28. Pealkirjata.

Tänahommikune kaalunumber oli eelmise laupäeva omast 1.8 kg vähem, s.t. 94.5. Täpselt, nagu ennustasin! Ja seda kõike vaatamata ohjeldamatule söömisele, mida säilitamisrežiim minu kaalunumbris tähendab. Kõik puhtalt seepärast, et keha reageerib trennile nii, nagu keha ikka trennile reageerib - uue, suurema koormusega läheb natukeseks ajaks vett täis, et lihast taastada, ja siis laseb lahti.

Vahepeal kaalun ma puhtalt selliste näidete pärast oma blogiga avalikumaks minna - et äkki, kui rohkem nähtaks, et minu kaal kõigub sellisel viisil ja et see on niivõrd normaalne füsioloogia, et ma suudan seda lausa ette ennustada, siis ehk äkki võetaks seda asja rahulikumalt. Suures grupis ja kaalulangetusblogides on ikka päris sageli näha, kuidas kirjeldatakse, et ollakse kavas ja kurdetakse, et alla ei võeta, kuigi ühtlasi kirjeldatakse faktoreid, mis panevad keha vett kinni hoidma.

Ja siis tulevad suures grupis sellised postitused, mis mind täiesti kivi alla peitu ajavad.

Mul on väga raske lugeda postitusi, milles on väljendatud psühholoogilisi probleeme. Kus kirjeldatakse toitumishäireid, enese vihkamist, enese peale peeglis karjumist, sedalaadi asju. Need "kisuvad" mind ära, triggerdavad, nagu tänapäeva noored ütlevad.

Ka minu kätel on armid. Neid on päris palju, suurem osa neist on (nüüdseks) vähemärgatavad, aga kaks on väga sügavad ja äärmiselt ühemõttelised. Ikka niivõrd ühemõttelised, et mul ei ole mõtet neid "kassi kriimustuseks" valetada, sest keegi pole nii loll, et seda uskuma jääks.

Mingi hea karma peab mul olema, et mul õnnestus nüüdseks 11 aastat tagasi leida endale päris psühhoterapeut. Ja mitte mingi isehakanud uhuunduse "terapeut", vaid aastakümneid psühhiaatrina tegutsenud arst, kes oli terapeudi suuna juurde õppinud.

Terapeudil oli reegel, et kes tahab tema kliendiks saada, peab talle ise helistama - ja veel teatud kindlatel aegadel. Ükskõik, kui suur depressioon, ärevus või sotsiaalfoobia inimesel oli - ise pidi helistama. Mitte ema, elukaaslane või sõbranna. Kindlal ajal. Kes on sääraste asjadega tõsiselt hädas olnud, see teab, kui võimatu ülesanne see võib olla. Mul läks päris mitu kuud enne, kui suutsin kõne teha, aga tehtud ma selle viimaks sain. Küsisin temalt kunagi aastaid hiljem, et huvitav, mitu inimest on selle nõude tõttu hauda läinud. Ta ütles, et võib-olla mõni, aga ta karjäär on piisavalt pikk, et teada, et väga ummikus inimest ei saa aidata enne, kui ta loobub hirmust ja hakkab abi vastu võtma - sest abi ei saa läbi suruda.

Eestis levinud psühhoteraapia suund on CBT. Tõsi ta on, et praegu kasutan ma väga palju CBT võtteid. Aga ilma eelnenud aastatepikkuse psühhoanalüüsita ei saaks ma seda teha. CBT võtted on tegelikult äärmiselt lihtsad. Inimene, kelle IQ on suurem kui kinganumber, suudab kõik need tegelikult ise välja mõelda. Aga sõlmes ajuga inimene lihtsalt ei suuda neid kasutada. Sõlmes aju tähendab pikalt ignoreeritud ja enda eest sügavale peidetud emotsioone(= vajadusi), mis end aju taganurgast välja pressivad ja panevad näiliselt irratsionaalselt käituma.

