51. Deitimistest. + Baklažaanirisotto.

Säilituses läheb hästi, tänan küsimast. Tänane number oli näiteks 83,2 kg.

Ma katsetasin mitmel viisil ja jõudsin lõpuks selleni, et olen kaloraažilt "langetus +10%" ja lihtsalt võtan asja lõdvemalt. Kaks mõõdukalt kavavälist toidukorda pluss peaaegu-vabavara arbuus mahuvad niiviisi ka ära, ilma et kaal kerkiks.

Nagu eelmise postituse kommentaaris Matildale mainisin, on mul isiklik elu hetkel parasjagu segane. Sõber on ikka Sõber - ta on tõesti kõige lähedasem inimene mu elus - küll aga on asjalood sellised, et ma olen nüüd aktiivselt kohtingute lainel.

Ja no sellega seoses on mul ikka väga suur hulk Emotsioone. Sest mul on ju kogemus sellest, kuidas oli kohtingutelainetel surfata kolmekohalises kaalunumbris naisterahvana.

Ütleme nii, et on raske mitte kibestuda.

Asi pole matchide arvus, asi pole isegi selles, kui palju reaalset juttu hakatakse tegema. Ma olin paksemana suurepäraselt teadlik, et olin n.ö. nišitoode. Suurem osa meestest suuri naisi ei fänna, aga neil on oma austajad olemas. Nüüdki on kaks endist austajat mulle tulnud ütlema: "Hästi tehtud ja tubli tüdruk, aga, krt, kahju on ka" 😀

Asi on selles, millist juttu minuga nüüd aetakse. Nüüd järsku olen ma intelligentne, arukas, huvitavate hobidega ja musta huumoriga põnev inimene. Muutunud on ka käitumine minuga, kui reaalselt kokku saadakse. Minust on järsku on saanud austust vääriv inimene!

Mis siis, et muutunud on ainult minu keha.

Ja kuna kibestunud inimest ei taha keegi (ma ise ka ei tahaks), siis ma panin mõneks ajaks selle poe kinni ja olen mõnda aega Päris Vallaline ja lasen sellel settida. Ma tean, et ühel hetkel ma mõtlen selle enda jaoks "paika", aga hetkel veel ei suuda.

Muidu aga kaualubatud baklažaanirisotto. Mul läks selle kavasse timmimisega jubedalt aega, siis aga ei tahtnud seda reaalselt kokata, sest palav oli. Risottot aga, teadagi, tuleb vaaritada pliidi taga seistes. Nii et kui nüüd jahedam oli, käärisin viimaks käised üles ja tegin ära.

Jube hea sai, kuigi väljanägemine on kahtlane.

Nagu ikka - soovitan teha mitmekordse koguse, et õli kogus oleks piisav, et riis potti kinni ei jääks.

Baklažaanirisotto

498 kcal

70g riis

35g juust (rasva 24-26%) - Emmental

5g oliiviõli

220g baklažaan

40g sink, sealihast (rasva 4%) - Prosciutto cotto

30g sibul

5g küüslauguküüs

400g vett

Maitseained:

sool (meresool või värviline)

münt

puljong

valge pipar

valge vein

• Jaga õli kaheks - pool on riisile, pool baklažaanile. Keeda valmis köögiviljapuljong.
• Haki sibul ning klaasista see ettevaatlikult oliiviõlis koos kestas oleva küüslauguküünega. Samal ajal puhasta baklažaan ning lõika kuubikuteks.
• Lisa baklažaan kuuma õlisse ning kuumuta tasasel tulel kas 10 min või poole küpsusastmeni.
• Eemalda küüslauguküüs, lisa kulbitäis köögiviljapuljongit, et küpsemist hõlbustada. Mõne minuti pärast pane osa baklažaanisegust saumikseri klaasi, lisa piparmünt, sool, valge pipar ja veel pisut puljongit. Blenderda segu kreemjaks.
• Teises potis kuumuta õlis riis, kuni see on läbipaistev, siis lisa sorts valget veini ja auruta see välja. Seejärel lisa järk-järguliselt kulbitäie haaval köögiviljapuljongit.
• Mõne minuti pärast lisa baklažaanikreem ja jätka puljongi lisamist.
• Kui riis on peaaegu valmis, lisa ülejäänud baklažaanikuubikud, sool, valge pipar ja sega korralikult. Sega sisse riivitud emmentali juust.
• Lõika sink paksudeks ribadeks ja pruunista need samas kastrulis, millega baklažaane küpsetati.
• Serveeri risotto kuumalt, kaunista singiribade ja piparmündiga.

