21. Trennisõltlase päevik.

Ma ikka ei saa üle, et mina (!!!) saan oma blogisissekandele sellise pealkirja panna. Mina, kes ma olen elu aeg trenni vihanud ja ütlesin esimeses trennis eratreenerile, et kohe, kui mul tuleb "kehka-tunni tunne" peale, siis ma lõpetan ära.

Ühesõnaga - tuleb välja, et kodus saab ka trenni teha. Eile tegin Pamela Reifi videote järgi tund aega trenni, lisaks kõige tugevama kummiga kükke, sildu ja sirge jalaga jõutõmbeid. Pärast kõndisin umbes sama graatsiliselt kui vastsündinud kaelkirjak libedal jääl. Toimis küll! Alakeha-trenn missugune!

Samas olen ma seda tüüpi inimene, kellele sobib rohkem kodust välja trenni minek, nii et eks ma siis üritan praegu endale teadlikult uue, kodus treenimise harjumuse luua, et see oleks olemas, kui motivatsioon mööda läheb.

Viimati ujumas käies sattusin sellisele ajale, kus terve basseini olid vallutanud need, kes on kunagi ujumistrennis käinud. Ma olen küll võrdlemisi kiire ujuja, aga säärastele kipun natuke jalgu jääma, nii igal viiendal-kuuendal otsal. Basseini-etiketi osa on aga teatavasti kiiremale ujujale tee andmine. Ootasin siis parasjagu raja madalamas otsas, et rajanaabrit mööda lasta, kui taipasin, et niimoodi paigal seistes ma hingeldan kergelt.

Ja siis ma jäin mõtlema.

On kaks aeroobset trenni, mida ma väga armastan (või olen armastanud) - ujumine ja suusatamine. Mõlemad meeldivad mulle seepärast, et ma ei hingelda. Seistes seal raja otsas, taipasin järsku, et mõlemad alad annavad ise õige hingamise kätte - peadpidi vee all olles sisse ei hinga (vähemalt mitte üle ühe korra), samuti pole suusatades tõuke ajal loogiline sisse hingata.

Üks põhjustest, miks ma olen elu aeg jooksmist südamest vihanud, on olnud see, et mul läheb hingamine sassi, jooksmine ei anna seda "loomulikult" kätte. Olen küll proovinud igasuguseid skeeme, et 2-2 ja 2-3 ja veel igasuguseid, aga ikka ei midagi. Aga ma jäin mõtlema, et... Nii suusatamisel kui ujumisel on hingamine võrdlemisi forsseeritud ning sisse hingamine järsk ja "suur". Miski, mida ma joostes pole kunagi otseselt proovinud teha. Aga äkki peaks? Palju hääleseadet saanud koorilauljana peaks ma hingamise juhtimisega hakkama saama küll, kui ma ainult teaks, mida tegema peab.

Huvitav, kui keegi õpetaks? Ma nüüd olen guugeldanud seda jooksu-hingamist, aga pole kuigi palju targemaks saanud. Ehk oskab keegi midagi soovitada? Äkki annaks jooksmisele uue võimaluse, kui enam libe pole? Äkki tuleb välja, et jooksmine polegi nii jube asi, lihtsalt mul oli nõuka-aegne kehka-õps, kes ei osanud tehnikat õpetada? 

20. Jõulud.

Eile käisin kaalu peal küll, aga mitte oma kaalu peal, nii et ootasin ametliku numbri jaoks kodu ära, sest kaaluda tuleks ikkagi sama masinaga. Tulemuseks on 97.6 kg ehk -0.9kg võrreldes eelmise (ja üle-eelmise) nädalaga.

Redditi kaalulangetusfoorumites visatakse sageli nalja "loomulikult saledate inimeste" kontseptsiooni üle, sest selliseid inimesi pole tegelikult olemas. Tähendab, on küll - need on inimesed, kes oskavad intuitiivselt toituda tasakaalus kaloraažiga, kusjuures nad ei pruugi alati isegi tervislikult toituda. Inimesed, kel on juba olemas need harjumused, mida kaalukad üritavad endale tekitada. Lõpetavad söömise, kui kõht on täis. Ei kanna toidu ja söömisega kaasas mingit sajatonnist emotsionaalset taaka, vaid söövad seepärast, et kõht on tühi. Söövad julgelt oma lemmiktoite, ei tunne end süüdi toidu nautimise pärast. Ei leevenda emotsioone söömisega. Ei söö igavusest. Liigutavad end loomulikult.