Nende sõlmede lahti harutamine võtab aega ja tõepoolest eeldab hirmust loobumist, sest hirmuga ei ole võimalik enese vastu aus olla ning enese vastu aus olemata ei ole võimalik üles leida iseenda eest peitu pandud emotsioone (=vajadusi). Nii lihtsalt on. Hirmu olemasolu ei tähenda, et inimene ei taha abi - muidugi tahab, muidu ta seda ei küsiks. Lihtsalt et... ta ei saa võtta vastu.

Nii et kui sääraste niigi mind natuke liialt puudutavate postituste alla tulevad veel kommentaarid, kus uhuu-teraapiaid soovitatakse, mis väidetavalt ühe korraga probleemid lahendavad ja kui ei lahenda, siis inimene lihtsalt ei tahagi... siis see retoorika ajab pehmelt öeldes marru. Küsimus pole selles, et ma ei tea, millest jutt või et mul pole kogemust. Oh ei, vastupidi! Enne päris-psühhoteraapiani jõudmist liikusin ma väga kaua ringi just uhuu seltskonnas. Sealjuures nägin väga lähedalt "kõigile sobivat" inimese 2.0 programmi loomist, mis on rohkem kui ühe inimese segi keeranud. Aga sellest programmi loojad ja propageerijad ei räägi, kuigi segi keeranud inimestest on nad teadlikud. Sest kreedo on, et programm sobib kõigile ja kui ei sobi, siis oled ise süüdi. Programmis viga ei ole, sest et lihtsalt ei saa olla, sest et porgramm sobib ju kõigile, sest et tautoloogia.

Uhuust võib palju abi olla (ma olen seda oma silmaga näinud) - aga soovitada seda sõlmes ajuga inimesele ja öelda, et kui ta kiirelt abi ei saa, siis ta ei püüagi... Kahjuks pole paragrahvi, mille alusel seda teha, aga ma arvan, et põhimõtteliselt tuleks säärase iba ajajad vastutusele võtta.

Mul on hea meel, et Fitlapi adminnid selle jutu grupist kustutasid. Mina aga omakorda õpin ära, et ma selliseid postitusi rohkem ei loe. Ja ammugi ei loe ma nende kommentaare. Ja ilmselt tuleb mul tugevdada oma blokipöialt.

Tõsise jutu leevendamiseks üks kassipilt

 

27. Tali tuli, jee!

(Ma ikka ei saa sellest gruusia restorani laulust üle.)

Talve tuleku (jee!), jõusaalide taasavamise ja säilitusrežiimile minemisega juhtus täpselt see, mis ma ennustasin - mu kaalunumber suurenes. Täna hommikul vaatas kaalu pealt vastu 96.3 kg, 0.8 kg rohkem kui nädal tagasi.

Tuleb välja, et teoorias olen ma tugev, aga praktikas mitte nii väga. Matemaatikat appi võttes on täiesti selge, et nädala lõikes olen ma olnud kerges kaloridefitsiidis - säilitusrežiimile läksin ju poole nädala pealt -, lisaks ma ise ennustasin ette, et suurenenud trennikoormusega läheb keha vett täis... ja ikkagi on selline tunne, et hiljemalt ülehomme on kõik 28 kilo tagasi.

Üldse on see säilitusrežiim mulle psühholoogiliselt raskem. Kui langetusrežiimis on kaloraaž väga selgelt nii madal, et no kaalulangus lihtsalt peab toimuma, s.t. ma võisin protsessi kinnisilmi usaldada, siis säilitusrežiim peab oma olemuselt olema palju täpsemalt paika timmitud, vägagi konkreetselt just minu energiakuluga arvestama.

Ühesõnaga, ma panin endale paika, et "säilitus" tähendab minu kaalukategoorias ja keha kombes lambist 2kg vett kinni hoida kaaluvahemikku 95 +/- 2kg, s.t. 93-97. Kui üle või alla läheb, peab timmima hakkama.