 

50. Juubel!

Mul sai laupäeval aasta Fitlapi kava ostmisest ning blogisissekanne on viiekümnes. Selle aastaga olen kaotanud kolmandiku oma kehakaalust - tänane number näitas 83,3 kg, mis on 2/3 125-st.

Ja ma arvan, et aitab nüüd küll.

Ütlesin küll, et teen 79,9 ära, aga ma ei viitsi rohkem. Ma tean, et olen kaalunumbris, millest teised alustavad, aga ma ei näe enam mingit põhjust langetada. Kes teab, võib-olla muudan ühel hetkel meelt, aga praegu lähen pidulikult säilitusse.

Selle aastaga olen õppinud päris palju. Eelkõige seda, et töö enda vaimse tervisega, mida olen üle kümne aasta süstemaatiliselt teinud, on töötanud. Ma olen kaalukaotuseks kasutanud täpselt samu võtteid, mida depressioonist välja ronimiseks. Tervislike valikute automatiseerimine ja lihtsaks tegemine, harjumuste loomine, üldse kogu protsessi "taustale viimine". Kaastunne enda vastu, enese kuulamine, pisiasjade märkamine ja väikeste võitude tähistamine.

Mu eesmärk ei ole tegelikult kunagi olnud kaalukaotus või mingi konkreetne number, mu eesmärk on algusest peale olnud õppida sööma nagu normaalne ja terve inimene. Õppida ära tundma küllastumist ja täiskõhutunnet, aru saama, millal mul on nälg, vahet tegema erinevatel nälgadel.

Ma ei ole kõiki neid asju veel kaugeltki seljatanud. Aga põhiline on, et ma ei karda enam, et ma kapitaalselt "reelt maha kukun".. Ma olen endale loonud uued harjumused, mida ma naudin ja mis toetavad praegust kaalu. Natuke siit-sealt teinekord ikka midagi logiseb, kahtlemata. Aga tervenisti - ei. Neid väikeseid püsivaid muudatusi on selleks liiga mitu olnud. Tõenäosus, et need korraga logisema löövad, on minimaalne. Nüüd tuleb ainult samamoodi jätkata.

Ma olen ka südamest tänulik Fitlapi loojatele ja meeskonnale. See kava on täiesti geniaalselt üles ehitatud! See, et kõik toidukorrad on tasakaalus ja et kiired süsivesikud on elimineeritud. Kui seda kasutama õppida ja aru saada, kuidas see toimib, võib üsna julgelt ka kavast kõrvale kalduda. Rahulikult, tšillides.

Õigupoolest ei ole ma juba tükk aega päriselt kavas, vaid toitun Fitlapist inspireeritult. Näiteks söön ma arbuusi põhimõtteliselt vabavarana. Alguses kaalusin välja, aga siis jäin mõtlema, et kui tõenäoline ikkagi täpselt on, et ma hakkan kunagi rääkima juttu, kuidas ma võtsin 41,7 kg alla ja võtsin selle tagasi arbuusi söömisega.... Ette tuleb vaadata, sest et arbuus on suhkur, seega peab peale passima, et veresuhkur liiga kõikuma ei hakkaks. Ma selle leevendamiseks söön pähkleid kõrvale - need kaalun välja (retsept "arbuus ja pähklid). Aga kuna ma tean, et veresuhkru kõikuma löömise võimalus on olemas ja tean ka, kuidas selle "vastu" saab (minna kavasse tagasi!), siis ma ei karda.

Peamine saavutus on see, et ma olen saavutanud rahu.

Nagu ütlesin - enne ma enne-pärast piltidega välja ei tule, kui olen tõestanud, et suudan kaalu rahulikult vähemalt aasta jagu säilitada. Nii et aasta pärast vaatame uuesti.

Aga praegu üks niisama pärast-pilt.

 

49. Edevus. + Penne ricotta ja baklažaaniga.

Ma ütlesin kohe, et see kuum hoiab vett kinni ja mu "päris" kaalunumber on väiksem. Kohe, kui ilm maha jahtus, kukkus ka kaalunumber kolksti alla. Jooksin jaaniööl wc vahet nagu hullu ja - hoolimata eelmise õhtu liha söömise orgiast - näitas hommikune kaalunumber 84.8. Sinna on see tänaseni pidama jäänud. Nii et -1.2 kg eelmise nädalaga võrreldes.