Kaalulangetajad ei peaks mudeldama mitte teisi kaalulangetajaid, vaid just neid "loomulikult saledaid" inimesi. Ja mitte nendel hetkedel, kui nad vahel burksi söövad (vrdl fitlappijate patukaga), vaid nende igapäevastes harjumustes.

Ühesõnaga.

Mul on tunne, et mul vist õnnestus pühade ajal käituda nagu "loomulikult sale" inimene. Sõin kõike, mida tahtsin, kogustes, mis tegid kõhu parasjagu täis ja panid mind end hästi tundma (sest suhkruga magustoit, tuleb välja - jälle!!! - ajab mind iiveldama, ma ei saa isegi aru, miks ma ikka veel katsetan :D ), ei keelanud endale absoluutselt mitte midagi, mida tõesti tahtsin, aga jätsin söömata söögid, mida väga ei soovinud, nautisin toitu ja kallite seltskonda, ei põdenud ühegi kalori pärast.

Pärast, kui fitlappija rolli korraks tagasi tulin, arvutasin kahe õhtu kalorid enam-vähem kokku ja vaatasin, et täiesti mõistlik tulemus jäi. Kuna kasutasin viimaseid võimalusi jõuksis ja ujulas käia, võiks öelda, et täiesti korras nädal. Ja ma isegi ei üritanud kavas olla!

Ütlen päris ausalt, et ma olen enda üle täitsa uhke. Mitte kaalunumbri tõttu, ma oleks enda üle uhke ka plussi puhul. Sest ma tahangi jõuda selleni, et mõelda ja käituda nagu "loomulikult sale" inimene. See oli nüüd küll kõigest üks jõuluperiood, neid pühi, pidusid ja sünnipäevi tuleb veel, ka siis võiks see õnnestuda. Aga lootust on!

---------------

Jõulupilti ei pane, küll aga panen võrdluspildi jõuksist. Lappasin nimelt telefonis pilte läbi ja olin tõeliselt hämmingus. Olgu, ma saan aru, et poos on erinev ja riided ka. Mul nimelt polnud eesmärki võrdluspilte teha, esimese tegin Sõbrale, et küsida, kas ta näeb ka õlalihaste piirjooni (ma ei pinguta sel pildil lihast, lihtsalt hoian kätt selles asendis), teise sõbrannale, et anda teada, et ma kannan esimest korda elus avalikus kohas liibuvaid pükse. Aga ikkagi. Kas ma ainult kujutan ette või on vahe tõesti olemas?

Kahe pildi vahe on neli nädalat, alla 3 kg ja väga mitu korralikku jõutreeningut.

----------

Siia jäi mustand eile pooleli. Täna, pärast kaalumist, ei andnud süda rahu ja käisin mõõdulindiga kõik üle.

Jah, vahe on olemas. Selle kolme kiloga on vahe mõõtudes suurem kui suvel mingis perioodis kümne kiloga. Ja talje-puusa suhe on tagasi 0.78 peal!

Ma räägin veel ja veel ja veel - mitte-tallinlased, hinnake oma avatud jõusaale ja minge kõik nüüd kohe kohe vudinal rauda tõstma! 

19. Häda ja viletsus!

No ma ju aimasin, et spordiklubid kukuvad ükskord kinni, aga et siis nagu nüüd niimoodi, kui mul just uus kava sujuma hakkas, ma kangile uued raskused lisasin ja eile paari harjutust juba "suurte poiste" hantlitega tegin. Ja ma tõesti ei saa sellest valitsuse loogikast aru, et hästi ventileeritud jõusaalid, mis treenerite jutu järgi on terve detsembri suhteliselt tühjad olnud, on ohtlikud, aga rahvast murdu täis kaubanduskeskused ei ole.

Aga no ma tellisin endale koju treeningkummide komplekti, eri tugevustega peaks põhimõtteliselt suutma suurema osa harjutustest ära imiteerida, isegi küki ja jõutõmbe, kuigi viimase puhul ma kahtlen, kas võrreldava "raskuse" kätte saan, see on mu lemmikharjutus ja mu tugevus on selles väga kiirelt kasvanud. YT-s on igatahes üks kutt neid alternatiive ette näidanud.