Tohtri man käisin ära. Elus esimest korda on kõik kilpnäärme näitajad eeskujulikud, no ikka ideaali lähedal - nii et ravimi doos on täpselt paras. Küll aga on mul kerge aneemia ning B12 puudus. Mitte suur, kerge. Sellist asja pole mul varem olnud - aga ma pole ka kunagi varem nii palju kana söönud kui Fitlapiga. Ma olen mitu korda maininud, et ma ei söö Fitlapiga oluliselt teistmoodi kui enne - suurim erinevus vist ongi, et kui ma enne sõin liha, siis reeglina punast, nüüd reeglina kana. Eks ma siis muudan selle tagasi. Saabki portsud väiksemaks! Muidu on aga vererõhu kõikumine ikkagi minu keha jaoks pisut liiga kiirest kaalulangusest, mis päriliku madala rõhu suure hooga välja tõi.

Aga treeningkoormus tõusis mul tõesti hüppeliselt. Esiteks jõusaal, eksole. Aga teiseks leidsin ema kuurist oma vana suusavarustuse.

Asi selles, et ma armastasin vanasti suusatamist väga. Ikka väga-väga. Aga mingil ajal, kui mitu aastat järjest talve polnud, jäi see asi katki. Mõned aastad tagasi ma ühel talvel katsetasin paar korda - ja ma mäletan tollest aastast tohutut frustratsiooni. Mõtlesin küll, et suusatamine on nagu rattasõit, aga tol talvel tuli välja, et ei ole. Ma ei saanud üldse edasi, suusk ei libisenud ja kogu see kogemus ajas sõna tõsises mõttes nutma. Nii need suusad ema kuuri jäid.

Kui nüüd tali tuli, siis mediteerisin sel teemal mitu päeva, kügelesin ja kahtlesin, vaatasin metsa all suusatajaid kadedusega, hingasin sügavalt sisse ja välja ning võtsin lõpuks julguse kokku ja läksin ema juures metsa alla suusatamist meelde tuletama. Mitte päris rajale, vaid justnimelt metsa alla.

Suusatamine on ikkagi täpselt nagu rattasõit! Muidugi mul tehnika natuke laperdab veel, aga see on nõnda iga viimase kui suusahooaja alguses esimesel paaril korral.

Ma mõtlesin välja ka, miks see mõne aasta tagune kogemus nii frustreeriv oli. Ma olin niivõrd palju raskem! Esiteks oli mul suuremas kehas tasakaal teistsugune - aga suusatamine on puhtalt tasakaalusport. Teiseks ei ole suusad tegelikult vastu maad, vaid keskelt kergelt õhus. Ilmselt vajutasin ma nad mitukümmend kilo raskemana päris vastu maad ja seepärast ei saanudki edasi. Praegu olen ma aga umbes samas kaalus, kus ma neid viimati aktiivselt kasutasin, s.t. need ongi praeguse kaalukategooria jaoks ostetud...

Aga mulle tuli täpselt meelde, miks mulle suusatada meeldis - see on kõige lähem asi lendamisele! 

26. Pausile.

Eelmise postituse ühes kommentaaris ma mainisin, et ülekaal ei hakanud kunagi mu tervisele (veel). Tõsi ta on - igasugused vereproovid olid alati korras (välja arvatud siis kilpnäärme näitajad) ning vererõhk nagu õpiku järgi - 120/80.

Nüüd, suurema kaalukaotusega, on mu vererõhk madalaks läinud - viimasel ajal stabiilselt 95/55 kandis, vahel ka madalam. Näiteks eile.

Ühesõnaga, kuna ma kukkusin eile kokku, siis arsti tungival soovitusel stabiliseerin ma kaalu paariks kuuks kuni pooleks aastaks ära. Tema sõnul peaks mõne aja pärast vererõhk normaalsemaks tagasi minema, kui anda kehale aega uue kaalunumbri, s.t. koormusega, harjuda, kuigi ilmselt ei lähe see enam kunagi sinna õpiku-numbri peale tagasi, vaid jääbki pisut madalamaks.