Kuigi ma olen enam-vähem algusest peale rääkinud, et mulle ei meeldi, kui mu kaalulangetust kommenteeritakse, eriti, kui see käib vormis: "Sa näed NÜÜD nii hea välja!!!", siis ma avastasin end viimasel nädalal sellelt, et päris aus olles ma tegelikult edvistan. Ikka täiega.

Ostsin endale uue kleidi. Põlvini ja õlgu paljastava. Mul on laiad õlad ning jõuksis käimisega on mu õla- ja käsivarre lihaste piirjooned ka välja tulnud. Lisaks olen ma sõna tõsises mõttes "suure kondiga", rangluu paistis välja juba 95 kg peal, aga nüüd on eriti selgelt välja joonistunud. Ma olen teadlik, et naiste puhul ei peeta laiu õlgu ilusaks, aga mind üldse ei huvita. Mina olen oma õlavöötme üle uhke ja demonstreerin seda täiega.

Matilda kunagi kurtis, et lihaselised sääred olla koledad. Minule, vastupidi, on lihaselised sääred kogu aeg meeldinud, nii meeste kui naiste juures. Alati olen imetlenud. Ja, teate - MUL ON NÜÜD KA! Kulturistid näevad roppu vaeva, et suurte lihastega sääri saada. See on tegelikult jumala lihtne - söö end kolmekohalisse kaalunumbrisse, püsi seal aastaid, kõik see aeg kõnni hästi palju, siis võta alla ja voilà! (Kõndimine on oluline osa, niisama raske-olemisest ei piisa säärelihaste kasvatamiseks...)

Nii et jälle - kuigi naiste puhul ei peeta suuri lihaselisi sääri ilusateks (naistel peavad olema ikka saledad sääred), siis mind üldse ei huvita. Mina olen oma säärte üle uhke ning käin põlvini seeliku ja kontsadega, et neid eriti välja tuua.

Mis siis, et keegi peale mu enda neid ei imetle :D

Enesetunne on tähtis!

Ja seda enam on mul sääri näidates hea enesetunne, et tegelikult on minu jämedad sääred olnud miski, mida ma olen terve elu põdenud. Jõuda mingi kehaosaga sinnani, et see muutub põdemise objektist uhkustamise objektiks on... väga hea tunne! Soovitan!

Teisel teemal aga. Kuna eestlastel kipub ikka olema küsimus, et ei tea, mida küll selle baklažaaniga teha, siis lisan veel ühe suvelõhnalise ja hästi lihtsa pastaretsepti.

Muuseas, see pasta peab kindlasti olema torujas pasta. Vähemalt ärge iial mainige ühelegi itaallasele, et säärase kastmega retsepti mõne vigur- või, hoidku jumal!, lintpastaga olete teinud.

Pastade sordid ja nende keetmine on itaallaste jaoks Tõsine Asi, seal on umbes mustmiljon tõde, mida pole kunagi kuhugi kirjutatud, aga Kõik Teavad. Ja see, et teatud tüüpi pastakastmed käivad kokku teatud sorti pastaga, on üks neist Tõsistest Asjadest, mille vastu eksida ei tohi. Kui retseptis on kirjas penne, siis see tähendab torujat pastat. Sarnaseid tüüpe võib omavahel vahetada, erinevaid mitte, näiteks spaghetti ja linguine võib omavahel vahetada, aga spaghetti penne vastu mitte iial. Kui sellist pattu teha, siis kusagil Saapamaal saab üks itaalia vanaema infarkti - see jääb siis teie südametunnistusele.

Penne ricotta ja baklažaaniga

501 kcal

80g makaronid, täistera

100g kohupiim ricotta, maitsestamata (rasva 6,4%)

10g oliiviõli

200g baklažaan

Maitseained:

sool (meresool või värviline)

basiilik

pipar

• Lõika baklažaan kuubikuteks, raputa üle soolaga, pane sõelale ning sellele raskus peale. Jäta vähemalt tunniks ajaks (aga soovitavalt kauem) toatemperatuurile. Seejärel loputa kuubikud kergelt soolast puhtaks.
• Pane penne keema vette, mis on maitsestatud soola ja paari basiilikulehega.
• Baklažaanikuubikud pane pannile. Pruunista need õlis, kuhu on lisatud ka paar lehte basiilikut. Lisa väheke soola.
• Maitsesta ricotta soola, pipra, tilga õli ja hakitud basiilikuga, võid lisada ka pisut pasta keeduvedelikku. Sega korralikult, et ricotta muutuks kreemjamaks.
• Nõruta pasta.
• Lisa nõrutatud pasta pannile baklažaanide juurde. Sega. Seejärel lisa ricotta, sega, pane taldrikule, jahvata peale pisut pipart ja serveeri kohe.

