0.2 kg vähem, aga see oli mingi juhuslik ülespoole kõikumine, sest eile ja täna oli number tegelikult alla 88. Aga ma "loen" ikka ainult kaalumispäeva numbreid, nii et ametlik number jääb 88.5.

Eelmine kord, kui ma sellist juubeldust tundsin, oli 99.9 peal, teine kord oli nüüd. Eks see on muidugi lihtsalt number, aga mu jaoks kuidagi väga-väga märgiline ja emotsionaalne, et ma pole enam "rasvunud" kategoorias. Ma mõtlesin välja, et viimati olin ma sellises kaalunumbris 17-aastasena. Praegu olen 38-aastane...

Ma küll ütlesin, et lähen ülekaalu jõudes säilitusse, aga praegu mõtlen, et äkki üritaks leida mingi kaloraaži, kus kaalulangus oleks olemas, aga hästi aeglane, veel aeglasem kui praegu. Ehk siis hästi natuke alla faktilise säilituse. Äkki proovida näiteks "säilitusrežiim -10%". Noh, et leida mingi kompromiss vererõhu, mõnusa oleku, väljanägemise ja psühholoogia vahel.

Ma kunagi ütlesin, et mul otsest sihtkaalu ei ole, ma vaatan enesetunde ja väljanägemise pealt, millal aitab. Tore oli, et nii ütlesin, ma ei osanud arvestada, et seda saab teha ainult siis, kui ma saan aru, kuidas ma välja näen. Sest et ma ei saa.

Suure kaalu kaotamine on ikka tõeline mindfuck.

Mul on kaks tuttavat, kes on ka viimastel aastatel palju kaalu kaotanud. Mõlemad kurdavad sama - peeglist ei näe mitte mingisugust vahet, mingi arusaam tekib ainult võrdluspilte vaadates (mispärast ma neid ka palju teen - NÜÜD. Algusaja pilte mul ei olegi), aga see arusaam kaob umbes 10 minutit pärast piltide vaatamist. Oma peas näeme välja täpselt samasugused nagu enne.

No okei, rangluu on väljas, aga MUIDU on täpselt samamoodi.

No okei, roided on näha, aga MUIDU on täpselt samamoodi.

Kõik muutused, mida ma näen, suudab aju kuidagi ära "tasandada". Nad on umbes samasuguse tähtsusega kui uued tedretähnid. Ehk siis laias plaanis ei muuda nende teke minu väljanägemist.

Objektiivselt võttes ma tean, et ma olen oluliselt väiksem - ma olen ju mõõte võtnud, lisaks pole mul sõna tõsises mõttes enam midagi selga panna. Aga ajule ei jõua kohale. Mul on nii mitu korda olnud situatsioone, kus ma olen veendunud, et ma ei mahu kuhugi ära, aga tegelikult jääb ruumi kõvasti üle.

Ma olen jõudnud numbriteni, kus ma ei oska enam seisukohta võtta. Ma olen terve oma elu olnud Suur... ja ma olen aru saanud, et suur ja tugev olemine on väga oluline osa minu identiteedist. Näiteks kuigi mu meelest on modellimõõtu sihvakad naised väga ilusad, siis ma ise tahaks tegelikult välja näha pigem nagu hispaania tõstja Lidia Valentin - tugevalt atleetlik, aga päris kõrge keharasva protsendiga. Sellist keha nagu tal ma muidugi ei saavuta (selleks peaks iga päev kuus tundi trenni tegema), aga eks ta tõsi on, et oma loomulike proportsioonidega (laiad õlad ja lühikesed jalad) mul ongi rohkem lootust just tema moodi välja näha.

Teine asi on ka see, et ma olen oma suureks jäänud nahaga just praegu faasis, kus on veel lootust, et see tagasi tõmbab, aga kui ma veel palju alla võtan, siis jääb see kindlasti rippuma.

Huvitaval kombel hoiavad mu rinnad end täiesti viisakalt üleval, kuigi seal on suureks jäänud nahka küll ja veel - kuidas see võimalik on, ma ei tea - ilmselt püsivad nad üleval puhta tahtejõuga. Tegelikult ma arvan, et mul õnnestus nahk piisavalt elastseks saada, sest kui ma sain aru, et ma tõesti ja päriselt hakkangi kaalu kaotama, hakkasin ma religioosse pühendumusega rindu õlitama (kakao- ja šeavõiga), sest ma aimasin ette, milline kadu seal ees ootab. Kahju, et ma ei teinud sama reitega, sest nüüd on tulemus käes - kui hommikujoogas alla vaatava koera harjutust teen, on vaatepilt päris nukker... Reisi ei õlitanud ma nii hoolega seepärast, et ma ei osanud aimata, et sealt on kadu suhteliselt suurem kui mujalt kehalt.

Ehk siis. Ma olen selle üle pikalt mõelnud. Ja mõelnud välja, et ma aeglustan nüüd kaalukaotuse miinimumini ning kui lukud lahti lähevad, teen ilmselt kehakoostise analüüsi ja võtan uuesti treeneriga ühendust. Ehk on mõistlikum nüüdsest läheneda teemale mitte kaalunumbriga, vaid hoopis keharasva protsendiga ning üritada keha rohkem vormida sihitud treeninguga. 