Ega mul oli algusest peale plaanis kaal mõneks ajaks stabiliseerida, kui kaal kahekohaliseks muutub, ma isegi mainisin seda paar korda. Lihtsalt, et hoog oli kuidagi sees ja asi sujus. Siis võtsin plaani see -25% teha koos Jaanuar 2021 grupiga ja selle peal stabiliseerida. Aga kui nüüd siis nüüd. Ilus oleks ju olnud jõuda "märgilise" numbrini, aga tegelikult ju vahet pole. Ega see number ongi lihtsalt number.

Ja vat see on teine põhjus, miks mind mingi aja kiirem kaalukaotus natuke häiris ja miks mind kummastab paljude suure kaalu kaotajate soov kiiresti palju alla võtta. Puhta loogikaga on selge, et kiire suuremat sorti kaalumuutus on kehale teatud mõttes šokk, sest keha on ära õppinud toime tulema suurema koormusega. Koormuse vähenemine on muidugi väga tore ja kasulik, aga süsteemid ei pruugi nii kiirelt järele jõuda. Sama, nagu pubekatel on kiire kasvu faasis kondinõrkus ja pidev pearinglus (mul vähemalt oli).

Ära ei kavatse ma kuhugi kaduda, sest mul on kaaluteemadel targutamist veel küll, pealegi on ka kaalu hoidmine oluline osa kogu kaalulangetuse teekonnast. Mõttes, et kui ma kunagi jõuan sellisesse kaalu, mida ma tahaks elu lõpuni hoidma jääda, peab seda ka HOIDMA. Ma siis õpin seda praegu, kõrgemas kaalus...

Teiseks pean ma mõtlema, kuidas ma seda stabiliseerimist ikkagi teen. Päris kavas olla oleks ikka ääretult raske, sest et need kogused... Ilmselt teen samu trikke, mida tegin mõnda aega tagasi, kui kogustega hakkama ei saanud. S.t. jätkan Fitlapi ainetel, etteantud kaloraažis, aga mitte päriselt kavas.

Nii et nii on.

Ahjaa, professor Trelawney pilti ei saa ma ka endale profiilipildiks panna, sest ennustus ei lähe täppi. Õige ennustaja oleks ära näinud, et ma lähen hoopis stabiliseerimise teed... 

25. Füüsika ja müstika.

Kunagi oli Tartus Rüütli tänaval gruusia restoran, kus mängiti sageli laulu, mille refrääniosa kõlas mu jaoks alati nagu "tali tuli, tali tuli, tali tuli, jee". Iga kord, kui lumi korralikult maha tuleb, hakkab too laul mul peas mängima.

(Valesti kuuldud laulusõnadest võiks muidugi eraldi pika sissekande teha. Ma olin näiteks pisut pettunud, kui sain teada, et Bryan Adamsi "Summer of '69" esimesed sõnad ei olegi tegelikult "I got my first real sex dream...". Mu meelest oleks palju vürtsi lisanud.)

Ühesõnaga. Tali tuli - jee.

Sellega seoses muutusid mu isud täiesti kapitaalselt. Ma olen põhimõtteliselt terve nädala söönud ühepajatoitu ning Maarika kapsa-läätsesuppi (mis minu versioonis on hautis). Igasugune mõtegi rohelisest salatist ajab seest judisema. Samasugune "külm" tunne on vett juues, nii et mul on (taime)teekann lakkamatult tulel. Kuidagi tuleb see vesi endale sisse saada, aga nii, et külm ei oleks.