Kes oleks võinud arvata, et minust saab trennisõltlane.

----------

Ma lasin sel pühapäevasel juhtumil settida.

Nagu ma läbi lillede vihjasin, tegu oli väga nilbe asjaga, kui ma õhtul samme täis kõndima läksin, tanksaapad ning lohvakad (suureks jäänud) teksad jalas, veel lohvakam (suureks jäänud) jopp seljas ja beanie silmini tõmmatud. Ma tean, et kõigil naistel on kogemusi soovimatu tähelepanuga, mida ilusam ja noorem naine, seda rohkem. #metoo ja nii edasi. Aga sõbrataridega rääkides jääb tunne, et päris kõigil ei ole selliseid kogemusi, kus sõna tõsises mõttes keset tänavat möödaminnes ilma igasuguse minupoolse eelneva pilkkontaktita lihtsalt k*** küsitakse või rindu katsutakse.

Mul on. Korduvaid.

Need ei ole "ohtlikud" kogemused, sedalaadi rõvetsemised ei ole seda kunagi, esimese kurja pilgu peale lihtsalt sõimatakse läbi ja minnakse minema. See on nende jaoks mingit sorti naljategemine. Minu ja minu keha kulul.

Ühesõnaga, vähemalt 20 kilo olen ma omal ajal endale täiesti meelega külge söönud selleks, et muutuda nähtamatuks. Ja see aje oli mul ka pärast pühapäevast vahejuhtumit. Seepärast ma võtsingi n-ö "aja maha", tegin "tšurr". Et ma ei tegutse praegu mitte millegi nimel, ei allu ühelegi ajele, ei jälgi toitumist, ei ürita kavas olla, lihtsalt olen hästi tasa ja kuulan ennast. Sest aje minna turvalisse nähtamatusesse tagasi on tegelikult selge "rapsimine". Nagu mudilase jonnihoog, mille alt tuleb alati välja mingi sügav soov või haav, kui täiskasvanul ainult jätkub närve jonniga mitte kaasa minna ja selle "põhi" ära oodata (ja jumal teab, kui vähestest meil see õnnestub...).

See on üks oluline asi, mille ma teraapias ära õppisin - iseendale tuleb olla lapsevanem. Ma suhtun oma emotsionaalsetesse ajedesse (nt söömishoogudesse, emotsionaalsesse söömisse) nagu lapsevanem lapse jonnihoogudesse. Armastuse, empaatia ja kaastundega. Mind on säärane hoiak igatahes palju edasi aidanud, mujal elus ka, aga peamiselt just söömisega seotud teemades.

Mul õnnestus see jonnihoog lõpuni läbi lasta, sest aje läks üle. Aga natuke on veel rahuneda vaja, nii et igaks juhuks panin kava jälle mahukamaid toite täis ja olen täiesti rahulikult selle nädala lõpuni kavast väljas, selles mõttes, et ei kaalu midagi eriliselt ja olen endale ette andnud loa teha nii mitu patukat kui vaja. Pealegi on jõulud ja verivorst ning praekapsas ootavad. Ühe nädalaga ei ole võimalik 25 kg tagasi süüa. Nii et nii on.

Aga saate nüüd aru, miks ma anonüümselt blogin ja Facebookis endale oma passinime alt reklaami ei tee, eriti mitte tuhandete liikmetega grupis, kus on vähemalt 30 pooltuttavat? 

18. Õudsed lood.

Ütlen kohe ära, et mul pole plaanis võidu peale blogima hakata, mul pole seda suunamudija soolikat üldse.

Ma olen vana inimene, pärit ajast, kui loomad veel inimkeeli rääkisid. Toona, hallil ajal, olid blogid inimeste "virtuaalsed kodud", kus nad oma mõtteid veeretasid. Selle "virtuaalse kodu" (ja mitte meelelahutuskanali) kontseptsiooni tõttu oli täiesti mõeldamatu käia seda kusagil reklaamimas. On vaks vahet, kas ma olen külalislahke perenaine, kes annab võimaluse võõrastel enda juurest läbi astuda või ostan maja ainsa mõttega seal võimalikult suurt pidu korraldada.