 

48. Soe.

Pole miljon aega kaaluraportit teinud. Põhjus lihtne - pole midagi raporteerida. Ühel hetkel tekkis mõte, et teeks äkki siuhvilksti selle viimase langetuse ära ja jõuaks ruttu eesmärgini ära - ja panin langetaja algkaloraaži peale. Siis aga tekkisid jälle Emotsioonid, mille tulemusena kukkusin pisut reelt maha.

Selles mõttes, et kui ma kirjutasin, et "hirmus mõelda", et eesmärk on nii lähedal, ei teinud ma üldse nalja. Olles terve elu olnud tugevalt ülekaaluline, ei ole üldse lihtne aktsepteerida, et ma olen tegelikult jõudnud "normaalse inimese" suurusesse. Et ma päriselt ka saan minna poodi ja lihtsalt riideid osta (mööndustega, sest kuna ma olen rinna-, puusa- ja taljeümbermõõdu järgi korraga kolmes suurusnumbris, siis saan ma tavapoest küll asju, mis mulle selga lähevad, aga ega nad suurelt jaolt endiselt ei istu) või et ma päriselt ka ei ole enam igas seltskonnas kõige suurem või vähemalt üks suurematest.

Välimus, sealjuures keha suurus, on oluline osa minapildist, identiteedist. Mul on tõesti raske sellega harjuda.

Ühtpidi võttes tahaks ruttu eesmärgini ära jõuda ja asjaga ühele poole saada, teistpidi võttes ajab aju tagumine nurk sellele mõttele sõrad täielikult vastu. Ja no aju tagumisi nurkasid ei ole tark tegu ignoreerida, see ei lõppe kunagi hästi. Aju tagumiste nurkadega tuleb koostööd teha.

Nii et ma siis mõtlesin selle üle natuke, sain aru, et tuleb endale aega atra seada ja panin +10% tagasi. Ega mul kiiret ole.

Ühesõnaga - ma olen ära näinud numbri 84.6, aga hetkel on kaal on 86.0, täpselt sama, mis kuu aega tagasi.

Samas olen ma võrdlemisi kindel, et mu nii-öelda "tegelik" kaalunumber on ikkagi alla 85.0, lihtsalt et Ilmataat siin tegi nalja, eksole.

Tuleb välja, et minul endal võib kuumatalumise supervõime ju olla, s.t. ma ei tunne, et eriti palav oleks, täitsa mõnus soe on. Aga vat mu keha reageerib küll nagu enne - vererõhk saavutab uusi sügavusi ja keha on vett täies. Käed-jalad on täiesti punnis ja vana hea lümfoödeem annab tunda. Ma nii lootsin, et äkki ka see leevenes kaalukaotusega - mingil määral ilmselt, aga tõesti annab tunda.

Mul nimelt lähevad palavaga jäsemed üle normaalse taseme paiste (mingil määral juhtub seda kõigiga, see on normaalne füsioloogia), aga eriti parem jalg. Hetkel veel on seda näha vähe - kui tead vaadata, näed ära. Rohkem on lihtsalt tunne, et "jalg on vett täis". Aga kui ma sellega nüüd kohe ei tegele, siis varsti näevad seda kõik. Kui see mul omal ajal esmakordselt avaldus, oli mu kahe pahkluu ümbermõõdu vahe 5 cm, säärtel samuti. Nüüd ma juba tean asja mitte nii kaugele lasta ja tegutsema hakata siis, kui on alles "jalg vett täis" tunne.

Nii et ma panin heaga aja lümfiteraapiasse. 

47. Suvi. + Spaghetti alla melanzana.

Oi, kuidas ma naudin praegust aega. Käin mööda turgu ja kuhjan värskeid! lõhnavaid! maitsvaid! odavaid! köögi- ja puuvilju korvi. See nutune talvine aeg, kui isegi itaallaste tomat maitses nagu plastmass, on õnneks möödas!

Avastasin siin soojade ilmadega, et ma olen talvega hankinud endale supervõime - ma talun nüüd kuuma! Paljud suure kaalu kaotajad räägivad, et neil on talvel kohutavalt külm. Mina sellest, ausalt, üldse kuidagi aru ei saanud, ainult käte ja jalgade labad muutusid täiesti jäiseks, veel mai keskel käisin kinnastega ning olin kodukontoris kolme (jah, kolme) paari sokkidega. Aga külmetavad käed ja jalad on muuhulgas ka madala rõhu ja alatalitava kilpnäärmega seotud. Nii et ma arvasin, et ju siis minu termoregulatsioon pole kaalukaotusest eriti mõjutatud.