Ayurvedas on soojendavate ja jahutavate toitude kontseptsioon. Ma muidu sellest suurt midagi ei arva, ma olen STEM-ala inimene, mis teeb mind igasuguse uhuunduse osas võrdlemisi kehvaks vastuvõtjaks, aga tõsi ta on, et ma tajun ka mõnda toitu soojana ja mõnda külmana, s.t. mitte temperatuuri mõttes, vaid nagu toidu olemusena, näiteks roheline salat on raudselt "külm", kaalikas aga "soe". Ainult et minu sisetunne ei lähe sageli ayurvedaga kokku, nii et minevõtakinni :)

Laupäevane kaalunumber oli 95.5 kg, 0.6 kg vähem kui nädal tagasi. Tegelikult oli minu reedene kaalunumber 96.5, s.t. eelmise nädalaga võrreldes 0.4 kg plussi - ja selle ma algselt ka Jaanuar 2021 tabelisse kirja panin. Kui aga eilne number näitas kilo vähem (ja tänane sellest veel tuntavalt vähem), siis parandasin selle laupäevaseks numbriks. Ma olen kogu aeg öelnud - vahet tuleb teha kaalukaotusel ja rasvakaotusel. Ja lisaks olen kogu aeg öelnud, et üleliigne rasv (või halvasti planeeritult kaalu kaotades lihas) põleb kindlasti, kui kavas olla, mida iganes see kaalunumber ka parasjagu näitab. Füüsikaseaduste vastu ei saa. Seda on ühel mu lemmikul youtube kanalil hästi seletatud.

Ja mu reedene kuni tänane kaalunumbri muutus oli praegu hea illustratsioon - ilmselt selle nädalapikkuse kapsasöömise pärast ja jumal teab, mis põhjusel veel, hoidis mu keha vett ja kiudaineid kinni, mille ta siis seejärel ilusasti lahti lasi. Ma olen kavas olnud - seega lõppkokkuvõttes kaal langes, mis siis, et kaal ajutiselt poolteist kilo rohkem näitas.

Kui ma nii palju juba igal pool targutanud poleks, siis ma vastaks seda nii suures kui väikeses grupis kõigile neile, kes kurdavad, et neil kaal ei lange, kuigi on ausõna nädal-kaks kavas olnud. Aga pole mõtet. Kui füüsika 8. klassis arusaadav polnud, siis minu targutamine seda ei muuda.

Automaat on mu vahe-eesmärgi saavutamise kuupäeva nüüd natuke kaugemale nihutanud, aga mis siis. Pealegi saab esmaspäevast jälle jõuksi minna, nii et arvata on, et järgmisel nädalal mul kaalunumber väheneb väga vähe, seisab või lausa tõuseb, sest pärast kolmenädalast pausi uuesti rauda rebima hakates läheb keha raudselt vett täis. Ülejärgmisel nädalal aga ilmselt langeb number kolinal.

Kui mu ennustus paika peab, siis panen endale profiilipildiks professor Trelawney!

 

24. Toidu nautimine.

Tegelikult ei loe ma oma kaalukaotuse teekonna alguseks eelmise aasta juulit, mil Fitlapiga ühinesin, vaid seda hetke 10 aastat tagasi, kui mulle tõeliselt kohale jõudis, et "ennast kokku võttes ja tubliks hakates" ei hakka minusugune emotsionaalne sööja mitte iialgi edukalt (=püsivalt) alla võtma. Kirjutasin tookordsest mõistmisest siin sissekandes. See ei loe, et ma olen pärast toda tõdemust juurde võtnud (ja ühe korra väga murtud südamega natukeseks ajaks alla) - ma olen kõik need kümme aastat tegelikult teinud tööd just emotsioonide ja suhtumisega. Eeltööd, nii-öelda.

Ühe asjaga on mul tõeliselt vedanud - neli aastat tagasi kohtasin ma Sõpra, kes on itaallane. On teemasid, mis mulle itaalia kultuuri juures kuigi mokkamööda pole, aga üht asja imetlen ma sügavalt ja õpin järjest Sõbra pealt - nautimist. See kehtib neil igal alal, aga A ja O on toit ja söömine. Ma ei tea ühtki itaallast, kes ei armastaks kirglikult süüa!