Ma saan aru küll, et blogimine saab olla efektiivne turundus- ja meelelahutuskanal ja ma saan aru, miks Fitlap blogimisvõistlust korraldab, aga ma loodan, et pahaks ei panda, kui minusugune vanaeit üritab siin omas nurgakeses vaikselt vanamoodsalt asju ajada...

Mul juhtus pühapäeval kaks õudset asja. Esiteks said köögikaalu patareid tühjaks. Ikka nii tühjaks, et pidin suurelt kaalult patareisid laenama. Kuigi ennast ei ole vaja pidevalt kaaluda, kui kavas olla, siis ausalt kavas olemiseks peab köögikaal töötama. Kunagi, jah, tahaks ma jõuda intuitiivse söömiseni, kus oskaks silma järgi kogust hinnata ning isu ja tunde järgi süüa, aga ma jätaks selle oskuse õppimise pigem hilisemaks ajaks.

Aga teiseks juhtus miski, mistõttu ma nüüd lähen säilitusrežiimile, sest hetkel on aje kõik pikalt saata ja turvalise 125 kg peale tagasi minna. Mul on nüüd vaja aeg maha võtta ja see teema enda jaoks väga põhjalikult läbi mõelda.

Ma ei tea ka, kuidas juhtunust täpselt kirjutada.

Ühesõnaga - üks väga sagedane põhjus ülekaaluks on varje. See on sõna tõsises mõttes kaitseülikond. Soov mitte saada soovimatut tähelepanu. Soov olla nähtamatu. Raskekaalu üks paradoks on olla ühtaegu väga nähtav ja samal ajal täiesti nähtamatu. Just tähelepanu kvaliteet on ülekaalus teistsugune ja teatud liiki tähelepanu oluline vähenemine tugevas ülekaalus võib olla väga turvaline.

Üks põhjustest, miks mulle nii meeldib jõusaalis käia, on see, et ma tunnen end tugevana. Ma praegu mõtlen, et äkki siin on seos. Äkki mul õnnestub seda tunnet kuidagi ära kasutada ilma, et tunneksin vajadust polstrit tagasi ehitada.

Ühesõnaga - ma kavatsen kavaga jätkata ja ei kao kuhugi, aga ma võtan selle asja nüüd oluliselt leebemaks ja aja maha. Kui ma praegu jätkaksin päris kavas, siis lendaks asi kindlasti vastu taevast, korduvad elukogemused kinnitavad seda.

Over and out! 

17. Tuttav keha.

Tänane kaalunumber oli punktipealt sama, mis nädal tagasi, s.t. 98.5 kg. Pärast eelmise nädala suurt langust ja selle nädala trenne pole ka imestada. Kaalunumbri muutus on suhteliselt "aiateivas". Vahet tuleb teha kaalukaotusel ja rasvakaotusel. Pikas perspektiivis peaaegu samad, nädala-paari lõikes üsna erinevad asjad. Kui ma söön vähem kaloreid kui ma kulutan, siis vastavalt termodünaamikale rasv lihtsalt peab põlema, muud moodi ei saa. Ja mina olen kavas olnud ja trenni teinud. Nii et järgmisel nädalal vaatame edasi.

Paar kuud tagasi kurtsin, et ma ei tunne enam oma keha ära - on teine muutunud pehmeks, kuigi ma olen alati olnud "tihke paks". Ilmselt olen ma sellega osaliselt ära harjunud, aga no vähemalt osaliselt tundub, et jõutrenn hakkab tulemusi näitama. Kuigi endiselt on alles volte, mida vanasti ei olnud, siis esiteks on neid oluliselt vähem, teiseks käsi enam ei "vaju läbi", lihast on all tunda. Reitel eriti selgelt, aga käsivartel ka. Ja kui ma sätin end teatud valguses õige nurga alla, natuke silmi kissitan ja kujutlusvõimet kasutan, siis jääb kohati mulje, et delta- ja rinnalihaste piirjooni oleks ka justkui õige pisut näha.

Ma teen üldse huvitavaid anatoomia-alaseid avastusi. Ükspäev näiteks tuvastasin endal rangluu. Hiljuti avastasin, et mu triitsepsil on välimine pea (ülejäänud kaks on turvaliselt lipoödeemi all peidus ja neid ei näe ma ilmselt kunagi). Jube põnev!