41. Rasked asjad.

Eilne kaalunumber oli 88.7, 0.8 kg eelmise nädala omast vähem. 200 grammi veel ja siis olen ametlikult ülekaaluline!

Vererõhk oli sel nädalal elatavam, kuigi endiselt pisut madalavõitu, küll aga läks akuutseks häda, mis mul tegelikult juba paar nädalat on olnud ja mis mul üldiselt aastaaegade vahetumisel, s.t. igal kevadel ja sügisel juhtub - seedesüsteem läheb tasakaalust välja, täpsemalt maohappesus läheb paigast ära. Kuna see mul selline perioodiline asi on, siis ma tunnen selle juba varakult ära, ei pea üldse nende sümptomiteni välja laskma, mis ka lihtinimesele näkku karjuks "paigast ära happesus!", vaid tean juba varem tegutsema hakata.

Varajased sümptomid on täpselt need, mida Bailey kirjeldab, s.t. vaheldumisi kohutavalt tühi kõht ca tund pärast söömist (ka juhul, kui on söödud rohkelt vabavara ja toitu, mis peaks kõhtu täitma) ning seejärel perioodid, kus on tunne, et kõht on konstantselt triiki täis, lisaks kalduvus puhituste tekkeks. Aga no ju need siis võivad teistel inimestel erinevatele asjadele viidata, minul viitavad igatahes paigast ära maohappele. Vahel läheb see ise korda, kui magu vähem koormavalt söön natuke aega, seekord (kuna asi ei läinud ega läinud paika) läksin tohtri soovitusel ravimikuuri teed. Paar päeva olen ravimit võtnud - juba palju parem.

Mu blogi on viimasel ajal nagu 80-aastase tädi blogi, terviseprobleemid iga nurga peal :D

Muidu aga on mul nüüd reguleeritavad hantlid. Kurtsin pikalt, et mul on vaimse tervise pärast vaja tõsta raskeid asju. Täitsa tõsiselt, see vallandab ilmselt endorfiine, mida "rabelemise spordiga" ei juhtu (mul vähemalt). Igatahes otsustas Sõber mu pika kurtmise peale, et kuna mul on varsti (juuli keskel) sünnipäev, siis võiks ma ju endale koju "rasked asjad" saada ning nii oligi mul ühel ilusal päeval kuller ukse taga, 2 x 20 kg reguleeritavad hantlid kaasas.

Olen ütlemata rahul. Suuremate tõstete jaoks on 40 kg muidugi vähe mis vähe, aga eks sinna saab loominguliselt treeningkumme appi võtta või lihtsalt rohkem korduseid teha. Lisaks on ilmne, et ma olen ikkagi jõudu kaotanud, sest esimene seeria 40 kg-ga kükke teha... noh, tuli välja küll, aga oli oluliselt raskem kui veel paar nädalat tagasi. Ma ei hakanud kükile isegi kummiga koormust lisama praegu.

Võib muidugi ka olla, et kangiga on lihtsalt mugavam kükkida kui kahe hantliga, s.t. asi pole raskuses, vaid tehnikas.

Aga no lootust on, et nüüd, kui mul "rasked asjad" kodus on, saan ma mingile tasemele tagasi ja kui uuesti saali saab, ei pea nullist alustama.

Siinkohal tervitan ka alumist naabrit... 

40. Madalrõhkkond. + Ahjupasta räimega.

Midagi ei saa teha - toitude pildistamine ning siis nende piltide postitamine ei ole ikka üldse minu teema. See muutus kolme päevaga vastikuks kohustuseks - ja no mis on sellise asja mõte. Ühesõnaga, pärast kolme päeva andsin selle koha pealt alla, kuigi muidu teen grupiga kõik ülesanded kaasa küll, sest need on lõbusad. Ja teiste pilte on ka tore vaadata, kui midagi põnevat on välja mõeldud.

Igatahes näitas kaalunumber täna hommikul 89.5 kg, 0.9 kg vähem kui nädal tagasi. Olen nüüd kindlalt uues kümnendis ja olen jõudnud numbriteni, mida nägin viimati gümnaasiumis ja mille nägemine hakkab emotsionaalseks tegema. Ehk kirjutan neist emotsioonidest kunagi teinekord.

Aga ma läksin nüüd +10% peale tagasi (katsetasin korra algkaloraaži, siia seda kirja ei pannudki), sest ka ilma "päris" trennita on algkaloraažis kaalulangus pisut kiire - ning tagajärjed on juba käes. Vererõhk on mitu päeva madal olnud, eile jõudis sinnamaale, et isegi arvuti taga istudes hakkas iga väiksema liigutuse peale silme eest virvendama. Mul kodus aparaati pole, aga ma oskan juba enesetunde pealt seda suhteliselt edukalt öelda - sellises olekus ei saa ülemine rõhk olla üle 85. Kohv tegi olemise natuke paremaks, aga ma ei taha üldiselt pärast kl 15 kohvi juua.