Kuigi ma muidu seda teost kuigi kõrgelt ei hinda, siis vat itaallaste elufilosoofia suutis Liz Gilbert "Eat Pray Love" raamatus lühidalt ja geniaalselt kokku võtta. Kui autor kurdab, et tunneb end kohutavalt süüdi, kuna pole kolme nädala jooksul põhimõtteliselt midagi teinud peale paari itaaliakeelse sõna õppimise ja söömise, seletab Luca Spaghetti, et ta tunneb end mitte midagi tegemise pärast süüdi, kuna ameeriklased (aga see kehtib protestantliku taustaga eestlaste osas samuti) lihtsalt ei oska elu nautida, sest arvatakse, et nauding või puhkus tuleb raske töö või hea käitumisega välja teenida. Itaallased aga võtavad elu nautimist asjana iseeneses, sest kõik inimesed juba ongi mõnusat elu väärt.

Ükskord tõi Sõber mulle trühvliga lambajuustu, mu lemmikut. Võtsin väikese tüki ja tundsin pea füüsiliselt, kuidas mu ajus dopamiin ilutulestikku tegi. Võtsin teise väikese tüki - täielik foodgasm. Otsustasin, et vahet pole, ma söön nüüd terve selle juustu ära, sest nominepekkikuihea!!! Lõikasin hea suure tüki, lõin hambad sisse... Ja siis ma sain aru, et kuigi endiselt väga hea, ei koge ma kolmandat ampsu enam nii heana kui esimest kaht.

Siis ma jäin mõtlema, et miks ma raiskan praegu oma lemmikjuustu poole p***ga naudingu peale.

Ühesõnaga, lõikasin juustust hambajäljed viisakalt välja, panin ülejäänu karpi ja külmkappi ja kogesin dopamiini tulevärki, täielikku naudingut, veel viis järgnevat päeva, kui sõin oma lemmikjuustu väikeste tükkide haaval.

Samal põhjusel minu päeva konkurentsitult kõige tähtsam toidukord on magustoit. Miski, mida ma planeerin ette ja mille jaoks lähevad käiku ainult kõige paremad toorained. Pole mitte mingisugust hinnaalandust - mu magustoidud on küll kavakohased (näiteks midagi šokolaadist Maarika retseptivaramust), aga mitte iial midagi, mida ma tõeliselt heaks ei pea. Good enough ei ole piisav, minu kõige tähtsam toidukord peab olema parim.

Ma olen lõpuks ära õppinud itaallaste mõtteviisi - kui ma luban endale iga päev naudingut, ilma, et ma peaksin seda eraldi "välja teenima", siis ei tunne ma vajadust sellega liialdada, vaid ma saan pidama siis, kui nauding on alles maksimaalne. See aga kestab tegelikult väga lühikest aega. Sellest piisab, sest ma tean, et ma saan seda homme jälle.

Kui ma mõned aastad tagasi Itaalias käisin, siis see tähendas igal pool lookas laudasid kõige hea ja paremaga. Kolmandal päeval kurtsin, et ma tõesti enam ei jaksa, nii palju lihtsalt ei ole võimalik süüa. Sõber naeris ja küsis, et miks ma siis söön nii palju, kui ma ei jaksa. Ma ütlesin, et kõik on ju nii hea, ma tahan kõike proovida. Sõber vastas, et väga tore, et ma tahan kõike proovida - aga kas proovimine tähendab tervet taldrikutäit? Ülejäänud reisi jooksul sõin ma absoluutselt kõike, mida hing ihaldas, nautisin maitseid ja tekstuure. Proovimine tähendas paari ampsu. Kõige hea proovimine paari ampsu jagu tähendas aga kokku üht taldrikutäit. Võtsin reisiga alla kaks kilo.

Ma võin süüa kõike, ma võin toitu ilma igasuguste süümepiinadeta tõeliselt ja südamest nautida. Ma võin seda teha täna ja homme ja ülehomme ja iga päev elu lõpuni välja. Ma olen seda lihtsalt täielikult väärt.

Aga ülesöömine ei viita kusagilt otsast toidu nautimisele, see tuleb ikka täiesti muudest asjadest. 