Tuleb välja, et eksisin.

Ma vist enam ei higistagi sooja ilmaga. Ootame selle 31 kraadi ära, siis oskan uuesti öelda, aga, ausalt, kui korraks 26 viskas, siis ma "tunde järgi" arvasin, et selline mõnus 21 on. Kui siis kõrvalt kurdeti, et palav, vaatasin kraadi ja imestasin.

Kusjuures kui ma gümnaasiumi ajal praeguses kaalus olin, ma kuuma ei kannatanud, nii et see supervõime ei tule vist otseselt õhemast polstrist, vaid vist hoopis treenitumast kehast. Ma nimelt lõpetasin ka trennis higistamise ära ühel hetkel. Rasked kükid ja jõutõmbed veel teevad särgi märjaks, muidu aga trenn mind enam higistama ei aja. Kusjuures see muutus tuli põhimõtteliselt kahe nädalaga kusagil detsembris. Lihtsalt ühel hetkel avastasin, et ma ei kasuta enam oma treeningrätti üldse.

Ma pean ütlema, et olen päris rahul sellega, et ma pole külmakartlikum, samas aga talun kuuma. Mis nii viga elada!

Muidu aga tahtsin hoopis üht retsepti jagada. Ikka sellist, mida Helka ei söö, s.t. pastaretsepti :D

Sain mõned nädalad tagasi väga mitu väga suurt väga valmis baklažaani ning avastasin, et Fitlapis on suur baklažaaniga retseptide puudus. Minu meelest on see täielik korralagedus, sest baklažaan on mõnus, pealegi vabavara. Timmisin siis ühe sitsiilia köögi klassika kavasse. Ja no sai nii hea, et ma olen seda viimaste nädalate jooksul juba neli korda teinud.

Seda pastat on PALJU. Ja kuna nii tomat kui baklažaan on vabavarad, siis laske aga käia ja tehke veelgi suuremad portsud - et keegi rohkem ei kurdaks, et pastaroad on alati väikesed portsud. Iseasi, et liiale minnes pole see ühel hetkel enam pastaroog, vaid baklažaanihautis spagettidega.

Mul on retseptis "juust", sest ma ei kasutanud siin päris parmesani, vaid üht teist sellise rasvasisaldusega kõvajuustu.

Muuseas, see pasta on hea ka fetaga, feta soolasus mängib siin hästi kokku pastakastme hapuka maitsega. Üldse - kasutage suvalist juustu, kõigega on hea.

Ja basiilikut kasutage PALJU. Ma mõtlen "tassitäis basiilikut" stiilis palju. See ei ole maitseaine, see on koostisosa!

Spinat on suhteliselt valikuline, mul täna näiteks ei olnud seda. Ühe korra panin spinati asemel karulauku, oli ka päris hea.

Spaghetti alla melanzana

501 kcal

50g spagetid, täistera

85g kikerherned, konserveeritud, nõrutatud

25g juust (rasva 24-26%)

7g oliiviõli

110g baklažaan

120g tomat

2g mesi

5g küüslauguküüs (1 tk, aga alati võib rohkem)

30g spinat

6g palsamiäädikas

Maitseained:

värske basiilik

sool

pipar

tšillihelbed

• Jaga basiilik kaheks - 2/3 marinaadi ja 1/3 peale. Jaga õli kaheks - pool läheb marinaadi ja pool praadimiseks.
• Sega kausis kikerherned, baklažaan, tomatid ja 2/3 basiilikust. Sega väiksemas kausis kokku pool õlist, balsamico, mesi, tšillihelbed, sool ja must pipar. Vala baklažaanisegule peale ja lase marineerida (vähemalt) 30 min.
• Keeda spagetid ja kurna, aga ära vala kõike keeduvedelikku kraanikausist alla, vaid jäta osa alles.
• Samal ajal kuumuta haudepannil ülejäänud õli, prae selles kergelt küüslauk, lisa spinat ning hauta veel minut-paar, kuni spinat kokku vajub. Alanda kuumust (keskmise peale) ning lisa baklažaanisegu. Hauta 10 min või kuni baklažaan on pehme. Sega järk-järguliselt sisse pasta keeduvedelik. Vajadusel lisa veel natuke soola.
• Sega sisse spagetid ning parmesan, kaunista ülejäänud basiilikuga.