Huvitav on tõesti, kuidas säilitusrežiimis läheb rõhk kenasti normaalseks (või, noh, elatavaks), aga kui langetama hakkan, siis kukub kolinal alla. Ühesõnaga - kui ma ülekaaluliseks saan, siis ma lähen jälle säilitusrežiimi, äkki seekord siis pikemalt. Kilo veel minna.

Aga no see selleks.

Helka rõõmuks jagan hoopis üht pastaretsepti räimega.

Mulle meeldib hirmsasti meretoit, itaalia köögis (eriti sitsiilia köögis) on palju imehäid retsepte. Ainult et Vahemere kalad on natuke teised kui meie põhjamaised. No näiteks ei ole Läänemeres sardiine. Samas vaatasime me juba ammu, et kõiki sardiiniga retsepte saab üsna rahulikult asendada räime ja kiluga. Mõttes, et üks räim kõik, taksonoomiliselt on nad samas sugukonnas ja ega see maitsegi väga erine.

Ühesõnaga, tuli kalapasta isu ja räim on turul odav. Võtsin aluseks ühe paljudest "pasta con le sarde" retseptidest (otsetõlkes lihtsalt "pasta sardiinidega", ei midagi peent). Enamasti sisaldavad need anšoovist, aga kuna mul seda kodus pole ega ka ühtegi adekvaatset asendust, siis guugeldasin välja variandi, kus anšoovist polnud ja timmisin retsepti kavasse sobivaks.

Jube hea sai, napilt oleks sama hooga kahvlid ka ära söönud.

Alguses mõtlesin panna retsepti pealkirjaks "sitsiiliapärane räimepasta", aga siis sain aru, et see kõlaks sama absurdselt kui "kasahhipärane vaalaliha". Nii et las ta siis olla ahjupasta räimega. Aga teie teate, et aluseks klassikaline Sitsiilia retsept koos selle kandi retseptide tüüpiliste koostisosadega - fenkool, rosinad, piiniaseemned.

Jälle on tegu pasta kohta suuremahulise roaga, räim ja fenkool annavad kenasti mahtu. Sellegipoolest soovitan korraga teha mitu portsu. Puhtalt seepärast, et siis saab originaalretsepti juhiseid järgida. Kui ma olin retsepti ära timminud ja saanud portsu kohta 4 grammi õli ning lugesin seejärel juhendist: "Immergete la cipolla nell'olio", siis ma hakkasin valju häälega naerma. "Kastke sibul õli sisse". Nelja grammiga vähe raske. 12 grammiga hakkaks juba looma...

Ahjupasta räimega

(464 kcal)

40g makaronid, täistera

100g räim

8g seedermänniseemned (ideaalis piiniaseemned)

175g fenkol

20g sepik (kaera, rukki, täistera)

4g oliiviõli

8g rosinad

25g sibul

Maitseained:

pipar, sool, safran (saab ka ilma)

• Pane rosinad likku. Sepik rösti ja tee sellest riivsai.
• Tükelda fenkool suurteks tükkideks, pane keevasse soolavette, keeda 5 min ja korja välja, KEEDUVESI JÄTA ALLES. Sinna paned hiljem keema pasta (aga hiljem, muidu jääb ootama)
• Prae sibul õlis klaasjaks, võta kuumus maha, lisa räim ja pruunista see.
• Tükelda fenkool väiksemaks.
• Lisa nõrutatud rosinad, seedrimänni seemned, fenkool, sool, pipar, safran ja hauta keskmisel-madalal kuumusel 15-30 minutit.
• Pane ahi sooja (200 kraadi). Pane pasta fenkooli keeduvette keema ja nõruta.
• Lisa keedetud pasta pannile. Sega ja prae kergelt läbi.
• Tõsta pasta ahjuvormi, pane peale sepikust tehtud riivsai ning pane 10 minutiks ahju - kuni riivsai pruunistub.

 

39. Kodused trennid.

Eilne kaalunumber näitas 90.4 kg, 0.3 kg eelmise nädala numbrist vähem. Ei, mul ei läinud pika nädalavahetusega päevad sassi, vaid ma mõtlesin aprillikuu "Koos on kergem" grupiga kaasa teha. Inspiratsiooni mõttes või nii. Need päevaülesanded on kaalulangetuse teekonnale värvi lisamiseks päris lõbusad. Sealne kaalumispäev on küll neljapäev, aga ma lükkasin reedeks. Nii et nii on.

Ühest teisest väiksemast grupist, mida mu treener koos oma kaasaga veab, sain ka inspiratsiooni, küll juba paar nädalat tagasi. Kui saalid kinni kukkusid, tegid nad postituse, mis algas sõnadega "Keskmine eestlane laseb hetkel pea norgu - spordiklubid on suletud..." ja kutsusid üles mitte olema keskmine ning endale kuuks ajaks selge eesmärgi seadma ja läbi mõtlema punktid, kuidas sinna jõuda. Ma sain alles nende sõnade peale aru, et ma olin tõesti selleks hetkeks kogu selle koroonajama peale isiklikult solvunud, sisemuses jonnima hakanud ja tegelikult kergelt käega löönud. Kuidagi sisimas, suhtmisega. Ma tegin küll kodus trenni edasi, aga ma ei nautinud seda ja otsisin iga võimalust viilida. Fitlappisin edasi, aga see tundus kohutav koorem ja tüütu. Mulle oli tõesti vaja, et keegi ütleks mulle, et ma olen natuke alla andnud, sest ma ei saanud sellest ise arugi...