Lihasmassi ma kindlasti kasvatanud pole - puhtalt hormoonide pärast ei õnnestu see naistel kuigivõrd, eriti, kui nad selle nimel eraldi ei pinguta. Lihasmassi kasvatamiseks peab üks naine ikka oluliselt rohkem ja mõtestatumalt vaeva nägema, intensiivsemalt treenima ja valgu kogust suurendama kui ma seda teen. Päris nii see ei käi, et kui naine hantli poole vaatab (kangist rääkimata - ja veel RASKUSTEGA KANGIST, OO ÕUDU!), siis on kohe She-Hulk valmis. Aga tugevamaks on lihased kindlasti muutunud - ja see on tore.

Põhimõtteliselt olen ma enam-vähem jõudnud sinnamaale, kuhu ma enne teekonna alustamist arvasingi, et jõuan. Mul on küll mingid pehmed alad, neis on ka suureks jääv/jäänud nahk - reite ja käsivarte sisekügedel, näiteks, aga ülejäänud keha enam pehme pole. Või, noh, on ikka, ega mul on ju ligi-saja-kilose polster üle keha, lihtsalt et selle all on tihke konsistents.

Nii et ma saan aru küll, miks redditi suure kaalu langetajad laulavad oode jõutrennile. Ma laulan ka! Nii lühikese ajaga nii head tulemused! Ja see tunne, et ma olen tugev, on sõltuvust tekitav!

Kuna mulle saalis nii väga meeldib, võtsin uuesti treeneriga ühendust. Esiteks, et uus kava teha - kui 2x nädalas käies on mõttekam teha üle-keha trenni, siis 4x nädalas käies võiks juba eraldi kehaosasid treenida. Teiseks tahtsin mõne harjutuse tehnika üle kontrollida. Ja kolmandaks polnud ma ikkagi kindel, kuidas koormust lisada - enda arvates ma trennis nagu väga ei molutanud, aga ei saanud enam kuidagi seda "parajat väsimust" kätte. Mõtlesin, et las treener seletab üle.

Ta siis seletas. Ütleme nii, et koormus läks suuremaks jah...

 

16. Mõttemustrite muutus.

Laupäevane kaalunumber näitas 98.5, s.t. 1.7 kg eelmise laupäeva numbrist vähem. Ma vaatan juba tükk aega, et mu keha korraldab ca iga 5-6 nädala takka mingi korraliku langetuse. Tsükliga seotud on nii palju, et iialgi ei lange see nädalale vahetult enne päevasid, aga muule ajale - vabalt. Aga no kui nii, siis nii. Järgmine nädal siis on jälle väiksem vahe.

Eelmise sissekande üks kommentaar pani mind pikalt mõtlema. Nimelt, et "olen siiani olnud sihikindel". Ma tegelikult ei ole olnud sihikindel. Mul nimelt pole otseselt eesmärki kaalu langetada, mul pole mingit sihtkaalugi. Langev kaalunumber on lihtsalt kaasnev nähtus, muude protsesside mõõdik.

Viimati üritasin ma tõsiselt kaalu kaotada ca 10 aastat tagasi, käisin punkte lugemas. Sain ca 15 kg alla, jäin sinna pidama (s.t. mitte platoole, vaid kaotasin motivatsiooni jätkata) - ja võtsin mõne aja pärast selle kõik tagasi juurde. Tsükkel, mis oli mu elus kordunud... oeh, ma ei tea, kui palju kordi. Kui neetult palju kordi olen ma üritanud alla võtta, mõneks ajaks võtnud ka - ja siis end saboteerinud ja selle kõik tagasi võtnud (pluss natuke peale)? Kui mitmeid kümneid kordi?

Sain aru, et küsimus pole selles, et ma ei oska või ei suuda alla võtta - ma olin korduvalt tõestanud, et oskan ja suudan. Ma sain täie selgusega aru, et ma ei võta mitte kunagi püsivalt ja edukalt alla, kui ma enne ei tegele põhjustega, miks ma üldse ülekaalus olen ning mis mind paneb end saboteerima. Ma lubasin endale pühalikult, et ma ei hakka end rohkem frustreerima kaalulangetamise katsetega ja uute läbikukkumistega. Ei ole võimalik saavutada erinevaid tulemusi, jätkates samade meetoditega. Midagi peab muutuma taustal.