 

46. Suured eesmärgid.

Eelmise "kaaluraportiga" võrreldes (kaks nädalat tagasi) on vahe -1,1 kg, s.t. 85.6 kg.

Ma vaatan, et lõpp on ootamatult lähedale jõudnud. Mul tulevad nüüd järjest "mini-eesmärgid": 85.0 kg ehk -40 kg stardikaalust, 83.3 ehk 2/3 stardikaalust ja siis 79.9 kg ehk (mitme) arsti ja treeneri soovitatud kaalunumber, -45 stardikaalust ja lõpp, kõik, vsjoo, finito.

Täitsa hirmus mõte.

Või, noh, kui nii võtta, siis ei ole siis veel midagi finito, sest et järgmine ja ilmselt kohati palju keerulisem väljakutse on seda kaalunumbrit säilitada. Ma olen juba ammu otsustanud, et kui ma üldse peaksin kunagi enne-pärast piltidega välja tulema, siis mitte enne, kui ma olen tõestanud, et ma suudan selles kaalus rahulikult ja ilma suuremate draamadeta püsida vähemalt aasta aega. Küll ja veel nähtud neid edukaid suure kaalu langetajaid, kes selle kenasti tagasi võtavad.

Ma olen enne rääkinud sellest, miks on oluline seada väikeseid (vahe-)eesmärke: 1) et samm tunduks "haaratav" (2 kilo kaotada on suhteliselt kukepea, 45 kg kaotada ma isiklikult parem isegi ei üritaks), 2) et oleks põhjust rohkem tähistada - iga väikese eesmärgi saavutamine annab eduelamuse ja seega seostab aju kogu kaalulangetuse protsessi positiivsete emotsioonidega.

Aga ma vaatan vahel, et inimesed justkui unustavad vahel ära ka pika eesmärgi.

Ma ei tea, kuidas teil, aga minul isiklikult ei ole eesmärk mitte oma sihtkaaluni jõuda, vaid sinna kaalunumbrisse püsima jääda.

Siin on oluline vahe, sest viis, kuidas nende eesmärkideni jõuda, on täiesti erinev. Esimese eesmärgi saavutamiseks tuleb end Kohutavalt Piirata, Hirmsasti Pingutada ja Kõvasti Vaeva Näha. Teise eesmärgi saavutamiseks tuleb põhimõtteliselt mõnusalt tšillida, algusest peale rahulikult õppida ning oma ellu ükshaaval sobitada neid harjumusi, mida on vaja sihtkaalus elamiseks.

Midagi pole teha, aga meie praegune keha peegeldab meie mineviku harjumusi ja elustiili. Seega, kui sa tahad uutmoodi keha, siis tuleb luua uued harjumused ja elustiil. Kui sa tahad välja näha nagu 50-kilone modell, siis pead sa õppima toituma ja liigutama nagu 50-kilone modell. Kui tahad välja näha nagu Hispaania tõstja Lidia Valentin, siis pead sa treenima ja toituma nagu Lidia Valentin. Kui sa tahad välja näha nagu mõni näitleja, siis pead sa treenima ja toituma nagu see näitleja. Ja nii edasi.

Kui sa leiad, et sa ei suuda, su eluolud (pere, kari lapsi, töö) ei luba või õigupoolest sa päriselt ei taha elada nii, nagu peaks elama sinu ideaalkehaga inimene, siis äkki oleks aeg maha istuda ja see enda jaoks läbi mõelda.

Milline keha vastab sellisele elustiilile, mida sa oled realistlikult valmis pikemas perspektiivis elama?

Sa poleks selle kehaga rahul? Aga saad aru, et teistsugust keha sa lihtsalt ei saa kui sellist, mille hoidmise elustiili sa saad või oled valmis pikalt (igavesti) elama? Ükski jonnimine seda fakti ei muuda...

Sinu keha ei ole probleem.

Sinu keha on sinu enda valikute tagajärg.

Muuseas, see on ka põhjus, miks "oma kehaga mitte rahulolemine" või lausa keha vihkamine on mõttetu ja selle pinnalt kaalu kaotamine ei vii püsiva tulemuseni. Ma ei räägi isegi selle nurga alt, mida enese vihkamine sinu ajudega teeb, see on täiesti omaette teema. Lihtsalt et mitte kusagil elus ei tööta tagajärje likvideerimine, kui põhjuseid ei muudeta - kaalukaotus ei ole see üks ja ainus erand, kus see järsku toimib.