23. Pealkirjata.

Eks ma ühinesingi Jaanuar 2021 grupiga rohkem huvi pärast, et vaadata, mida sellised grupid endast kujutavad, aga pean tunnistama, et mind see ei inspireeri ega motiveeri. Mõttes, et inimesed on erinevad, ma usun,et paljudele on see suureks toeks. Võib-olla on asi ka selles, et mul pole erilist motivatsiooni vaja, olen korduvalt seletanud, et ma jälgin hoolega, et ma justnimelt ei teeks asja motivatsiooni pealt. Aga no igatahes kui ma juba alustasin, ma siis vähemalt kaalun end jaanuari lõpuni reedel ja panen teistega koos tabelisse kirja. Eile sai kirja 96.1, s.t. olen sel aastal alla võtnud 0.9 kg. Hurraa!

Ma olen tegelikult terve nädala emotsionaalse söömise kohta postitust kirjutanud, kustutanud, uuesti kirjutanud, ümber sõnastanud, lühemaks teinud, pikemalt selgitanud, veelkord ümber sõnastanud ja lõpuks selle ikkagi kogu täiega ära kustutanud, sest olen jõudnud järeldusele, et seda ei ole võimalik kirjutada nii, et keegi ei solvuks.

Aga ninnu-nännutades ei ole võimalik öelda, et emotsionaalse söömise vastu ei aita mitte miski muu kui õppida enese vastu aus olema. Sisimas. Päris aus. Päris-päris aus. Miskipärast paistab just ausus enese vastu olevat üks raskemaid asju maailmas, seda on igasugustes kaalulangetusgruppides ja -foorumites eriti aasta alguses väga hästi näha, kui nendega ühinevad perpetuum mobiled, kes söövad ühe võileiva päevas ja püsivad tugevas ülekaalus juba toidu lõhna tundmisest.

Pea kõik redditi edukad kaalulangetajad (ja youtuberid) kirjutavad, et kaalulangetus on 90% psühholoogia ja 10% toitumine-liikumine. Ka minu isiklik kogemus kinnitab seda.

Ma loodan, et kunagi tuleb aeg, kus vaimse tervisega tegelemise juurest kaob stigma ära.

--------------

Tuleb välja, et keegi Redditis kirjutas põhimõtteliselt kõik ära, mida ma mõtlen. See jutt ei ole minu kirjutatud, aga võiks 100% olla, sest kõik vastab tõele - alates sellest, et ma tean, mida tähendab tunne, et ma ei suuda seda kontrollida, lõpetades sellega, mis olukord on praegu. 

22. Head uut aastat täis kõhuga!

Kaunist uut aastat kõigile. Loodetavasti tuleb uus parem kui eelmine, ka siis, kui eelmine oli isiklikus plaanis mõnus (nagu mul) - siis võiks 2021 tulla kohe Eriti Mõnus!

Kuna ma ühinesin huvi pärast Jaanuar 2021 grupiga, muutus mu kaalumise päev laupäeva asemel reedeks. Ehk siis - uut aastat alustasin 97.0-ga, langus eelmise nädalaga võrreldes on 0.6 kg. Panin grupis endale jaanuari sihtkaaluks 93.7, kusjuures automaat ennustab selle saavutamist täpselt viimase kaalumise kuupäevaks, 29.01-ks.

Põhjus sääraseks omapäraseks numbriks on matemaatika. 93.75 on 75% 125-st, mida ma loen oma stardikaaluks (kuigi Fitlapiga ühinesin 123.0 kg peal). Ma vist olen maininud, et mul sellist "päris" sihtkaalu ei ole, ma olen ammu otsustanud, et vaatan seda enesetunde, emotsionaalse seisundi ja väljanägemise järgi ja on väga suur tõenäosus, et ma jään viimaks pidama numbri peal, mis on KMI järgi tugev ülekaal. Aga ma olen kogu aeg endale sättinud selliseid pisemaid vahe-eesmärke, mitte mõttega neid saavutada mingiks kindlaks kuupäevaks, vaid need on rohkem olnud mingid tähised, millega on kergem hoomata, kus ma oma teekonnal hetkel olen. Olla 75% oma endisest kaalust on üsna märgiline.