Ma sain aru, et minu ülekaal on muude, sisemiste protsesside peegeldus, tagajärg. Probleem ei ole ülekaal, probleem on see, mis ülekaalu põhjustab, tagajärgi muutes ei kao ära põhjused. Mõistsin ka, et on reaalne võimalus, et ma ei võtagi kunagi püsivalt alla, sest töö enese ajudega on oluliselt keerulisem asi kui füüsilise tervise parandamine. Nii keeruline, et ma pean arvestama võimalusega, et see ei õnnestu päriselt kunagi. Ehk siis mõistsin, et mul on kaks varianti - leppida endaga ära olenemata sellest, mis kaalus ma parasjagu olen või, hoides oma enesehinnangut ja -armastust sõltuvuses kaalunumbrist, potentsiaalis vihata end kogu elu.

See ei olnud mitte allaandmine, kuigi see nii võib paista, vaid enese vabastamine kohustusest saavutada mingisugune kaalunumber või näha kuidagi välja. Ma andsin endale loa võtta nii palju aega, kui on vaja, et asju paika loksutada. Võtsin endalt surve ära. Surve tekitab frustratsiooni, sellega aga ei paranda midagi. Viha ja häbi võivad edasi viia ajutiselt, aga mitte püsivalt. Edasi viib armastus.

Nii et ma olen kümme pikka aastat tegelenud enese väärtustamise õppimisega, enesehinnangu paika loksutamisega ja mõttemustrite muutmisega. Olen uurinud ja parandanud enda suhtumist kehasse, liikumisse, sööki ja söömisse. Fitlappimine on mulle loomulik, kuna tegelikult ma olengi viimastel aastatel põhijoontes nii söönud, nüüd on lisandunud lihtsalt portsjonite kontroll, korrapära, planeerimine ja automaatne makrode arvestus.

Aga just see, et ma tegelen teemaga hoopis "laiemalt" ja peamiselt psühholoogia poole pealt, on peamine põhjus, miks ma "põranda all" fitlapin. Ja ühes esimestest sissekannetest mainisin, et mul on alati väga vastakad tunded, kui mu kaalukaotuse kohta komplimente tehakse. Oleneb, kuidas seda komplimenti tehakse, aga enamasti kipub mulle jääma tunne, et antakse negatiivne hinnang minu "endisele" kehale.

Aga ma ei kavatsegi oma "endisele" kehale mingeid negatiivseid hinnanguid jagada. Ma olen täpselt sama inimene. See on täpselt see sama keha, mis kõndis mitu korda nädalas ümber Ülemiste, ujus kilomeetreid ja läks jõusaali. Keha, mis selliseid asju teeb, ei ole väärtusetu. Oma paksu vormist väljas ja ülekaalulist keha ei pea armastama, aga hinnata tuleb teda küll, sellisena, nagu ta parasjagu on. Just sellisena on ta su toonud läbi elu.

Nii et ma ei tegele kaalu kaotamisega. Ma ei põgene oma 125-kilose keha eest. Ma tegelen enese armastamisega, aga selle tagajärg on liikumine normaalkaalu poole. Kaalulangetamise motivatsioon võib kaduda väga kergelt. Enese armastamise motivatsioon üldiselt mitte. 

15. Märk maas.

Pamparampaa! 🎉

Sisetunne ütles, et täna on see ajalooline päev. Ei valetanud! 

14. Trennist veel.

Eilne kaalunumber oli 0.5 kg väiksem kui eelmisel laupäeval, s.t. 100.2 kg. Kahekohaline number juba paistab!

Söögi-rindel pole millestki kirjutada. Olen kavas. Sissekande lõpp? :D

Siis kirjutan trennist.

Vastasin Triinule eelmise postituse kommentaarides, et kaamose juures paistab olevat ainus asi, mis päris august alla kukkumast hoiab, liigutamine. Igasugune, kasvõi tolmu imemine. Liigutamine vallandab endorfiine JA hoiab tegevuses, mistõttu pole füüsiliselt võimalik kogu aeg süüa. Häda selle juures on ainult, et seda on kohati lihtsam öelda kui teha, sest kaamos-masenduse eripära on just pea füüsiliselt tajutav raskus, mis tahab diivani sisse vajutada.