See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma pean ülioluliseks kehapositiivsust ning arvan, et suure kaalu kaotamise sõna tõsises mõttes võti, esimene samm, mis avab üldse võimaluse hakata muutuseid tegema, on oma kehaga ära leppimine ja selle armastama õppimine just selles maksimumkaalus. Ausalt, siiralt ja tingimusteta.

Kuni sa oma keha vihkad, keskendud sa lihtsalt täiesti valele asjale ja sealt ei saa mitte kuidagi tulla püsivat lahendust. Sa näed sel juhul keha kuidagi endast eraldiseisvana, mille üle sul pole kontrolli. Kui sa õpid aga oma keha nägema omaenda tegevuse tagajärjena ning sa õpid seda armastama kui OMA keha, sinu enda hinge füüsilist manifestatsiooni, tekib hetk, kus sa tahad selle eest hakata parimat hoolt kandma. Anda oma kehale parimat kütust, lasta sel liikuda, võtta sellelt koormust vähemaks. See hoolitsus käib läbi sinu enda valikute ja sul on kontroll.

Umbes nagu sa hoolitseksid oma lapse või lemmiklooma eest, luues talle parimaid tingimusi arenguks.

Ma räägin ammu - muutus ei saa tulla läbi viha. Muutused tulevad läbi armastuse.

 

45. Kapist välja.

Ma nüüd olen mõelnud oma Emotsioonide üle ja mingile esialgsele järeldusele jõudnud.

Põhimõtteliselt sain ma aru, et kuidas ma ka ei sooviks, ma vist ikkagi pean enesele tunnistama, et ma olen läbi kukkunud oma esialgse plaaniga kaotada kolmandik oma kehakaalust nii, et mitte keegi mitte midagi ei märka.

Ehk siis - kuna kõik niikuinii märkavad ja nii lihtsalt on, eks ma siis mängin sellega kaasa. Ühtlasi saan ma neid mind häirivaid ahhetavaid ja ohhetavaid reaktsioone oluliselt vähendada sellega, et annan inimestele sotsiaalmeedias avalikult märku, et ma olen tuntavalt alla võtnud. Seepärast tulin ma ka "kapist välja". Enam oma nägu siin ei varja ja mingi aja pärast vahetan nime ka passinimeks ära. Korraga ei hakanud vahetama, muidu poleks inimesed aru saanud, kes kommenteerib. Mine tea, äkki puhun isegi oma Instagrami kontolt tolmu maha ja hakkan seal tegutsema...

Muidu aga käisin ma arsti ja treeneri soovitusel koormustestil ära. Sain teada, et talun koormust hästi, pole häda midagi, aga kuna mul on tegelikult pärilikult tugev soodumus südamehaigusteks ning ma olen just sellises eas, kus pärilikud hädad välja löövad, siis soovitas arst mul aasta pärast uus test teha. Muidu soovitatakse iga kolme aasta tagant.

Arsti hüpotees oli täpselt sama, mis mul endal ja mu ihuarstil - et kuigi ma olen kaalu kaotanud täiesti "by the book" ja tervislikus tempos, siis kaalu ennast on korraga kaotamiseks pisut palju olnud. Koormus südame-veresoonkonnale on tuntavalt teine ning keha ei ole jõudnud end ära "kalibreerida".

Ma mõtlen nüüd, kuidas asjapulkadeni viia seda teadmist, et kui räägitakse tervislikust kaalukaotusest - tervislik on kaotada 0,5-1 kg nädalas - siis lisataks vähemalt väikeses kirjas juurde: "kehtib kuni 20 kg kaalulanguse puhul". Ma saan ju aru küll, et suurem osa kaalulangetajatest kaotabki 10-15 kg, võib-olla seepärast ei peeta seda vajalikuks mainida, aga suure kaalu kaotajad peaksid ikkagi ette hoiatatud olema.

Ühtlasi soovitas tohter mul mitte langetada kaalu alla 80 kg (mu küsimise peale andis loa langetada 79.9 kg peale ka, et saaks 7 ette). Kusjuures ta ei täpsustanudki, miks täpselt, kas ainult rõhu pärast või mingil muul põhjusel veel. Küll aga olen ma nüüd mitu päeva mõelnud, et päris ehtne ja tunnustatud kardioloog soovitas mul jääda ülekaalu (mida 80 kg 172 cm pikkuse juures on). Mis omakorda viitab, et KMI on küll mingi orientiir (näiteks 40 on ikka palju, mis palju), aga järelikult indiviidi tasemel võttes natukene "aiateivas".