See selleks. Ma jäin mõtlema, et suure blogimise peale oleks vist aeg esimest korda Fitlapi toitudest ka rääkida :)

Inspiratsiooni sain sellest, et mu vana tuttav mainis, et mäletab fitlappimisest ainult pidevat näljatunnet. Ma küsisin seepeale, et on ta ikka päris kindel, et ta Fitlapi tegi, mitte konkureerivat kava, mille kohta ma olen mujalt ka kuulnud, et kõht jääb tühjaks. Ei, kindlalt Fitlapi.

No okei siis.

Ma olen mitu korda maininud, et panen vahel kava mahukaid toite täis - aegadel, kui ma tean, et mul kipub tühja kõhu tunne tekkima. Näiteks teatud tsüklifaasis või kui miski emotsioonid paigast lööb. (Jah, ma tean, et "kontrollitud emotsionaalne söömine" on ajutine lahendus, ma alles otsin konstruktiivsemat meetodit.)

Aga et mis need road siis on?

• Näiteks minu ammune lemmik Juustune kaeraklii puder. Sõber kutsub seda ammu The Puder, sest ma söön seda igavesti, on üsna harilik, et ma lõpetan hommikupudru ca 12.30 ajal. Suitsujuustu asemel segan ma sisse sulatatud juustu, see annab pudrule mõnusalt kreemise tekstuuri. Murulaugu asemel panen sinna peale harilikult tomatit. Ja just see puder pööras mu soolase pudru usku.
• Lõhe sinepi-mee glasuuris oli õigupoolest see retsept, mis mind lõpuks seda postitust tegema ajendas. Selline salakaval roog, mida koguseliselt nii palju polegi kui mõnda teist, aga see valgukogus... Tegin selle eile õhtusöögiks ja pärast ägisesime Sõbraga oimetult diivanil, kuigi mõlemad olime ca kolmveerandi peal alla andnud ja veerandi pannud külmkappi kõrvale. "Küll see kaalu kaotamine on ikka raske," kurtis Sõber. Mitte, et ta dieeti peaks (või peaks pidama), aga kui koos oleme, saab ta fitlappimisest osa (ja on rahul, sest toidud on väga head!) (eriti fännab ta Maarika kooke).
• Soe kikerherne-kanasalat avokaado ja karriga on teine neist retseptidest, mis polegi koguselt nii suur kui mõnigi teine, aga hoiab kõhu kaua täis.
• Rohelised herned kana kintsulihaga on "kiire aja toit". Ma lisan sinna natuke tüümiani - see annab hernestega koos hästi huvitava maitsenüansi.
• Kana Jambalaya on minu teine go-to retsept, kui on vaja mahtu ja on kiire.

Nii et - palun - kui kellelgi peaks Fitlapiga pidev nälg olema, soovitan proovida :)

Mis teie "tühja kõhu toidud" on? Vanadel kaladel on kindlalt midagi välja kujunenud, eriti Matildal, kes on pea terve retseptivaramu süstemaatiliselt läbi käinud.

---------

Geiu lisas just uue ülesande ka: tee vähemalt 1 toidukord kava järgi ja jaga pilti. Mul on selline kaks ühes, sest toetusgrupis pakkus Irina, et võiks mõnda neist paljudest uutest retseptidest katsetada, mis eile lisati. Ma ei oska küll üldse toitu serveerida ega pildistada, aga et tõestada, et ma päriselt ka tõesti Fitlapi järgi söön (kuigi sellest kunagi ei kirjuta), siis minu versioon uuest retseptist Kaneeline krõbe sepik ricotta ja banaaniga. Sepiku asemel on Kaerasüda, mis oma maheda maitse tõttu asendab mu jaoks nii leiba kui sepikut. Ricotta asemel kodujuust, sest ricottat ennast ei olnud, aga kodujuust on minu (ja itaallasest Sõbra) arvates tekstuurilt ja maitselt ricottale lähem asi kui kohupiim.

Jube hea on!