Nii et ma panin siis eesmärgi paika ja sammud, mida teha, et eesmärk saavutada, samuti. See on mul kogu Fitlappimise juures kusjuures esimest korda, kui mul on ajaline eesmärk (aprilli keskpaigaks ülekaalu!), kuigi ma pean ütlema, et ma olen ikkagi suhtumisega "tore, kui sinna jõuan", s.t. eesmärk kui selline pole oluline. Sammud, mida otsustasin teha, on see-eest küll. Neli korda nädalas lihastrenni ja kord nädalas aeroobset. Fitlappida korralikult. Lisaks igapäev vähemalt 8000 sammu. 8000, mitte 10 000, sest et kui ma ikka korraliku rattasõidu või alakeha trenni olen teinud, siis selle kõrvalt veel 7 km juurde kõndida hakkab vastuollu minema minu filosoofiaga "pingutus peab mõnus olema". Võimalik oleks see kindlasti, lihtsalt et vähe paljuks läheks. Ülakeha trenni kõrvale mahub 10 000 ära küll.

Rääkimata sellest, et päris ausalt ei jätkuks mul selleks ka aega, mul on mai keskpaigani vaja tõsiselt keskenduda ühele karjääri-alasele õppele, nii et ma hetkel suunan fookuse sinna. Trennid olen endale konkreetselt päevakavasse sisse kirjutanud, esiteks ajaplaneerimise pärast, teiseks selleks, et trenn (mis mulle meeldib) on lõõgastus. Olles oma elus korduvalt läbi põlenud, ma tean, et puhkus ja chill lihtsalt peab olema ajakavas planeeritult sees, kui mingi eesmärgi nimel keskendunult minna.

Ma olen FitQ trenne vaadanud, kui see tasuta kuu neil oli - ja no ei leidnud mina endale sobivaid treenereid ega trenne. Aga tore, et selline platvorm on olemas ja soovin neile palju edu.

Küll aga leidsin ma Youtube'ist Caroline Girvani - ja ma olen täiesti vaimustuses! Tal on kargamise trenne muidugi ka (neid ma ei kavatsegi teha), aga tal on kummilintidega kavad ning ka tema keharaskusega videod on täiesti arvestatavad lihastreeningud. Kõige rohkem meeldib mulle aga, et ta teeb trenni nagu päris inimene mitte nagu pooljumal. Tegin ükspäev mingit kummilintidega ülakeha trenni ja lasin lõpuks käed alla, sest et issandjumalnoh... ja Caroline langetas täpselt samal ajal käed ning naeratas vabandavalt kaamerasse. Ma tundsin, et mind mõistetakse!

Kuigi ma seda trenniks ei loe, siis hommikuti meeldib mulle end lahti venitada Kassandra 10-minutiliste joogasessioonidega. Ma olen siin ja mitmetes kommentaarides läbi lillede vihjanud oma pikale ajaloole vaimsete ja äärmiselt teadlike ja vabastatud emotsioonidega inimestega ning sellest kogemusest tulenenud otsusele neist ja kogu vaimsusest oma vaimse tervise huvides rangelt eemale hoida. Kassandra juures meeldib mulle, et ta ei tee seda puhta võimlemisena, samas on ta jooga-vaimsus väga mõõdukas, pigem lausa vihjeline. Neid videosid on võimalik täiesti kaasa teha nii, et kogu uuga-buuga jääb kõrvale, varasemates videotes ta ei ütle lõpus isegi AUM...

Aga peamine on see, et kodus trenni tehes on sul kõrval moraalne tugi.

 

38. Onederland ja väikesed eesmärgid.

Tänane number oli 90.7 kg, 1.1 kg vähem kui nädal tagasi ja muuhulgas täpselt mu vahe-eesmärk, mille olin endale sättinud tähtajaga märtsi lõpp. Kaalulangetuse alamredditites, kus on palju ameeriklasi, on üks teetähistest Onederland, s.t. kui saavutad kaalu alla 200 naela. Novat, ma nüüd olen ka Onederlandis, ma kaalun 199.9 naela.

Järgmine vahe-eesmärk (aprilli lõpuks) on 88.5 kg, millega ma jõuan ametlikult ülekaalu.

Mitte, et ma naelades mõtleksin, lihtsalt see oli selline märgiline ja samas mõnekilone saavutus eelmisest eesmärgist (93.7, 75% 125-st) ning ajalugu näitab, et midagi saavutada püüdes on mõistlik endale eesmärgiks sättida saavutatavaid "ampse". Mitte ainult kaalulangetuses, vaid muidu elus ka. Seda räägivad paljud käitumispsühholoogid ja ajuteadlased (näiteks mainis seda ka Jaan Aru hiljutises Edu Akadeemia webinaris, keegi oma blogis mainis, et vaatas seda ka). Ja seda räägitakse ka kaalulangetuse alamredditites.