Ja siis oli mul veel üks väike, aga oluline saavutus. Ma tõstsin ära oma keharaskuse (tegelikult lausa mitu korda, nii et see ei ole 1RM). Treener kunagi päris alguses ütles, et see on nagu esimene teetähis.

Kui ma talle juubeldava meili saatsin, andis mulle uue tähise - tõsta ära 100kg. Ma nüüd mõtlen, et kuivõrd oma keharaskust tõsta on oluliselt lihtsam kui üle oma keharaskuse, siis äkki oleks lihtsam ennast sajakiloseks tagasi süüa...

Haa, nali! Ma ikka treenin edasi. 

44. Emotsioonid.

Mõtlesin, et jätan endast märgi maha. Muidu mõnel võib küsimusi tekkida, et kui siiani olen korra nädalas nädalavahetusel kirjutanud ja nüüd kaks nädalat ei ole. Kõik on korras, olen "ree peal", kaal vaikselt langeb, nagu plaanitud, teen trenni ja selle koha pealt on kõik lill. Laupäevane number oli 86.7, s.t. viimatise (kahe nädala taguse) "raportiga" võrreldes 1.2 kg vähem.

Eksam sai ka tehtud. Ja kuigi tulemuste teada saamiseni läheb paar nädalat, ma tean, et sain läbi. Tõenäoliselt veel väga kõrgete punktidega (kuigi mitte maksimumiga).

Lihtsalt, et nagu paar postitust tagasi mainisin, olen jõudnud kaalunumbrisse, kus olin viimati gümnaasiumis ja see teeb Emotsionaalseks. Suure tähega. Ikka nii Emotsionaalseks, et võtsin psühhoterapeudiga ühendust. Käisin, lahkasin teemat - ja nüüd seedin. Arvestades, et mul on välimuse, keha ja kaalukaotusega seoses üks totaalne kompott Emotsioone, ei ole võimalik seda sõlme üksi harutada ja päris ilmsesti ei piirdu ma selle teema arutamisega terapeudi juures ühe korraga.

Ühesõnaga. Ma tabasin ühel hetkel, et ma väldin vanu tuttavaid. Koroona-ajal on seda lihtne teha, nii et ise ei saa arugi. Aga kui ma hiljuti keerasin ukse taga ringi, sest ma ei tahtnud siseneda ruumi, kus oli palju vanu tuttavaid, sain ma aru, et see on sihipärane.

Põhjuseks see, et ma ei taha kuulda inimeste kommentaare või hinnanguid oma keha, kehakaalu või üldiselt välimuse kohta. Mind ei huvita, et need on komplimendid ja positiivsed. Need on ikkagi hinnangud minu välimuse kohta!

Ma tean, et ma ei saa neid kommentaare vältida. Ma ei saa muuta teiste inimeste käitumist. Aga ma saan neid inimesi vältida.

Iga vana tuttav, keda ma näen, kukub oigama ja ahhetama ja ma pole enam laheda huumorimeelega äge inimene, vaid mingi käntsakas liha, mis (mitte "kes", vaid justnimelt "mis") on avaliku arutelu objekt.

Muuseas, kaalulangetajate alamredditites on neid teemasid väga sageli. Just suure kaalu langetajad kirjeldavad palju, KUI ebameeldiv on inimeste lakkamatu tähelepanu ja selle tähelepanu iseloom ja reaktsiooni suurus. Ikka nii sageli on neid teemasid (ja nende all palju nõustuvaid kommentaare), et mulle on mulje jäänud, et kui kaalulangus on maksimaalselt 20 kg, on komplimendid-kommentaarid teretulnud, aga üle selle oleks targem mitte reageerida või enne maad kombata.

Õnneks mu pere ja peretuttavad ei kommenteeri minu keha. Ainsad korrad, kus nad on midagi öelnud, on siis, kui ma olen ise jutu sees oma kaalukaotust maininud (sest see on vahel relevantne).

Ja samas jääb mujalt mulje, et kõik ülejäänud fitlappijad nagu ootaksid reaktsioone, eriti just seda ahhetamist, mida ma ei kannata.

Ma tunnen ennast jälle nagu kuu pealt kukkunu, kes on ainus inimene Eestis, kelle jaoks kaalulangetus ja selle tulemid ei ole ainult roosad lilled ja liblikad ning vikerkaari oksendavad ükssarvikud. Ma olen enne ka sellele viidanud. Mu jaoks on kaalulangusega kaasnenud palju negatiivset, millega ma ei saa hakkama.

Inimeste lakkamatust oigamisest elu segavalt madala vererõhuni välja.

Seepärast ma olengi vait.

Over and out.