AGA!

Just seepärast ma kirjutasingi mõned nädalad tagasi, et vaja on harjumust, sest motivatsioon võib sind maha jätta! Ja mul on hea meel, et ma suutsingi selle trennis käimise harjumuse enne endale luua, kui kaamos tuli ja kõik maadligi vajutas. Tookord kirjutasin, et hakkan ilmselt 2x nädalas jõusaalis käima (pluss kord nädalas ujumas), aga tegelikult olen kõik see aeg käinudki 3x nädalas jõusaalis ja kord nädalas ujumas. Kui mitte sagemini, siis kindlasti pühapäeviti olen ma ujumas käinud juba sellest ajast, kui pärast eriolukorda ujulad lahti tehti, seega see juba oligi harjumus, 3x nädalas jõusaali sai aga harjumuseks eratreeneriga. Pärast oli kuidagi imelik vähem käia :D

Ma käin saalis hästi hilja, osaliselt seepärast, et olen paadunud öökull, öösiti aktiivsem (ja pärast trenni jään oluliselt paremini magama, mis on ka oluline, sest elama pean ma ju ikkagi lõokeste ehitatud maailmas), osaliselt koroona pärast, et inimesi võimalikult vältida. Ma ei suuda näha erilist rahvakogunemise ohtu, kui treenin hästi ventileeritud saalis, kus peale minu on 4 inimest veel, needki kusagil kaugel seina taga. Jõusaal, kus ma käin, on selline hästi sopiline. Pindade deso enne ja pärast käib asja juurde ka ilma viirusteta. Nii et hoian pöialt, et vähemalt jõusaalid jäävadki lahti, kui ka rühmatrennid peaksid ühel hetkel kinni kukkuma. Mul on seda tõesti praegu vaja, arvan, et ma pole ainus.

Kurtsin Sõbrale, et saali muusikaline taust ajab mind hulluks. Asi pole žanris, sest õnneks pole see õnts-õnts-õnts tüüpi õudus (mis on kõige olulisem põhjus, miks ma rühmatrenne isegi ei kaalu), vaid pretensioonitu raadio-popp, probleem on selles, et selle kanali A-listis on vist 5 laulu, B-listis 10 laulu. Ma lugenud pole, aga umbes nii. Mis tähendab, et ma jõuan trenni jooksul kõiki laule kuulda vähemalt kaks korda, mõnda A-listi laulu ka 3x. 3x nädalas trennis käies jäävad laulud hiljemalt teise trenni lõpuks pähe. Tulemus oli, et eelmisel nädalal tabasin end sellelt, et mul ketrasid kolm A-listi laulu peas ilma trennita.

Ühesõnaga, mul käisid päkapikud ja tõid mulle eriti vinged mürasummutajaga ja hea bassiga juhtmevabad kõrvaklapid ja minu trennide muusikaline taust läks oluliselt paremaks!

Käisin terve esimese koroonalaine ajal ja suvel palju pikkadel kõndidel. No sellistel 20-kilomeetristel. Seetõttu on mul Spotify's umbes kümnetunnine playlist "130 BPM". See on hea aeroobse treeningu tempo, mis otseselt kiirkõnd ei ole, aga mida annab tunde hoida ja annab tempoks 10 min/km. Seal on lood vahemikus 125-135, žanrilt seinast seina, diskost britpopini, progest metallini. Sest tuju võib ju erinev olla. Ühesõnaga, kui keegi soovib umbes selles tempos muusikat, näiteks kõndimiseks, siis võib siia kiigata, jagan lahkelt.

Hetkel on seal küll ka mingis teises tempos raskemat metalli, sest avastasin, et kangi tõsta ja suruda on jube hea vihase muusikaga (aga isoleeritud harjutustele tahaks taustaks midagi leebemat), hetke parimad jõutõmbe laulud on Motörheadi "Ace of Spades" ja Metallica "Master of Puppets", nii et lisasin need sinna listi, aga kuna need kõndimiseks hästi ei sobi, teen ilmselt varsti uue, jõusaali-listi.

Järgmisel nädalal kirjutan arvatavasti juba allasajasena!