Mina räägin ka. Ma enda pealt tean, et see tõesti toimib. Ma ise õppisin selle ära mitte kaalulangetusega seotult, vaid hoopis depressiooniga maadeldes. Kes on sellega hädas olnud, see teab, et igasugune tegevus on tohutult raske. Sa võid saavutada selle, et tööl teed kõike ja funktsioneerid briljantselt, aga kodu on täiesti segamini ja inimsuhted varjusurmas. Sest sa lihtsalt ei jõua, kõik tundub tohutu pingutus. Mõtled, et teed hiljem, aga seda "hiljem" aega ei saabu kunagi.

Säärane edasilükkamine on omane just perfektsionistidele ja neile, kes tegelikult suudavad palju. Ma tean, et ma suudaks, kui ma teeks. Ma arvan, et meist paljusid (mind ka!) on kasvatatud filosooiaga "kui teed, tee hästi". Kena keik, aga võib olla aegu, kus sa lihtsalt ei ole võimeline tegutsema "hästi". Sel juhul võib juhtuda, et sa ei teegi midagi, vaid tammud paigal. Aastaid.

Nii et mina olen depressiooniga maadeldes ära õppinud põhimõtteliselt vastupidise filosoofia - "poole persega" tegutsemise.

Kõike, mida tasub teha, tasub teha ka "poole persega".

Sest üks kannikas on ikkagi rohkem kui null perset.

vt ka "kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool".

Nali naljaks, aga pärast "poole persega" tegutsemise omaks võtmist olen ma hakanud saavutama oluliselt rohkem kui enne. Sageli kiiremini kui need, kes pingutavad, ninast veri väljas. Aga päris kindlasti saavutan ma oma eesmärgid nendega võrreldes oluliselt väiksema stressiga.

Eluaegse depressiivikuna on see mu jaoks kõige olulisem.

Ma mäletan, et kõige esimene asi, kus ma seda filosoofiat reaalselt kasutasin, oli magamistoa seinte värvimine. Lõpuks võtsin ma eesmärgiks värvida igal päeval ühe seina. Jah, ma värvisin magamistoa seinu 8 päeva (neli seina, kahekordne kiht), aga ma olin seda enne kolm aastat üldse mitte teinud, sest ma tõesti ei leidnud endas ressurssi kõike korraga värvida. Ikkagi kiirem tulemus kui eelneva strateegiaga jätkates.

Ehk siis - sel hetkel jõukohased ampsud, mis on natukenegi eesmärgi poole, viivad lõppkokkuvõttes suure eesmärgini. Kui endalt saavutamise kohustuse stress ära võtta, siis see "selle hetke jõukohasus" suureneb. Näiteks köögi seinad värvisin ma juba kahe päevaga ära...

Nii et kui sa oled mingi koha peal tammunud aastaid ja eesmärk on endiselt sama kaugel, äkki tasuks natukeseks ajaks keskenduda rohkem käeulatuses olevale eesmärgile, ükskõik kui totrale ja näiliselt mõttetule? Lihtsalt et saada surnud punktist liikuma.

 

37. Haige. + Hautatud salat hernestega.

Eilne kaalunumber oli 91.8, eelmise nädalaga võrreldes -1.2 kg. Kahtlustan, et mul toimub praegu samasugune kiire kaalulangus, nagu ikka inimestel, kes kaalulangusega alustavad.

Trenni olen sel nädalal väga vähe teinud. Jäin kusagil öösel vastu neljapäeva haigeks. Mingisse hingamisteede viirusesse, ei tea, millisesse, sest ma testi pole läinud tegema. Ei näe lihtsalt mõtet, sisulises isolatsioonis olen niigi, töötan kodukontoris, süüa toob juba ammu Rimi, eks ma siis lihtsalt väldin ka neid üksikuid muid "inimeste sekka" minekuid, mis mul veel olid (no käisin eelmisel nädalal apteegis, kus APTEEKER maski taga köhis nagu tuberkuloosihaige) ja sõitsin mõned korrad ühistranspordiga. Kurb on ainult see, et Sõpra ma nüüd ka mõnda aega ei näe. Aga no elame üle, ennegi elatud.

Muud ei ole midagi, kui et see pikalt kestnud madal palavik võtab suhteliselt läbi, päris rääbise tunne on peal ausalt öeldes.

Mis muidu Rimisse puutub, siis nad teevad vahepeal päris koomilisi asendusi. Tellisin neilt viimati ühe suure salatipea, sest mõtlesin, et peaks hakkama rohkem rohelist salatit sööma. Ilmselt oli neil salatipea otsas, seega asendasid nad selle kuue salatiga potis (ilmselt hinna järgi). Kuue salatipotiga, kordan veelkord. Kuuega! See on nüüd näide sellest, kuidas Universumile tuleb oma soove täpselt esitada, sest päris seda ma küll silmas ei pidanud "rohkema salatisöömisega"...

Igatahes tuletas Sõber mulle meelde, et salatit saab hautada (teadjamad, mis "braising" eesti keeles on? Sõnaraamat ütlebki "hautamine", aga "braising" ja "stewing" pole päris sama asi ning minu jaoks on "hautamine" just "stewing"). Googeldasin välja sellise retsepti - minu üllatuseks pidi seda väga vähe timmima, et kavasse sobiks. Natuke herneid vähemaks võtma ning koor peab kindlasti olema vahukoor, muidu ei saa retsepti paika.

Arusaadavalt töötaks see retsept paremini "kõvema" salatiga (nt rooma salati või Pak Choy'ga), aga hariliku lehtsalatiga saab ka, lihtsalt tuleb vähem hautada.

Hautatud salat hernestega

(1 portsjon 513 kcal)

440g herned

20g vahukoor (rasva 35%)

8g või (rasva 82%)

435g lehtsalat

225g kanapuljong (fs goods)

35g sibul

• Haki sibul, lõika salatipead pikuti pooleks. Tee puljong valmis, kui see juba pole ja puljongikuubikut kasutad!
• Sulata pannil keskmisel kuumusel või ning prae sibul klaasjaks. Aseta salatipead sibulate peale ning prae 30 sekundit, seejärel keera need ümber ning prae veel 30 sekundit. Vala peale puljong, kata kaanega, keera kuumus miinimumini ning hauta 10 minutit.
• Eemalda ettevaatlikult salatipead (pane näiteks sõelale), lisa pannile herned, tõsta kuumust ning kuumuta, kuni umbes pool mahladest on aurustunud. Seejärel lisa koor ning kuumuta läbi.
• Pane salatipead taldrikule ning lisa herne-koore segu.

Tegu on väga suure portsuga (BBC lehel olnud neljale inimesele ports on üks minu ports), lisaks pole see juba oma olemuselt mitte põhi- vaid kõrvalroog. Mulle tundus, et see sobiks hästi veiselihaga ning tegin "teiseks" retseptiks ühe oma lemmiku "Veise steik sibulamoosiga rukkileival", v.a. et steigi asemel olid liharibad. Sobis hästi kokku küll!

 

36. Liimime kokku. + Räimepasta retsept.

Tänahommikune kaalunumber näitas 93.0, nädalaga -0.7 kg. Ma kusagil nädala keskel läksin langetuse peale tagasi, panin esialgu +10%, et hästi aeglane minek olek. Aga jäin mõtlema, et arvestades koroonast tingitud trennipausi võib juhtuda, et ühel hetkel võib langetaja algkaloraaž ka täitsa aktseptaablilt aeglase tulemuse anda.

Meitel siin nimelt lund pole, nii et suusatada ei saa. Trummis/Pirital on kunstlumerajad, aga neile ma keeldun minemast, seal sõidavad lükrasse pakitud atleetid nagu trammi peal. Eks ma muidugi püüan kodus sõna tõsises mõttes kummi venitada, aga kodus treenimine ei ole minu jaoks see, midagi pole teha. Ma ei saa kummiga kontrollida raskust. "Tunde järgi" pole nagu ikkagi õige asi.

Muidu aga ei läinud ma mitte haiguslehele, vaid võtsin selle nädala hoopis puhkuse. Tegelesin mõõdutundetu magamise ja lugemisega. Jalutamas käisin ka. Jõuksis enam ei käinud, sain eelmisel nädalal negatiivse testitulemuse ja leidsin, et kuidagi väga narr oleks vahetult enne saalide lukkupanekut sealt viirus üles korjata.

Ega mul ju midagi otseselt lahti olnudki. Jah, üks vana haav rebiti mõned nädalad tagasi lahti ja ma "leinasin" seda, aga tegelikult on tegu kõige lihtsama pimedusest tuleneva meeleolulangusega. Ilma selleta poleks ka vana haava lahtirebimine nii mõjunud. Ma tabasin juba mitu aastat tagasi ära, et pime aeg mõjutab mind rohkem kui hea on ning olen seepärast aastaid sättinud ühe puhkuse oktoobrisse ja üritanud veebruari lõpus-märtsis mingi pika vaba nädalavahetuse tekitada. Aga no, teadagi, kuidas sellega nüüd läks ja tulemus on käes ka. Nii augus pole ma aastaid olnud.

Aga puhkus aitas, juba on täitsa mõnus olla.

Ma olen sel nädalal keskendunud oma igasuguste erinevate pastade hävitamisele, mida mul köögikapid maast laeni täis on. Noh, et saaks uusi asemele tuua ja teha. Viimati tegin seepiatindiga pastat, täistera ja puha. Tint annab pastale kerge "mere" maitse ning sobib jube hästi igasuguste kalade ja mereandidega. (Poest leiab ka musta pastat, kuigi ma pole kindel, kui täistera see on).

Kevaditi, räime ajal, teen ma selle musta pastaga sageli räimepastat, timmisin nüüd retsepti kavasse sobivaks ja tegin taas. Muuseas, selle retsepti eriline boonus on kogus. Kui muidu teatakse Fitlapis pastaroogasid kui väikese mahuga sööke, siis siin annab räim päris palju mahtu.

Ja erinevalt Sõbrast, kes oskab seda rooga teha nii, et kalad jäävad terveks, muutuvad minul sibul-tomat-räim-petersell ühtlaseks pläustiks, nii et ma juba vabandan ette selle pildi pärast. Aga maitseb hea, ausõna!

Räimepasta

1 ports, 468 kcal

165g räim

55g pasta

7g õli

90g kirsstomatid

30g sibul (valikuline)

petersell (palju!)

kuiv valge vein

pipar, sool

sidrun

Tomati ja sibula kogus võta tunde järgi, mõlemad on vabavara ja ma panin nii, et retsept klappima saaks. Mulle meeldib sibulasemana. Ja peterselliga ära koonerda, see ei ole siin roas maitseaine, vaid korralik koostisosa! Ikka viiest-kuuest oksast räägime...

Tükelda sibulad ja tomatid ning kala. Haki petersell. Pane pasta keema. Poole koguse õliga prae läbi tomat ning sibul (lisa soola ja pipart). Võta tulelt ning pane kõrvale. VÕTA TULI MADALAKS! Teise poole õliga prae räimed (lisa soola ja pipart). Pane tomat-sibul pannile tagasi, lisa suurem osa petersellist (pisut jäta kaunistuseks). Sega läbi. Lisa sorts veini ja lase aurustuda. Selleks ajaks peaks pasta keenud olema - nõruta ja lisa pannile ning sega läbi. Tilguta pisut sidrunimahla peale (aga mitte palju, mu arvates see räimele ei sobi) ning serveerides lisa veel peterselli.

 

35. Progress.

Nädalavahetusel ei olnud kaalurindel midagi huvitavat, number läks tagasi 93.7 peale. Paistab, et see number meeldib kehale.

Mind on ammu hämmastanud, kui kusagil pannakse mõõte ja kaalunumbreid kirja ning ma näen järjepidevalt, et mu mõõdud on samad, mis 20 kg kergematel inimestel. Sealjuures ei näe ma enda arvates sugugi kergem välja kui ma olen. Eks see on muidugi hea illustratsioon sellele, et inimesed koguvad kaalu väga erinevalt, mulle ütles mu massöör kunagi, et mu jäsemed kuuluksid nagu kaks numbrit suurema inimese külge - tüüpilise endomorfina on mul jämmedad just jäsemed.

Huvi pärast mõõdud ka: rind - 109, talje - 81, puus - 105.

Noh ja siis reis - 65, käsivars - 35. Sääreümbermõõduga ei hakka inimesi šokeerima...

Mul on jube kahju, et ma ei teinud endast omal ajal "enne" pilte. Mulle nimelt ei ole kunagi meeldinud pildile jääda ja mäletamist mööda ei arvanud ma alguses, et hakkan üldse päriselt alla võtma. Nüüd on aga ilmnenud, et mu aju ei jõua järele. Ma näen enda arvates välja täpselt samasugune nagu enne, lihtsalt riided jäävad maagiliselt suureks. Ainus viis mingitki vahet näha ongi pildid (kuigi ka siis on tunne, et enne oli halb nurk/valgus, nüüd on parem).

Seepärast olen ma hakanud nüüd endast päris palju poolpaljaid pilte tegema.

Panin selle pildi, sest parempoolne on mul kunagi blogis olnud (vahe on ca 8.5kg).

Me oleme Sõbraga kaks teadushuvilist nohikut ja meil tekkis kunagi, kui veel maksimumkaalus olin, huvi, et KUI rasked mu rinnad ikkagi on. Korraldasime mitu katset, proovisime Archimedese seadusega ja siis seda, et Sõber astus kaalule niisama ja teist korda nii, et hoidis mu rindu pihus. Kusjuures tulemused olid väga ligilähedased - 5kg (kahe rinna kohta). Kuna kõigile, k.a. mulle endale, jääb alati silma, et mul on kaalukaotusega rinnad oluliselt kahanenud, tegime hiljuti uue katse (seekord ei hakanud kausiga lobistama, võtsime kohe "rinnad pihku"). Rinnad on täpselt kaks korda väiksemad - kokku 2.5 kg.

Ja ma pean ütlema, et kuigi mul on täielik pesulaua tunne, siis ma väga naudin praegust partiid. Ma ei teadnud, kui raske mul eelmise partiiga oli, enne kui see enam nii raske ei olnud. Mu selg ei valuta, õlad ei valuta, kael ei valuta! Ma saan käsi rinnal risti panna! Ma saan kõhuli magada! Halleluuja!

Samas on mõõtude järgi selge, et põhiliselt on pihta saanud hoopis minu reied ja puusad. Kui praegu olen ma mõõtude järgi juba tükk aega võrdlemisi top-heavy, siis vanasti olid mul alati klassikalised liivakella mõõdud - puusaümbermõõt ja rinnaümbermõõt olid alati alati alati täpselt samad. Aga seda, et tegelik damage on hoopis alakehale, näeb teiste nurkade alt. Siin siis võrdlus pildiga, mida kunagi ammu tahtsin blogisse panna, aga toona see piltide lisamine ei töötanud. Kaaluvahe ca 14.5 kg.

 

34. Söömahoogudest.

Nagu viitasin üle-eelmises postituses, olen viimasel ajal korralikult liimist lahti. Õigupoolest kaalun juba mitu päeva haiguslehe võtmist, et saaksin vähemalt nädal aega süümepiinadeta end teki alla kerida ning tuimal pilgul seina vahtida. Ma küll püüan kõndida ja päikest näha ning trennis suuri raskuseid tõsta ja masendust jõusaali maha jätta, aga see ei aita. Mitte miski enam ei aita.

Eile kukkusin ma korraks tagasi vanasse mustrisse. Läksin spetsiaalselt poodi, et haarata korv täis kraami, mida koju jõudes korraga ära süüa. Ehk siis - ei, mul ei olnud poodi vaja minna süüa ostma, kõik vajalik oli olemas. Ma läksin ainsa eesmärgiga ostma kraami, mida korraga sisse õgida. Ma ei ole kunagi väljutamisega tegelenud, aga selline käitumine on tegelikult ilmne häiritud söömine.

Mulle teeb natuke nalja, et pärast nii pikka fitlappimist on mu jaoks nüüdseks igasugune suhkruga magus kraam isegi söömasööstu planeerides täiesti välistatud (vanasti oli see põhiline söömasööstu osa). Ma olen nüüdseks neid kogemusi liiga palju saanud, et suhkur ajab mind iiveldama ja ma ei naudi enam isegi mitte üht ampsu suhkruga magusast, see on mulle maitselt vastik. Ei, ma käisin mööda riiulivahesid poolfabrikaate, vorste ja hapukoorega salateid korvi kuhjamas (mida ma muul ajal mitte kunagi ei söö).

Kuhjasin korvi täis, hakkasin kassa poole liikuma, siis jäin korvi silmitsema ja mõtlema, et mul hakkab ju pärast kõht valutama, kui ma sellise koguse toitu sisse vohmin. Ehk et savi neist kaloritest ja kehakaalust, eksju, kindel KÕHUVALU oli see, mis ajendas mind kogu kraami tagasi viima. Lahkusin poest kookoshelvestega, mis mul tõesti otsas olid ja ühe paki Fitlapi kolme liha pelmeenidega, mille sügavkülma panin.

Kodus pugisin kõhu triiki täis vabavara. Otsisin külmkapist veel midagi (sest et savi need kalorid ja kehakaal), aga mitte miski polnud "see". No korda kümme käisin külmkappi revideerimas ikka selge mõttega millestki üle süüa, aga absoluutselt mitte miski ei olnud "see"!!!

Ühesõnaga - ma ei suuda end enam isegi mitte söömahoogudega lohutada. Mitte miski ei aita.

See on traagiline, aga tegelikult ka koomiline, olgem ausad.

Iseenesest suurepärane näide sellest, mida ma olen ammu rääkinud - kõik irratsionaalsed käitumismustrid on kasutusel, sest et selle jaoks, kes neid kasutab, need töötavad. Nad aitavad kasutajal mingil äraspidisel viisil mingit emotsiooni reguleerida. See on ka suurepärane näide, kuidas uute toimimisviiside läbi kukkudes (trenn ja jalutamine ei aita enam) tuleb ühel hetkel aje proovida vana. See on täpselt see, miks hakatakse uuesti näiteks suitsetama (tean ma inimesena, kes on suitsetamist kolm korda maha jätnud)... kusagil ajusopis on meeles, et see töötab.

Põhimõtteliselt ongi see, kas vanast saab loobuda, selle taga kinni, et kas sellega kaasnevad negatiivsed tagajärjed on minu jaoks muutunud piisavalt negatiivseks, et mustas augus olles oleks need minu jaoks negatiivsemad kui selle hetke emotsionaalne valu. Sisimas, ausalt ja päriselt minu jaoks, mitte blogilugejatele või abikaasale või sõbrannadele näitamiseks.

Nagu ma kirjeldasin - mitte kalorid ja ülekaal ei pannud mind söömahoost (planeeritust!) loobuma, tagajärg, mis oli minu jaoks piisavalt negatiivne, oli väljavenitatud mao valu.

Praegu kukkus mul söömasööstuga lohutamine läbi. Jess, eksju. Aga see, et ma seda üldse katsetasin (kordan - ma planeerisin seda! ma läksin spetsiaalselt selleks poodi!) näitab sedasama, mida ma olen mitu korda öelnud. Minu ülekaal on tagajärg, mitte põhjus. Ma ei võta enne püsivalt alla, kui minu ülekaalu põhjused (aje reguleerida emotsioone söögiga) pole lahenenud - ja võib juhtuda, et see ei lahene kunagi. Ma ei saa lubada, et järgmisel korral ma ei tule poest tagasi täis korvitäie grillvorstide ja kilose kartulisalatiga ja ei söö seda korraga ära.